juuli 8, 2008

Euroopa väljakutsed

Praegu on tegemist viimaste aastakümnete kõige keerulisema rahvusvahelise olukorraga, mis nõuab meilt järjest rohkem.

Praegu on tegemist viimaste aastakümnete kõige keerulisema rahvusvahelise olukorraga, mis nõuab meilt järjest rohkem.


Carl Bildt

Euroopa väljakutsed

Praegu on tegemist viimaste aastakümnete kõige keerulisema rahvusvahelise olukorraga, mis nõuab meilt järjest rohkem.

Ma tervitan südamest Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse loomist siin, Tallinnas. Tõepoolest, on ülim aeg hakata mõtlema maailma olukorrale ja sellele, kuhu me suundume.
Võib õigustatult väita, et praegu on tegemist viimaste aastakümnete kõige nõudlikuma rahvusvahelise olukorraga, väljakutsed on järjest tõsisemad.
Tallinnas viibides on hea võimalus ära mainida mõningaid silmatorkavaid edusamme, mida oleme teinud viimastel kümnenditel. Polnud sugugi kindel, et Eesti Laulev revolutsioon saavutab oma üllad eesmärgid. Ajaloost on teada, et suured impeeriumid kaovad ja haihtuvad ainult harva ilma surmakrampideta, mis toovad kaasa konfliktid ja sõja. Kuid oleme neist tõepoolest ohtlikest aastatest üle saanud.
Kahtlemata oli otsustavaks teguriks teie vaprus kõige selle taotlemisel, mida te pidasite õigeks. Mõnedki meist on aga uhked selle üle, et said toona anda teile kõikvõimalikku abi. See pani aluse Euroopa tohutule muutumisele, mis pole seniajani lõppenud. Seal, kus varem kulges läbi Euroopa okupatsiooni, hüljatuse ja meeleheite vöönd, näeme nüüd vabaduse, rahu ja õitsengu vööndit.
Kümme riiki ja sada miljonit inimest Soome lahest Bosporuseni on võtnud omaks õigusriigi ja demokraatia põhimõtted ning liikunud edasi avatud ja konkurentsivõimelise majanduse arengurajal, mis on ka Euroopa Liidu tuumaks.
Selle on teinud võimalikuks ka Atlandi julgeolekuinstitutsioonide kaitsva varju laiendamine nende riikide kohale. Selle tähendus on selge ka neile, kes ei kuulu neisse institutsioonidesse ja struktuuridesse. Meie silme ees tärkab tõesti uus Euroopa. Tärkab samm-sammult.
Varasematel aastakümnetel oli sisuliselt mõeldamatu, et hakatakse looma Euroopa ühist välis- ja julgeolekupoliitikat.
Uus dünaamika, mida laienemine on meie majandusse toonud, kinnitab veelgi tõsiasja, et meie Euroopa majandus, maailma suurim lõimunud turg, kujutab endast kiiresti areneva maailmamajanduse tingimustes vaieldamatult maailma suurimat kaubandus- ja ekspordiüksust. Ülemaailmsel turul on Euroopa Liit tegelikult suurem kui Ühendriigid ja Jaapan kokku.
Pole kahtlust, et Euroopa Liidu laienemine suurendas meie maailmaosas nii rahu kui ka õitsengut ning saatis ühtlasi ülejäänud maailmale võimsa sõnumi rahumeelse lõimumise väärtuse kohta. Ja ma ei näe mingit põhjust, miks miski, mis on seni olnud õige ja toonud kasu, peaks edaspidi olema väär ja kahju tooma.
Kagu-Euroopa saja miljoni inimese, kes on juba liidus või astunud liitumisteele, rahu ja õitseng on kindlasti äärmiselt tähtis kogu Euroopale. Ometi tuleb tunnistada, et see protsess võib võtta rohkem aega ja nõuda meilt rohkem kui varasemad laienemised. Me peame olema valmis kohandama oma struktuure ning ühtlasi saavutama protsessile kõigil asjassepuutuvatel maadel laialdase poliitilise toetuse. Vähemalt minu arvates peaksid aga kõik mainitud tegurid veenma meid oma pingutusi veelgi tugevdama, mitte neist loobuma.
Maailmas, kus võib täheldada ebastabiilsuse kasvu – seda eriti Euroopa lähikonna Aasia ja Aafrika osades –, on lausa hädavajalik uurida, kuidas tõkestada ebastabiilsust ning soodustada stabiilsust nii Euroopas kui ka selle ümbruskonnas. Seepärast ongi endiselt ülimalt olulised Rooma lepingusse kindlalt sisse raiutud edasise laienemise väljavaated ja lubadused.
Kui sellised võtmetähtsusega maad nagu Serbia, Türgi ja Ukraina arvavad, et uks on nende ees kinni tõmmatud, pole põhjust kahelda, et liigume Euroopa poole, mis pole enam nii stabiilne kui seni. Hoides aga ust lahti ja süvendades tasapisi kahepoolset suhtlemist ühiskonna kõigil tasanditel, võtame suuna palju stabiilsemale ja õitsvamale Euroopale.
Balkanil, Vahemere idaosa kriitilise tähtsusega piirkonnas ning Ida-Euroopas laiemalt ootavad meid kõikjal suured väljakutsed.
Lääne-Balkan on praegu kriitilises üleminekuetapis. Järgmisel aastal võime näha, kuidas Bosniast kui pooleldi rahvusvahelise üldsuse protektoraadist, mida see maa on de facto olnud üle kümne aasta, saab tõeliselt iseseisev ja suveräänne riik, mis on valmis astuma Euroopaga lõimumise rajale. Ei maksa arvata, et see protsess on hõlpus ja läheb libedalt. Aga pole ka mingit põhjust lükata veelgi edasi seda, mis peab kord nagunii kätte jõudma.
Samal ajal näeme arvatavasti Serbia ja Kosovo lõplikku või peaaegu lõplikku lahknemist. Tegelik lahknemine algas siis, kui Milošević andis piirkonna 1999. aastal üle ÜRO käsutusse, mis sillutas teed riigiloomele Kosovos ning Serbia astumisele Euroopaga lõimumise teele. Siinkohal on veelgi vähem alust eeldada, et protsess läheb libedalt, aga taas pole põhjust lükata edasi seda, mis nagunii peab tulema.
Me ei tohi lasta Serbial vankuma lüüa koorma all, mida Kosovo on endast de facto kujutanud tervele piirkonnale kogu uusaja vältel. Serbia ja Kosovo tulevik seisab Euroopa Liidus, ühinemises praegu edukalt liikuva Horvaatiaga, et koos katta Bosnia tugeva stabiilsuskoega.
Mõnikord võib kuulda suhteliselt lihtsameelset arvamust, et kui Kosovo staatuse osas on jõutud mis tahes konkreetsele otsusele, võib Kosovo unustada ja koju sõita. See on ohtlik seisukoht. Me liigume arenguteel, kus parajasti on käsil üleminek ühelt suurte väljakutsetega etapilt teisele.
Õigupoolest on praeguste hinnangute kohaselt tulevane Euroopa Liidu missioon Kosovos palju kallim kui kõik liidu selleaastased ÜVJP missioonid kokku. Sealjuures ei ole arvestatud võimalikku abi võlgade katmisel või otseabi Kosovo majanduse liiga järsu allakäigu vältimiseks.
Kui staatuseküsimus saab lahendatud – see võtab arvatavasti aastaid – ning Kosovo on asunud stabiilsuse teele, tuleb meil kindlasti pöörduda uuesti tavaliste elutähtsate küsimuste juurde. Me kõik teame, et nende osas on viimastel aastatel saavutatud loodetust vähem.
Niisiis on Euroopa Liidul igati põhjust hakata tõsiselt mõtlema, kuidas kõigile neile väljakutsetele reageerida. Ebaõnnestumine tooks hapra koega piirkonnas kaasa tõsiseid tagajärgi. Me peame vältima olukorda, kus meil tuleb hakata korraldama laguneva või nurjunud riigi asju.
Suutmatus lahendada lokaalseid või regionaalseid konflikte, arvamus, et piisab, kui need kuidagimoodi külmutada ja küll aeg annab arutust, toob alati kaasa ainult uusi probleeme.
Täna näeme seda selgelt Küprose peal. Lõhestatud linn ja lõhestatud riik ei ole kindlasti asjad, mida tuleks loodavas Euroopas sallida.
ÜRO 2004. aasta suurejoonelise plaani, mida toetas Euroopa Liit ja suurem osa rahvusvahelisest üldsusest, valuline läbikukkumine on viinud meid olukorda, kus on tekkinud tõsine oht kogu piirkonna strateegilisele situatsioonile. Olgem ausad – oleme tõsiselt huvitatud Türgi jätkuvast euroopalikust moderniseerimisest ning julgetest reformidest, mis suunavad maad Euroopa Liidu liikmesuse poole viivale rajale. Kui selles protsessis peaks ette tulema mõni tõsisemat laadi takistus, kerkib kohe oht, et me satume ummikute ja nõudmiste allakäiguspiraali, millest on väga keeruline väljuda. See oleks kohutav strateegiline õnnetus. Soome eesistumisel üritab Euroopa Liit praegu leida teed, mis väldiks ummikuid. Me toetame Soomet selles igati.
Keegi ei kahtle, et Türgi peab täitma kõik kohustused, mis ta on endale Ankara protokolliga võtnud. Kuid me ei tohi sulgeda silmi selle ees, et Euroopa Liit on mitmeti üritanud parandada Põhja-Küprose olukorda. Samuti tuleb meil praeguses olukorras endale meelde tuletada, et konflikti lahendamiseks ei pea ootama ära ÜRO pingutuste tulemusi.
Vahest on kätte jõudnud aeg vaadelda neid probleeme täpsemalt ka praeguse diplomaatia laiemas kontekstis. Samalaadsed küsimused tõusetuvad meie suhetes Ukrainaga. Pärast Oranži revolutsiooni on Ukraina poliitika suundunud mõnevõrra mujale, kui eeldasime, aga toetasime toona vabadust ja demokraatiat ning loomulikult peame me austama Ukraina vaba ja demokraatlikku valikut.
Ukrainal kulub veel aega, enne kui saavutatakse üldrahvalik konsensus, millises suunas edasi liikuda. Olen siiski veendunud, et kui tuleb aeg valida, langeb otsus Euroopa ning läänega tihedama lõimumise kasuks, säilitades ilmselt maale olulised kultuurilised, inimestevahelised, majanduslikud ja isegi poliitilised sidemed Venemaaga. Et see nii läheks, peab Euroopa Liit olema valmis tugevdama oma pingutusi Ukraina demokraatliku stabiilsuse toetamisel ning õhutama sealseid majandusreforme.
Tõsiselt tasuks kaaluda mõtet, et Ukraina võiks Euroopa Liiduga ühineda laiaulatusliku vabakaubandusleppe alusel, mis hõlmaks ühtlasi põhjalikku seaduste harmoneerimist. Dialoogi Ukrainaga tuleb tugevdada ka siis, kui kõne alla tulevad sellised teemad nagu ebademokraatlik režiim Minskis ja lahendamata konflikt Moldovas. Me soovime, et Kiiev oleks meie partner demokraatia ja rahu nimel Ida-Euroopas.
Ilmselgelt on praegu endise Nõukogude Liidu aladel reformilipu enda kätte haaranud kaugel Kaukaasias asuv Gruusia. Maailmapanga selleaastane oluline uuring “Doing Business”, mis hindas maailma äritingimusi, seadis Gruusia reformiriikide etteotsa. Gruusia on jõudnud üheainsa aastaga 112. positsioonilt 37. kohale, mis on juba iseenesest märkimisväärne saavutus.
Tasub märkida nii seda, et Venemaa on jäänud 96. kohale, kui ka seda, et Eesti on jõudnud muljetavaldavale 17. kohale, mis ei jää sugugi maha Soomest (14. koht) ja Rootsist (13. koht).
Osaliselt peitub Kaukaasia nii võimsate saavutuste taga kahtlemata see, et Tallinna ja Thbilisi vahel paistab olevat tekkinud omamoodi reformitelg. Teie edu väärib teistele eeskujuks seadmist ja nii on see läinudki.
Endiselt on oluline, et Thbilisi juhtkond keskenduks tähtsatele reformidele, mida on vaja läbi viia majanduse tugevdamiseks ja sotsiaalse olukorra parandamiseks. Nii nagu Eesti reformid said 1990. aastate algul majakaks ja mudeliks märksa laiemale regioonile, nii võivad ka Gruusia praegused reformid avaldada samasugust mõju samuti märksa laiemas piirkonnas.
Me ei tohiks alahinnata ka majandusreformide jätkuva edu tähendust kujundamaks tingimusi, mis lubavad jagu saada nii Abhaasia kui ka Lõuna-Osseetia konfliktist ning pidada au sees riigile nii vajalikku territoriaalset terviklikkust. Me ei tohiks unustada, et omal ajal seisis Eestigi silmitsi olukorraga, mis oleks võinud kallutada arengu samas suunas. Tänapäevaks on teie maa majanduslik edu taganud olukorra, kus nende kaugete päevade pinged on peaaegu täielikult unustatud. Vahest jagub Tallinna – Thbilisi reformiteljel ruumi ka oluliste taaslõimumise ja lepituse otsimise teemade jaoks.
Tänan kuulamast!
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar