jaanuar 28, 2009

Põhja-Iiri peidus pool

Just nagu Iirimaa, kuid mitte päris.

Just nagu Iirimaa, kuid mitte päris.


Riina Kaljurand

Põhja-Iiri peidus pool

Just nagu Iirimaa, kuid mitte päris.

When you walk our streets
you are not there
or we are not there
or the streets are not there.1

2000. aasta septembris asusin vahetusüliõpilasena õppima Belfasti Queens’i ülikooli sotsiaalantropoloogia osakonda. Minu iirlastest sõbrad, kes pärit Iiri Vabariigist, olid veidi hämmastunud ja isegi pettunud, kui teatasin, et lähen Belfasti. Miks mitte Dublinisse? Põhja-Iirimaa on ilus koht küll, aga see pole ju päris Iirimaa, seal on niipalju jama, öeldi mulle. Muidugi, Stormonti Parlamendihoone lipuvardas lehvib Union Jack (Briti riigilipp), Belfastis asub Euroopa enim pommitatud hotell Europe, teatud linnaosades liikumine võib osutuda ohtlikuks ja igal põhjaiirlasel on avala naeratuse taga peidus mõni traagiline lugu. See kõik pigem paelus mind.
Ülikooli kantseleis jagati koos ühiselamutubade võtmetega kätte ka linna kaart, kuhu oli punase pliiatsiga tõmmatud ringid ümber neile piirkondadele, kuhu ei soovitatud hulkuma minna. Nimetati ära ka pubid, kus võis probleeme tekkida. Tänasime soovituste eest, kuid ei lasknud end neist liialt häirida.
Vaatamata sellele, et 1998. aastal allkirjastatud suure reede kokkulepe ei rahuldanud oma algsel kujul täielikult ei vabariiklasi ega unioniste, on viimase kümnendi jooksul suudetud siiski põhilised valupunktid lahendada. Rahutustega seotud tapmised ja omakohus on praktiliselt lõppenud. IRA on oma relvad ametlikult maha pannud ja unionistid on nõustunud läbi viima olulisi poliitilisi ja sotsiaalmajanduslikke reforme, mis tagaksid õiglase kohtlemise kõigile Põhja-Iirimaa elanikele. Poliitilised pinged kestavad aga edasi. 30 aastat kestnud kogukondadevaheline võimuvõitlus on jätnud Põhja-Iiri ühiskonnale oma sügava jälje, eriti mis puudutab enesemääratlust ja identiteediloomet. Seal oldud aeg võimaldas osa saada sealsete inimeste igapäevaelust ja näha, kuidas hirm ja ebakindlus neid selle aja jooksul tekkinud sümboleid märkama ja kirjutamata reegleid järgima oli õpetanud.
Rahutused – põhjus või tagajärg
Iirimaa puhul on tegemist Suurbritannia kõige vanema ja nii mõneski mõttes siiani lahendamata koloniaalprobleemiga, mis seisneb brittide ebaõnnestunud katses kon­solideerida Iirimaa vallutatud alad. Esimese maailmasõja ajal hakkas Iirimaa küsimus tõsiselt Suurbritannia poliitikat ja rahvusvahelist reputatsiooni kahjustama ning midagi tuli ette võtta. 1920. aastaks oli Briti poliitiline juhtkond otsustanud Iirimaalt nii sõjaliselt, poliitiliselt kui psühholoogiliselt välja tulla, kuid see oli raskendatud Põhja-Iirimaa protestantide tõttu, kes moodustasid piirkonnas enamuse, pidasid end Briti alamateks2 ning nõudsid riigi kaitset. Iirimaa jaotamine oli tol hetkel parim lahendus, mida Suurbritannia suutis pakkuda, seda enam, et Iirimaa valitsuse seadusesse aastast 1921 oli sisse kirjutatud, et saare ühinemine tulevikus on võimalik. See klausel jättis brittidele mõnes mõttes taganemistee ja Põhja-Iirimaa jäi saatuse hooleks, st tema kuulumine Ühendkuningriigi koosseisu ei olnudki nii enesestmõistetav, kui protestandid seda näha oleksid soovinud.
Taoline korraldus ei rahuldanud kumbagi osapoolt, ei Põhja-Iirimaad ega lõuna poole jäänud ja vabariigi välja kuulutanud Iirimaad. Katoliiklased lootsid vargsi, et Põhja-Iirimaa on ajutine nähtus ning lakkab ise ajapikku olemast nii poliitiliselt, majanduslikult kui demograafiliselt. Seda aga ei juhtunud.
1921. a sai Põhja-Iirimaa oma õigussüsteemi ja parlamendi. Unionistide poolt välja töötatud õigussüsteem oli aga Põhja-Iiri katoliiklikku kogukonda diskrimineeriv. Olles aastaid üritanud saavutada võrdset kohtlemist seaduse ees, otsustasid katoliiklased 1968. a USAs alanud Martin Luther Kingi tsiviilõiguste alase liikumise eeskujul alustada võitlust oma kodanikuõiguste eest.
Tuleb rõhutada, et selle algselt väga rahumeelse protestiliikumise eesmärgiks ei olnud mitte Iirimaa taasühendamine, vaid kodanikuõiguste tagamine katoliiklastele Briti võimu all. Kõige olulisemaks kujunes katoliiklaste jaoks võitlus hääleõiguse pärast kohalikel valimistel, sest Põhja-Iirimaal kehtiv süsteem andis hääleõiguse ainult kohalikke makse maksvatele kodanikele. Kuna katoliiklased moodustasid sotsiaalselt kõige vaesema ühiskonnakihi, kellel sageli puudus töö ja sissetulek ning kes seetõttu ei maksnud ka makse, siis olid nad ka poliitiliselt nähtamatud. Seetõttu kontrollisid protestandid ka piirkondi ja linnu, kus katoliiklased moodustasid enamuse nagu nt Derry (britipäraselt Londonderry). Gerrymandering’i meetodit kasutades ehk valimisringkondi ümber jagades nii, et enamuse ringkonnast moodustasid protestandid, vähendati katoliiklaste häälte osakaal praktiliselt nullini. Sotsiaalabisüsteem oli samuti ebavõrdne, kuna ressursside jaotamine toimus läbi kohalike otsustajate, kes olid eranditult protestandid.
Rahutuste stardipauguks peetakse 1969. a Derry’s Bogside’i linnaosas toimunud 15 000 katoliiklase rahumeelset protestimarssi, mille Briti armee jõuga maha surus. Pärast Derry’t jõudsid rahutused Belfasti ning sellest alates loetakse lokaalse konflikti muutumist üleriigiliseks võitluseks katoliiklaste ja võimuesindajate vahel.
Unionistid nägid selles liikumises ohtu Põhja-Iirimaa valitsusele ja välistasid igasugused järeleandmised. Briti armee, kelle ülesandeks oli pakkuda kaitset nii protestantidele kui katoliiklastele, asus otsustavalt esimeste selja taha. Selle tulemusena hakkasid vabariiklased organiseeruma. Loodi vasakpoolne vabariiklaste partei Sinn Fein ja ellu kutsuti relvarühmitus IRA (Irish Republican Army – Iirimaa Vabariiklik Armee), mis juba 1969 jagunes ühelt poolt ametlikuks, veidi rahumeelsemale katoliikliku kogukonna kaitsele orienteeritud IRAks ning mitteametlikuks ja laialdasele relvastatud vastupanule suunatud tiivaks PIRAks (the Provisiondl IRA).
Nii vabariiklaste kui unionistide seas toimus teatud jagunemine rahumeelseteks, kes lep­pisid olukorraga ja otsisid kooseksisteerimisvõimalusi, ning radikaalseteks, kes läbirääkimistesse ei uskunud. Kogukondadesisese ühtsuse puudumine pidurdas poliitilisele kokkuleppele jõudmist. Kuna rahumeelsete läbirääkimiste käigus saavutati väga vähe, hakkasid katoliiklased üha enam abi otsima radikaalsetest vahenditest ning toetasid või ühinesid IRAga. Unionistide relvarühmitus UDA (UIster Defence Assoaation – Ulsteri Kaitseassotsiatsioon) sai tuule tiibadesse tänu Briti keskvalitsuse nõuannetele katoliiklastele järeleandmisi teha, milles nähti teatud reetmist.
Radikaalsete grupeeringute järkjärguline tõusmine tsiviilõiguste liikumise keskmesse 1970ndate alguses viis sagedaste kogukondadevaheliste ja ka -siseste relvastatud kokkupõrgeteni. Stormonti valitsuse võimu üleminek Briti keskvalitsuse kätte 1972 ning konstruktiivse poliitilise dialoogi kadumine päädis 30 aastat kestnud rahutustega, mille käigus said surma sajad inimesed.
Põhja-lirimaa terrorismi eripära
Separatistlike relvarühmituste ohvriterohke tegevus tekitab alati küsimusi selle tegevuse legitiimsuse ja põhjendatuse kohta ning selles suhtes ei ole erandiks ka Põhja-lirimaa relvarühmituste tegevus. Tõestus sellest, et Põhja-Iirimaa terrorism kannab endas min­git eripära, väljendub kõige selgemalt just Ühendkuningriigi enda Põhja-Iirimaa suu­nalise poliitika ümberhindamises ja muutmises 1990ndate lõpul.
Ühendkuningriigi keskvalitsuse võimetus konflikti lahendada tulenes suuresti olukorra valest hindamisest ning osapoolte halvast tundmisest. Kõigis protestijates nähti ohtu Põhja-Iirimaa konstitutsioonilisele korrale ning kõiki koheldi kriminaalide ja kurjategi­jatena. Juba 1970ndatel algasid katoliiklaste põhjendamatud arreteerimised ning interneerimised ilma igasuguse kohtuotsuseta. Margaret Thatcheri väljaütlemised 1970ndate lõpus ja 1980ndatel ning lubadus mitte mingil tingimusel terroristidega kõnelustesse astuda toetasid pigem konflikti eskaleerumist ning kahjustasid pikemas perspektiivis brittide eneste mainet.
Muutus saabus 1997. a, kui peaministriks sai Tony Blair ning rahutusi hakati nägema teises valguses. Blair tunnistas Briti valitsuse poolt tehtud vigu ning alates 1997. aastast on sõnum olnud: Jah, IRA on kohutav ja IRA rünnakud on kohutavad, kuid see on Põhja-Iirimaa unionistide tegevuse tulemus, mis on muutnud terrorismi vallandumise para­tamatuks.”
Ühelt poolt on Põhja-Iiri rahutuste ümberhindamise põhjuseks soov leida lahendus konfliktile, mis on riigile tohutult kalliks maksma läinud ning parandada oma rah­vusvahelist mainet.
Teisalt võib olla põhjuseks ka brittide poliitika Iisraeli-Palestiina suunal. Soov olla ra­huvahendajaks konfliktipiirkonnas sunnib tegelema oma enese “paisetega” ja manitseb ettevaatlikkusele oma väljaütlemistes. Paljud Briti valitsuse esindajad tõmbavad oma analüüsides sageli paralleele Põhja-Iirimaa rahutuste ja Iisraeli-Palestiina konflikti vahel. Taoline analoogia on küll piiratud, kuid ta on olemas. Sarnasusi nähakse unionistide ja juutide ning vabariiklaste ja palestiinlaste vahel. Nii juute kui Põhja-Iirimaa protestante nähakse kolonistidena, kes on tunginud põlisrahva territooriumile, elanud veidi üle oma võimete poliitilises, ideoloogilises ja sõjalises mõttes ning keda oleks vaja veidi ohjeldada. See seletab ka paljude briti esindajate suhtumist palestiinlaste terrorirünnakutesse Iisraeli vastu – see kõik on Iisraeli rõhumispoliitika tulemus.
Seoseid kahe konflikti vahel on teisigi ja osa neist on väga pikaajalised. Suur osa Iisraeli eriolukorra seadusandlusest, mis käsitleb terrorismi, on Briti juurtega ning pärineb Briti eriolukorra seadusest, mis kehtis Iirimaal 1916-1921. Sama seaduseraamistikku kasutati ka Briti mandaadi ajal Palestiinas 1920. Mis aga kõige tähtsam, Põhja-Iiri protestantide ja katoliiklaste kogukonnad tunnistavad ka ise paralleelide olemasolu, kasutades Iisraeli-Palestiina sümboolikat enda sümboolika kõrval. See nähtus on esile kerkinud just viimase kümnendi jooksul. Katoliiklaste linnaosades kohtab sageli sei­namaalinguid Yasser Arafatist ja protestantide linnaosades lehvivad Iisraeli lipud.
Reeglina räägitakse üksikutest terroriaktidest hukkunute arvu ja tekitatud kahju võtmes ning harva nähakse terroriakti taga laiemat narratiivi. Põhja-Iirimaa kontekstis on narratiivil aga väga oluline tähendus, sest Põhja-Iirimaa terrorismi, nagu ka Palestiina oma, peetakse poliitiliselt mingil määral siiski põhjendatuks ja isegi õigustatuks.
Suurbritannias pärast 11. septembrit 2001 välja töötatud terrorismivastane seadusand­lus lähtub sellest, et terrorismi vastu, millel puudub ratsionaalne poliitiline eesmärk (nt nagu globaalse kalifaadi loomine) tuleb võidelda kõige rangemate meetmetega. Samas ei aseta Suurbritannia valitsus ei Palestiina terrorismi ega Põhja-lirimaa terrorismi sel­lesse kategooriasse. Põhja-Iirimaa terrorism vallandus katoliikliku kogukonna võitluses oma õiguste eest ning selles kontekstis oli tal pigem kommunikatiivne roll suhtluses riigiga, kes ignoreeris dialoogi. See oli ainus võimalus end kuuldavaks teha ja teatada -“me oleme siin, tegelege meiega”. Seda sõnumit kandsid nii Põhja-Iirimaal kui Londonis korraldatud IRA terrorirünnakud.
Paljud Põhja-lirimaa terrorismi analüütikud on ära märkinud ametliku IRA tegevuse positiivseid aspekte, mis viitavad nende tegevuse läbimõeldusele. Nende rünnakud ei olnud kunagi juhuslikud. Erinevalt paljudest teistest paramilitaarsetest grupeeringutest lähtus IRA maoistlikust motost – “selleks, et kala ujuda saaks, on tarvis vett”, pidades vee all silmas kohaliku kogukonna toetust. Iga rünnak ja plahvatus teenis poliitilist eesmärki ja kandis sõnumit ning igast rünnakust teavitati kogukonnaliikmeid juba eelnevalt ja püüti saada nende toetust. Rünnakuid ei suunatud reeglina vastase relvarühmituse vastu, vaid valiti nn “pehmed sihtmärgid”, mis garanteerisid rünnaku õnnestumise. Ei soovitud, et Belfastist saaks Beirut. Kuid näiteks ühe õnnetu, valitsuse heaks töötanud informaatori tapmine pidi andma märku sellest, et valitsuse poliitika peab muutuma.
Briti valitsuse retoorika muutus on mõnes mõttes asetanud Põhja-Iirimaa praeguse konstitutsioonilise staatuse küsimärgi alla ning tekitanud jällegi teatavat ebakindlust, sest selgesõnaliselt on väljendatud, et Põhja-Iirimaad tunnustatakse Ühendkuningriigi osana ainult seni, kuni rahva enamus seda toetab. Katoliiklaste kogukond on aga jõud­salt suurenenud ning nende sotsiaalmajanduslik olukord paranenud. Katoliiklaste emigratsioon Iiri Vabariiki on vähenenud, samal ajal kui protestantide emigratsioon on suurenenud. Pikas perspektiivis võivad taolised tendentsid tõepoolest viia Iirimaa ühinemiseni.
Elu sümbolite ja kirjutamata reeglite maailmas
Aastaks 2000 oli olukord juba suhteliselt kontrolli all ja elu Belfastis sarnanes “normaalsele”. Meie esimene katse pärast Belfasti saabumist nende pubikultuuriga tut­vuda kujunes aga heaks õppetunniks kogu ülejäänud ajaks. Tundmata linna, astusime sisse ühte pealtnäha täiesti tavalisse pubisse. Rahvast oli parasjagu ja varsti võeti üles laul. Imetlesime iirlaste spontaansust ja laululembust, kuni meie lauda istus paar tublisti napsitanud noormeest, kes pöördusid kohe ühe meie grupikaaslase poole. Tegu oli Põhja-Norrast pärit saami päritolu tõmmu noormehega, kes oli tulnud Belfasti rahuvahendamist tudeerima. Kohalikud küsisid, kas tegu on katoliiklase või protestandiga ja kui me küsimusest aru ei saanud, seletasid nad meile kogu loo kenasti ära. Olime sattunud protestantide pubisse, mida pea et unionistide staabiks peeti. Tõepoolest, unionistide sümboolikat oli kõikjal näha, kuid me ei osanud seda märgata. Laulud, mida äsja kuulnud olime, olid uniooni ülistavad ning meile anti mõista, et üldse oleks meil targem sealt lahkuda. Norraka tõmmu välimus tekitas aga siira kahtluse, et tegu on katoliiklasega ning tema välimus tõi talle pubides ka edaspidi sageli häda kaela. Ise otsustasime aga edaspidi neutraalsematesse paikadesse sattuda.
Meenub ka üks jalutuskäik ilusal septembrikuu õhtul. Ilm oli vaikne ja soe. Kuna ülikooli ümbrus oli juba risti ja põiki läbi jalutatud, otsustasime sihi võtta keskusest lõuna pool asuva all-linna poole. Patrullivate politseiautode ja helikopteritega olime kahe nädala jooksul juba harjuda jõudnud. Helikopteripatrull alustas igal õhtul kell üheksa oma reidi linna kohal, mis kestis tavaliselt veidi üle tunni. Räägiti, et helikopterid on varustatud moodsate jälitus- ja pealtkuulamisseadmetega. Reeglina haihtusid ka inimesed Belfasti tänavailt kella üheksa paiku õhtul. Liikumist oli ainult Botanic Avenue ümbruses, mis asus Ülikooli piirkonnas ja oli suhteliselt rahvusvaheline ja neutraalne.
Peagi sattusime täiesti inimtühjale tänavale, mille nurgal seisva maja seinalt lugesime välja Sandy Row. Meenus, et selle tänava kohta midagi mainiti, kuid mida täpselt, seda ei mäletanud. Millegi poolest oli see tänav tuntud. Kuna tegu ei olnud mitte väikese kõrvaltänavaga, olime veidi imestunud, et ühtki inimest ei olnud näha, seda enam, et õhtu oli soe ja päike ei olnud veel päriselt loojas. Jalutasime veidi aega mööda tänavat ja uudistasime suletud kardinatega aknaid, lukustatud uksi ja kõrgeid planke. Korraga hakkas kuidagi imelik ja kõhe. Tundus justkui keegi jälgiks meid ja märkasime mitme aja seinale kinnitatud kaamerasilmi. Otsustasime kiiresti jalga lasta ja kesklinna poole tagasi jalutada. Järgmisel päeval rääkisime oma jalutuskäigust kohalikele sõpradele, kes soo­vitasid meil tungivalt seda tänavat edaspidi vältida, sest seal pidavat olema lihtne “ära kaduda”. Sellel tänaval asus protestantide relvarühmituse UDA peakorter.
Põhjaiirlased elavad suurel määral tänaseni, vahel eneselegi teadvustamata, sümbolite ja märkide maailmas. Katoliiklaste võitlust iseloomustas rahutuste ajal religioosne sümbolism ja mütoloogia, protestantide võitlust aga imperialistlik sümboolika.
Konflikt ei ole ammu enam aktiivne, kuid põhjaiirlased lähtuvad oma igapäevases käitumises alateadlikult endiselt “määratlemise” (“telling”) kontseptsioonist, mis kujutab endast märkide süsteemi ning aitab tuvastada inimeste sotsiaalpoliitilist kuuluvust. See on justkui alateadlik enesekaitsesüsteem, mis aitab ära tunda vaenlast. See mõiste hõlmab endas nime, aadressi, välimust, silmavärvi, nahavärvi, haridusteed, dialekti ja keelekasutust üldiselt. Kõik need komponendid annavad infot selle kohta, kes sa tegelikult oled ning kus sul on õigus liikuda. Välismaalaseid selle luubiga reeglina ei vaadata, kuid on erandeid. Sealt tulenes ka meie norralasest kaaslase probleem, tema tõmmu välimus, pruunid silmad ja lühike kasv viitasid katoliiklasest iirlasele.
Minu ühiselamu toanaaber Chiara oli katoliiklane ja pärit Derry’st. Väikest kasvu ja tõmmu tüdruk pidas igapäevast sisemist võitlust iseendaga, et mitte langeda vanade stereotüüpide ohvriks, kuna oli ainus katoliiklane oma hispaania keele kursusel. Raske oli tema komplekse mõista, kuid kuulates, kuidas ta püüdlikult jälgib oma keelekasutust, rääkides “missal käimise” asemel ikka “kirikus käimisest”3, mõistsin, kui reaalne oli see probleem nende jaoks ka veel toona.
Tänase Belfasti linnapilt ei reeda pea üldse seal aastakümneid pulbitsenud pingeid ja rahutusi. Kesklinn on renoveeritud ja modernne. Äri käib, pubid on täis õlleuimas ja heatujulisi iirlasi. Traditsioonilistele pubidele on lisandunud ka hulganisti mõnusaid kohvikuid ja restorane. Tänavapilt on muutunud rahvusvaheliselt kirjuks ja nagu igale moodsale Briti linnale kohane, on ka Belfastis kanda kinnitanud väga elujõuline aasia kogukond. Pea 30 aastat väldanud rahutusi meenutavad juhuslikule läbisõitjale vaid vabariiklaste ja unionistide sümboolikaga maalingud majaseintel ja briti ning iiri lipuvärvides maalitud trotuaarid, mida võib endiselt ohtralt leida rahutuste ajal tuntuks saanud katoliiklaste ja protestantide linnaosades nagu the Falls, Shankhill, Short Strand ja teatud tänavatel nagu Sandy Row ja Ormeau Road.
Külalisesse suhtutakse ülima sõbralikkusega ja räägitakse meeleldi Põhja-lirimaa ilust ja võlust. Mõnusalt guinnessi rüübates liiguvad mõtted üha harvem sellele, kas istud vabariiklaste või unionistide pubis, kuid on piisavalt neid, kellejaoks on sel siiani tähtsus.
______
1 AnnZell.
2 Ulsteri protestandid loevad oma ajaloolise järjepidevuse alguseks Põhja-Iirimaal 17. saj. algust, kui esimesed šoti protestandid Põhja-Iirimaale ümber asustati.
3 Katoliiklased käivad missal (going to Mass), protestandid käivad kirikus (going to Church).

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar