Euroopa Liit ja laienemine
Euroopa Liit on algusaastatest peale seisnud vastakuti kahe probleemiga: kas, kuhu ning kuidas laieneda ja mismoodi suhtuda oma lähinaabritesse? Need küsimused tõusid päevakorrale juba siis, kui Euroopa Liit kandis alles Euroopa Majandusühenduse nime ja kuus asutajariiki ehk neli Teise maailmasõja võitjat (Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg) ning kaks kaotajat (Saksamaa, Itaalia) suunasid 1957. aastal sõlmitud Rooma lepingute raames pilgu oma nn siseasjadelt väljapoole.
Euroopal on Türgit vaja
Sellel kuul kogunev Euroopa Liidu Ülemkogu otsustab, kas kutsuda Türgi Euroopa Liiduga (EL) liitumisläbirääkimisi pidama või mitte. Vastav otsus sünnib peamiselt nn Kopenhaageni kriteeriumide alusel toimuva hindamise järel. Euroopa Komisjon kinnitas oma oktoobrikuises raportis, et Türgi olukord vastab neile tehnilist laadi kriteeriumidele üldjoontes ja on seega kõneluste alustamiseks valmis. Ülemkogu kaalutlusi mõjutavad aga veel teisedki tegurid. Näiteks arvestavad Euroopa riigijuhid Türgi võimaliku ELi liikmesuse prognoositava mõjuga nii enda riikidele kui liidule tervikuna, koduse avalikkuse arvamusega jmt.
Argument ÜRO vastu
Viimasel, 59. ÜRO peaassambleel septembri lõpus osales muude "kõrgeaususte" seas 64 presidenti, 25 peaministrit ja vähemalt 86 välisministrit. Selline erakordne osalus andis peasekretär Kofi Annanile alust oma tervituskõnes kinnitada, et "neil rasketel aegadel on ÜRO... inimkonna ühiseks ja asendamatuks koduks".
Transatlantilised suhted: kas status quo või uus lähenemine?
Enne USA presidendivalimisi läbi viidud küsitlused ja meediakajastused näitasid, et enamus Euroopa riikide avalikkusest soovis demokraadist senaatori John Kerry võitu. Selle enamuse pettumuseks juhib järgmised neli aastat Ameerika Ühendriike aga jätkuvalt president George W. Bush. President, kelle selja taga on üle poole valijatest, viimase poole sajandi tugevaim toetus kongressis, kelle riik on võimsaim majandusjõud ja kelle sõjalised kulutused moodustavad NATO 570 miljardist 400 miljardit dollarit, ei pea ei sise- ega välispoliitikas kompromisse tegema, kui ta seda ei soovi.
In memoriam Paul Henry Nitze 16. I 1907 - 19. X 2004
Tallinna toomkirikus peeti 23. oktoobril emeriitpraost Evald Saagi maise tee lõppemisel jumalateenistust. Teisel pool Atlandi ookeani, Washingtoni katedraalis peeti jumalateenistust Paul Henry Nitze lahkumise puhul. Kuid peale matuseaja on veel midagi, mis neid pea saja-aastaseks elanud mehi ühendab. Nii oli Evald Saag õpetajaks ja mentoriks arvukatele eestlastele ning kindlasti oli tema elu üks tähtsamaid tegusid Tallinnas Usuteaduste Instituudi asutamine, mis tagas eesti kiriku jätkusuutlikkuse ka nõukogude okupatsiooni ajal.
Euroopa julgeolek ja selle piiratus
Katsed luua Euroopa Liidule oma kaitsestruktuurid on peaaegu sama vanad kui Euroopa Liit ise. 50 aastat tagasi loodigi lisaks Euroopa Söe ja Terase Ühendusele (ECSC) ja Euroopa Majandusühendusele (EEC) ka Euroopa Kaitseühendus (EDC), tunduvalt kaugemale ulatav kontseptsioon kui need, millest viimastel aastatel Euroopas juttu on olnud.
Hispaania lagunemine? See on küll viimane mure...
Demokraatia tugevus seisneb selles, et surve ja pinged maandatakse progressi ja muutusi tagavate mehhanismidega.
Mis on ja mis ei ole demokraatia edendamine?
Viimasel kuul Ukrainas arenenud sündmused ühtaegu üllatasid ja vaimustasid suuremat osa inimesi vabas maailmas. Ukraina demokraadid seisid külg külje kõrval külma käes, nõudes oma valitsuselt seda, mida meie, demokraatlike riikide kodanikud, peame enesestmõistetavaks — vabu ja ausaid valimisi. Nende veendumuste tugevus, rahumeelsetes meetodites avalduv jõud ja rahva võime ennast mobiliseerida toob kahtlemata rõõmutunde kõigi demokraatiat hindavate inimeste südamesse.
Moskva pilk Ukraina presidendivalimistele
Ukraina on Venemaa suurim otsene naaber läänes, hiiglaslik 48 miljoni elanikuga riik Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Suhete tähtsus Ukrainaga on Vene poliitilisele eliidile aina selgemaks saanud just viimastel aastatel, mil Venemaa on asunud tasapisi taastama oma positsioone pärast 1990. aastate kaost Boriss Jeltsini võimu ajal.
Eesti välispoliitika väljakutsed ja võimalused
Vaadates tagasi lõppenud välispoliitika-aastale, on meil palju, mille üle rõõmustada ja uhkust tunda. 2004. aasta oli välispoliitilisest aspektist vaadates vaieldamatult üks tulemusrikkamaid Eesti ajaloos. Täitusid meie taasiseseisvuse aja kaks suurimat välispoliitilist - ja muidugi riiklikku eesmärki. Aprillis liitus Eesti maailma võimsaima kaitseorganisatsiooniga ja mais maailma edukaima poliitika — ja majandusühendusega.
Eesti huvid Euroopa Liidus
Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga lõppes üks etapp riigi ülesehitamisel. Liitumisest Euroopa Liiduga jääme meenutama ehk kõige väljapaistvamaid sündmusi, s. o läbirääkimiste lõpetamist ja referendumit. Samas kipume unustama liitumisele eelnenud ühiskonna, majanduse, seadusandluse radikaalset ümberkorraldamist kümmekonna aasta jooksul. Need muutused toimusid märksa sujuvamalt ja vähemate vaidlustega, kuna kiirustamine Euroopa suunas ei lubanud pikemalt mõtlema jääda. Sellel protsessil olid oma head ja vead, ent eesmärk sai täidetud: Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks samaaegselt teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning vajalikud reformid said tehtud.
Bushi doktriin ja Kesk-Euroopa
Kui Poola president Aleksander Kwasniewski pöördus 2004. aasta 31. detsembril oma traditsioonilise, sedapuhku viimase uusaastaläkitusega rahva poole, võis tema kõnes täheldada kerget pööret suurematele teemadele osaks langevate rõhuasetuste osas. See oli kõne, milles Euroopa ja Euroopa probleemid olid tugevalt esiplaanil, samal ajal kui muudest rahvusvahelistest küsimustest kurdina mööda mindi.
Organisatsioonikaart ja praktiline poliitika
Teise riigi välisministeeriumi organisatsioonikaart võib esmapilgul paista kõige igavama materjalina, mida üks diplomaat on sunnitud uurima. Tegelikult aga ei tohi neid kuidagi kahe silma vahele jätta, sest need ei anna suurel määral aimu mitte ainult sellest, kuidas see teine riik suhtub näiteks diplomaadi kodumaasse, vaid isegi sellest, mil moel liigub info ministeeriumis ja kuidas langetatakse poliitilisi otsuseid. Kes sellist materjali ometi eirab, riskib nii enda kui oma kodumaa huvid ohtu seada.
Barack Obama: unistuste ja hirmude ristteel
2008. aasta USA presidendivalimised on kujunenud referendumiks, kuid mitte ametisoleva administratsiooni üle nagu tavaliselt, vaid eelkõige Obama kui kandidaadi ja võimaliku tulevase presidendi üle.
Välispoliitika ja riikliku julgeoleku ohud presidendi vahetumise ajal
Presidendivõimu üleminekute ajalugu õpetab meile äärmist ettevaatust, näidates ohte ja väärsamme, mida võivad astuda nii uustulnukad kui ka kõige kogenenumad isikud.
Meeloslasi mäletades
Mõistkem, et vanad eeldused ja alused enam ei kehti. Selle omaksvõtt laseb meil hakata uuesti eristama olulist tähtsusetust, sisu vahust; see laseb meil mõista, kus me tegelikult praegu oleme.
Tee Kilkennysse läheb läbi... Liivalaia
Kui uhke suurriik läheb tülli pisikese ja ebameeldivalt totalitaarse naabriga, siis tekib kiusatus diplomaatilised suhted katkestada ja oma teed minna. Aga on see ikka mõistlik mõte?
Bosnia ja Kosovo riigiloomise õppetunnid
Endine Jugoslaavia oli koht, mis seadis külma sõja järgse Euroopa riigiloome raskustega esimest korda silmitsi. Kohapeal koges neid raskusi ka Karin Maandi.