Enesekindluse kriis: millisena näevad eurooplased oma kohta maailmas
Euroopa Välissuhete Nõukogu, 2021
Kuigi COVID-19 kriis on kõvasti raputanud eurooplaste usku Euroopa Liidu institutsioonidesse, usuvad inimesed jätkuvalt, et õlg õla kõrval tuleb rohkem tegutseda, eriti tugevdades ELi löögirusikat maailmaareenil. USA suhtes on eurooplased skeptilised.
Seotud artiklid
Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.
Kristi Raik: Anchorage sunnib Euroopat käiku vahetama
Trumpi ja Putini kohtumise järgne esmamulje oli mõningane kergendus, olgugi et varjutatud iiveldavalt sõbralikust kohtlemisest, mis sõjakurjategijale osaks sai. Vähemalt diile ei tehtud. Ent mida enam avalikkusesse jõuab infot kahe liidri vestluse sisu kohta, seda tumedamaks muutub Euroopa julgeoleku silmapiir.
Sama stsenaarium uuel laval: USA ja Venemaa diplomaatia Alaskal
Kiiruga välja kuulutatud tippkohtumine Vladimir Putini ja Donald Trumpi vahel, mis toimub sellel reedel, 15. augustil Alaskal, on väga ebaharilik. Tavaliselt planeeritakse selliseid kõrgetasemelisi kohtumisi mitu kuud ette. Mis peitub sellise kiirustamise taga? Milliseid eesmärke proovivad USA ja Venemaa saavutada? Ja milliseid tagajärgi võib kohtumine endaga kaasa tuua?
Süüria mitmed kriisid võivad olukorra tagasi algusesse viia
Möödunud aasta novembris ja detsembris toimus Süürias justkui ime – aastaid Idlibis ja selle ümbruses piirderõngas olnud Ahmed al-Sharaa juhitud Hay’at Tahrir al-Shami (HTS) sõjalised jõud asusid pealetungile. Esmalt langes Aleppo pärast paaripäevast lahingut, millele Bashar al-Assadi juhitud valitsus ja selle armee ei suutnud vastata millegagi peale Venemaa relvajõudude korraldatud õhulöökide. Al-Assadi armee taganes järgmisest linnast teisse ja rindejoonel tekkis justkui kombits, mis hakkas läbi Hama ja Homsi sirutama lõuna poole.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine
Vähesed hetked Gruusia lähiajaloos on olnud riigi ja rahvusliku identiteedi seisukohalt nii määravad kui endise peaministri Zurab Žvania kõne Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel 27. jaanuaril 1999: „Ma olen grusiin ja seega olen eurooplane.“ Sealtpeale sai nendest sõnadest Gruusia rahvusliku narratiivi nurgakivi ja Euroopa-püüdluste moto.
Armida van Rij: Trump, Silicon Valley ja Euroopa paremäärmuslus
Kujunemises on uus Atlandi-ülene allianss. Vana partnerlus rajanes liberaalse demokraatia edendamisel, normidepõhise rahvusvahelise korra kaitsel ning julgeolekupaktil USA ja Euroopa vahel. Asemele tuleb uus teineteisemõistmine ultrakonservatiivsete väärtuste, autokraatlike kalduvuste ja nativismi alusel.
Alan Riley: Euroopa kriisiaja energiapoliitika
Euroopa energiapoliitika rõhuasetus on vähemalt viimase kümnendi jooksul olnud energiasiirdel, milles keskne roll on taastuvenergial. Kliimamuutustest tulenevaid ohte arvestades oli see fookus mõistetav. Säärane poliitika on aga ebapiisav äärmusliku kriisi ajal, kui esmatähtis on tagada mitmekesine energiaallikate valik tarbijate kaitsmiseks, tööstuse toimimiseks ja sõjalise võime säilitamiseks.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes
Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?
Gruusia demokraatia kinnikeeramine on jõudmas lõppfaasi
Valitsuse repressioonid oma rahva ja opositsiooni vastu on peale 2024. sügisel küsitavalt läbi viidud parlamendivalimisi aina tugevnenud. Eesmärk tundub olevat lõpetada riigis täielikult sõnavabadus ja suruda maha kõik jõud, kes ei mõtle täpselt nii nagu valitsus. Sellel teel on viimasel ajal olnud mitu olulist maamärki.
Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel
President Trumpi teine tulek Valgesse Majja on avanud Atlandi-ülestes suhetes uue ajastu, mis kujundab USA ja tema liitlaste suhted põhjalikult ümber. On kohane taga nutta usaldust ja kindlustunnet, mis on kadunud vaid mõne nädalaga. Kuid kuna aega napib, peaksid pühendunud „transatlantistid“ uuel viisil lahti mõtestama, kuidas see suhe saaks paremini teenida Ameerika ja Euroopa julgeolekuhuve. Selles ettevõtmises peaks Euroopa eesmärk olema saavutada suurem strateegiline tegutsemisvõime – ja töötada selleni jõudmise nimel koos Trumpi Washingtoniga.
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.
Trumpi pöördumine Moskva poole valmistab Teheranile peavalu
2015. aastast alates on Moskva lakkamatult Teheraniga sidemeid ehitanud, et tugevdada läänevastast telge, kuhu kuuluvad veel Põhja-Korea ja Hiina. Vene-Iraani omavaheline koostöö laienes veelgi 2022. aastal pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale, kui Iraan alustas droonide ja muu lahingmoona eksporti Venemaale. Ent nüüdseks on Trumpi avangud ülemaailmsete jõuvahekordade ümberkorraldamiseks näidanud, kui habras on Vene-Iraani suhe tõeliselt. Kaks riiki võivad peagi üksteisest võõrduda.