Vene-Valgevene liit ja Euroopa Liidu ühtne välispoliitika
Kremlis valitseb kindlasti rõõmus elevus. Ainsas kohas, kus Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja välispoliitika (CFSP) võinuks tõesti midagi tähendada – suhetes ELi idapoolsete naabritega -, on see osutunud täiesti tulutuks. Õigupoolest mitte lihtsalt tulutuks, vaid lausa läbikukkunuks.
Valgevene puhul näiteks on EL üle elanud tõeliselt halva aasta. Vähe sellest, et EL ei saanud hakkama Lukašenka režiimi kõrilõikajate, tallalakkujate ja gangsterite suhtes sanktsioonide ja viisakeelu tugevdamisega, ei suudetud isegi kokku leppida sõnastuses, mis lubanuks selgelt välja öelda, et liit soovib näha “demokraatlikku, õitsvat ja sõltumatut Valgevenet”. Sõna “sõltumatu” oli paljudele liikmesriikidele liiast. Üks Leedu diplomaat, kes üritas asjatult selgitada, et Valgevene ei pruugi aastatki püsida, kui liiduleping Venemaaga tegelikult jõustub, lükati lihtsalt kõrvale. Oluline on Venemaad mitte solvata, selgitasid teised diplomaadid.
Samamoodi on lood Moldovaga, kus EL on haletsusväärselt keeldunud vastu astumast Venemaa surveavaldustele ja jõudemonstratsioonidele Transnistria ummikseisu tardunud konflikti küsimuses. Samamoodi on lood Kaukaasias, kus EL ei ole täiesti ilmselgelt teinud midagi Rooside revolutsiooni toetamiseks. Päris kentsakas, et Donald Rumsfeld ja teised Ühendriikide administratsiooni kõrgemad ametnikud ei pea miskiks teiselt poolt maakera kohale sõita, et oma silmaga jälgida Gruusia ja Aserbaidžaani olukorra arengut, kuid ELile on need nagu kusagil teisel planeedil asuvad riigid, millest (nähtavasti) midagi ei teata ega tahetagi teada.
CFSPd näeb hiilgavast küljest sellistes asjades, millel pole mingit erilist rolli ja mille puhul saab tekitada niigi vastuoludeta asjades tohutuid jutumulle, näiteks ELi poliitika Ladina-Ameerika suhtes. Kuid kõiges, mis tõesti korda läheb – nagu näiteks Venemaa -, on ühine poliitika lootusetult olematu. Selle asemel sõlmivad suured riigid omaette kahepoolseid kokkuleppeid Venemaaga, väiksed riigid aga tunnevad, et nad ei ole võimelised selles osas midagi ette võtma, sest CFSP ei paku selleks mingeid võimalusi. Lühidalt öeldes seob CFSP nõrkade, aga mitte tugevate käed.
On vaid aja küsimus, millal selline suvaline poliitika lõpeb krahhiga.
Eriti ilmne on see energiaküsimustes. Gerhard Schröder kiitles avalikult, et Saksamaa kantslerina oligi tema ülesandeks Saksamaa huvide kaitsmisel hankida võimalikult palju ja võimalikult odavat gaasi Venemaalt (ehkki see saabub Saksamaale eriskummaliselt kallist veealust teed mööda). Tal oleks olnud äärmiselt lihtne seada esiplaanile “Euroopa energiaalase julgeoleku” kaalutlused ja nõuda, et Läänemere torujuhe ehitataks siiski maa peale, millega saanuks vältida Baltimaades ja Poolas tekkivat tunnet, nagu käiks mäng üle nende peade. Aga ta pidas paremaks teisiti talitada. Sama lugu on Itaalia ja Prantsusmaaga: esiplaanile on seatud rahvuslikud, ennekõike aga kommertshuvid, kõik muu on teisejärguline.
See ei ole maailmapoliitikas muidugi midagi uut, kuid on teravalt vastuolus vaga kiidulauluga ühistele huvidele, ühisele julgeolekule ja vastastikusele usaldusele.
Ent samal ajal kui ohverdatakse selliste väikeste ja vaeste riikide huvid nagu Moldova, on ohverdamise praktiline kasu piiratud. On vaid aja küsimus, millal selline suvaline käitumine lõpeb krahhiga. Ma usun, et probleemid kerkivad esile juba järgmisel aastal, eriti kui Venemaa otsustab ikkagi edasi suruda liidulepingut, millega loodaks uus Venemaa-Valgevene liitriik. Olen kuulnud, et Aljaksandr Lukašenka on juba Kremliga aru pidanud, milline saab olema tema asepresidendi roll. Kui ta usub, et see tagab talle piisavalt tugeva seljataguse, et kunagi ehk veel aste kõrgemale rühkida, ohverdab ta hetkegi mõtlemata Valgevene sõltumatuse. Liidulepingu rahvahääletus võib aset leida koos järgmise aasta presidendivalimistega. Enesestmõistetavalt on mõlema tulemused ette kindlaks määratud – nagu ka hääletamistulemused Venemaal.
Seejärel kerkib küsimus: kas uut riiki tunnustab ka Lääs. Ma ei kahtle hetkegi, et enamik ELi liikmesriike seda teeb ja et vähemalt Poola ja Leedu (ning ma loodan, et ka Eesti ja Läti) keelduvad – koos Ühendriikidega – seda tegemast. Aga pärast seda? Suured riigid pöörduvad oma väiksemate naabrite poole palvega ilmutada “solidaarsust” vastavalt CFSP vaimule? Jah, ainuke sobiv, ehkki ebadiplomaatiline vastus oleks siis küll põlastav naer.
Seotud artiklid
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Balti riigid loodavad Scholzi valitsuselt sammu edasi kaitses ja tagasi Venemaast
Liidukantsler Olaf Scholzi juhitav Saksamaa valitsus lubab tugevdada Euroopat ja suurendada tema strateegilist suveräänsust, soovides samal ajal jätkata dialoogi Venemaaga. Millised on Baltimaade julgeolekusoovid Scholzi valitsusele ja mida on võimalik reaalselt saavutada?
Mis läks valesti Emmanuel Macroni Vene-diplomaatias?
Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron soovib Euroopa välispoliitikas, sealhulgas Venemaaga suhtlemisel rohkem silma paista, siis kesk- ja idaeurooplastes võõristuse tekitamine pole selleks jätkusuutlik lahendus. Euroopa ühtsuse tugevdamiseks tuleks hüljata ebarealistlik eesmärk jõuda Vladimir Putiniga kokkuleppele uues Euroopa julgeolekukorralduses.
Mart Laar: julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi
Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.
Riia tippkohtumise eel: mis suunas liigub ELi naabruspoliitika
Eesti peab oma Euroopa Liidus eesistumise aega ära kasutama, et võidelda idapartnerluse eest.
Euroopa/Eesti pehme jõud versus jõhkruse paljunemine
Mul on hea meel, et praeguses järjest keerulisemaks muutuvas rahvusvahelises julgeolekuolukorras on Eestil piisavalt välispoliitilist kogemust, et selles ettearvamatus ja kiirete muutuste õhustikus efektiivselt toime tulla ja oma julgeoleku ning heaolu eest seista.