Patriarhi lahkumine

Aleksius II surm lõpetab terve epohhi vene kiriku ja riigi ajaloos. Seda ei pruugi tähele panna inimesed, kes seisavad kaugel nii kiriku- kui ühiskondlik-poliitilisest elust, aga see võib jääda märkamata ka enamikul Lääne vaatlejatel. Patriarh ei olnud poliitik, aga ta oli Venemaal väga mõjuvõimas isik. Arvatavasti peitub selle peamine põhjus tõigas, et ta juhtis alates 1990. aastast ainukest ühiskondlikku institutsiooni, mis kehastab ajaloolist järjepidevust, seob terviklikult ühte Venemaa katki rebitud traagilise ajaloo. Kõik ülejäänud institutsioonid – nii Riigiduuma (ehkki sellegi nimetus viitab ajaloole), president kui ka paljud muud – on vaid viimase aastakümne antikommunistliku revolutsiooni tulemused, kusjuures revolutsioon ise on õieti veel lõpetamata. Sisuliselt elavad tänased Venemaa kodanikud maal, mida varem polnud. Ning ainult sõnakunsti mälestusmärgid, eriti Puškin, ja kirik, mille eesotsas Aleksius seisis tervelt kaheksateist aastat, lisavad nende ellu midagi, mis seob neid tuhandeaastase katkematu ajalooga.

Sellele võib muidugi vastu väita, et iga teine patriarh oleks etendanud täpselt samasugust osa. Aga nii või teisiti langes see just Aleksius II osaks ja ta oli väljakutseks valmis. Tema ajal taastas kirik kogudus- ja kloostrielu, usuhariduse, heategevuse traditsioonid, võttis 2000. aastal vastu “sotsiaalse kontseptsiooni”, mis esimest korda kiriku ajaloos sätestas põhimõtted, kuidas suhestuda ümbritseva maailmaga, ühiskonna ja riigiga. Just patriarh Aleksiuse ajal töötati välja veel vahest mitte täielikud, aga juba täiesti toimivad seadused, mis reguleerivad kiriku ja riigi suhteid. Muide, mitme konfessiooni esindajad nimetavad neid diskrimineerivaks.

Aleksius II taotles visalt Vene õigeusu kiriku välismaal (VÕKV) taasühendamist ning saavutaski selle 2007. aasta mais. VÕKV oli niinimetatud emigrantide kirikutest kõige mõjukam. Nii kiriklike ja ilmalike liberaalide kui ka ultrakonservatiivide kriitika pälvinud taasühinemine kujunes ometi üheks eredamaks näiteks kodusõja tagajärgede järkjärgulise ületamise kohta (mis paraku ei ole veel kaugeltki lõpule jõudnud). Traditsiooniks kujunenud panihhiidad (surnumälestusteenistused), mida patriarh korraldas iga aasta 17. juulil Moskva lähedal Butovo polügoonil, kus on maha lastud kümneid või isegi sadu tuhandeid NKVD ohvreid, tuletasid usklikele ja tegelikult kogu ühiskonnale järjekindlalt meelde kommunistlikku terrorit, mida paljud tänasel Venemaal lausa ülistavad või siis püüavad ära unustada.

Patriarh ei olnud poliitik, aga ta oli Venemaal väga mõjuvõimas isik.

Kaheksateist aastat patriarhiametit ei möödunud Tallinnas sündinud Aleksei Mihhailovitš Ridigerile kaugeltki pilvitult. Talle oli väga traumeeriv Boriss Jeltsini poolehoidjate ja Ülemnõukogu juhtkonna läbirääkimiste nurjumine 1993. aasta sügisel. Need toimusid patriarhi otsesel vahendamisel. Ka tulevahetus Moskva südames, mis oleks kergesti võinud üle kasvada veel suuremaks verevalamiseks, jättis kirikule ja selle juhile oma jälje.

Just alates 1990. aastate keskpaigast hakkasid kriitikud, kes mõnigi kord esindasid lausa diametraalselt vastandlikke poliitilisi suundumusi, regulaarselt hurjutama patriarhi ja vene õigeusu kirikut (VÕK) tervikuna kokkulepluses riigiga. Kirikupea püüdis tõepoolest vältida konflikte Kremliga, kuid selle taga seisis suurel määral tema perekonna ja ta enda lugu, mis sai alguse iseseisvas Eestis ja lõppes uuel Venemaal. Kahtlemata maksis Aleksius II nõukogude võimu aastatel, mil temast sai piiskop ja seejärel metropoliit, teatavat lõivu kompromisside eest, mida kirik tegi võimudega püsimajäämise nimel. Mul on olnud juhust temaga mitu korda kõnelda nii intervjuu käigus kui ka eraviisiliselt. Patriarh jättis mulje inimesest, kes on elanud üle mitmeid isiklikke draamasid, aga otsustanud kindlalt jätta oma sisekonfliktid enda teada.

Keerulise mineviku tõttu oli tormilistel aegadel pärast NSV Liidu kokkuvarisemist talle tähtsaimaks ülesandeks kiriku ühtsuse säilitamine. Selle kõrval oli aga Aleksius II silmis vähemalt sama tähtis ka see, et kirik ei satuks taas nõukogude laadis riigi kontrolli alla. Selle pooldajaid oli nii riigiaparaadis kui ka kirikuhierarhias. Püüd tasakaalu säilitada sundis kadunud patriarhi alati käituma väga ettevaatlikult ja diplomaatiliselt.

Kiriku ja isiklikult patriarh Aleksiuse teine suur mure olid kirikus tegutsevad mitte just väga arvukad, aga piisavalt häälekad ultrakonservatiivid. Nende sümboliks sai viimastel aastatel Tšukotka ja Anadõri piiskop Diomid, kelle kirjad süüdistasid kiriku juhtkonda õigeusu reetmises, liiga tihedates sidemetes riigiga, katoliiklastega, vabamüürlastega ja niinimetatud maailmavalitsusega, mis “ultraõigeusklikus” antisemiitlikus keskkonnas tähendab väidetavat juutide ülevõimu maailmas. Sel suvel-sügisel langetatud otsus võtta Diomidilt piiskopipühitsus oli kadunud patriarhi üks viimaseid dramaatilisi samme. Selleks pidi ta veenma piiskoppide kogu ja Püha Sinodit nii karmi sammu vajalikkuses. Aleksius II pidas ühtsust iga hinna eest esmatähtsaks. See on üks tema pärandi osa, mille võtab üle õigeusu kiriku uus juht. Just õigeusklike radikaalide järgi hindab suur osa ühiskonnast kogu kirikut. See tekitab raskusi misjonitegevuses, eriti suurlinnades, kus leidub rohkelt haritud ja selgelt välja kujunenud vaadetega inimesi.

Misjoni osas valitseb kirikus kaks seisukohta. Ühe kohaselt, mida esindavad peamiselt kloostrivaimulikud, ei olegi vaja erilist tähelepanu pöörata inimestele, kes ei ole ise Jumala juurde jõudnud. Teine seisukoht, mida valdavalt esindavad linnavaimulikud, peab misjonitööd vältimatuks õigeusu püsimise tingimuseks 21. sajandi linnastunud Venemaal. Lisaks tuleb uuel patriarhil hakata tegelema suure osa vaimulike väga ebakindla ainelise olukorraga, mis osaliselt on vahetult seotud selle linna, küla või isegi kvartali sotsiaalmajandusliku olukorraga, kus asub pühamu.

Vene õigeusu kiriku tulevasel peal tuleb tegelda ka Ukraina olukorraga. Seal asub pea kolmandik VÕKi kogudusi (kokku on neid Venemaal ja mujal maailmas üle kahekümne tuhande), mis on allutatud autonoomsele Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikule (MPUÕK). Samas on pidevalt tugevnenud Ukraina poliitilise eliidi püüded luua Ukraina oma kirik. Tasapisi on selle ideega kaasa läinud ka mõned MPUÕKi vaimulikud. Täna on tegemist Ukraina kõige suurema liikmeskonnaga kirikuga. Kui see peaks Moskva alt ära langema (tasub märkida, et vähemalt lähiajal seda tõenäoliselt siiski oodata ei ole), kaotaks VÕK ligi kolmandiku kogudustest ja kaks viiendikku piiskoppidest. See oleks väga ränk löök VÕKi mainele ja enesetundele.

Sisuliselt elavad tänased Venemaa kodanikud maal, mida varem polnud.

Viimase ajani kulges Kiievi võimude ja Moskva patriarhaadi dialoog väga vaevaliselt. Kuid Aleksius II hiljutine visiit Ukraina pealinna pani aluse uuele etapile, mida tuleb nüüd jätkata lahkunud patriarhi järglasel. Samalaadne olukord valitseb Moldovas, kus Rumeenia õigeusu kirik on taastanud Bessaraabia eparhia, mis lõpetas oma tegevuse pärast seda, kui Stalin oli 1940. aastal Bessaraabia liidendanud ning Nõukogude väed selle 1944. aastal uuesti vallutanud. Rumeenia uus patriarh Daniel sõitis Aleksius II matustele. See võib siluda teed konflikti lahendamisele.

Kadunud kirikupea järglane peab otsustama sellegi, millisele alusele rajada suhted roomakatoliku kirikuga. Aleksius II ajal olid need pingelised või lausa vaenulikud. Teda ärritas Johannes Paulus II ülemaailmne tuntus ja maine isikuna, kes “murdis Ida-Euroopas kommunismi”. Õigeusu kirikus ei meeldinud paljudele paavst Wojtyla (2005. aasta 2. aprillil surnud poola rahvusest paavst Johannes Paulus II kodanikunimeks oli Karol Jözef Wojtyla – toim), sest ta oli poolakas, keda on alati kahtlustatud Venemaa “ümberristimise” ja katoliku kiriku rüppe tõmbamise kavatsustes.

Kuid paavst Benedictus XVI ajal, kes on konservatiiv, suurepärane teoloog ega karda ületada poliitilise korrektsuse piire, hakkasid suhted kiiresti soojenema. Paavsti ja patriarhi kohtumist siiski ei toimunud. Patriarh Aleksiuse matustel esindas Rooma paavsti suurejooneline delegatsioon: kristliku ühtsuse edendamise nõukogu president kardinal Walter Kasper, Poola endine priimas kardinal Jözef Glemp ning kardinal Roger Etchegaray, endine Vatikani tuntud diplomaat, nüüd õigluse ja rahu paavstliku nõukogu auesimees. Kardinal oli sõbralikes suhetes kadunud patriarhiga. Nende kõrval olid kohal Püha Tooli esindaja ehk sisuliselt Vatikani saadik peapiiskop Antonio Mennini ning katoliku Moskva Jumalaema peapiiskopkonna juht peapiiskop Paolo Pezzi.

Kui uueks patriarhiks saab praegune kohusetäitja, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill, võib kohtumine paavstiga toimuda juba suhteliselt kiiresti. Ta pooldab aktiivselt lähenemist Vatikanile, mistõttu ei armasta teda sugugi piiskoppidest “ultrad” ega aktiivsed konservatiividest ilmikud. Muide, kui ka paavst ja patriarh kohtuvad, siis usutavasti mõnes kolmandas riigis – paavsti visiidiks Venemaale ei ole olud veel pikka aega sobivad.

Lõpuks veidi ka Eestist. Kadunud patriarh armastas Eestit, kõneles eesti keelt ning tema viimane raamatki oli “Õigeusk Eestis”. See kujutab mõneti ajaloolist ülevaadet, mõneti usuteaduslikku teost, mõneti aga mälestusi. Tal oli raske leppida Eesti õigeusu lõhenemisega ja osa koguduste üleminekuga Konstantinoopoli patriarhi alla. See mõjutas kahtlemata negatiivselt tema viimaste aastate suhteid Eestiga ja üldse suhtumist oma sünnimaasse. Ometi tuleb mulle meelde üks Eesti saadik, kes rääkis, kuidas Aleksius II olevat helistanud saatkonda, palunud end ühendada suursaadikuga ja lausunud: “Kõneleme eesti keeles.” Ja kõnelesidki oma pool tundi või minutit nelikümmend ilmast, Tallinnast, muidu tühistest asjadest, mis äkki olid nii tähtsad.

Mulle meenub üks Eesti saadik, kes rääkis, kuidas Aleksius II olevat helistanud saatkonda, palunud end ühendada suursaadikuga ja lausunud: „Kõneleme eesti keeles.”

Patriarh Aleksius saadeti ära nii, nagu oleks olnud tegemist tavalise lihtsa vaimulikuga -selline oli tema soov ja tahe. Presidentide ja kirikupeade kohalviibimine ei mõjutanud kuidagi matusetalitust ennast. Mulle, kes ma jõudsin Lunastaja Kristuse katedraali kella kuue ajal, tundus, et kohalolijad (nende seas oli hulganisti lihtsaid usklikke) ei palvetanud mitte Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksiuse, vaid vaimulik Aleksei Mihhailovitš Ridigeri hingerahu eest, kes oli tuntud selle poolest, et isegi juba kirikupeana võis tundide kaupa armulauda jagada või usklikke õnnistada.

Nagu kogu Venemaa ühiskond, astus ka kirik ligemale kahekümne aasta eest endalegi ootamatult muudatuste ajastusse. Ja nagu kõik Venemaa inimesed, püüab ka kirik leida uues poliitilises ja majanduslikus keskkonnas oma teed. Osa sellest teest, võib-olla raskeim ja ettearvamatuim osa, on maha käidud Aleksius II juhtimisel. Ta oli esimene uue, mittekommunistliku, mitteateistliku Venemaa patriarh ja juba üksi selle eest väärib aukohta vene kiriku suurkujude reas.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane