Tšehhi Vabariik NATOs ja peagi Euroopa Liidus

Kommunistliku režiimi eest põgenes Lääne-Euroopasse Tšehhoslovakkia Sotsialistlikust Vabariigist sadu tuhandeid tšehhe. Kõik nad olid valmis Tšehhi Vabariiki võimaluse avanedes n.-ö Euroopasse viima. Sõnaga: nii majanduslik kui ka poliitiline tase pidanuks Tšehhi Vabariigil aitama kiiresti ja valutult liituda nii NATO kui Euroopa Liiduga.

Tegelikkuses ei ole asjad sugugi nii libedalt läinud, nagu algul (pool)eufoorias loodeti. Kõigepealt segasid tšehhide vastuolud slovakkidega, kes n.-ö Praha kevade ajal (1968 – toim) olid vähemalt formaalse võrdõiguslikkuse välja võidelnud. Ehk teisisõnu, asümmeetriline riik oli asendunud kahe “võrdõigusliku” vabariigi föderatsiooniga. Slovakid hakkasid täielikku võrdsust kõigis elusfäärides ka nõudma. Ent veelgi rohkem takistas kommunistlik pärand: liiga paljudes tšehhides istus pesuehtne bolševism liiga sügaval sees.

Konflikt slovakkidega, võimetus jagada õigusi Praha ja Bratislava vahel määral, mis slovakke täielikult rahuldanuks, jõudis 1992. lõpu eel sametlahutuseni. Vaclav Klaus ütelnud Vladimir Meciarile: “Siis võtke oma Slovakkia ja minge!”. Slovakid täitsid käsku sõnasõnalt. 20. sajandi vältel teist korda. Esimest korda tegid nad seda 1939. aasta märtsis, kui Hitler ähvardas: “Kas kuulutate välja iseseisvuse, või jagame teid ära Ungari ja Poola vahel!”

Mis aga kommunismilembust puudutab, siis, kuigi kommunistide võimuhaaramine veebruaris 1948 oli selge putš, tegid järgnenud aastakümned siiski oma töö. Nii tugevad kui Tšehhimaal pole kommunistide positsioonid mitte kusagil mujal postkommunistlikus Kesk-Euroopas. Tšehhia ja Moraavia Kommunistlik Partei sai viimastel parlamendivalimistel 18% häältest (suuruselt kolmas Saadikuseimis – toim). Praegu toetab KPd umbes 15% elanikest, toetus on aga ajuti ulatunud kuni 25%.

Praegu, mil taas emotsioonid ELi reformimiskavade tõttu kõrgele löömas, on tšehhid koos austerlaste, eestlaste, soomlaste ja teistega asunud kindlalt väikeriikide õiguste kaitsele.

Selle nähtuse juurte harutamine pole selle artikli ülesanne, küll aga osutamine sellele, et “punaste” positsioon ühiskonnas on mõjutanud ja mõjutab tänagi tõsiselt rahva suhtumist nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu.

NATOga läks siiski tavapäraselt. Algul PfP (NATO egiidi all Partnerlus Rahu Eest – toim) ja siis täisliikmeks saamine koos Ungari ja Poolaga. Olgem ausad, eelkõige Lääne poliitiliste ja sõjaliste huvide tõttu, mitte aga sellepärast, et Tšehhi Vabariik oleks olnud NATOsse astumiseks 100% valmis. Tšehhid peavad end mitmes mõttes kokku võtma, kõige enam puudutab see õhujõudusid. Taevas on praktiliselt avatud, st jäetud Lääne kaitse alla. Mullune veeuputus, mis vähemalt 40 miljardit Eesti krooni kahjumit kaasa tõi ja hävitas koguni tuumasõjaks mõeldud juhtimiskeskuse-varjendi Praha metroos, blokeeris põhjalikult aastast aastasse veeretatud uute hävitajate ostmise. Armees endas, samuti luureteenistustes on aga seniajani probleeme kommunistliku taustaga ohvitseride pärast.

Ka rahva hoiakuga pole kõik korras: ei saada ikka veel aru, et NATO pole ainult vari pea kohal, vaid ka kohustused. Emotsioonid lõid välja Serbia/Kosovo konflikti aegu. Seda mitte ainult rahva, vaid isegi riigi poliitilise eliidi tasemel.

Euroopa Liiduga asus tollane peaminister Vaclav Klaus asju ajama kõvasti Euroopa Liitu kritiseerides. Loomulikult tekitas see Euroopa Komisjonis teatud tõrksust ja imestust. Nüüd on asi paranenud: koos eestlastega aastaid kõige euroskeptilisemad tšehhid andsid siiski rahvahääletusel oma hääle liitumise poolt. Kõigist hääleõiguslikest kodanikest 42,7%, seda TMKP meeleheitlikust vastutegutsemisest hoolimata. Muide, Eesti hääleõiguslikest kodanikest andis poolthääle 43,5%.

Praegu, mil taas emotsioonid ELi reformimiskavade tõttu kõrgele löömas, on tšehhid koos austerlaste, eestlaste, soomlaste ja teistega asunud kindlalt väikeriikide õiguste kaitsele. Tugevaks eestvedajaks selles on president Klaus. Samal ajal on Klaus peaminister Vladimir Špidlaga eriarvamusel paljudes küsimustes. Majanduses on tšehhidel Euroopa Liitu astumise eelõhtul tõsiseks takistuseks ülisuur eelarvedefitsiit (2004. aasta eelarves 115 miljardit Tšehhi krooni ehk umbes 1/7 kavandatud tuludest; euro käibelevõtuni ei jõuta ilmselt enne 2009. aastat). Sisepoliitiliselt heidab Brüssel Prahale ette mahajäämust seaduste ühtlustamises. SKT on viimasel ajal kasvanud 2,0 – 2,5% aastas. Eestist ollakse selles osas umbes viiendiku võrra ees, elatustasemes aga märksa rohkem. Tšehhe peetakse ainsaks enam-vähem selgelt välja joonistunud keskklassiga rahvaks postkommunistlikus Kesk-Euroopas.