september 9, 2008

Atlantismi saamislugu Kesk- ja Ida-Euroopas

Kas Kesk- ja Ida-Euroopa riigid jäävad ka tulevikus Ameerika liitlasteks või sätivad nad end millalgi Prantsusmaa kiiluvette, unustades, et parimad kogemused on neil just USAga?

Kas Kesk- ja Ida-Euroopa riigid jäävad ka tulevikus Ameerika liitlasteks või sätivad nad end millalgi Prantsusmaa kiiluvette, unustades, et parimad kogemused on neil just USAga?

  
Ronald D. Asmus         Alexandr Vondra

Atlantismi saamislugu Kesk- ja Ida-Euroopas

Kas Kesk- ja Ida-Euroopa riigid jäävad ka tulevikus Ameerika liitlasteks või sätivad nad end millalgi Prantsusmaa kiiluvette, unustades, et parimad kogemused on neil just USAga?

Ühel Euro-Atlandi intellektuaalide konverentsil 2002. aasta NATO Praha tippkohtumise lävel, kus kiideti ametlikult heaks nn “big bang” laienemine, mis hõlmab seitset Kesk- ja Ida-Euroopa riiki Läänemerest kuni Musta mereni, katkestas inglise kirjamees Timothy Garton Ash ruumis valitsenud peomeeleolu küsimusega: kas me usume, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kes said äsja kutse liituda alliansiga ja on nii uhked oma Ameerika-meelsuse üle, on atlantistid ka kümne aasta pärast? Või alistuvad selle piirkonna riigid – Poola võib-olla välja arvatud – kontinendi lääneosas tõusvale radikaalsete Ameerika-vastaste euro-gaulle’istlike meeleolude lainele?
Käesolevas artiklis püüame vastata küsimusele, kui vastupidav võiks olla Kesk- ja Ida-Euroopa praegune atlantism ja miks. Kas tegu on ajutise nähtusega, mis kaob nende riikide sulandudes Euroopa Liitu – Lenini kurikuulsa “lastehaiguse” tänapäevase versiooniga? Või on see ajalukku ja rahvuslikesse huvidesse sügavamalt juurdunud, nõnda et osutub selle piirkonna maailmavaate ning tänapäevase Euroopa palge püsivamaks ja olulisemaks osaks?
Saksamaa ja Venemaa vahele kiilutud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide saatusest määratud geograafilise asendi ja suuremate ning võimsamate Euroopa naabrite kõrval elamise kogemus erineb mõneti. Mõni riik üritas ajaloost ja geograafiast tingitud dilemmadest pääseda Saksamaale vastu hakates, mõni aga Saksamaa liitlaseks saades. Mõni pöördus Venemaa, Prantsusmaa või Suurbritannia – või siis nende eri kombinatsioonide poole. Mõni katsetas mõlemat strateegiat – ja ebaõnnestunult. Vähe on Euroopas neid piirkondi, mis oleksid leidnud end geopoliitiliste intriigide, sõja ja vallutusreidide ning sellega kaasneva vägivalla ja hävingu tulipunktist niisugusel määral nagu selle piirkonna keskmise suurusega ja väikesed riigid.
Kui aga on olemas üks suuresti positiivne ajalooline kogemus, mis selles piirkonnas üleüldine, siis seostub see Ameerika Ühendriikidega. See positiivne kogemus on teravas kontrastis mitte ainult neid endiste vaenlaste Venemaa ja Saksamaaga siduva tormilise ajalooga, vaid ka pettumustega, mida on valmistanud ajalooline kogemus teiste juhtivate Euroopa võimude nagu Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Enamiku kesk- ja idaeurooplaste silmis on Ameerika Ühendriigid peamine Lääne võimupiirkond, mis pole endast kunagi kujutanud ühegi sealse riigi jaoks ohtu. Vastupidi, USA-l oli keskne roll neist riikidest paljude tekkel ning lõpuks ka nende vabastamisel natsiimpeeriumist ja kommunistlikust nõukogude võimust. Tihti nähakse USAs lahket ja altruistlikku riiki (kuigi mõnikord ka vastuolulist ja naiivset). Kesk- ja Ida-Euroopa iseseisvus ja kogu olemasolu sellisena, nagu me seda tänapäeval tunneme, loodi suures osas Austria-Ungari keisririigi varemetest Esimese maailmasõja lõpus ja selle võib kirjutada Ameerika võimu ja diplomaatia ning president Woodrow Wilsoni idealismi arvele.
USA roll Kesk- ja Ida-Euroopa haakimisel Lääne külge
Paljude Kesk- ja Ida-Euroopa kommunismist vabanenud režiimide demokraatlike juhtide kalduvust vaadata Ameerika suunas süvendas lisaks ajaloole veelgi nende riikide kogemus NATO ja ELiga 1990. aastatel. Samas kui 1989. aastal sotsialistliku võimu minema pühkinud revolutsioonide peamine loosung oli “Tagasi Euroopasse!”, avastasid paljud kesk- ja idaeurooplased peagi lääneeurooplaste parimal juhul ambivalentsed tunded neile uste avamisel Euroopa ja transatlantilistesse institutsioonidesse. Pealinnades Läänemerest kuni Musta mereni šokeeris paljusid Prantsusmaa presidendi Franí§ois Mitterrand’i mõtteavaldus, et tema meelest kulub aastakümneid, enne kui kesk- ja idaeurooplastel on lootust liituda Euroopa Ühendusega. Tema 1991. aasta ettepanek moodustada Euroopa Konföderatsioon, mis hoiaks Varssavi ja Praha eemal ELi tuumast, võeti vastu märkimisväärse meelepahaga. Kuid samas peegeldas see Lääne-Euroopa meeleolusid, mis ei piirdunud sugugi Pariisiga.
Illusioonide purunemine Lääne-Euroopa suhtes oli üks tegur, mis viis Kesk- ja Ida-Euroopa riigipead palveränduritena Washingtoni. Seal avastasid nad peagi, et üks nende suuremaid eestvõitlejaid on Ameerika Ühendriigid. Kahtlemata jagas Washingtoniski enamik poliitikategelasi algul Lääne-Euroopa ambivalentset suhtumist neile riikidele uste avamisse sellistesse lääne institutsioonidesse nagu NATO. Kuid tugevat lobitööd tehti nii demokraatide kui ka vabariiklaste seas, kes nägid algusest peale nende riikide lülitamises lääne tuumikinstitutsioonidesse järgmist sammu vabaduse ja rahu kindlustamises kontinendil – ning kellest said kiiresti selle ürituse eestvõitlejad. Piisab üksnes Mitterrand’i skepsise võrdlemisest president Bill Clintoni või selliste juhtivate vabariiklaste nagu Richard Lugar ja John McCain avatusega.
Kuigi esimesena tõstatas NATO laienemise teema avalikult 1993. aasta kevadel Saksamaa kaitseminister Volker Rühe, hakkas selle päevakorrapunkti arutamisel peagi domineerima Washington. Mitte üksnes Ameerika vägi ja võim ei teinud USA häält oluliseks. Tol ajal oli ühinemine ELiga kauge eesmärk horisondil ja Kesk-Euroopa ainus lähitulevikus reaalselt kättesaadav pide NATO liikmesus. Ja selles vallas oli Washingtoni suhtumine määrav. Niipea kui Clintoni administratsiooni siseheitlused peetud ja võidetud, sai Washingtonist nii intellektuaalselt kui ka poliitiliselt juhtiv jõud opositsioonist jagusaamisel ning alliansi mõjutamisel avama uksi uutele liikmetele – ning sellegi kindlustamisel, et allianss võtaks omaks jõulise lahtiste uste poliitika, mis tagaks laienemise jätkumise Venemaa tugevast vastuseisust hoolimata. Ameerika jõuline juhtimisoskus NATO laienemise teemal avaldas ka Euroopa Liidule kasvavat survet sammu pidada ning olla samavõrd ambitsioonikas.
Taas nägid Kesk- ja Ida-Euroopa juhid, et just Ameerika Ühendriigid on valmis võtma enda kanda nende eesmärgi eest võitlemise, seisma vastu Venemaa survele ja murdma nende Lääne-Euroopa naabrite sõnakehvuse. Mis sama oluline: nad olid tunnistajaks sellele, kuidas Ameerika poliitikat kujundas pühendumine demokraatia kindlustamisele ning seda sorti Realpolitik’i eemaletõrjumine, mis oli nende piirkonnale kunagi hävingu toonud. Seegi süvendas usku Ameerika Ühendriikidesse kui lahkesse suurriiki, kes on valmis deklareeritud väärtuste ja huvide eest ka seisma. Tänu Ameerika juhtimisoskusele suudeti ületada Saksamaa ja Venemaa vahel geopoliitilisel eikellegimaal elamisest tulenenud dilemma ning saavutada samaväärne julgeolekutunne, mida suur osa Lääne-Euroopast pidas enesestmõistetavaks. Kui riigisekretär Madeleine Albright valis NATO esimese laienemisringi eduka lõpuleviimise tähistamiseks Missouris Independence’is asuva Trumani raamatukogu, mõistsid Poola, Tšehhi ja Ungari juhid selle žesti võimsat sümboolikat ning seisid tseremoonia ajal pisarais.
Tänaseks on saanud laienenud NATOst ja EList uus tegelikkus. Valulised vaidlused ning mõne Lääne-Euroopa liitlase tihti leige toetus on enamjaolt unustatud või pühitud diplomaatilistesse arhiividesse. Kuid pealinnades Läänemerest Musta mereni on need mälestused veel õhus. Kuigi paljud neist vaidlustest käisid nelja seina vahel, teadsid Kesk- ja Ida-Euroopa juhid ning diplomaadid vägagi hästi, millised Euroopa juhid olid olnud tõrksad, kasutanud venitamistaktikat, teinud nelja silma all ettepanekuid viivitamiseks või üritanud lihtsalt takistada nende läände pääsu protsessi. Ja pole mingit kahtlust, et NATO laienemine poleks olnud nii ulatuslik, kui Ameerika Ühendriigid poleks võidelnud jõulise lahtiste uste poliitika eest, mis avas pääsu teise ringi seitsmele riigile Läänemerest Musta mereni. NATO laienemine võttis päevakorrast maha julgeoleku teema, kuid andis neile riikidele võimaluse jalg ukse vahele panna. Kuigi acquis communautaire nõudis neilt veel paljude lisatingimuste täitmist, tegi see nad de facto lääne osaks, nii et ELi liikmeks saamine vähem vastuoluliseks oli pigem tehniline küsimus. Kuigi me ei saa kunagi teada, kas EL oleks olnud suuteline laienema ilma NATO laienemiseta, arvavad paljud kesk- ja idaeurooplased hästi vastust teadvat.
Ühised väärtused, aga ka huvi tasakaalustada Euroopa suurvõime
Kesk- ja idaeurooplased märgivad sageli, et Ameerika poliitikud ja diplomaadid on märksa altimad rääkima “vabadusest”, “sõpradest” ning “liitlastest”, lääneeurooplased seevastu kõnelevad “stabiilsusest”, “huvidest” ja Realpolitik’ist välispoliitikas. Kahtlemata on paljud tšehhid, poolakad, ungarlased ning teised keskeurooplased mis tahes suurvõimu idealismi suhtes skeptilised, sest nende ajalugu on teinud nad suurvõimu diplomaatia moraalsuse suhtes küüniliseks. Sellegipoolest on Ameerika Ühendriikidel endiselt märksa lihtsam leida ning värvata partnereid Kesk- ja Ida-Euroopast osalema projektides, mis juhinduvad vabaduse ja demokraatia mujal maailmas levitamise ideaalidest.
Nendele riikidele, kes on ise kogenud totalitaarsete režiimide survet, on Ameerika endiselt musternäidis ja eeskuju. Vastupidiselt paljudele Lääne-Euroopa riikidele nähakse USA välispoliitikas rohkem valmidust kasutada oma võimu ning vahendeid vabaduse loomiseks. Pärast aastakümneid väldanud elu riigi poolt ohjatud ja ülipiiratud ühiskonnas imetlevad kesk- ja idaeurooplased vägagi Ameerika stiilis individualismi ja kapitalismi. Lääne-Euroopa intellektuaalseis salongides on Ameerika stiilis kapitalism põlu all, pealinnades Tallinnast kuni Bratislavani aga leiab valitsusi eksperimenteerimas sellise poliitikaga, mille alla mahuvad madalamad maksud, kindlad tariifid jne – ideed, mis on välja arendatud USAs (ja Suurbritannias), kuid mida Lääne-Euroopas üldiselt välditakse või põlatakse.
Teiseks, äsja vabaduse tagasi võitnud Kesk- ja Ida-Euroopa intellektuaalidel on veel meeles, et vastuseisus ning võitluses diktaatorite ja totalitaarsete režiimidega tuleb näidata aktiivset suhtumist. Valuliku mineviku tõttu on selles piirkonnas paljudel soodumus võtta omaks aktiivne suhtumine, mis põhineb ideel, et priiuse, vabaduse ja demokraatia väärtusi ei saa pidada enesestmõistetavaks ja neid tuleb kaitsta. Seepärast ongi ameerikalik aktiivsus ja idealism üleüldises hinnas. Kui viimases aastakümnes leidub õppetund, mis võiks olla tulevikus kompassiks, siis on see selline: paremini läheb siis, kui võetakse tulevik enda kätesse, kui tehakse koostööd ühtse piirkonnana ja julgetakse olla vaprad.
Loomulikult pole juhus, et Washington ja kõnealune piirkond on teinud koostööd terves reas sellesuunalistes ettevõtmistes. Näiteks toetasid tšehhid ja poolakad USA algatusi Kuuba ja Myanmari asjus ÜRO inimõiguste komitees. Endine president Ví¡clav Havel pakkus raadio Vaba Euroopale võimalust kolida Prahasse ning toetas saadete edastamist Iraani ja Iraaki. Paljud Kesk-Euroopa juhid olid valmis käsitlema Balti riikide iseseisvuse teemat ning toetama Balti riikide võimalikku vastuvõtmist NATOsse ja ELi ajal, mil suurem osa Lääne-Euroopat pidas seda teemat tabuks või oli sellele vastu. Kosovo sõja ajal lubas Ungari USA-l kasutada sõjaväebaase oma pinnal veel enne, kui ühines alliansiga, ning peaaegu kõik Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võtsid osa Iraagi vabastamise operatsioonist. Slovakkia, Poola, Tšehhi ja Balti riikide valitsusvälised organisatsioonid olid ja on endiselt väga aktiivsed demokraatlike liikumiste toetajad ja mobiliseerijad Serbias (Otpor), Gruusias (Khmara), Ukrainas (Pora) ning Valgevenes (Zubr), sageli tihedas koostöös oma Ameerika kolleegidega (NED, NDI, IRI, Freedom House, German Marshall Fund).
Ja viimane, kuid mitte tähtsusetu on asjaolu, et mõnel pool Kesk- ja Ida-Euroopas võib leida ka emotsionaalset solidaarsust Ameerika Ühendriikidega. Paljud kesk- ja idaeurooplased on endiselt tänulikud ameeriklaste juhtrolli eest külma sõja heitlustes. Seepärast vaatavad nad viltu Lääne-Euroopas laialt levinud moekale Ameerika-vastasusele. Nad ei jaga seda meelsust ega mõista selle eesmärki ning loogikat.
Igal asjal on tavaliselt kaks külge ning Kesk- ja Ida-Euroopas kaasnevad need idealistlikud tunded tervemõistuslike rahvuslike huvide ja enesesäilitamise püüuga. Ajalugu on õpetanud neid rahvaid mitte semmima Saksamaa või Venemaaga – ja mitte lootma Prantsusmaa või Suurbritannia abile. Ajalugu on idaeurooplastele õpetanud, et kõik see, mis muudab õiguspäraseks väärtustevaba Realpolitik’i, hakkab lõpuks ohustama nende saatust. Mälestused Rapallo ja Molotovi diplomaatiast on veel elus. Kui keskeurooplased vaatavad, kuidas liidukantsler Schröder või president Chirac Vladimir Putiniga tiiba ripsutavad, väites sealjuures, et ajavad temaga asju Euroopa ühtse välis- ja julgeolekupoliitika katte all, misjuures ei toimu mainimisväärseid nõupidamisi, siis pole ehk ime, et sisetunne käsib neil tugevdada sidemeid Washingtoniga. Nad on teinud järelduse, et nende olukorras on väikestele ja keskmistele riikidele parim hoida Ameerika hõivatud Euroopa asjadega. Paljud lääneeurooplased väidavad, et EL peaks kontrollima või tasakaalustama Ameerika võimu ja unilateralismi, kesk- ja idaeurooplased aga tuletavad neile meelde Lääne-Euroopa võimude endi unilateralismi ja seda, kuidas need võimud on neid kohelnud. Kesk- ja Ida-Euroopa näeb Ameerikas endiselt võimu, kelle kaasamine ja rakendamine aitab tõrjuda mõnesid Euroopa enda vähem paeluvaid ja kohati unilateraalseid tendentse.
See atlantistlik side kandub üle mõnesse kainesse kalkulatsiooni, kui asi puudutab Euroopa integratsiooni. Euroopa integratsiooniprotsessi süvenemine ja uus Euroopa põhiseaduse leping seavad kõnealuse piirkonna vastamisi Venemaa ja Saksamaa tasakaalustamise ajaloolise dilemma tänapäevase versiooniga. Föderalismi süvenedes satuvad nad silmitsi vajadusega saada osaks laieneva ELi tuumast või siis leida viis selle tasakaalustamiseks. Kui näiteks Suurbritannial või Poolal õnnestub lülituda ELi tuumikusse, saavad väiksemad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid mitmel rindel kindlust juurde ja neil tekivad paremad võimalused. Samuti kinnitab see neile, et EL areneb ilmselt suunas, mis säilitab transatlantilise mõõtme selle suhetes Washingtoniga. Lühidalt, kesk- ja idaeurooplased vajavad Londonit Euroopa südames, mis tasakaaslustaks poliitiliselt liidu keskseid jõude Prantsusmaad ja Saksamaad. Nad vajavad Briti armeed, sest see on Euroopas üks kompetentsemaid ja teovõimelisemaid, ja nad eelistavad jätkuvalt pidada inglise keelt Euroopa lingua franca’ks. Seepärast on neil vaja ka Ameerika seotust Euroopa asjadega.
Kesk- ja Ida-Euroopa toetus ja koostöö Ameerika Ühendriikidega pole olnud hirmu- ja kahtlustevaba. Näiteks 1990. aastate lõpus tekitas Kosovo kriisi ajal selles piirkonnas palju ärevust Ameerika juhitud sõjakäik Miloševizi vastu. Sellised riigipead nagu Ví¡clav Havel olid veendunud, et Miloševizi-sugustele diktaatoritele tuleb vastu seista ning pooldasid sekkumist hädasolijate abistamiseks. Ometi olid Tšehhi rahvastel serblastega tihedad sidemed, mis põhinesid ühisel ajalool suurriigi interventsiooni päevist. Ja paljudes tšehhides äratasid kahtlust Kosovo mässuliste juhid, kes kohati meenutasid neile pigem sigarettide või narkootikumide smugeldajaid kui vabadusvõitlejaid.
Samamoodi toetasid Iraagi puhul paljud Kesk- ja Ida-Euroopa juhid põhimõtteliselt sellise totalitaarse riigipea nagu Saddam Husseini tagandamise poliitikat oma diktatuurikogemuse tõttu ning avalik vastuseis sõjale oli seal kahtlemata lahjem kui Lääne-Euroopas. Samal ajal tabas neid riike Prantsusmaa ja Saksamaa tõsine surve mitte osaleda sõjas ja säärased aktsioonid nagu “Kaheksa kiri” tekitasid Pariisi ja Berliini võimukoridorides möllu. Kui Ameerika strateegid hakkasid rääkima strateegilisest kohustusest edendada demokraatiat Lähis-Idas laiemalt, tekkis isegi mõnel vabadusvõitlejal Varssavis, Prahas ning Budapestis kahtlus, kas Ameerika idealism pole nüüd ehk liiga kaugele läinud.
Tulevikuväljavaated
Ent naaseme Timothy Garton Ashi püstitatud küsimuse juurde: milline näeb Kesk- ja Ida-Euroopa välja kümne aasta pärast? Kas sealsed riigid on ka siis kogum üsna sarnaselt meelestatud atlantistlikke maid? Või on nemadki ühinenud Euroopa peavooluga ja võtnud omaks euro-gaulle’ismi versiooni ning minetanud lähedased suhted Washingtoniga? Või liiguvad riigid eri suunas ning joonduvad selle teema osas eri poolele ELi sees: Poola ja Rumeenia kindlalt atlantistide leeris ning Sloveenia ja ehk teisedki rohkem euro-gaulle’istlikus koolkonnas? Nagu olevat märkinud Hiina kadunud peaminister Chou En-lai, kui temalt paluti hinnangut Prantsuse revolutsioonile – veel on ehk vara öelda. Mida saab aga teha, on määratleda mõned võtmetegurid, mis võiksid sellele küsimusele vastuse anda.
Alustada tuleks ehk märkusest, et kesk- ja idaeurooplased pole kunagi tahtnud ega lootnud selle teemaga silmitsi seista. Atlantistliku ja Euroopa suuna vahel valimine oli viimane asi, millest need riigid mõtlesid, tehes 1990. aastail tööd ELi ja NATOga ühinemiseks. Algusest peale nägid nad neis teineteist täiendavat ja toetavat eesmärki. Pärast seda, kui Lääs oli neile kümme aastat moraali lugenud, kui vajalik on ühinemise eeltingimusena tõestada omavahelist koostöövõimet, õnnestus neil liigagi ruttu avastada USA ja Euroopa võtmeliitlased aastakümnete kõige hullemasse Atlandi-ülesesse kisklemisse mässituna ja harrastamas sellist käitumisstiili, mis – oleksid Kesk- ja Ida-Euroopa riigid seda ise harrastanud – oleks nad kohemaid ELi ja NATO liikmestaatusest ilma jätnud.
Oli üllatav, et paljud Kesk- ja Ida-Euroopa valitsused olid valmis võtma atlantismi pooldava seisukoha terves hulgas küsimustes, alates Iraagist kuni Venemaani ja Iisraelini, ega üritanud sellest teemast kõrvale põigelda või neutraalseks jääda. Vastuseis Prantsusmaale ja Saksamaale polnud siis ega ole praegugi vaba riskist ja sisemaistest vastuoludest, sel on oma hind. Tegemist oli teadliku strateegilise valikuga. Need riigid ei toiminud nõnda mitte selleks, et teha Washingtonile mingit heategu, või sellepärast, et nad olid “vasallid”, nagu mõned kriitikud on arvanud, vaid geograafilistel ja ajaloolistel põhjustel ning vastavalt arusaamisele oma rahvuslikest huvidest. Lõppude lõpuks oli nende riikide verise 20. sajandi jooksul saadud peamisi õppetunde, et kui oma huve ise ei kaitse, ei tee seda mitte keegi. Ning hiljutine kogemus 1990. aastatest tuletas neile meelde, et oleks viga jätta oma saatus üksnes Euroopa suurriikide kätesse.
Kahtlemata väidavad mõned, et need otsused tehti selle piirkonna ladviku poolt ning vastuolus avaliku arvamusega. Seega väidetakse olevat üksnes aja küsimus, millal piirkonna ladvik on sunnitud kohandama oma poliitika valitsevate vaadetega (neid kujundavad Prantsusmaa ja Saksamaa) Euroopa kontinendi kohta – ja need just ei soosi lähedasi suhteid Washingtoniga. Avalik arvamus on ilmselgelt oluline. Ja samuti on tõsi, et paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on avalik arvamus, mis algul oli näiteks Iraagi küsimuses küllaltki Washingtoni toetav, on muutunud ja tundub esmapilgul olevat kooskõlas teistes Lääne-Euroopa riikides valitsevate kriitilisemate meeleoludega.
Samal ajal on samuti märkimisväärne kõnealuse piirkonna küllaltki nõrkade koalitsioonivalitsuste suutlikkus see kohustus välja kanda ning teha Washingtoniga tihedat koostööd. Asja teeb sageli segaseks tõsiasi, et vaidluste iseloom Lääne- ning Kesk- ja Ida-Euroopa pealinnades erineb endiselt küllaltki palju. Ent kui lähitulevikus peaks samasugune Atlandi-ülene lahkheli neid taas sundima poolt valima, siis need riigid arvatavasti kõhkleksid. Mitmeski võib leida atlantistlikus üksmeeles lõhesid, kuna on kosta hääli, et tuleks pigem joonduda Brüsseli kui Washingtoni järgi. Ja avalik arvamus ning massimeedia, mida kontrollivad paljudes neist sageli Lääne-Euroopa omanikud, on Ameerika Ühendriikide suhtes samuti üha kriitilisem.
