detsember 29, 2008

Eesti valikud Iraagi sõja taustal

Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus – ka mina ise kaitseministrina – toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.

Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus – ka mina ise kaitseministrina – toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.


Sven Mikser

Eesti valikud Iraagi sõja taustal

Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus – ka mina ise kaitseministrina – toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.
Mida toob kaasa välispoliitika rakendamine valimisvõitluse vankri ette, näitasid ilmekalt Saksamaa Liidupäeva valimised, mille eel tehtud teravatest avaldustest ei ole USA ja Saksamaa suhted siiani päriselt paranenud. Et Eestil ei ole maailmapoliitikas Saksamaa kaalu, ei soovinud seesuguse olukorra kordumist meil ükski erakond. Lisaks oli NATO laienemisotsuse ratifitseerimisring alles algusjärgus ning seda, kuidas võinuks sellele protsessile mõjuda sõja ja rahu teemaline valimisvõitlus, ei olnud võimalik prognoosida. Õnneks suunas peaministri poolt kokku kutsutud erakonnaliidrite ümarlaud julgeolekudebati peaaegu konsensuslikule rajale.
Olulisemaks sõjavastaseks avalduseks jäi Eestis Jaan Kaplinski rahukiri, mis pälvis üksnes mõõdukat vastukaja. Suuri sõjavastaseid massimeeleavaldusi ei toimunud – ainuke, peamiselt venekeelsete noorte osalusel toimunud märatsev protestiaktsioon tõukas rahva selletaolistest meelsuse näitamise vormidest pigem eemale. Vahetult pärast valimisi parlamenti jõudnud eelnõu Eesti kaitseväeüksuse Iraaki lähetamisest läbis menetluse vastuoludeta ja sai otsuseks üheainsa vastuhäälega.
Multilateraalsus ja legitiimsus
Ometi arutleti Eesti võimukoridorides ja ajakirjanduseski selle üle, kas peaksime maailmapoliitika sõlmküsimustes poole valikul lähtuma nooblitest printsiipidest või omaenda pragmaatilistest vajadustest, kas need kaks saavad olla omavahel vastuolus ja kas antud olukorras läheb Eesti oma huve järgides kompromissile põhimõtetega.
Järgnevalt püüan arutleda, miks leidsid kogu maailmas sõja eel ja ajal peetud vaidlused Ameerika unilateraalse hegemonismi versus ÜRO mandaadil rajaneva multilateraalse maailmakorralduse üle Eestis MandriEuroopa suurriikidest erinevat käsitlemist. Ma üritan hoiduda avaliku debati kirjeldamisest, püüdes pigem tungida neisse varjatud arutluskäikudesse, mis ehk Eesti juhtkonda ühel või teisel viisil toimima ajendasid.
Kui Robert Kagan oma palju tsiteeritud traktaadis jõust ja jõuetusest andis USA ja Euroopa vastuoludele Ameerika-poolse ideoloogilise seletuse, siis Euroopa käsitluses vaadeldi USA soovimatust ÜRO reeglite järgi mängida pahatihti vaid “jänkide” kannatamatuse ja maailma asjadest pealiskaudse arusaamisena. Eestis ollakse ameeriklaste lähenemise suhtes märgatavalt mõistvamad. Miks?
Nagu osutab John van Oudenaaren (Policy Review, nr 117), mõistetakse multilateralismi erinevates poliitikavaldkondades erinevalt. Nii tähendab multilateraalsus majandussuhetes mittediskrimineerivat käitumist partnerite suhtes. Käitumisreeglid lepitakse kokku rahvusvahelistes institutsioonides, ent sealjuures ei kehti need mitteliikmete suhtes ja viimaste puhul ei saa kasutada ka terminit “unilateralism”. Veelgi enam, majandusblokid, näiteks Euroopa Liit, rakendavad ise mitteliikmete suhtes vägagi protektsionistlikku poliitikat.
Hoopis teine on lugu relvastuskontrolli, keskkonnakaitse ja inimõiguste valdkonnas, kus multilateralismi kriteeriumiks loetakse rahvusvaheliste lepete universaalsust: riigi soovimatus leppega ühineda on vaadeldav unilateraalse ja seega mitteaktsepteeritava käitumisena.
Julgeolekupoliitikas seevastu mõistetakse multilateraalset käitumist kui soovi tegutseda vastavuses ÜRO harta ja rahvusvaheliste lepetega, samas kui unilateraalsus väljendub valmiduses tegutseda ilma ÜRO mandaadita. USA patustas paljude arvates just selles osas, kui alustas Iraagi sõda.
Eestil ei ole kuigi raske nõustuda seisukohaga, et demokraatlik legitiimsus võib lisaks ÜRO-le tuleneda ka mõnest teisest rahvusvahelisest organisatsioonist, näiteks NATOst, mille liikmeteks on erinevalt maailmaorganisatsioonist üksnes demokraatlikud riigid. Ühendriikide poliitikud lähevad mõnikord veelgi kaugemale, leides, et isegi USA demokraatlikult valitud administratsioon ja Ühendriikide Kongress tagavad poliitikale suurema legitiimsuse kui ÜRO, mis koosneb suures osas täiesti mittedemokraatlike valitsuste esindajatest, kellel puudub isegi oma rahva mandaat.
Transatlantilised väikeriigid
Väikeriikidele tunduvad julgeolekupoliitilised valikud sageli hoopis eksistentsialistlikumad kui suurtele: küsimus ei ole tihtipeale selles, kas üks või teine otsus aitab edendada teatud huve, vaid pigem selles, kas see aitab kindlustada või hoopis ohustab riigi ja rahva säilimist üldse.
Eesti on transatlantilise sideme veendunud toetaja. Mitte sellepärast, et USA lähenemist maailma julgeoleku sõlmküsimustele peetaks a priori Saksa- või Prantsusmaa omast õilsamaks, vaid seetõttu, et USA osalemist Euroopa julgeoleku tagamises nähakse pikas perspektiivis meie endi riikliku iseseisvuse parima tagatisena.
Ameerika julgeolekupoliitika doktriinikohase arengu võimalusi võib vaadelda kahel teljel, unilateralismi-multilateralismi ja internatsionalismi-isolatsionismi teljel. Nii multilateraalne kui unilateraalne osalemine maailma julgeoleku tagamises on loomult internatsionaalsed, samas peetakse Ameerika unilateralismile kõige tõenäolisemaks alternatiiviks just isolatsionismi. Meenutame, kuidas alles 2000. aasta presidendivalimiste eel räägiti võimalusest, et vabariiklaste võidu korral hakkab valitsus tegelema vaid sisemaiste asjadega, loobudes paljudest rahvusvahelistest kohustustest.
Aeg näitas, et kartustel ei olnud alust. Ent suur osa ajaloo õppetundidele mõtlevast Eesti poliitilisest eliidist on valmis pigem leppima Ameerika Ühendriikide võrdlemisi ühepoolse juhtrolliga maailma julgeoleku tagamisel kui riskima sellega, et ameeriklased nimetatud osa mängimisest sootuks loobuksid.
Eesti ohustsenaariumid
On selge, et ohufaktoreid kätkeb endas nii USA unilateraalse rolli aktsepteerimine kui ka sellega mitteleppimine. Iraagi konflikti valguses nähakse Eestis peamiselt kolme stsenaariumi, mis on üksteisest kummati ülimalt erinevad.
Sõjavastased vasakpoolsed intellektuaalid rõhutavad USA unilateraalse käitumise ja preventiivsete rünnakute doktriini ohtlikkust riikidesisesele ja rahvusvahelisele demokraatiale ning inimõigustele. Argumendi illustreerimiseks ei räägita üksnes Guantanamost, vaid kantakse Ameerika käitumismudel üle näiteks meie lähinaabrile Venemaale, võrreldes seda Moskva administratsiooni tegutsemisega Tšetšeenias. Märgitakse, et Ameerika suhtumine sellesse, kuidas Moskva tšetšeeni võitlejatega arveid õiendab, on leebem sestsaadik, kui Venemaa asus USAd toetama terrorivastases sõjas.
Hirmu, et ebademokraatlikud riigid ameeriklaste jäljendamisega üle piiri lähevad, suurendab teadmine, et maailmas puudub tänaseni ühtne terrorismi definitsioon. Kõik valitsused, sealhulgas ka üsna demokraatiakauged, võivad luua oma definitsiooni, mille alla saab mahutada kodumaiseid dissidente või ebameeldivaid lähinaabreid.
Teist stsenaariumi tuntakse imperiaalse ülepingutusena (imperial overstretch). Otsustades maailma hädad omal jõul korda seada ning tormates osalema paljude konfliktide üheaegsesse lahendamisse, riskib USA sellega, et kurnab oma sõjalise ja majandusliku suutlikkuse viimaseni välja. Seega ei pruugi tal jätkuda võimu reageerimaks uutele ohtudele, näiteks sellele, kui mõni imperialistlike ambitsioonidega suurriik ohustab naabruses asuva väikeriigi julgeolekut. See on hirmutav võimalus.
Kolmas stsenaarium, mida Richard N. Haass (Hoover Digest 2000, nr 3) nimetab imperiaalseks alapingutuseks (imperial understretch), on eelmise vastand: USA jätab kasutamata võimaluse rahvusvaheliste kriiside lahendamiseks, ehkki omab selleks piisavalt jõudu. Põhjusi võib olla mitmeid, kodumaise avaliku arvamuse survest kuni rahvusvahelise üldsuse tõrjuva suhtumiseni. Olukord, kus USA suunab oma ressursi üksnes sisemaise turvalisuse kindlustamisele ning loobub reageerimast genotsiididele ja agressioonidele kaugemates maailmanurkades, ongi sisult eespool kirjeldatud isolatsionistlik alternatiiv.
Lihtsamaks ei lähe
Kindlasti eelistab Eesti julgeolekupoliitika võtmeküsimustes võimalusel multilateraalseid, konsensusel põhinevaid lahendusi. Paraku on Euroopa väikeriikidel raske täielikult uskuda multilateralistide siirusesse, eriti pärast Prantsusmaa presidendi ebaõnnestunud avaldust, milles leiti, et väikeriigid jätsid kasutamata “suurepärase võimaluse vait olla”.
Enamgi veel, aeg-ajalt esineb Euroopa suurriikide poliitikute sõnavõttudes seisukoht, et maailma tänase keerulise julgeolekusituatsiooni üheks võtmeprobleemiks ei ole mitte Ameerika eelistus käituda unilateraalselt, vaid maailma unipolaarne Ameerika-keskne jõustruktuur üldse. Vastusena nähakse vajadust mitme jõukeskmega maailmakorra järele, milles peamiseks vastukaaluks Ühendriikidele oleks Euroopa Liit.
Arusaadavalt ei saa selline lähenemine olla Eestile meelepärane. Ühelt poolt mäletame me liiga hästi ja isiklikult, mida võib tähendada multipolaarne maailmakorraldus ühele väikeriigile. Teiselt poolt eeldaks sellise kahe või enama jõukeskmega struktuuri loomine paratamatult Euroopa suuremat föderaliseerumist, aga ka Ameerika kohaloleku vähenemist.
Euroopa, mis ei tegutse niivõrd Ameerika partneri, kuivõrd tasakaalustajana, paneb transatlantilised väikeriigid permanentselt samasuguste ebamugavate valikute ette, millega seisti vastamisi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu või Iraagi konflikti üle peetud vaidlustes. Kesk- ja Ida-Euroopa väikeriigid ei soovi astuda vastuollu Atlandi ookeani kummagi kaldaga, vajadus seda regulaarselt teha õõnestaks meie turvatunnet märgatavalt.
Iraagi sõja algfaasis oli nii Eestile kui teistele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele hirmutav näha, kui kiiresti liitlased NATOs ja Euroopa Liidus asusid näiliselt lepitamatutele positsioonidele, kusjuures mõned neist olid oma poliitilise tahte läbisurumiseks ÜROs valmis koaleeruma meie suhtes mitte alati sõbralike riikidega. Kahtlusi tulevaste julgeolekugarantiide tõsiseltvõetavuse osas süvendas NATO suutmatus alustada Washingtoni leppe artikli 4 raames Türgi kaitse planeerimist.
Sõjajärgne missioon ise on osutunud keerulisemaks, kui poliitikud (kiiresti tüdinevast meediast rääkimata) prognoosisid. Õnneks on Eesti üksustel seni õnnestunud vältida kõige hullemat, kuid uudised haavatud kaitseväelastest teevad avaliku arvamuse põhjendatult murelikuks.
Kui tuleva aasta alguses jõuab riigikogusse otsuse eelnõu Kaitseväe Iraagi-missiooni pikendamisest, ootab meid ees senistest aruteludest pingelisim. Loodetavasti suudetakse parlamendis käituda riigimehelikult ning Eesti jätkab oma rahvusvaheliste kohustuste täitmist ja rahvuslike huvide elluviimist.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar