Enesekindluse kriis: millisena näevad eurooplased oma kohta maailmas
Euroopa Välissuhete Nõukogu, 2021
Kuigi COVID-19 kriis on kõvasti raputanud eurooplaste usku Euroopa Liidu institutsioonidesse, usuvad inimesed jätkuvalt, et õlg õla kõrval tuleb rohkem tegutseda, eriti tugevdades ELi löögirusikat maailmaareenil. USA suhtes on eurooplased skeptilised.
Seotud artiklid
Uus Ukraina: ELi kandidaat või taas Venemaa lähivälismaa?
Suhtumises postrevolutsioonilisse Ukrainasse võiks Euroopa Liit võtta eeskuju NATOst ja pakkuda konkreetseid tulevikuperspektiive, leiab Aili Ribulis.
Kõva ja pehme jõu allakäik
Kui kaks aastat tagasi vastandati USA kõva jõudu Euroopa pehme jõuga ning ülesandeks peeti USA jõu teatud pehmendamist ja Euroopa jõu teatud kõvendamist, siis praeguseks on selge, et mõlemad on liikunud samas - jõu nõrgenemise suunas.
Vene-Valgevene liit ja Euroopa Liidu ühtne välispoliitika
Kremlis valitseb kindlasti rõõmus elevus. Ainsas kohas, kus Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja välispoliitika (CFSP) võinuks tõesti midagi tähendada - suhetes ELi idapoolsete naabritega -, on see osutunud täiesti tulutuks. Õigupoolest mitte lihtsalt tulutuks, vaid lausa läbikukkunuks.
Gordon Browni katseaeg
Briti uue peaministri esimeseks tõsiseks proovikiviks saab lahing Euroopa Liidu reformileppe pärast.
Analüütik: Euroopa staar on Merkel!
Angela Merkeli näol on Euroopa saanud võimsa tähe, Gordon Brown on huvitav, kuid Euroopa-skeptiline, Sarkozy aga kergekaaluline näitemängutegija, räägib intervjuus Diplomaatiale staažikas Euroopa poliitika vaatleja Peter Ludlow.
Serbia seisab teelahkmel, reedetuse tunne hinges
Viimased viisteist aastat on Serbia ainult kaotanud: inimesi, jõukust, mõjuvõimu ja eneseaustust. Kas nüüd, kui tundub, et kaotada pole enam midagi, võib hakata ülesmäge minema?
Valida on Eesti ja Kreeka tee vahel
Sofia ajakirjanik Ilin Stanev selgitab, miks Bulgaaria kipub teel Euroopa Liitu viimse hetkeni maha jääma.
Tagasi tulevikku – keskaja naasmine
Mõned ütlevad, et ajalugu käib tsüklikaupa, kuid ei korda ennast sajaprotsendiliselt. Praegune kriis Euroopa Liidus, samuti aga laiemad muutused üleilmastumise ja terrorismi tõttu rahvusvahelisel areenil on lisanud kaalu nende uurijate ja publitsistide häältele, kelle sõnul tuleks praegust maailma vaadelda mitte Vestfaali, vaid keskaegse paradigma alusel.
Kolmas Euroopa ja Eesti
Jüri Adams küsib, kuhu pürib kolmas Euroopa, maad ja riigid, mis jäävad Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova läänepiirist ida poole, ning kuidas saab Eesti neid aidata.
Euroopa väljakutsed
Praegu on tegemist viimaste aastakümnete kõige keerulisema rahvusvahelise olukorraga, mis nõuab meilt järjest rohkem.
Veel ühe väikese riigi välispoliitikast
Eelmises Diplomaatias väitis Siim Kallas, et väikeriigil tuleb oma välispoliitikas panustada rahvusvahelistele organisatsioonidele, seda vajadusel kahepoolsete saatkondade arvel. Matti Maasikas pole nõus.
Berliini deklaratsioonist kibeda tegelikkuseni
Eurooopa Liidu tegelik probleem seisneb selles, et mingisuguseid Euroopa ühishuvisid pole tegelikult olemas.
Vene hunt ja Euroopa Liidu lambad
Riigid, kes ei olnud Kosovo iseseisvuse osas eriti pooldaval seisukohal või seisid isegi selle vastu, muutsid meelt seetõttu, et Venemaa kasutas seda küsimust survevahendina Euroopa Liidu lõhestamisel saavutamaks eesmärki hoida liitu võimalikult nõrgana.
Relvastatud rahvusliku liikumise lõpp ja püsiva rahu probleem Korsikal
Korsika rahvusluse 20. sajandi relvastatud vastasseis ja hilisem killustumine käis käsikäes kontrolli ja tulu küsimuste esiletõusuga, mis varjutas poliitilisi eesmärke. Isegi autonoomsuse poole liikumine ei ole seda pinget leevendanud, sest vägivald on lihtsalt nihkunud teise kohta ja varimajandus püsib endiselt. Rahu saabub siis, kui avalik kord on taastatud, süüdlased on toodud kohtu ette ja kohalikud võrgustikud, mis toimivad hirmu ja lojaalsuse alusel, ei kujunda enam saare võimuruumi.
Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Ladina-Ameerika rahvusvaheliste suhete pikaajalisele vaatlejale ei olnud USA sissetung Venezuelasse alanud aasta hakul mingi üllatus. Pigem näib see järjekordse episoodina mustris, mida piirkonnas tuntakse liigagi hästi: Washingtoni jõupoliitika, mis taandub ja siis taas esile tõuseb, sõltuvalt administratsioonist ja hetkeolukorra kalkulatsioonidest. Kui 20. sajandi lõpukümnendil, Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” meeleolus võis hetkeks tunduda, et sedalaadi sekkumiste ajastu taandub ajalooarhiivi, siis 2026. aastaks on see lootus juba ammu asendunud kainema arusaamaga: suurriikide konkurents ja ressursside krabamise loogika on jõuliselt alles ning leidnud uued vormid ja õigustused.
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.