Sellega tõstatub selle piirkonna pikema orientatsiooni võtmeküsimus. Täiesti selgelt on olemas reaalsed ja toetavad tegurid, mis on teinud kesk- ja idaeurooplastest kõigutamatud atlantistid. Nende tegurite juured on geograafias, möödunud sajandi ajaloos ja oma rahvuslike huvide tajumises. Ilmselt jäävad need tegurid ka tulevikus oluliseks muutujateks. Kuid ei Washington ega kõnealuse piirkonna poliitiline ladvik saa seda pidada enesestmõistetavaks. Mälestused tuhmuvad, tänutunne on rahvusvahelistes suhetes pillamine ning ladvikud langevad ja lähevad pensionile. Sellel taustal pakume välja kolm muutujat, mis võiksid olla võtmeks.
Esimene ja kõige olulisem on Ameerika käitumine ja poliitika. Atlantism Kesk- ja Ida-Euroopas ei tähenda vaba voli. Ameerika kuulsus selles piirkonnas on seotud usuga, et USA on suuremeelne ja suuresti altruistlik atlantistlik riik, kes on valmis kasutama oma mõjuvõimu terve hulga eesmärkide ja sihtide tagaajamisel, mis neile riikidele ühised ja millest Ameerika ning kõnealune piirkond kasu saavad. Kesk- ja idaeurooplased kalduvad tänapäeval pigem usaldama Ameerika kui paljude Euroopa suurriikide ajendeid. See kuulsus põhineb ka saavutustel ja tegususel ning Ameerika valmidusel võtta arvesse oma liitlaste huve.
Kui sellised tegurid seatakse küsimuse alla ning Ameerikas hakatakse selles piirkonnas nägema unilateralistlikku riiki, kes ajab kitsalt enesekeskseid asju ega ole valmis arvestama oma liitlaste muredega, siis see toetus ilmselt hajub ja kukub lõpuks kokku – just seetõttu, et siis ei nähta Ameerika Ühendriikides enam sellist võimu, keda nii paljud kesk- ja idaeurooplased olid varem nõnda austanud. Seepärast ongi vaidlused Iraagi sõja ümber olnud nii olulised, et need on läinud välja Ameerika ajendite, võimukasutuse ja tegude tuumani.
Paljude kesk- ja idaeurooplaste jaoks on Ameerika ahvatlev kui avatud maa, mis on ajaloo kestel ulatanud oma käe selle piirkonna rahvastele. Läbi ajaloo on paljud Ameerikasse läinud poolakad, tšehhid, slovakid, ungarlased ja muust rahvusest inimesed nõuelnud haridust ja saanud rikkaks. Sellega on nad panustanud Ameerika ühiskonna arengusse, aga ka tihendanud vastastikuseid sidemeid üle Atlandi. Kui Ameerika riskib pärast 11. septembri terrorirünnakuid enda välismaailmale sulgemisega (üha kasvavate viisapiirangutega ja bürokraatlike takistustega sissesõitvatele tudengitele) või kui tajutakse, et Ameerika ei saa hakkama praeguse globaalse maailma tõsiste majanduslike ja keskkonnaprobleemidega, on tal oht kaotada Kesk- ja Ida-Euroopas ligitõmme avatud, tolerantse ja vaba ühiskonnana, eriti noorte jaoks.
Teiseks, järgmine kriitiline küsimus, mis ilmselt kujundab suhtumisi, on ELi tulevane vorm ning iseäranis Euroopa suurriikide positsioon seal. Missuguseks kujuneb EL aastate ja aastakümnete pärast? Mil määral on ELi peamised jõud valmis arvestama Kesk- ja Ida-Euroopa huvide ning muredega? Kuidas defineerivad eurooplased oma põhieesmärgi ja millist partnerlust ootavad USA-lt – või Venemaalt? Kas EL areneb vastavalt Prantsuse “uus-Karolingide impeeriumi” kontseptsioonile ning vastukaaluks USA-le ja üritab seega tasakaalustada Ameerika ülemaailmset mõjuvõimu? Või jäävad peale need, kes proovivad ehitada atlantistlikku ELi tihedas koostöös Washingtoniga, et tulla ühiselt toime 21. sajandi maailma ees seisvate väljakutsetega?
Otsustavaks ei saa siin mitte üksnes keskeurooplaste vastus sellele küsimusele, vaid ka Washingtoni oma. Euroopa integratsiooni kontseptsioon mõeldi välja transatlantilise harjutusena Jean Monnet’ juhtimisel – ning USA toetas seda täielikult kui vahendit sõdade ja konfliktide tsükli lõpetamiseks kontinendil. Ameeriklasi võib paljuski pidada üheks Euroopa integratsiooni esiisadest: 1947. aasta Achesoni memorandum edestas 1950. aasta kuulsat Schumani deklaratsiooni kolme aastaga. See siiski muutus, sest de Gaulle tõrjus välja Monnet’ ja sest ajast saati on ameeriklased üha enam mures, et Euroopa projekt võib muutuda USA-vaenulikuks. Kui Ameerikas hakatakse nägema ELis üha enam võistlejat või isegi vastukaalu, siis võib hajuda USA toetus Euroopa integratsioonile, mis seab kõnealuse piirkonna suure strateegilise dilemma ette.
Selle keerulise väljakutsete kogumiga toimetulekul on Kesk- ja Ida-Euroopa võtmeprobleemiks tulevikus üha vähem lihtsustatud küsimus, kas hoida Washingtoni ja Londoni või Pariisi ja Berliini poole. Selle asemel saab üha olulisemaks see, kuidas need riigid joonduvad ja aitavad moodustada koalitsioone ELi iseloomu küsimuses Euroopa sees. Ameerikalik “jaga ja valitse”-poliitika selles piirkonnas erilist toetust ei leia. Isegi kõige veendunumad atlantistid Kesk- ja Ida-Euroopas pole valmis laskma oma riiki Euroopa äärealaks tembeldada ega aitama kaasa kogu ELi integratsiooni hävitamisprotsessile. Kuid teisalt tahavad nad, et EL oleks väljapoole vaatav institutsioon, kes teeb kogu maailmas tihedat koostööd USAga. Nad ei usu, et Euroopa tahab või suudab üksinda toime tulla 21. sajandi väljakutsetega, kui asi puudutab radikaalset islamismi, rahvusvahelist terrorismi või siis massihävitusrelvi on neile vastumeelne kujutlus, et EL peaks mängima tasakaalustavat rolli. Tõepoolest, pigem näevad nad USAd tasakaalustamas mõnd Euroopa-sisest vähem köitvat mõjurit ja traditsiooni. Kolmandaks ja viimaseks, kõnealuse piirkonna tulevikusuundumuste kujundamisel saab keskseks juhtimine. Kesk- ja Ida-Euroopal on vedanud terve hulga vaprate ja julgete juhtidega: alates endisest dissidendist Ví¡clav Havelist kuni sotsiaaldemokraatideks pööranud uutjaist kommunistideni nagu Aleksander Kwazniewski, kes on kommunismi kokkuvarisemisest peale juhtinud oma riiki kõige kiuste lääne suunas ja lõpuks läände välja. Need inimesed võtsid ajaloost õppust, et kesk- ja idaeurooplased peavad ise seisma ja võitlema oma õiguste ning huvide eest ega tohi lubada end kohelda teisejärguliste eurooplastena. Nad olid valmis riskima, võtma vastutust ja võitlema tihedate suhete eest Washingtoniga, vaatamata näiteks Prantsusmaa vastuseisule, kel pole selles piirkonnas just sügavaid juuri.
Kuna Ví¡clav Havel on jäänud pensionile ja Aleksander Kwazniewski järgneb talle peagi, on järgmise põlvkonna Kesk- ja Ida-Euroopa juhtidel aeg esile astuda ja neile küsimustele vastata. Seekord on neil – erinevalt oma eelkäijaist – selleks kõik eelised ELi ja NATO täieõiguslike liikmetena. Atlantismi tulevik kõnealuses piirkonnas sõltub ka nende oskusest mineviku õppetunde tõlgendada ja vastata eelseisvatele väljakutsetele.
Artikli täisversioon ilmub ajakirjas Cambridge Review of International Affairs.
Inglise keelest tõlkinud Kerti Tergem.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar