Religiooni roll muutuvas Euroopas

Juba kulumiseni on korratud 11. septembri terrorirünnakute järel käibele läinud fraasi, et veel kümmekond aastat tagasi ei osanud keegi ette kujutada, kui oluliseks muutuvad religiooniga seotud küsimused 21. sajandi alguse maailmas. Religioon, see mitmetahuline ning mitmetähenduslik nähtus on saanud taaskord oluliseks küsimuseks läänemaailmas, sh Euroopas, kus riigi ja religiooni suhteid on alati nähtud eelkõige poliitilise küsimusena. Selle klassikaliseks näiteks võib pidada Rooma imperaatori Constantinus Suure otsuseid 4. sajandil, mille tulemusena sai Euroopa endale kristliku tausta ning muu sellest johtuva.

Euroopas võib tänaseni kohata väga erinevaid riigi ja religiooni vaheliste suhete süsteeme ning koostöövorme. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid osutavad veenvalt, et nii usuvabaduse kui võrdse kohtlemise põhimõtete kohaselt on tänapäeva Euroopa õigussüsteemis kujunenud tavaks aktsepteerida erinevate riikide ajaloolistest ja ühiskondlikest eripäradest tulenevaid koostöövorme riigi ja usuliste ühenduste vahel, kui need ei kahjusta ega piira teiste ühenduste või usujärgijate südametunnistuse-, veendumus- ega usuvabadust.¹ Kuid samas ei saa ka eitada seda, et ükskõik millisest perspektiivist Euroopa religioosset olukorda vaadata, on tänases Euroopas toimumas tähelepanu väärivad muutused.

Sekularisatsioon

Berliini müüri järgses Euroopas muutusid usu- ja südametunnistuse vabadust puudutavad küsimused olulisteks, sest terve rida endisi sotsialismileeri riike kaasajastasid vastavat seadusandlust. Samas üldisema tähelepanuta jäi religiooniga seotud identiteedi tähtsus Euroopa immigrantide kogukondades, sest Euroopa religioonisituatsiooni oli harjutud käsitlema läbi sekularisatsiooniparadigma ning seda ka immigrantkogukondade puhul.

Sekularisatsioon ehk ilmalikustumine on Euroopale iseloomulik protsess. Kui vaadata ülejäänud maailma, kus religioonil on olnud ning on senini täita oluline koht nii ühiskondlikul kui isiklikul tasandil, siis on raske mitte nõustuda Grace Daviega, kes on kirjeldanud Euroopat religiooni puudutava erandjuhtumina.² Religioossete uskumuste ja tavade tähenduslikkus on Euroopas vähenenud viimase sajandi kestel järjepidevalt, peegeldudes usuliste institutsioonide tähenduslikkuse vähenemises. Selliselt võib kirjeldada Bryan Wilsoni ja Steve Bruce’i sekularisatsioonikäsitlust, mis kirjeldavad neid, Euroopa ühiskondadele iseloomulikke religiooni puudutavaid protsesse.³ Võib-olla tuleks lisada siia täpsustavalt, et tähenduslikkuse vähenemine on puudutanud peaasjalikult nn traditsioonilist religiooni ja traditsioonilisi religioosseid institutsioone. Siiski tuleb tõdeda, et Euroopa ei ole religioosselt homogeenne ning traditsiooniliselt katoliiklikes ning õigeusklikes ühiskondades on religioonil tänaseni olulisem roll kui usuliselt protestantlikus Euroopas, kus sekularisatsiooniprotsessid on olnud ulatuslikumad või sügavamad.⁴ Kuid olukorra tõsidusele katoliiklikes maadeski osutavad ka paavst Benedictus XVI hoiatused Euroopat ohustava “relativismi diktatuuri” eest.⁵

Käsitlust islamiohust on kinnistanud kasvavad pinged, mis seostuvad immigrantide ning põliseurooplaste vaheliste kultuurierinevustega.

Siiski on raske kujutada tänases Euroopas ette olukorda, kus näiteks presidendivalimistel kujuneks üheks oluliseks küsimuseks kandidaatide usuelu, nagu on seda juhtunud korduvalt Ameerika Ühendriikides. Ning kuigi ka Euroopa poliitikamaastikul on parteisid, kellel on seos usuliste traditsioonidega, ei ole ükski tiheda religiooniseosega partei suutnud moodustada enamusvalitust, nagu see on aset leidnud Türgis, kus alates 2002. aasta valimistest on valitsenud Recep Tayyip Erdogani juhitud Õigluse ja Arengu Partei. Kuigi viimane on lükanud tagasi enda seostamise religiooniga (st islamiga) ning on teinud püüdeid ELi liikmesuse nimel, on Erdogani juhitud parteid nähtud sageli nii kodumaal kui ka Läänes islamistliku parteina ning 2008. aastal süüdistas Türgi ülemkohus parteid riigi juhtimises teokraatiasse ning soovis partei tegevuse keelustada.⁶

Islami kogukonnad

Euroopa ühiskondade üks eripära on põliselanikkonna vananemine, mida kompenseerib immigratsioon, peamiselt islamimaadest. Samuti on immigrantkogukondade sündimus kõrgem põliseurooplaste omast. Alates 19. sajandist on Euroopas kollektiivse identiteedi aluseks olnud rahvus. Tänases Euroopas tuleb aga pöörata tähelepanu sellele, et 21. sajandi alguse Euroopas on uusi kogukondi, kelle kollektiivse identiteedi aluseks ei ole rahvus, vaid hoopis religioon, mis eelöeldu kontekstis tähendab islamit. Sellise religioonipõhise identiteedi tähenduslikkuse kasv islami taustaga immigrant-kogukondades on uus väljakutse sekulaarse Euroopa ühiskondadele, kus religiooni roll on viimaste sajandite vältel järjekindlalt vähenenud ning kus samas on riigi ja religiooni vaheliste suhete mudelite aluseks sajandite jooksul kujunenud suhted riigi ja kristlike kirikute vahel, mis uues olukorras seisavad tahes-tahtmata uute väljakutsete ees.

Lisaks islamistlikest ideedest ajendatud terrorirünnakutele 2001. aasta 11. septembri Ameerika Ühendriikides ning neile järgnenud rünnakuile Madridis ja Londonis on käsitlust islamiohust kinnistanud kasvavad pinged, mis seostuvad immigrantide ning põliseurooplaste vaheliste kultuurierinevustega, näiteks suhtumistega religioossetesse sümbolitesse. Kas koolis võib kanda religiooniga seonduvaid silmatorkavaid sümboleid, nagu näiteks islami traditsiooni kuuluvat pearätti? 2004. aastal otsustas Prantsusmaa, et ususümbolite koht ei ole koolis ka mitte siis, kui õpilased neid kannavad. Selle otsuse taustal oli üha leviv trend, et islamiusulistest perekondadest pärit tüdrukud kandsid koolides rätikuid, ning teisalt ka üha valjenevad nõudmised, et koolid peaksid õpetuse korraldamisel arvestama rohkem õpilaste usuliste traditsioonidega. Seegi probleem puudutas Prantsusmaa islami kogukonda.⁷

Samas ei ole Euroopa islamikogukond üks homogeenne tervik, vaid koosneb erinevatest etnilistest ja kultuurilistest rühmadest, kellel on ühtlasi erinev ajalooline taust. Nii on ühelt poolt sajanditepikkuse ajalooga islamivähemused Soomes, Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Ungaris ja mujal lõimunud enamusühiskonda ning ka nende religioon ja religioossus on sarnane asukohamaa enamusele. Sarnane on olnud ka 1960.-1970.

Religioon oma mitmetahulisuses puudutab lisaks küsimustele Jumalast, transtsendentaalsusest jms ka palju maisemaid julgeoleku- ja poliitikaküsimusi.

aastatel saabunud tööliste trend. Selliste traditsionaalsete kogukondade jaoks on uusimmigrandid tähendanud samamoodi muutusi ja uusi väljakutseid ning seda nii seoses uustulnukatega kui ka olukorrast tuleneva põlvkonnavahetusega kogukondade sees, aga samuti islami üldisest tähtsustumisest tulenevalt. Lisaks sellele on islami oma religioonina leidnud ka üha enam põlis-eurooplasi, olgu siis usuliste otsingute või abiellumise kaudu. Ning samas ei tohi unustada ka seda, et uusimmigrandidki ei ole ühe kultuuri ega etnilise taustaga.

Küsimus tänasele vananeva elanikkonnaga Euroopale on – millisel määral on Euroopa suuteline assimileerima või lõimima immigrante, kelle usuline identiteet on eurooplastest märgatavalt tugevam? Ning sellega seostub ka teine, antud küsimuse lahutamatu pool – millisel määral soovivad eelpool mainitud vähemuskogukonnad assimileeruda või muuta oma usueluga seonduvaid tavasid ning alluda „relativismi diktatuurile”, mille eest on hoiatanud nii mullad kui Rooma paavst, aga samuti Vene õigeusu kiriku esindajad, kes on viimastel aastatel aktiivselt tihendanud suhteid islamimaade ja -liikumistega?

Vene Õigeusu Kirik

Euroopa religiooni puudutavaid protsesse vaadeldes ei saa tähelepanuta jätta ka Moskva patriarhaadi laienemist, mille üks oluline etapp oli Vene Õigeusu Kiriku Väljaspool Venemaad ühendamine Vene Õigeusu Kirikuga 2007. aasta mais. Selle protsessi eelmängu võib näha, vaadates aastasse 2001, kui ametist tagandati välisvene õigeusu kiriku kõrgeim hierarh, n-ö vana kooli antikommunist metropoliit Vitali (Ustinov), kes oli Vene Õigeusu Kirikut Väljaspool Venemaad juhtinud alates 1985. aastast ning kelle jaoks Moskva patriarhaat ja VÕK koos oma juhtkonnaga olid KGB käepikendus. Metropoliit Vitali tagandamine tõi kaasa ühelt poolt välisvene õigeusu kiriku killustumise ning teisalt uue kirikujuhi, slovaki päritolu metropoliit Lauruse (Škurla), kelle suhtumine Moskva patriarhaati erines märgatavalt eelmise kirikujuhi omast. Kahe vene õigeusu kiriku ühendamisel 2007 on otsene seos nii kiriku- kui riigipoliitikaga. Kirikupoliitiliselt puudutab see eelkõige juba aastakümneid kestnud vägikaikavedu Moskva patriarhaadi ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi vahel õigeusu kirikute liidripositsiooni üle.

Vene Õigeusu Kiriku esindajad on viimastel aastatel aktiivselt tihendanud suhteid islamimaade ja -liikumistega.

Kui viimaste aastate jooksul on maailm olnud tunnistajaks Venemaa valmidusele kasutada gaasi- ja naftatarneid oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, siis väliskiriku ühendamine Moskva patriarhaadiga on kujundanud uue situatsiooni, milles Moskva patriarhaadi ja Vene Õigeusu Kiriku roll Venemaa poliitilis-majanduslike huvide kaitsel ja edendamisel võib saada uue dimensiooni, mobiliseerides ja ühendades venelasi ning venekeelset elanikkonda kogu maailmas. Selles kontekstis on saamas üha olulisemaks ka vene keele rolli tugevdamine maailmas ning etniliste venelaste ja venekeelse elanikkonna kaitse Vene Föderatsiooni ametlikus välispoliitilises agendas. Selles raamistikus tuleb näha ning arvestada ka 2004. aastal tehtud katset luua europarlamendi valimiste eel Euroopa Liidu vene poliitilist parteid, mille aluse oleksid moodustanud vene parteid Eestis, Lätis, Leedus, Tšehhis, Küprosel ja Norras ning mis mobiliseerinuks üle kuue miljoni Euroopa Liidus elanud venelase ühtse poliitilise jõuna. 2005. aastal asutati valitsusväline organisatsioon, ELi venekeelse elanikkonna allianss, kaitsmaks venekeelse elanikkonna huve Euroopa Liidus.⁸

Pärast väliskiriku ühendamist Vene Õigeusu Kirikuga kommenteeris kahe kiriku kanoonilist ühinemist BBC vene teenistuse Moskva büroo peatoimetaja Konstantin Eggert öeldes, et läänemaailmas ja Venemaa liberaalide seas levinud arusaam, nagu oleks Vene Õigeusu Kirik presidendi administratsiooni käepikendus, ei pea paika.⁹ Sellest hoolimata rõhutasid Moskva poliitilised ringkonnad kahe kiriku ühendamise poliitilist tähtsust.

Uudisteagentuuri Interfax kohaselt sõnas föderatsiooninõukogu asespiiker Svetlana Orlova, et ühinemine ei ole oluline mitte üksnes spirituaalses mõttes või ajaloolise õigluse seisukohast, vaid see on oluline ka poliitiliselt.¹⁰ Föderatsiooninõukogu senaator Igor Puškarjov märkis: “Kirikute ühendamisega ei taasta Venemaa mitte ainult oma geopoliitilist mõju Euroopas ja Läänes, vaid ka Aasias ja Idas, kus elab palju meie kaasmaalasi.”¹¹ Kirikute ühendamist kui kogu “Vene maailma” konsolideerivat sündmust rõhutas ka president Vladimir Putin.¹² Venemaa praegune president Dmitri Medvedev on hoidnud sarnast poliitilist liini öeldes, et õigeusu kirikuga säilivad erisuhted ning venekeelse elanikkonna kaitse püsib Venemaa välispoliitilise prioriteedina.¹³ Selle üht avaldumisvormi võis maailm näha augustis 2008 Gruusias.

Kriitilistele sõnavõttudele, mis juhtisid tähelepanu, et ühinemise suhtes puudus üksmeel nii väliskiriku vaimulike kui koguduseliikmete seas, vastas Moskva vaimuliku akadeemia professor diakon Andrei Kurajev, et nüüdseks moodustavad väliskiriku liikmeskonnast 80-90% inimesed, kes on lahkunud Venemaalt 1990. aastatel, ning nende suhtumine tänasesse Venemaasse erineb revolutsioonijärgsete emigrantide omast, lisades, et just need on inimesed, kes panid ka väliskiriku vaimulikud oma suhtumist muutma nii Venemaasse kui sealsesse kirikuellu.¹⁴

Kahe vene õigeusu kiriku ühendamist võib näha samas kontekstis teiste, nn pehmete instrumentidega, mida Kreml on kasutanud oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks

Kahe vene õigeusu kiriku ühendamist võib näha samas kontekstis teiste, nn pehmete instrumentidega, mida Kreml on kasutanud oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kuigi viimaste aastate jooksul on selle valdkonna tuntuimaks näiteks energiapoliitika, on Venemaa poliitiline administratsioon läbi aastakümnete näinud Moskva patriarhaati oma poliitiliste huvide teostamise vahendina. Nii on põhjust pöörata tähelepanu sellele, milline saab olema Moskva patriarhaadi roll etnilise ja poliitilise konsolideerijana maailmas.

Vene õigeusu kiriku poliitilist tähendust vene identiteedi osana ning vahendina rahvuslike huvide eest seismisel ei ole põhjust alahinnata, mida võis tõdeda ka näiteks 2004. aasta Ukraina presidendivalimistel, kus VÕK seisis kindlalt Kremli-sidusa kandidaadi Viktor Janukovitši poolel.¹⁵ VÕKi rolli kontekstualiseerimiseks tasub pöörduda ka Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhataja metropoliit Kirilli sõnade juurde, mis puudutasid Vladimir Putini rolli kahe kiriku ühendamisprotsessis. Metropoliit Kirill sõnas: “Fakt, et Vladimir Putin on usklik, ei ole midagi, mida ma ainult usun, vaid see on midagi, mida ma ka tunnen. On oluline, et temast sai usklik juba enne presidendiks saamist. […] [F]akt, et Vladimir Putin oli KGB ohvitser, ainult osutab sellele, et igaüks on vaba valima oma teed elus ja Isamaa kaitsmine ei ole usulisest seisukohast olnud kunagi halb ülesanne.”¹⁶ Ning elanikkonna mobiliseerimine ametlikult poliitikavälise institutsiooni abil, mis seostub nii rahvusliku kui kultuuriidentiteediga ning ulatub üle piiride erinevate poliitiliste parteide vahel, on vana ning tõhus toimemehhanism.

Kokkuvõtteks

Ühelt poolt sekularisatsioon ja teiselt poolt uute tegurite esilekerkimine Euroopa religioonimaastikul mõjutavad religiooni rolli Euroopas üldisemalt ning laiemalt. Me võtame sageli Euroopas oma arusaamu iseenesest mõistetavana, sh arusaama, et religioon ja poliitika on teineteisest lahutatud kui mitte mujal maailmas, siis vähemalt Euroopas. Siiski on tänases Euroopas vähemusi, kelle identiteet on tihedalt seotud religioossete traditsioonidega, milles religioonil on poliitiline tähendus ja poliitiline mõõde, ning see on Euroopa jaoks uus olukord.

„Fakt, et Vladimir Putin oli KGB ohvitser, ainult osutab sellele, et igaüks on vaba valima oma teed elus ja Isamaa kaitsmine ei ole usulisest seisukohast olnud kunagi halb ülesanne.”

Poliitikas muutub religioon oluliseks, kui usulisi erinevusi on võimalik politiseerida, puudutagu need erinevused siis erinevaid arusaamu ühiskonnast, moraalist, ajaloost või millestki muust. Seni kuni usulisi erinevusi ei ole politiseeritud, pole võimalik ka mobiliseerida hääletajaid usuliselt pinnalt.¹⁷ Tänase Euroopa küsimuseks on, kas Euroopas on võimalik religiooni politiseerimine uute tegurite poolt, kelle arusaam religiooni ja poliitika suhetest ja seostest ei lange kokku (sekulaarse) Euroopa traditsioonidega ning millised võivad olla selle tagajärjed?

Nii on religioon nähtus, mida ei või ka tänases Euroopa heaoluühiskonnas käsitleda pelgalt kui üht inimeste organiseerumise vormi. Religioon oma mitmetahulisuses puudutab lisaks küsimustele Jumalast ja transtsendentaalsusest ka palju maisemaid julgeoleku- ja poliitikaküsimusi. Seejuures seisab aga riikide ning seaduseandjate ees keeruline ülesanne, kuidas tagada ühelt poolt fundamentaalsed usu- ja südametunnistuse vabadused nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil ning samas tagada riiklik ja rahvuslik julgeolek.