juuli 8, 2008

Kolmas Euroopa ja Eesti

Jüri Adams küsib, kuhu pürib kolmas Euroopa, maad ja riigid, mis jäävad Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova läänepiirist ida poole, ning kuidas saab Eesti neid aidata.

Jüri Adams küsib, kuhu pürib kolmas Euroopa, maad ja riigid, mis jäävad Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova läänepiirist ida poole, ning kuidas saab Eesti neid aidata.


Jüri Adams

Kolmas Euroopa ja Eesti

Jüri Adams küsib, kuhu pürib kolmas Euroopa, maad ja riigid, mis jäävad Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova läänepiirist ida poole, ning kuidas saab Eesti neid aidata.

Euroopa kui geograafiline mõiste ja Euroopa kui poliitiline mõiste ei lange omavahel kokku. Euroopa kui poliitiline mõiste on laienenud sedamoodi, et Lääne- ja Põhja-Euroopale on liitunud Kesk- ja Lõuna-Euroopa. Geograafilisest Euroopast (Atlandi ookeanist Uurali mäestikuni) ei kuulu sellesse poliitilisse mõistesse umbes kolmandik ehk kõik maad ja riigid, mis jäävad Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova läänepiirist ida poole. Geograafiliselt on seda kolmandat kolmandikku õige nimetada Ida-Euroopaks, kuid poliitilise küsimuse tähistamiseks oleks ehk asjakohane võtta kasutusele mingi probleemi paremini illustreeriv nimi. Kas sobiks “kolmas Euroopa”? Või ”tundmatu Euroopa”? Või “Euroopa rahu ohustav Euroopa”?
Euroopa kolmandas kolmandikus on riike küll vähem kui Euroopa keskmises kolmandikus, seda rohkem aga maid ja rahvaid, millel oma riiki pole, ajaloolisi ja tänapäevaseid probleeme aga ehk (võib-olla ka just sellepärast) rohkemgi. Kolmanda Euroopa piiriks ei saa olla Euroopa geograafiline piir, sest suuremal või vähemal määral tuleb sinna juurde arvata kõik need alad, mis olid kunagi NSV Liidu koosseisus, esmajoones siis omaaegsed nn Taga-Kaukaasia liiduvabariigid Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan.
Nii meil Eestis kui mujal Euroopas on usaldusväärsed teadmised kolmandast Euroopast sama hästi kui olematud, niisiis on olukord umbes samasugune nagu oli Kesk-Euroopa suhtes 1990. aastate alguses. Laiemaks rahvaharidustööks oleks kõigepealt vaja teatmekirjandust, näiteks leksikone, kust saaks teada, mis on mis kolmandas Euroopas.
Kolmandas Euroopas on praegu riike ja poliitilisi jõudusid, kes on seadnud endale sihiks saada Euroopa Liidu liikmeks. Aga on ka teisi, kes peavad Euroopa Liidu laienemist halvaks ja enda sihiks sellele igati vastutöötamist. Siin on praegu ka ainus tõsine oht Euroopa rahule, sest kolmanda Euroopa arvukaim rahvas ehk venelased elavad praegu üle teravalt võõrastevaenuliku natsionalismi perioodi koos unistamisega militaarse prestiiži revanšist.
Euroopa Liitu vabaks ja rikkaks
Kes on kolmandas Euroopas need, kes tahavad oma maid viia Euroopa Liitu ja miks nad seda tahavad? Millised ka ei oleks vahendajad, kõige taga on kodanike massid. Euroopa Liit on idapoolkeral (Euroopas, Aasias, Aafrikas) jõukuse, inimväärse elu ja rahu mudeliks. Seepärast on ka loomulik, et kümned ja kümned miljonid inimesed väljendavad oma soovi saavutada samasugune elutase nagu Euroopa Liidu maadel. Siit edasi on juba vaid väike samm selleni, et soovida ka oma kodumaad näha Euroopa Liidu liikmesriigina.
Euroopa Liidu poole (resp. Euroopa Liidu liikmeks) liikumise soov on kõige massilisem – valdavalt küll majanduspoliitiliselt motiveeritud – valijate soov. Mida demokraatlikum on valitsemiskorraldus, seda sagedamini antakse oma hääl valimistel kandidaatidele, kes on jätnud valijatele mulje, et nad jagavad seda püüdlust, seda suurema esinduse saavad niisuguse poliitilise eeskavaga erakonnad parlamendis ja osaluse valitsustes. Ning isegi maadel, kus kodanikud ei tea Euroopa Liidust suurt midagi ega oska oma soove niimoodi sõnastada, viib poliitiline loogika samasuguse eeskava valikuni erakonnad ja poliitikud, kes tahaksid oma rahva majanduslikku olukorda märgatavalt parandada.
Muidugi on sellest tendentsist mitmesuguseid erandeid, aga need pigem paistavad kinnitavat reeglit. Eestlastena on meil oht teha see viga, et püüame omaenda Euroopa Liitu püüdlemise põhjusi ja mõjureid kanda üle ka kõigile teistele. Kolme Balti riigi motivatsioon oli veidi erandlik: meil oli esiplaanil pigem rahvuslik säilimine ja riiklik julgeolek, mitte niivõrd majanduslikud püüdlused. Meiega samal ajal Euroopa Liidu liikmeks saanute hulgas aga olid valdavad muidugi majanduspoliitilised püüdlused. (Ka nende puhul, kes meid ELi liikmeks saamisel kõige rohkem aitasid, olid valdavaks pigem julgeolekukaalutlused – et lükata oma kaitsepiir nii kaugele Läänemere idaranniku taha kui võimalik.)
Kuigi Euroopa Liit paistab julgeoleku pärast muretsejatele kui rahu garant, on põhilised poliitilised “magnetid” siiski olnud suurem vabadus ja kõrgem elatustase. Samad “magnetid” toimivad täpselt samamoodi ka idapoolsetel maadel, seda ilmselt ka järjest tugevnedes sedamööda, kuidas kasvavad isiklikud teadmised ja kogemused Euroopa Liidust. Demokraatia oludes aga viib see üha intensiivsemalt niisuguste poliitikute valimisvõitudele, kelle eelistus on energiline Euroopa Liidu liikmeks saamise taotlus. Ka Valgevene, mis tundub justkui vastupidist kinnitava faktina, ei saa jääda pikemas perspektiivis erandiks.
Euroopa Liidu Kesk-Euroopasse laienemise puhul oli tõsiasi, et liidu liikmeks saamise soov oli uutel maadel palju suurem kui varasemates liikmesriikides soov neid liikmeks võtta. Sama torkab veelgi selgemalt silma nüüd kolmandas Euroopas. Kuid näiteks Ukrainas on praegu see soov tugevam poliitilise eliidi seas kui valijate masside hulgas.
Uute liikmesriikide poliitilisel eliidil ei olnud tegelikult mingit valikuvõimalust olla Euroopa Liidu liikmeks saamise vastu. Miks? Sest ei olnud ühtki põhimõtteliselt teistsugust arenguteed, mis oleks tõotanud võrreldavalt tempokat ja tulemuslikku arengut. Parteid on Euroopa Liidu küsimuses saanud mängida ja omavahel vastanduda vaid nüanssides.
Laienemise mehhanismid
Palju segadust ja üksteisest möödarääkimist võib tekkida sellest, kui aetakse segi formaaljuriidiline mehhanism ja sisuline mehhanism. Euroopa Liidu laienemise puhul koosnes esimene liikmeksastumise taotlusest, selle taotluse läbivaatamise mitmesugustest faasidest, lõpuks liikmeks vastuvõtmise otsusest. Need sammud tuli astuda kandidaatriikide ametiisikutel, ELi organite ametnikel ning liikmesriikide pädevatel organitel.
Kõik mitmesuguste ametnike toimingud aga said võimalikuks seetõttu, et eelnevalt oli olnud igasuguseid muid kontakte, suhtlemisi ja tehtud muudatusi, mis lõid üldse eeldused, et formaaljuriidilisi mehhanisme sai rakendada, kui olid juba välja kujunenud igakülgsed tihedad suhted ja aktiivne majanduskoostöö.
Kas mäletame veel, kuidas algas meie tee Euroopa Liidu poole? Kõigepealt oli rahvadiplomaatia, aktiivsete inimeste, nii üksikute kui organisatsioonide, omavahelised suhtlemised, tutvumised, koostegutsemised. Samal ajal hakkasid tulema ka majanduslikud ettevõtmised, import ja eksport, ühised ettevõtted, investeerimised jne. Ikka suuremal määral. Nii sai võimalikuks ka moodsa teaduse, tehnika ja hariduse tulek, oma koha leidmine rahvusvahelises tööjaotuses.
Kui veel valmistusime Euroopa Liidu liikmeks saamiseks, siis paistis vajadus omaks võtta tuhandeid lehekülgi võõraid norme ja standardeid ühelt poolt justkui toores vägivald, teiselt poolt teostamatu ja inimlikult võimatu. Tegelikult ei olnud Eesti riigil vaja selleks praktiliselt sõrmegi liigutada, majandustegevuses osalejad tegid kõik ära omaenda tahtel, paljud olid iseenda muutmise töö ära teinud juba enne seda, kui Euroopa Liidu liikmeks saamise võimalus hakkas realistlikuna paistma. Miks nii? Aga sellepärast, et see oli ainus tee, kuidas viia omaenda toodangut Euroopa turule, aga ka muudele turgudele Euroopa normidele vastava toodangu kujul.
Filosoofilisemast vaatepunktist võiks ju küll öelda, et ega ükski norm või standard ei ole iseenesest parem kui mõni teine. Kuid tegelikult on asi olnud nii, et valdavalt olid Euroopa Liidu nõuded ja normid nii sisuliselt kui tehniliselt mõistlikumad kui endise NSV Liidu või mõne idabloki maa iseenda omad. Riigi poolt vaadatuna nimetasime seda protsessi seaduste harmoneerimiseks, kuid riik ei olnud selles küll eestvedaja.
Kui mõtleme Euroopa Liidu idapiiri taha jäävatele maadele, siis sama normide muutumise protsess käib üsna samadel põhjustel juba hulk aastaid ka seal, mõnel pool on see edasi läinud rohkem, mõnel pool vähem, aga see on suurel määral tõsi isegi Vene föderatsiooni puhul.
Minu mulje Eesti juriidilistest reformidest on olnud, et nii-öelda Euroopa Liidu tasemel seadusandlus on väärtus omaette, täiesti sõltumata sellest, kas pürgitakse Euroopa Liidu liikmeks või ei, kas on liikmeks saamise lootust või ei. Eesti üks suur vedamine seisnes selles, et meil oli tahtmist ja jõudu tegelda nende asjadega ka siis, kui ei olnud praktiliselt mingit tõsiseltvõetavat lootust saada Euroopa Liidu liikmeks.
Kiire liitumise šansid
Need on kolmanda Euroopa riikide puhul olematud. Selle põhjuseks on eeskätt Euroopa Liidu enda probleemid, sest Euroopa Liidul ei ole praegu mingit selgust, kas liit üldse tahab veel laieneda pärast seda, kui liikmeteks saavad kõik need Balkani poolsaare riigid, kes tahavad ja suudavad liikmeks saada. Selleks kulub arvatavasti kümmekond aastat. Ja kui Euroopa Liidus ka pärast neid aastaid ja laienemisi peaks olema poliitilist tahet veel edasi laieneda, siis tuleb leida ka lahendused, kuidas laieneda ning milliseks saada. Senise laienemise järel on jäänud vähemusse need Lääne-Euroopa poliitilised jõud, kelle eeskava nägi ette – mitmesugustel põhjustel – Euroopa Liidu kujundamise enam-vähem riigiks niisuguses mõistes, nagu riiki traditsiooniliselt on käsitletud. Tulemuseks on teatud peataolek: kui Euroopa Liidust riiki ei saa, mida ja kuidas siis edasi olla?
Sisuliselt on aga kolmanda Euroopa liitumise peamiseks takistuseks see, et ükski riik seal ei ole Euroopa Liidu liikmeks saamiseks sobivas konditsioonis. Seda nii oma sisemise poliitilise korralduse ja ühiskondliku organiseerituse taseme, aga ka enne liitumist vajalike majandus- ja õigusreformide poolest. Reformide kohta võime omaenda kogemustest ütelda, et ka niisuguse kiiruse puhul, nagu neid tehti meil siin Balti riikides, läks nende peale kokku üle kümne aasta. Aga Ukrainas, Moldovas, Gruusias on lisaks ka veel see häda, et mitmesuguste reformide teostamise õige ja sobiv aeg lasti käest minna ja nüüd on neid teha palju raskem ning see võtab kauem aega.
Poliitilised juhtkonnad, kelle eesmärgiks on oma riikide Euroopa Liidu liikmeks saamine, on oma valijatele jätnud mulje, et see on võimalik suhteliselt kiiresti ja lihtsalt. Aga võib-olla on nad ka ise seda uskunud, s.t tahtnud uskuda? Kas toob see kaasa liiga tugeva poliitilise tagasilöögi? Kas ja kuidas oleks võimalik asendada valijate teadvuses kiiruse ja kerguse illusioon realistlikuma ettekujutusega? Sellele küsimusele minul küll vastust ei ole.
Euroopa Liidu liikmesuse alternatiivid
Sellised võimalikud alternatiivid on täiesti olemas ja neid kogesime meiegi oma teel Euroopa Liidu poole. Need on kõiksugused lepingulised olukorrad liikmeks saamist taotleva riigi ja Euroopa Liidu vahel, alates vabakaubandus- jms lepingutest kuni Euroopa Liiduga assotsieerumise ja liidu organites osalemise mitmesuguste võimalusteni. Alternatiivsete eeskuju pakkuvate võimalustena võiks vaadelda muu hulgas Norra, Å veitsi ja Islandi staatust Euroopa majandussuhetes ja organites, euro kasutamist Kosovos ja Montenegros jne.Et pakkuda neid võimalusi alternatiividena, tuleks Euroopa Liitu käsitleda pigem majanduspoliitilise nähtusena, mis koosneb mitmetest kontsentrilistest ringidest, mitte kvaasiriigina. Allakirjutanu arvates paistab niisugune mudel üldjoontes päris hästi tegelikkusele vastavat, kuid siinkohal ei ole ruumi selle täpsemaks vaatlemiseks ega põhjendamiseks.
Eesti roll
Eesti rolli kolmanda Euroopa maade ja rahvaste käekäigus määrab ära olukord nendes maades ja senise koostöö tase. Praegu saab see valdavalt olla rahvadiplomaatia, organisatsioonide-vaheline suhtlemine ja koostöö, aga ka majanduskontaktid niivõrd, kuivõrd need on võimalikud. Ehk kui vaatame tagasi, siis võiks see olla umbes selline nagu soomlaste ja rootslaste tegutsemine meie suhtes üheksakümnendate aastate esimesel poolel.
Mitte ainult väikesed maad, aga ka suuremad ei ole kunagi jõudnud tegelda kõigiga ja kõigega. Ikka on arengu toetamine käinud pigem individuaalselt: igal Euroopa Liidu liikmesmaal on olnud oma lemmik või lemmikud, keda toetada. Meid “vedasid” omal ajal peamiselt Soome ja Rootsi.
Sama kehtib on praegu ja tulevikuski ka kolmanda Euroopa maade kohta. Eestis soovitakse abistada teisi maid ja rahvaid ja tajutakse ka kohustust, et tuleb tasuda see moraalne võlg, mis on meil nende ees, kes meid toetasid. On aga kujunenud nii, et meil ei ole ainult ühte või kahte “lemmikut”, meil on enda rakendamise kohti rohkem kui üks. Praegu toetatakse peamiselt Gruusiat, kus üritatakse läbi viia kiireid ja otsustavaid muutusi, aga ka Valgevenet, kus valitseva diktatuuri vastu tegutsejate suhtes tuntakse Eestis suurt sümpaatiat. Samas ei ole üldsegi selge, milline peaks idapoliitika asjus olema meie “tööjaotus” teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.
Kolmandaks suunaks on Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste rahvuslike ja kultuuriliste õiguste toetamine. Tegelikult peaks vist just seda suunda pidama prioriteetseks, sest neid, kes seda teha oskavad ja tahavad, teistes Euroopa Liidu riikides eriti palju ei ole. Ega meil endilgi palju jõudu ole, sest peale marilaste toetuseks astutud sammude pole me suutnud sel suunal eriti midagi ette võtta.
Järgmine aste peaks olema saavutada üksikisikute ja organisatsioonide tasemel tegutsemisele Eesti riigi toetus. Gruusia suhtes ei ole siin probleemi, valgevenelastele ja soomeugrilastele on leitud riigi vahendeid nende ülikoolis käimise toetamiseks. Ometi on Eesti võimalused liiga piiratud ja mõlemas suunas tulemusrikkamaks tegutsemiseks oleks vaja saavutada nendele ja teistele projektidele Euroopa Liidu finantseeritava ametliku naabruspoliitika kuju.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar