august 29, 2008

Uus Ukraina: ELi kandidaat või taas Venemaa lähivälismaa?

Suhtumises postrevolutsioonilisse Ukrainasse võiks Euroopa Liit võtta eeskuju NATOst ja pakkuda konkreetseid tulevikuperspektiive, leiab Aili Ribulis.

Suhtumises postrevolutsioonilisse Ukrainasse võiks Euroopa Liit võtta eeskuju NATOst ja pakkuda konkreetseid tulevikuperspektiive, leiab Aili Ribulis.


Aili Ribulis

Uus Ukraina: ELi kandidaat või taas Venemaa lähivälismaa?

Suhtumises postrevolutsioonilisse Ukrainasse võiks Euroopa Liit võtta eeskuju NATOst ja pakkuda konkreetseid tulevikuperspektiive, leiab Aili Ribulis.

Oranži revolutsiooni järel oodatud ja loodetud revolutsioon Ukraina ja Euroopa Liidu suhetes on jäänud tulemata. Ukraina reformimeelsete jõudude selgelt väljendatud soov saada osaks Euroopa Liidust tuli viimasele justkui ootamatult ja tekitas segadust. EL avastas enda jaoks suure ja olulise naabri, kes tahtis enamat kui naabruspoliitika raames pakutu. Euroopa Liit on tänase päevani Ukraina liitumisvõimaluste küsimuses olnud diplomaatiliselt ebamäärane ning hoidub tõenäoliselt ka tulevikus selget positsiooni võtmast. Euroopa Komisjoni välissuhete volinik Benita Ferrero-Waldner ütles Ukraina liitumispürgimuste kohta päris tabavalt, et ELi “uks pole ei kinni ega lahti”. Kõige “kaugeleulatuvam” ELi samm Ukraina julgustamisel on seni olnud Euroopa Parlamendi 2005. aasta jaanuaris antud soovitus toetada Ukraina püüdlusi ELi liikmeks saamisel. Ent nii Ukraina sisepoliitilist arengut kui terve regiooni stabiilsust silmas pidades on äärmiselt oluline, et EL annaks poliitilise signaali selle kohta, et Ukraina on pikemas perspektiivis teretulnud. Liikmesuse perspektiivi lubades saab EL kaasa aidata nii demokraatia kinnistamisele ja reformide jätkumisele Ukrainas kui ka soodustada demokraatlikke arengutendentse kõigis SRÜ riikides.
ELi liikmesuse kauge präänik
EL ja Ukraina suhted on endiselt reguleeritud ELi naabruspoliitika programmiga, mis on suunatud riikidele, mille liitumine ELiga ei ole lähemal ajal päevakorras (nagu Vahemere maad, Kaukaasia, Valgevene, Moldova). Naabruspoliitika raames on EL lubanud tugevdada suhteid oma “uute naabritega” ning pakkuda neile tihedamat majanduslikku integratsiooni ja abi suurendamist. Vastutasuks ootab ta partneritelt nende seadusandluse järkjärgulist lähendamist ELi omale – ja sisuliselt ka loobumist väljavaatest saada ELi liikmeks.
Selline ELiga suhtlemise raamistik pole Ukraina jaoks sugugi rahuldav. Ukraina ei pea end Euroopa naabriks, vaid näeb end selle osana. Ka Ukraina demokraatliku arengu seisukohalt pole naabruspoliitika piisav. See pakub küll võimalusi saada ELilt abi Ukraina institutsionaalsete reformide läbiviimiseks, ent ei sunni Ukrainat oma õigus- ja haldussüsteemi moderniseerima ning demokraatia ja õiguskorra arengut kinnistama. Senised ELi laienemise kogemused on näidanud, et just ELi liikmesuse perspektiiv on kandidaatriigi poliitiliste, majanduslike ja institutsionaalsete reformide jätkumise kõige efektiivsem tagatis, oluline liikumapanev jõud ning reformidele vastuseisu vähendaja.
ELi riigipead seevastu eelistavad Ukraina teemat mitte arutada. Põhjusi selleks on mitmeid. Juba Oranži revolutsiooni päevil tuli esile, et liikmesriikide hulgas puudub üksmeel Ukraina küsimuses. Kui enamik uutest liikmesriikidest ning Põhjamaadest toetab Ukrainale liikmesuse perspektiivi pakkumist, ei taha nii mõnigi vanematest olijatest sellest kuuldagi. Osaliselt peljatakse Venemaaga suhete halvenemist, mida Ukraina ja ELi lähenemine kaasa võiks tuua. Siiski on olulisem põhjust teatud “laienemisväsimus”, mille üheks väljenduseks peetakse Prantsusmaal ja Hollandis hiliskevadel toimunud ELi põhiseadusliku lepingu rahvahääletuse negatiivset tulemust. ELi edasine laienemine (sealhulgas isegi seni kindlaks peetud Bulgaaria ja Rumeenia liitumine) pole terves reas liikmesriikides praegu eriti populaarne teema. Isegi kui mõlemast põhjusest saadakse üle, jäävad päevakorrale Ukraina suurusega seotud probleemid, laienemise mõju ELi otsustusmehhanismidele ja selle kulud.
Reformide jätkumisel pikemas perspektiivis on aga Ukrainale “ei” öelda pea võimatu. Erinevalt praegusest kandidaatriigist Türgist on Ukraina euroopalik kultuurikeskkond ja väärtuste süsteem ning geograafiline asend Euroopale tunduvalt vastuvõetavam. Omaette küsimus on see, kas Ukraina on suuteline püsima reformikursil niikaua, kuni EL pakub talle lõpuks ihaldatud liikmesuse perspektiivi.
Oranži revolutsiooni katsumused
Revolutsioonijärgne olukord Ukrainas on üsnagi keeruline. Tõsi, poliitiline juhtkond eesotsas president Viktor Juštšenkoga ei ole kõrvale kaldunud oma kavast riiki reformida. Peaminister Julia Timošenko valitsus on püsinud oma esialgses koosseisus üle poole aasta ning rahva toetust temale peetakse endiselt suhteliselt tugevaks. Teiselt poolt kritiseeritakse seda, et valitsuse reformipoliitika on halvasti formuleeritud. Liberalismi ning valitsuse majandusse sekkumise kombinatsioon on tõstatanud küsimuse tõsiseltvõetava majandusreformi strateegia olemasolust üldse. Samuti on viimastel kuudel esile kerkinud probleemid võimul valitsuse ühtsusega. Ministritevahelised tülid ja lahkarvamused reformistrateegia osas aeglustavad hädavajalike reformide planeerimist ja läbiviimist. Valitsusjõudude positsioon parlamendis pole kiita, muu hulgas suutsid reformivastased blokeerida juuli algul mitmed WTOga liitumiseks vajalikud seaduseelnõud.
Arvestades riigi olukorda ajal, kui president Viktor Juštšenko juhtimise üle võttis, on karm kriitika valitsuse tegevuse kohta siiski ehk veidi liialdatud. Suur osa probleemidest nagu valitsuse sekkumine majandusse, korruptsioon ja lokkav bürokraatia, nõrk seaduste rakendamine ja kohtute vilets toimimine on pärit president Kutšma ajast. Need probleemid ei kao üleöö ja imet oodata ei maksa. Valitsus peab tegelema õiguskorra ülesehitamisega ja seadusandluse rakendamise parandamisega tingimustes, kus korruptsioon on levinud kui riigi toimimise viis. Samuti tuleb kokku leppida riigi arenguks vajalikes reformistrateegiates ning leevendada vaesust. Tuleb tunnistada, et need ülesanded on palju raskemad kui mis tahes teise Euroopa riigi valitsuse ees seisvad probleemid.
Kahtlemata vajab Ukraina reformide jätkumist ja valitsuse kindlakäelist poliitikat nende läbiviimisel. Ent lisaks sellele peab valitsus tahes-tahtmata täitma oma revolutsioonieelsed lubadused, et kindlustada reformide läbiviimiseks vajalik toetus 2006. aasta märtsi parlamendivalimistel. Need valimised on nii Ukraina edasise arengu kui suhete seisukohalt ELiga äärmiselt olulised. Kui Timošenko meeskond ei suuda tulevastel kuudel ühtsust tugevdada ja rahvas pettub oma revolutsioonijärgselt kõrgetes ootustes, võib reformimeelsete osakaal parlamendis väheneda. Sellise stsenaariumi puhul halvenevad suuresti valitsuse reaalsed võimalused reforme läbi viia. Halvemal juhul ähvardaks Ukrainat järgmisel neljal aastal poliitiline stagnatsioon, suhete tugevnemist ELiga poleks loota ning Ukraina oleks sunnitud lähenema Venemaale.
Oranži revolutsiooni jõudude ebaõnnestumine parlamendivalimistel avaldaks negatiivset mõju stabiilsusele ja demokraatia levikule kogu SRÜ piirkonnas. See annaks julgustava signaali autoritaarse võimu pooldajatele Venemaal, Valgevenes, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Võib spekuleerida, et mõni kauaoodatud revolutsioon nimetatud piirkondades jääks sellise stsenaariumi puhul toimumata. Eriti halvasti võib Ukraina poliitiline stagneerumine mõjuda Moldova arengule, sest lahendus separatistliku Transnistria probleemile sõltub lisaks Venemaale ka suuresti Ukrainast.
Venemaa kahanev lähivälismaa
Venemaa jälgib huviga postrevolutsioonilist arengukäiku oma “lähivälismaal”. Lisaks Venemaa ärihuvidele ja kaitsepoliitilistele kaalutlustele Ukrainas on selle põhjuseks nostalgia kaardilt kadunud suurriigi poliitiliste võimaluste järele. Ukraina näol võiks teoreetiliselt olla tegemist olulise liitlasega Venemaa suurriigipoliitikas. Ukraina on Venemaa suur ja oluline partner. Mõlemat riiki ühendavad kultuurilised, keelelised ja ajaloolised seosed. Olulist rolli mängib ka suhteliselt suur venelaste osakaal Ukrainas ning Ukraina sõltuvus Venemaa energiast.
Revolutsioonijärgselt Euroopa-meelsem Ukraina on tekitanud Venemaal meelehärmi oma tõsiseltvõetavate ELi ja NATO püüdlustega ja suurettevõtete erastamise poliitika ülevaatamisega. Ukraina tihedam koostöö ELi-ga võib korrigeerida mitmeid Venemaa poliitilisi ja majanduslikke ambitsioone endise NSV Liidu territooriumil. Lisaks SRÜ nõrgenemisele võib Ukraina lähenemine ELile tõmmata kriipsu peale Venemaa plaanile luua ühtne majandusruum ning Euraasia Majandusühendus. Pole ime, et revolutsioonijärgne Ukraina tekitab Venemaal teatud rahutust.
Samas peab Ukraina eelkõige majanduslikel põhjustel hoidma häid suhteid suure naaberriigiga. Kuni EL pole Ukrainale usaldusväärset liitumisperspektiivi pakkunud, on Ukraina välismajanduspoliitiline olukord delikaatne. Ukraina ei saa olla samal ajal osa nii ELi ühisturust kui Venemaa ühtsest majandusruumist. Ukraina on valinud Euroopa, ent Euroopa on seni vaikinud.
Lääne toetuse tähtsus
Ukraina poliitiliste ja majanduslike reformide takerdumist ning majanduslikku lähenemist Venemaale aitaks vältida Euroopa toetus. EL peaks andma selge signaali Ukraina väljavaadete kohta pikemas perspektiivis. See toetaks praegust valitsust, parandaks reformimeelsete võimalusi valimistel ning lihtsustaks sisepoliitiliste muutuste läbiviimist. Ehkki mõlemale poolele on selge, et ELi liikmestaatus saab olla vaid kauge tulevik, oleks põhimõtteline avatud ukse signaal Ukraina reformide seisukohalt väga oluline.
Hea näide on siinjuures NATO, mis on võtnud suhetes Ukrainaga hoopis konstruktiivsema positsiooni. Hiliskevadel pakkus NATO Ukrainale intensiivistatud dialoogi liikmekspürgimise ja sellekohaste reformide kohta. Ehkki ka NATO pole Ukrainale liikmesust otseselt lubanud, on ta andnud hinnatud positiivse signaali selle võimalikkuse kohta. Koostöö tugevdamise kaudu toetab NATO poliitilisi ja kaitsereforme Ukrainas ning annab seeläbi oma panuse stabiilsuse ja julgeoleku tugevdamisele kogu regioonis. Suhetes postrevolutsiooniliste riikidega võiks ka Euroopa Liit sellisest pragmaatilisest lähenemisest üht-teist õppida.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar