august 25, 2008

Kõva ja pehme jõu allakäik

Kui kaks aastat tagasi vastandati USA kõva jõudu Euroopa pehme jõuga ning ülesandeks peeti USA jõu teatud pehmendamist ja Euroopa jõu teatud kõvendamist, siis praeguseks on selge, et mõlemad on liikunud samas – jõu nõrgenemise suunas.

Kui kaks aastat tagasi vastandati USA kõva jõudu Euroopa pehme jõuga ning ülesandeks peeti USA jõu teatud pehmendamist ja Euroopa jõu teatud kõvendamist, siis praeguseks on selge, et mõlemad on liikunud samas – jõu nõrgenemise suunas.


Carl Bildt

Kõva ja pehme jõu allakäik

Kui kaks aastat tagasi vastandati USA kõva jõudu Euroopa pehme jõuga ning ülesandeks peeti USA jõu teatud pehmendamist ja Euroopa jõu teatud kõvendamist, siis praeguseks on selge, et mõlemad on liikunud samas – jõu nõrgenemise suunas.

Kas Ühendriigid ja Euroopa peavad tänapäeva oluliste küsimuste osas strateegilist dialoogi?
Tagasi vaadates näeme selgesti, et juba pikka aega on puudunud vähegi tõsisem keskustelu. See ei puuduta ainult Bush noorema esimest presidendiperioodi, kuigi sel ajal saabus uus madalpunkt. Tegelik probleem on aga laiem: Euroopa ja Ameerika tähtis strateegiline probleemistik on juba mitu aastat üksteisest kaugenenud.
Pärast seda, kui Ameerika ja Euroopa liidrid terveks põlvkonnaks kokku liitnud ühine oht oli kadunud, ei suutnud nad 1990. aastatel välja töötada ühist lähenemist maailma asjadele. Kui Euroopas on endiselt päevakorral need strateegilised küsimused, mis valdavas osas said eluliselt oluliseks juba 1989. aastal – nagu uue rahustruktuuri rajamine sel vanal, konfliktideküllasel kontinendil majandusliku ja poliitilise lõimumise kaudu suveräänsust jagades -, siis Ameerika on pärast 2001. aastat ainiti tegelnud hoopis teistsuguste strateegiliste küsimustega, nimelt oma kodanike ja huvide kaitsmisega oma suveräänseks peetavate õiguste rakendamise kaudu.
Need kaks strateegiliste küsimuste ringi olid ja on kahtlemata erinevad, kuid mitte tingimata kokkusobimatud. Õigupoolest saabki üsna lihtsalt väita, et mõlemad on olulised ning need tuleks lahendada vastastikuse toetuse korras. Võitlus terrorismi vastu
on kindlasti sama palju Euroopa kui Ameerika huvides ning rahu ja õitsengu loomine Euroopas teenib ka Ameerika huve.
Kuid paraku ei ole see nii läinud. Iraagi sõja eel nägime, kuidas Atlandi ookeani kaldad järjest kaugenesid. Selles ei kajastunud mitte ainult erinevad taktikalised arusaamad, vaid ka väärtuste ja huvide erinevus. Euroopa avalik arvamus pöördus vähem või rohkem teravalt Ühendriikide vastu, kusjuures suhteliselt sõltumatult sellest, milline oli riikide valitsuse suhtumine.
Hiljutised arvamusküsitlused näitavad, et olukord ei ole selles osas muutunud.
Kui president Bush teist korda ametisse valiti, hingati Euroopa valitsustes omajagu kergendatult. Levis arvamus, et võimaliku uue administratsiooni paikaloksumisega kaasneva segaduse asemel on nüüd tegemist Bushi teise administratsiooniga, kes tahab vigadest õppust võtta ja parandada mõningaid samme, mida eurooplased pidasid ekslikuks. President Bush kuulutaski otsekohe,
et kavatseb seada suhted Euroopaga uutele alustele. Euroopa liidrid olid äärmiselt altid sellega kaasa minema.
President Bushi veebruarikuine visiit Brüsselisse oli vaieldamatult edukas. Varasematest visiitidest järsult erinedes oli see vähem visiit Euroopasse ja rohkem visiit Euroopa Liitu.
Kui varem oli kohtumiste keskmes seisnud NATO ning päevakavas domineerinud Euroopa teemad, siis nüüd oli keskmes ennekõike Euroopa Liit ja päevakavas domineerisid peaaegu eranditult Euroopa-välised teemad. Olulisemates küsimustes rõhutati ühiselt vajadust liikuda edasi Lähis-Ida rahuprotsessis, samuti kahanesid märgatavalt erimeelsused küsimuses, kuidas seda teha.
See visiit oli väga ilmne katse alustada kõike uuesti otsast peale ning pisut rohkem kui poole aasta pärast on selge, et olulised muudatused on tõesti toimunud. Pärast paljusid aastaid, mil torkas silma konsultatsioonide puudumine võtmetähtsusega küsimustes, on nüüd Brüsselisse saabunud terve laviin väga erinevat laadi ja väga erinevatele küsimustele pühendunud emissare. Kui Rond Point Schumannil hoolikamalt kuulata, võivad kõrvu jõuda isegi mõningad sosinad, kus kurdetakse konsultatsioonide liigkülluse üle.
Dialoog on taastatud, aga…
Niisiis on vähemalt keskustelu osas märgata vaieldamatut edenemist. Edenemist saab täheldada ka mitmete probleemide lahendamise koostöö osas, olgu need probleemid siis väikesed või suured. Ometi on õhus küsimus, kas see kõik on tõesti strateegiline dialoog, mille tulemusel hakatakse erinevaid strateegiliste küsimuste komplekse omavahel paremasse kooskõlla viima. Kui keerata kella kahe aasta võrra tagasi, satume otse keset arutelusid, kus vastandati Ühendriikide kõva jõud Euroopa Liidu pehme jõuga. Ülesandeks peeti toona Ühendriikide jõu teatud pehmendamist, et see tugineks rohkem mingitelegi multilateraalsetele sammudele, samuti Euroopa Liidu jõu teatud kõvendamist seda mõningate lisainstrumentidega täiendades.
Mingil määral on see juba teoks saamas. President Bushi kõne toon ÜRO 60. peaassamblee teisel päeval erines märgatavalt mõne aasta tagusest toonist. Süüdistus unilateralismis oli ka tookord mõnevõrra liialdatud, kuid nüüd on asjad ilmselgelt muutunud.
Ka Euroopa Liit on langetanud otsuseid, mis ajapikku tema jõudu mõnevõrra tugevdavad. Niinimetatud lahingugruppide loomine kiire sekkumise huvides ka Euroopast kaugetes piirkondades täiendab kogu Euroopa arsenali väga olulisel määral. Ent kõige tähenduslikum muudatus, mida me oleme näinud, ei ole siiski ükski eelmainitud sammudest, vaid päris tuntav ja kahtlemata muret tekitav Ühendriikide kõva jõu ja Euroopa Liidu pehme jõu simultaanne allakäik.
Ameerika sõjaline jõud on tõsiselt takerdunud Mesopotaamia soodesse, kõrvaltänavatesse ja kõrbetesse. Tõenäoliselt jääb see nii veel üsna tükiks ajaks. Kuigi keegi ei ütle seda avalikult, teavad kõik, et maailma võimsaima üliriigi võimalused näidata oma sõjalist ja kõva jõudu mujal maailmas on praegu tugevasti piiratud. Ainuke üliriik on nõrk üliriik.
Seda olukorda süvendas veelgi orkaan Katrina. Tõenäoliselt on veel liiga vara öelda, mil määral muudavad selle poliitilised tagajärjed ning ääretult suured taastamiskulud Ühendriikide strateegilisi prioriteete. Kuid paistab olevat vältimatu, et teatud määral nihkub rõhk üleilmselt sõjalt terrorismi vastu tõelise sisejulgeoleku tagamisele. Katrina laseb meile varem või hiljem näha uut New Orleans’i, kuid on täiesti võimalik, et ta kahandas meie võimalusi näha tõeliselt uut Bagdadi.
Ühendriikide kõva jõud on kahanenud ning vähemalt sama ilmne on Euroopa Liidu pehme jõu kahanemine. Oli aeg, kui Euroopa Liit oli oivaliselt edukas. Just Euroopa Liidu ihaldusväärsus tegi võimalikuks hämmastavalt maheda režiimi- ja süsteemimuutuse Tallinnast Sofiani – kümnes riigis, kus elab sada miljonit inimest. Selle tulemusena ei ole Euroopa kunagi olnud nii vaba, nii turvaline ja nii õitsev kui täna – mitte kunagi varem kogu oma ajaloos. Kontinent, mis viimasel sajandil eksportis sõdu ja totalitarismiideid kogu maailma, kogus hoogu, et eksportida stabiilsust, rahu ja demokraatiat nii naaberaladele kui ka kaugemale.
Euroopa kuus läbikukkumist
Kuid käesolev aasta on olnud Euroopale tõeliselt õnnetu. Meie selja taga on kuus suurt läbikukkumist.
Esimene neist oli poole peale jõudnud Lissaboni protsessi läbikukkumine. Protsess oli niigi ilmselgelt ebaõnnestumas ning liidu selleteemaline kohtumine kujutas endast viimast võimalust süstida mingilgi määral uut elu viie aasta eest suurte lootustega vallandatud algatusse. Ent kohtumise tulemuseks oli vaid Euroopa riikide majanduse teenindussektori avamise aeglustumine, mis de facto ohustab viimaseidki Lissaboni protsessi veel toimivaid osi.
Teine läbikukkumine oli niinimetatud stabiilsus- ja kasvupakti reform. Kuigi esialgne pakt kahtlemata ei kukkunud käsulaudade kujul taevast alla, andis uus versioon märku rahanduskriteeriumide märkimisväärsest lõdvendamisest, kusjuures viisil mis külvas kahtlusi, et liidu suurtele ja väikestele riikidele tahetakse kehtestada omad reeglid.
Kolmas oli suutmatus saavutada minimaalsemgi konsensus liidu pikaajalise finantsraamistiku reformimisel, et tulevikus kulutataks rohkem teadus- ja arendustegevusele ning vähem igasugusele subsideerimisele.
Neljas oli mõistagi võimetus tagada põhiseadusliku lepingu ratifitseerimine Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletustel. Kas see oli suur või väike läbikukkumine, sõltub rohkem sellest, kas hinnata põhiseaduslikku lepingut ennast suure või väikese sammuna tulevikku.
Viies, mis viib meid välis- ja julgeolekupoliitika valdkonda, oli kogu Hiina relvaembargo probleemistiku käsitlemine. Sõltumata sellest, kas panna kogu süü Prantsusmaa ja Saksamaa liidritele, nagu seda teeb Chris Patten, või millelegi muule, on raske vältida järeldust, et selle tulemusena kaotasime usaldusväärsuse Washingtoni ning näo Pekingi silmis.
Ning kuues läbikukkumine on tekstiilikaubanduse liberaliseerimise tohutult palju tolmu üles keerutanud küsimus, mis samuti puudutab ennekõike Hiinat.
Lühidalt öeldes pole meil olnud kaugeltki parimad ajad. Vaadates kõiki neid tagasilööke eraldi, tundub, et võiksime nendega toime tulla. Kui neid aga koos vaadelda, on raske vältida järeldust, et Euroopa on kaotanud oma strateegilise suunataju ning sestap ka tublisti usku iseendasse. Euroopa poliitika on tõmbunud kaitsesse, pöördunud iseendasse ja taotleb status quo’d. Euroopa on kaotanud kriitilise tähtsusega tungi luua midagi uut, mis oleks etem kui vana.
Ma kuulun nende sekka, kes ei oska näha sellise haigusseisundi objektiivseid põhjusi. Kindlasti vastab tõele, et mandri suuremate riikide majandus on jäänud reformides toppama, kuid ei ole siiski sugugi tõene maalida nii Euroopa majanduse kui ka majandusreformide olukorrast ühtlaselt tumedat pilti. Euroopa majanduses on lõike, mis jõuavad rahvusvaheliste hinnangute kohaselt esirinda nii tänase üleilmse konkurentsivõime kui ka homsele suunatud majandusreformide osas. Pealegi seisab meil selja taga laienemisprotsess, mis oli silmapaistvalt edukas, kui vaadata, mida viimase poolteisekümne aastaga on saavutatud Euroopa ajalooliselt ebastabiilsetes ja konfliktirohketes piirkondades. See on peaaegu ime ning on selge, et see ei oleks olnud võimalik ilma Euroopa Liidu ja tema pakutud elumudeli (mida esindavad liidu hulgalised, sageli kriitika alla sattunud reeglid ja mehhanismid) külgetõmbeta.
Fookuses laienemine ja majandus
Laienemine ja majandus ning nende valdkondade omavahelised seosed paiknevad nüüd meie ees seisvate ülesannete keskmes. Meil on praegu käsil tervikliku ja vaba, demokraatliku ja dünaamilise Euroopa rajamine maailmas, mis üleilmastumise kiirenedes elab üle põhjalikku muutust. Ma olen veendunud, et see moodsa ajaloo üleilmastumise kolmas faas pakub Euroopale paremaid arenguväljavaateid, kui tal on olnud rohkem kui sajandi jooksul, ning et meie edu nende võimaluste ärakasutamisel sõltub sellest, kui hästi suudame realiseerida võimalused, mida pakub meie enda Euroopa laienemine.
Ma olen selles siiralt veendunud, aga ma olen ka tõsiselt mures häälte pärast, mis üritavad meie ühist poliitikat suunata üleilmastumise või laienemise või tihtipeale ka mõlema vastu. Minule tähendab selline suhtumine mitte ainult suutmatust näha, millised on meie tõelised huvid, vaid ka nende väärtuste reetmist, millele Euroopa on rajatud. Kui pöörame selja üleilmastumisele, laienemisele või liberalismile ning hakkame neid käsitlema ähvardusena, siis on Euroopa tulevik küll kindlasti ohus. Siis ei ole Euroopa poliitika tõesti enam suurt midagi muud kui allakäigupoliitika.
Tänapäeval tugevneb konkurentsisurve Euroopa majanduses võimsamalt ja kiiremini kui üheski teises tähtsamas maailma piirkonnas ning see on lükanud käima altpoolt tuleva reformideprotsessi, mis võib saavutada suurel määral või isegi rohkem seda, mida ülalt käivitatud protsess pole seni suutnud saavutada.
Kui vaadata üleilmastumise kolmanda faasi kiirenemise taga seisvate muutuste tegureid, siis võib neid eristada kokku neli: Ameerika innovatsioonipotentsiaal, Aasia tootmispotentsiaal, konfliktipotentsiaal maades, mida tinglikult võiks nimetada Suur-Balkaniks, ning Euroopa reformipotentsiaal.
Euroopa on kindlasti võimeline nii reforme läbi viima kui ka tagama produktiivsusega reformide edu. Kuigi Ühendriigid on pärast 1990. aastate algust või keskpaika Euroopa ilmselgelt seljataha jätnud, et tohiks me unustada kolme aastakümmet, kui Ühendriigid jäid meist maha. Aastail 1982-1995 ellu viidud ühisturuprogramm oli suur asi, mis andis hoogu suurtele muutustele ja reformidele. Et sellest ei piisanud ja et me kannatame selle ainult osalise elluviimise tõttu, on ilmselge, kui vaatame meie edasiminekut pärast seda, kui see programm pidanuks olema lõpule viidud.
Kuid nüüd toob ühisturgu muutusi kaasa selle laienemine uutesse liikmesriikidesse. Ehkki viimased mootustavad majanduse kogumahust vaid ligikaudu viis protsenti, julgen ma väita, et nende saamine meie lõimunud turu osaks on tõuganud tagant vähemalt 50 protsenti kiiretest muudatustest, mida me juba tasapisi näeme äritasandil, ning tõukavad üha enam tagant reforme ka poliitilisel tasandil.
See ei ole mitte oht, vaid võimalus. Euroopa majandus, mis kujuneb ümber Euroopa osade väga erinevate konkurentsieeliste alusel, on majandus, mis võiks olla üleilmselt märksa konkurentsivõimelisem. Laienemine on andnud meile üleilmastumise praeguse kiirenemise tingimustes konkurentsieelise. Ma ei oska näha kuigipalju tänaste Euroopa liidrite ees seisvaid ülesandeid, mis oleksid tähtsamad kui just sellest üleilmastumise võimalusest kinnihaaramine ning reformide elluviimine, sest nii saab Euroopast tõeline võitja, mida see igati väärib. Küsimuse all ei ole Euroopa väidetavalt sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkuse tagamine, nagu üritati hiljutise mitteametliku tippkohtumise eel väita, vaid selle tagamine, et Euroopa võidaks üleilmastumisest.
Ettepoole vaadates pole kahtlust, et ükskord tuleb meil jälle institutsionaalsete küsimuste juurde tagasi tulla. Kuid praegu on meie kriis pigem intellektuaalne kui institutsiooniline. Meie peamine probleem on see, et meil puudub strateegiline suund ja usk iseenesesse. Sellest jagusaamiseks peame võtma käsile majanduse ja laienemise suured ja omavahel seotud ülesanded. Pelk kõnelemine vajadusest tuua probleemid valijatele lähemale ei lahenda aga üleüldse mitte midagi.
Valijad tahavad näha et teame, milline on meie strateegiline suund, ja et soovime tõesti saavutada reaalseid tulemusi. Selle puudumisel ei ole meil suurt midagi ette näidata, aga kui me seda suudame, tunnevad nad selle otsekohe ära. Vaja pole mitte ravi, vaid samme, mis viivad tulemusteni.
Strateegiline suund ja strateegilised suhted
Loomulikult valitseb seos nende küsimuste ning laiemate julgeolekuküsimuste, samuti Euroopa positsiooni vahel maailmas. Viimases osas on tänavustel läbikukkumistel meile tõsine mõju olnud. Iseenda mitmel pool maailmas viimastel nädalatel kogetu põhjal julgen öelda, et Ameerikas paistab Euroopa kohana, kus on liiga vähe lapsi ja liiga palju muslimeid, Aasias aga meid peaaegu ei nähtagi.
Meie julgeoleku tuumaks peab jääma rahu valitsemine Euroopas. Verduni hääletajad ütlesid põhiseaduslikule lepingule “ei” kindlas veendumuses, et sõja ja rahu küsimused, mis on nende linnale nii palju õudusi kaasa toonud, on selles Euroopa osas lahenduse leidnud. Kuid Sarajevo, Kiievi ja Istanbuli hääletajad pole selles osas sugugi nii veendunud. Ning nende seas süveneb praegu kiiresti ebakindlus küsimuses, kuhu liit tervikuna üldse suundub. Valitseb tõsine oht, et reformiprotsessid neis riikides või isegi üldse kogu Euroopa Liidu hapral “lähivälismaal” seiskuvad või saavad lausa tagasilöögi, kui Brüsseli majakatuli tuhmuma kipub. Kui me viimasel aastakümnel nägime selles avaras piirkonnas lõimumise, reformide ja stabiilsuse leviku soodsat tsüklit, siis Euroopa Liidu pehme jõu allakäik võib liidu naabruses väga kergesti kaasa tuua ebastabiilsuse ja pingete kurjakuulutava nõiaringi.
Valitseb oht, et omavahel põimuvad laienemis- ja reformitüdimus. See probleem puudutab kaugelt enamat kui vaid Euroopa vahetuid huve. Me piirneme otseselt muslimite maailmaga, kus just praegu käib reformi- ja reaktsioonijõudude kokkupõrge, ning see agoonias maailm ulatub üha enam ka meie enda eeslinnadesse ja linnasüdametesse.
Kui Euroopa loobub oma pehmest jõust ning sulgeb de facto uksed Balkani riikidele ja Türgile, tundub vältimatuna, et sellel on negatiivne mõju ka mainitud kokkupõrgetele. Tagajärgede käes kannatame me ise, aga ka Ühendriigid. Tõenäoliselt saab kannatada ka meie ühine taotlus edendada poliitilisi ja majandusreforme, mis tooksid kaasa suurema vabaduse ja demokraatia.
Vaid aasta eest oli meil põhjust arutada, kuidas kiirendada Euroopa Liidu kõva jõu loomist. Täna on kõige pakilisem küsimus ootamatul kombel see, kuidas peatada meie pehme jõu allakäik. Aasta tagasi oli Euroopa ja Ühendriikide ees seisev probleemistik suhteliselt ühene – tegu oli vastavalt 1989. ja 2001. aasta probleemistikuga. Sellelt baasilt lähtudes võis loota, et pingutused suhete parandamiseks ja strateegilise dialoogi loomiseks hakkavad vilja kandma.
Tänaseks on olukord muutunud. Nii Ühendriigid kui ka Euroopa Liit on teatud määral kaotanud oma strateegilise suuna. Mõlema prioriteediks peaks nüüd olema taastada konsensus strateegilise suuna osas ning seejärel taastada ja tugevdada pingutusi, mis parandaksid strateegilisi suhteid.
Parandamist vajab terve maailm
Kindlasti ei ole meil vajaka probleemidest, millega tegelda. Ajal, mil nii Ariel Sharon kui ka Abu Mazen seisavad silmitsi oma ühiskonna fundamentalistlike jõududega ning üritavad luua uut konsensust, millele toetuda uutes rahupüüdlustes, vajavad nad mõlemad ilmselgelt kogu toetust, mida me saame neile ühiselt anda. Tasapisi okupatsiooni alt ja meeleheitest kerkivas Palestiinas pole riigiloome kindlasti lihtne. Aga kuigi laiema Lähis-Ida problemaatika on laiaulatuslik, siis ometi teame me kõik, et ilma eduka Palestiina riigi loomiseta ei tule rahu Iisraelile ega parane stabiilsuse ja vabaduse väljavaated piirkonnas.
Hädavajalik on luua sisuline strateegiline dialoog Iraagi tuleviku küsimuses. Euroopa, kaasa arvatud riigid, mis on suhtunud sõtta üsna toetavalt, ei ole vahest päris ühel häälel ja tervikuna võtnud seisukohta USA kriitiliselt tähtsate rahu- ja riigiloomepingutuste osas. Kuid sellele vaatamata valitseb ühine arusaam, et kui Iraagis ei suudeta luua toimivat riiki, toob see peaaegu kindlasti kaasa rängad destabiliseerivad tagajärjed märksa suuremas piirkonnas.
Pole kahtlust, et praegu kulgeb väga ohtlik poliitiliste maavärinate murrangujoon Bagdadist üle Kirkuki Ankarasse ja Brüsselisse. Vaevalt on nende küsimustega võimalik edukalt tegelda, kui meil puudub üldisem ja tervet piirkonda hõlmav plaan. Vaevalt on võimalik jõuda Iraaniga teravasse vastasseisu tuumaküsimuses, kui püüame Iraaniga teha koostööd Iraagi ja Afganistani stabiilsuse tagamisel. Ning me peaksime olema äärmiselt ettevaatlikud ka sõjaliste võimaluste kaalumisega olukorras, kus 40 protsenti kogu maailma igapäevasest naftaekspordist läbib Hormuze väina. Edaspidi liigub sealt juba 60 protsenti naftaekspordist.
Selle rõõmutu pildi taustal, mida kujutab endast Iraani tuumaküsimus, võib meie senist käitumist pidada edukaks. Me ei ole kindlasti saavutanud kõiki eesmärke ning praegu oleme jõudnud punkti, kus tuleb langetada kriitilisi otsuseid. Kuid Euroopa trio on käitunud kahtlemata üksmeelselt ning selle taga on seisnud USA vaikiv toetus, ehkki viimase põhjuseks pole vahest niipalju siiras veendumus, kuivõrd arusaam, et igasugune alternatiivne poliitika oleks ilmselgelt halvem.
Võib ka väita, et Iraani tuumaküsimuses on viimase aasta-paariga saavutatud suuremat edu kui Korea tuumaküsimuses viimasel viiel aastal. Viimase puhul valitseb märksa tõsisem olukorra kiire halvenemise võimalus kui esimese korral.
Atlandi-ülese strateegilise dialoogi keskmes peab olema areng suuremas piirkonnas, mis ulatub Amritsarist Agadirini ja Astrahanist Adenini. See on piirkond, kus meid saab edu saata vaid siis, kui tegutseme üheskoos; ning meil tuleb endale aru anda, et kui me üheskoos ei tegutse, siis langevad tagajärjed osaks igatahes kõigile.
Üks sellekohane näide on Balkan. Seal on hulk lahtisi küsimusi, millega tuleb tegelda. Kosovos ei õnnestunud meie rahuotsingud ning me sattusime sõtta, mis lõppes, toomata kaasa rahu, mille poole me püüdlesime. Pärast seda on kõik unarusse jäetud ning poliitika on arenenud pigem juhuslikult kui mingigi kindla plaani järgi. Nüüd ei ole meil aga võimalik enam nii jätkata ning me peame jõudma strateegilisele konsensusele probleemi lahenduse osas.
Aga mõistagi on probleemistik eelmainitud suures piirkonnas märksa ulatuslikum. Viimane aasta on selgelt näidanud vajadust märksa sügavama strateegilise dialoogi järele Hiina esiletõusu tagajärgede osas. Ida-Aasias kujutavad endast julgeolekualast jõudu Ühendriigid, kuid Euroopas tuleb teadvustada, mida see tähendab ja kuidas seda toetada, mitte aga lõhkuda. Hiina küsimus on kaugelt tõsisem kui kõigest ekspordi-probleem – nüüdseks on ka Euroopas hakatud seda laiemalt tunnistama.
Koostööd peab olema märksa rohkem ka kriitilistes rahu- ja riigiloomeküsimustes, kui need puudutavad piirkondi, mis on tihtipeale äärmiselt problemaatilised, kuid nõuavad ka äärmiselt palju tähelepanu. Võtame kas või Sudaani. Siin on tegemist palju tõsisemate asjadega kui pelgalt avalik võistlus, kes suudab kiiremini ja rohkem abi kohale toimetada. Sahelist Somaali poolsaareni ulatuv lagunemislaine võib kergesti kujuneda genotsiiditsooniks.
Me peame tegema tõhusat koostööd ka siis, kui asi puudutab küsimusi, mis seisavad lähemal meie kodanike julgeolekuarusaamadele, olgu tegemist üleilmse sõjaga terrorismi vastu, mida toetab mõnevõrra tugevamini Ameerika, või üleilmse sõjaga soojenemise vastu, mida toetab mõnevõrra tugevamini Euroopa. Meie ühisesse julgeolekuprobleemistikku võib peagi kuuluda ka pakiline vajadus pidada üleilmset sõda nakkushaiguste vastu.
Kui nüüd otsad kokku tõmmata, tuleb nentida, et oleme mõlemad omajagu keerulisemas olukorras kui aasta tagasi. Nii Ameerika kõva jõud kui ka Euroopa pehme jõud on kahanenud.
Euroopas on meie ees hulk tähtsaid probleeme. Tuleb uuesti läbi ja üle vaadata mitmed meie liidu valitsemist puudutavad teemad. See ei ole väga pakiline asi, aga varem või hiljem tuleb seda teha. Me peame aru pidama ning kujundama poliitilise konsensuse nii riikide sees kui nende vahel laienemis-, partnerlus- ja naabruspoliitika uue suure strateegia osas. Me peame võtma uuesti ette Euroopa julgeolekustrateegia, selle teksti hoolikalt läbi vaatama ning panustama poliitilistesse algatustesse, mis sellega peavad kaasnema.
Ning nende ja muude ettevõtmiste alusel saame naasta ülesande juurde, mille me algatasime käesoleva aasta alguses – tõsine strateegiline dialoog Ühendriikidega. Meil mõlemal tuleb taastada strateegiline selgus, et taastada strateegiline dialoog. Vahest on just praegu ideaalne aeg see strateegilise dialoog luua. Me mõlemad tunneme omajagu piinlikkust viimaste kuude läbikukkumiste pärast. Võib-olla sunnib see meid tavalisest rohkem kuulama ja õppima.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane