juuli 28, 2008

Tagasi tulevikku – keskaja naasmine

Mõned ütlevad, et ajalugu käib tsüklikaupa, kuid ei korda ennast sajaprotsendiliselt. Praegune kriis Euroopa Liidus, samuti aga laiemad muutused üleilmastumise ja terrorismi tõttu rahvusvahelisel areenil on lisanud kaalu nende uurijate ja publitsistide häältele, kelle sõnul tuleks praegust maailma vaadelda mitte Vestfaali, vaid keskaegse paradigma alusel.

Mõned ütlevad, et ajalugu käib tsüklikaupa, kuid ei korda ennast sajaprotsendiliselt. Praegune kriis Euroopa Liidus, samuti aga laiemad muutused üleilmastumise ja terrorismi tõttu rahvusvahelisel areenil on lisanud kaalu nende uurijate ja publitsistide häältele, kelle sõnul tuleks praegust maailma vaadelda mitte Vestfaali, vaid keskaegse paradigma alusel.


Jan Zielonka. Europe as Empire. The Nature of the Enlarged European Union. Oxford University Press, Oxford, 2006. 293 lk.
Mõned ütlevad, et ajalugu käib tsüklikaupa, kuid ei korda ennast sajaprotsendiliselt. Praegune kriis Euroopa Liidus, samuti aga laiemad muutused üleilmastumise ja terrorismi tõttu rahvusvahelisel areenil on lisanud kaalu nende uurijate ja publitsistide häältele, kelle sõnul tuleks praegust maailma vaadelda mitte Vestfaali, vaid keskaegse paradigma alusel.
Üks selline käsitlus pärineb Oxfordi St Antony kolledži lektori Jan Zielonka sulest, ta pakub praeguse põhiseaduse lepingu kriisi ajal välja uuskeskaegse Euroopa idee. Tema sõnul saaks uuskeskaegsust paradigmaks võttes praeguse Euroopa Liidu probleeme palju paremini seletada – või õigemini, uuskeskaegset lähenemist kasutades oleks probleeme palju vähem.
Keskaegne lähtealus
Zielonka käsitluse kohaselt ei ole mõtet modelleerida Euroopa Liidust Vestfaali süsteemi sobituvat riiki ning kogu võrdlusalus Vestfaali süsteemi pärase rahvusriigiga on aegunud.
Teatavasti sai Vestfaali riikide süsteem nime 1648. aasta Vestfaali rahu järgi, mis lõpetas Kolmekümneaastase sõja. Cuius regio, eius religio sai valitsevaks põhimõtteks, kuid näiteks Charles Maier on näidanud, et tõeline Vestfaali tüüpi rahvusriik sai täiesti jalad alla alles 19. sajandil seoses raudtee ja telegraafi leiutamise ja kasutuselevõtuga, miska sai riigi territooriumi liita tervikuks.
Enamik politolooge ja poliitikuid on võrrelnud Euroopa Liitu rahvusriigiga (kumma kasuks või kahjuks, sõltub konkreetsest arutlejast), diskuteerides selle üle, kui palju võimu võtab Brüssel rahvusriikidelt ära ja kui palju jätab alles. Zielonka üritab aga näidata, et nüüdne EL sarnaneb pigem uuskeskaegse impeeriumi kui Vestfaali tüüpi rahvusriigiga.
Ta rahustab meid, väites, et tegelikult tuleks lähtuda keskaegsest arusaamast mitmest võimukeskusest: nii nagu keskajal on ka praegu sageli tegu võimukeskuste haardeulatuse kattuvusega ning tsentraliseeritud ainuvõimust on võimatu rääkida. Vestfaali rahvusriigi mudel, kus võim oli koondunud kindlalt keskusse, ELi puhul ei päde.
Poolast pärit Zielonka arvates on ELi uuskeskaegseks muutumise peapõhjuseks ELi laienemine, eriti viimane suur laienemine 2004. aastal. Sellega sai ELi lihtsalt hõlmamatuks üksuseks, kus on mõttetu rääkida ühest kindlast valitsemissüsteemist.
Euroopa Liit laieneb edasi
Ning ELi lõtv impeerium tähendab ka seda, et ühendus laieneb edasi, võttes oma tiiva alla üha rohkem maid. Politoloogina pakub Zielonka välja, et laienemisel kehtib ELi puhul niinimetatud suunasõltuvuse põhimõte (path-dependency).
“Iga laienemine toob ELile uued naabrid ja need naabrid lõpetavad tavaliselt ELi kandidaatriikidena,” kirjutab Zielonka. Ta tunnistab samas, et liikmesriikides kasvav vastuseis ELi edasisele laienemisele ning sellest johtuv tõmme populismi suunas on ELi laienemise suurimad vaenlased, kuid peab ELi impeeriumiloogikat suuremaks jõuks, mis viib laienemist strateegilistel põhjustel edasi.
EList rääkides huvitab eestlasi loomulikult ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Zielonka on siin ehk liigagi optimistlik, rääkides Vestfaali anarhistliku rahvusvahelise süsteemi lõpust ja uuskeskaegse süsteemi sünnist. Eeldavad ju rahvusvaheliste suhete analüütikud, et praegusel rahvusvahelisel süsteemil puudub ühtne võimukeskus (erinevalt rahvusriigist) ja seega valitseb seal anarhia. Ent Zielonka arvates on ELi süsteem suundumas siiski ühtse, kuid nõrga võimukeskuse poole.
Erinevuste tabel
Võib-olla annab parima pildi Zielonka uuskeskaegsest rahvusvahelisest süsteemist Euroopas tema raamatus toodud tabel.
Zielonka optimism võib olla põhjendatud Euroopa Liidu enda puhul, kui ta räägib välis- ja sisepoliitika piiride hajumisest ühenduse sees. Keerulisem on lugu siis, kui EL peab tegelema probleemidega, mis jäävad väljaspoole. Nii tsiteerib Zielonka Briti välispoliitikaguru Robert Cooperit, kelle järgi peaks EL džunglis tegutsedes ka ise omaks võtma džungliseadused. Zielonka sõnul on ohtlik aga see, et seadusetsoon ja džunglitsoon lähevad segi.
Eesti ei saa Vestfaali hüljata
Venemaa naabruses elades on aga meile selge, et päriselt Vestfaali süsteemist Eesti lahti öelda ei saa. Vaadates kas või Venemaa presidendi Vladimir Putini aastakõnet, kus võeti malli USAst (maailma ehk ainsast tõelisest Vestfaali tüüpi rahvusriigist) ja kehutati üles ehitama armeed oma huvide kaitsmiseks, on selge, et ida pool Narva jõge on uuskeskaegsusest rääkida vara. See on Eesti välispoliitika needus ja paradoks – kõikuda pidevalt Realpolitik’i ja liberaalse maailmakorralduse vahel. Eesti puhul kehtivad toodud tabeli mõlemad pooled ja seda tihti korraga. Nii näiteks pole Eesti loobunud territoriaalkaitsest, kuid osaleb ka ELi ja NATO kriisireguleerimises.
Zielonka on ehk liiga optimistlik ka majandusest rääkides, arvates, et uuskeskaegne majandus vahetab oma mitmekesisuses välja tsentraliseeritud majanduse. Siiski ei seleta autor piisavalt, kuidas see täpselt käib. Keskaja majandus ei põhinenud kapitali akumulatsioonil (liigkasuvõtmine oli patt ja seega oli see vaid juutide ala), samuti puudus korralik konkurents (see oli ehk territoriaalne, kui meenutada näiteks Tallinna vetot Narva Hansaliitu astumisele).
Problemaatiline on ka Zielonka demokraatia arengu interpretatsioon. Keskaja Euroopas demokraatiat ei tuntud, kuid Zielonka sõnul ei maksaks karta kindlat tasakaalustatud võimude lahususe ja üksteise kontrolli puudumist ka tänapäeva Euroopas. Võimude tasakaalustatus pole fikseeritud formaalselt, vaid pigem informaalselt.
Samas annab Zielonka endale täiesti aru, et erinevalt Vestfaali süsteemist ei saa Euroopa puhul rääkida üleeuroopalisest demos’est, mille tekkele ei aita kaasa ka meedia. Seega on raske rääkida ka üleeuroopalisest identiteedist, kuid sarnaselt keskajaga võib eurooplastel olla mitu identiteeti ja mitu lojaalsust. Ning püüded leida üleeuroopaline identiteet on mõttetud, ehkki suur osa Euroopa poliitikuid seda näikse igatsevat.
Kohati on Zielonka puhul probleem ka see, et ta ei paku seletust, mis vahe on Vestfaali ja uus-Vestfaali süsteemil, kasutades neid mõisteid läbisegi.
Ülemaailmne uuskeskaegsus
Zielonka pole oma uuskeskaegsuse kontseptsioonis üksi. Nii näiteks sekundeerib talle ajakirja Foreign Affairs viimases numbris Jamaica Gleaneri välispoliitika-kolumnist John Rapley. Oma artiklis “The New Middle Ages” toob Rapley näiteid Jamaicalt, kus kohalikud banded on teatud piirkondades ühtlasi kohalikud võimukeskused. Nende pakutav “katus” tähendab tegelikult seadust ja korda ning isegi teatud heaolusüsteemi kohalikele koolidele.
See aga annab Rapley sõnul tunnistust kasvavast ülemaailmsest fenomenist – erariigikestest, mis eksisteerivad sagedasti sümbiootilises suhtes suurema riigiga. Sääraste piirkondade hulka kuuluvad Colombia, Mehhiko piirialad, Afganistan, Somaalia ja veel hulk teisi riike. Neid ei valitse keskvõim, vaid kohalikud gängsterid või sõjapealikud, täpselt nii nagu valitsesid vürstid keskajal oma riigikesi.
Rapley artikkel erineb Zielonka raamatust muidugi mõnevõrra, kuid nende põhisõnum näikse olevat sama: unustage analüüs Vestfaali süsteemi põhjal ja rääkige võimude mitmekesisusest ja kattuvusest.
Ega Eestiski saa keskaegsusest mööda vaa-data. Olen juba kirjutanud feodalismi taassünnist Eestis (PM 24.03.2004), kus Tallinna linnavõim andis ID-kaardi kehtestamisega selgelt eelised tallinlastele, eirates sellega demokraatliku rahvusriigi üht aluspõhimõtet, et kõik kodanikud on põhiseaduse järgi võrdsed. Nagu keskajalgi, kehtib Tallinnas seisuslikkus ja lojaalsus kohalikule võimule on olulisem kui lojaalsus keskvõimule.
Paraku ei läinud täide lootus, et tegemist on “lõbusa vahejuhtumiga”. Olukord Eestis pole ehk nii terav kui Jamaical, kus kohalikud gängid valitsevad terveid alasid, kuid proovigu näiteks mõni muidu Eesti riigile lojaalne kodanik hakata ajama mingis kohalikus piirkonnas asju ilma sealse võimupartei nõusolekuta. Koolidirektorite parteistumine on vaid üks märk Eesti uuskeskaegsusest, kus lojaalsus kohalikule võimule oli kõige tähtsam.
Intrigeerivam oleks aga vaadelda uuskeskaegsust Eesti julgeoleku seisukohalt. Meenutatagu, et Vana-Liivimaa suutis püsida iseseisva üksusena tervelt 350 aastat, mida on rohkem kui Eesti- ja Liivimaal Rootsi või Venemaa koosseisus. Pealegi ei olnud Vana-Liivimaal mingit tugevat keskvõimu, kuid samamoodi ei juhitud seda eriti tugevalt kuskilt keskusest. Ent loomulikult tuleb meenutada, et Vana-Liivimaa sai eksisteerida tänu Vestfaali tüüpi tugevate rahvusriikide puudumisele piirkonnas. Niipea, kui tugevnesid Moskva suurvürstiriik, Rootsi ja Poola, oli lõpp ka Vana-Liivimaal. Seega pakuks uuskeskaegsus Eestile pääsetee julgeoleku seisukohalt vaid siis, kui ka naabruses valitseksid uuskeskaegsed olud. Hansaliidu ja Molotovi-Ribbentropi pakti kuvandite heitlus seisab endiselt Eesti ees, tegelikult ka Euroopa Liidu enda ees.
Rahvusvahelise süsteemi kaks tüüpi Euroopas

Vestfaali rahvusvaheline süsteem

Uuskeskaegne rahvusvaheline süsteem

Süsteem on põhiliselt anarhiline, ilma selge võimukeskuseta

Süsteem liigub impeeriumi võimukeskuse suunas, ehkki viimane on nõrk ja hajutatud

Kõik riigid on formaalselt võrdsed ja riikide  võim oma territooriumi üle on absoluutne

Riikidel on formaalselt ebavõrdsed osavõtuõigused erinevatel funktsionaalsetel aladel ja nende võim teatud territooriumil on jagatud

Mittevahelesegamine teiste riikide siseasjadesse on riikidevahelise korra peamine põhimõte

Vahelesegamine on tunnistatud legitiimseks kas moraalinormide (inimõigused näiteks) toetamiseks või kokkulepitud seaduste jõustamiseks

Riikide valitsused on peamised rahvusvahelised subjektid, muudel subjektidel on otsustusmehhanismile vähe mõju

Riikide, üleriigilised, regionaalsed ja kohalikud valitsusorganid osalevad otsustusmehhanismis ja nende juurdepääs sõltub funktsionaalsest alast

Tasakaalustamine ja liitude moodustamine territoriaalsete saavutuste ja poliitiliste mõjusfääride saavutamise ja hoidmise  nimel on riikidevahelise poliitika olemus

Kollektiivne kauplemine seaduste, protseduuride ja impeeriumi institutsionaalse struktuuri üle on riikidevahelise poliitika olemus

Huvid seisnevad põhiliselt rahvuslikus julgeolekus ja ning neid peetakse antuks või isegi igaveseks

Huvid on põhiliselt poliitiliste eelistuste ja kohustuste jagamise ja muutuste küsimus, sõltudes poliitilisest lähedusest ja ideoloogiast

Konfliktid seisnevad peamiselt piirides ja kehtivas jurisdiktsioonis

Konfliktid seisnevad peamiselt tuumikust väljaarvamises ja kokkulepitud protseduuride järgimata jätmises

Riigid tagavad oma julgeoleku territoriaalkaitse ja heidutuse sõjaliste vormide kaudu

Julgeolekut laiemas impeeriumis otsitakse majandusliku lõimumise protsessi ja “pehme” konfliktiennetuse kaudu

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar