oktoober 9, 2008

Barack Obama: unistuste ja hirmude ristteel

2008. aasta USA presidendivalimised on kujunenud referendumiks, kuid mitte ametisoleva administratsiooni üle nagu tavaliselt, vaid eelkõige Obama kui kandidaadi ja võimaliku tulevase presidendi üle.

2008. aasta USA presidendivalimised on kujunenud referendumiks, kuid mitte ametisoleva administratsiooni üle nagu tavaliselt, vaid eelkõige Obama kui kandidaadi ja võimaliku tulevase presidendi üle.


Jonatan Vseviov

Barack Obama: unistuste ja hirmude ristteel

2008. aasta USA presidendivalimised on kujunenud referendumiks, kuid mitte ametisoleva administratsiooni üle nagu tavaliselt, vaid eelkõige Obama kui kandidaadi ja võimaliku tulevase presidendi üle.

Meest, keda suur osa Ameerikast peab oma unistuste kehastuseks ja veidi väiksem, kuid siiski märkimisväärne osa oma salajaste hirmude lambanahksesse rüüsse riietet kehastuseks, nägin oma ihusilmaga esmakordselt 2007. aasta alguses.
USA Senati välisasjade komitee pidas esimees Joe Bideni juhtimisel oma järjekordset istungit ning nagu tavaks, viibis saalis rohkelt ajakirjanikke, diplomaate ja lihtsalt huvilisi.
Senaatorid, kes istuvad komiteede ruumides poolkaarekujulise laua taga, peavad endid, üldiselt õigustatult, eriti olulisteks persoonideks: neile on keskendunud terav meediatähelepanu; neist igaühel on harilikult silmapaistvad poliitikuoskused ja suur toetajaskond. Nad on, nagu Washingtonis tavatsetakse öelda, “pisikesed presidendid”, kes harilikult arvavadki, et just nemad peaksid istuma paar kilomeetrit Kapitooliumist läänes asuvas ovaalkabinetis.
Nagu tavaline, viibis istungitesaalis vaid osa väliskomitee liikmetest: senaatoritel on kombeks oma laua taga asuvast ja vaid neile kasutamiseks mõeldud uksest istungitesaali siseneda vaid loetud minutiteks, et siis jälle väljuda ja muude toimetustega jätkata.
Minu jaoks muutus Obama tõsiseltvõetavaks presidendikandidaadiks, mis sest, et oma kandidatuuri polnud ta veel avalikult üles seadnud, hetkest, mil ta tol 2007. aasta alguses toimunud väliskomitee istungil saali sisenes. Ma ei olnud mitte kunagi varem mitte midagi ligilähedast mitte ühegi teise poliitiku – ja neid liigub Washingtonis palju – puhul täheldanud. Vaatamata sellele, et saalis istus “pisikesi presidente” teisigi, ning et saali tähtsaim mees – esimees Biden – juhatas istungit, tõmbas Obama pelgalt oma sisenemisega kogu auditooriumi tähelepanu endale. Ja ruumis viibivad kümned fotograafid asusid nagu kokkulepitult Obamat vahetpidamata pildistama. Umbes nii, nagu kombeks eriti olulistel silmapilkudel, kui näiteks mõni president või peaminister valimissedelit kasti poetab.
See, mis toona saalitäit rahvast ja paljunäinud ajakirjanikke piltlikult öeldes hinge kinni pidades Obamat ainiti jälgima sundis, oli tema harukordne karismaatilisus, mis kumas läbi selle võrdlemisi noore mehe igast liigutusest ka siis, kui ta oma tänaseks kuulsat kõneosavust ei demonstreerinud. Hiljem asjatundlikumate isikute käest uurides kuulsin nende arvamust, et Obamast õhkuv energia meenutavat Demokraatliku Partei pikaealisematele jälgijatele seda, mil moel president John F. Kennedy 1960. aastal ning temast ehk veelgi enam vend Robert 1968. aastal oma toetajaid lummasid ning mida nende vastased eemaletõukavaks ja kohati hirmutavakski pidasid.
See eriline karismaatilisus on kõrvuti õigel ajal langetatud õigete otsuste ja märkimisväärse kõneosavusega teinud Barack Hussein Obamast esimese mustanahalise mehena Demokraatliku Partei ametliku presidendikandidaadi, kes vaid loetud nädalad enne valimisi arvamusküsitlustes oma oponenti keskmiselt 4 protsendipunktiga edestab.
Obama sündis Keeniast pärit isa ja Kansase osariigist pärit ema pojana 1961. aasta 4. augustil Hawaiis. Tema tänaseks võrdlemisi kirjuks kujunenud elulugu sai esimesi rahvusvahelisi toone seega juba lapsepõlves. Peatselt pärast noore Baracki sündi tema vanemad lahutasid, isa kolis tagasi Keeniasse ning ema abiellus Indoneesia päritolu mehega. USA rassiküsimustes plahvatuslikud 1960. aastad jäid valgenahalise ema ja mustanahalise isa pojal kogemata, kuna kuni 10-aastaseks saamiseni elas ta oma ema uue abikaasa sünniriigis Indoneesias, õppides esimesed aastad kohalikus muhameedlikus koolis.
1971. aastal naasis Obama Hawaiile, kus kasvas emapoolsete vanavanemate hoolealusena ning lõpetas 1979. aastal ka kohaliku keskkooli.
Vaesest ning toonases kontekstis keerulise taustaga segaperekonnast pärit Obama tõestas juba noorena suutlikkust olla üle tavanormidest ja keskpärasuse-ootustest. Pärast lühiajalist õppimist Los Angeleses õnnestus Obamal liituda maineka Columbia ülikooliga New Yorgis, mille ta 1984. aastal rahvusvahelistele suhetele keskendunud politoloogina lõpetas.
Pärast bakalaureusekraadi omandamist kolis Obama Chicagosse ja asus sealsetes halva mainega linnaosades vaeseid abistama, töötades kristlike koguduste kaudu kodanike organiseerimise nimel. 1988. aastal astus Obama Harvardi ülikooli õigusteaduskonda, kus tõusis esimese mustanahalise üliõpilasena maineka Harvard Law Review ajakirja toimetajaks.
Juba toona paistis ta silma oma märkimisväärse õpiedukuse ja tänaseks kuulsust kogunud kõneosavusega. Erinevalt paljude ootustest naasis ta pärast doktorikraadi kaitsmist aga Chicagosse ja jätkas vaeste abistamist, pidades selle kõrvalt ka loenguid Chicago ülikooli õigusteaduskonnas.
Tänaseks on nii mõnigi vaatleja nentinud, et kui Obama poleks valinud poliitikukarjääri, võinuks ta edukalt tegutseda nii juristi kui professionaalse kirjanikuna. Obama kirjanikuanne ilmneb muuseas ka tema kõnedest, mis erinevalt USA poliitika tavapraktikast on eranditult tema enese koostatud.
1995. aastal, enne sisenemist USA poliitikaellu, ilmus tema sulest autobiograafiline teos “Dreams from My Father”, mis võtab kokku nii tema vanemate kui ta enese juba toonaseks mitmetahuliselt erilise elutee. Tema tänane kampaania peegeldab paljuski narratiivi, mida noor Obama asus kujundama juba siis. Nii olid raamatu ja on ka valimiskampaania põhiteesideks võime murda läbi võimatuna näivatest takistustest ning vaatamata ühiskondlikele tabudele tõusta oma unistuste kõrgusele.
2006. aastal ilmus Obama teine teos, juba potentsiaalse presidendikandidaadina kirjutatud “Audacity of Hope” – raamat, mis põimib autori elutee tema poliitiliste vaadete ning nüüd juba presidendivalimisteks valmistudes ka praeguse kampaania põhiteesidega.
Siiski ei saanud Obamast juristi ega kirjanikku. Obama ise ja tema toetajad rõhutavad, et tema tegelik kutsumus alates Chicago vaeste abistamisest kuni tänavuse kampaaniani on olnud rahva teenimine; oponendid näevad tema elutees aga pea piiritut edevust ja võimuiha. Need erinevad hinnangud saadavad Obamat tänaseni, kusjuures küsimus sellest, kumb nimetatud versioonidest usutavam on, on saanud 2008. aasta valimiste peamiseks probleemiks.
1996. aastal valiti Obama Illinoisi osariigi Senatisse, esindama osariigi põhjaosa keskmisest liberaalsemaid, USA mõistes seega vasakpoolsemaid maakondi. Osariigi senaatorina pidas Obama 2002. aastal ka oma tänaseks kuulsust kogunud Iraagi sõda vastustava kõne, mis hiljem, Demokraatliku Partei siseheitluses Hillary Clintoni vastu sai tema peamiseks tõestuseks sellest, et juba siis, kui enamik Washingtoni poliitikuid sõda toetas, nägi tema selle ekslikkust ning kutsus parteikaaslasi üles president Bushi mitte toetama.
Nagu poliitikas ikka, on ka sellel kõnel kaks tõlgendusvõimalust. Üks on see, mida esitavad Obama toetajad ja millega püütakse kinnitada tema ettenägelikkust ka rahvusvaheliste suhete küsimusis. Teine, oponentide esitatav tõlgendusvõimalus, rõhutab aga asjaolu, et erinevalt Obama väidetest käitus ta ei millegi enama kui tavalise poliitikuna, kes püüdis kindlustada oma positsioone valijate seas, kes Obama toonases valimisringkonnas juba siis sõja suhtes USA keskmisest oluliselt skeptilisemad olid.
Igal juhul on selge, et kas läbi õnne või ettenägelikkuse pöördus USA poliitikailm 2004. aastaks Obama kasuks ning sõda, mille vastu ta 2002. aastal agiteeris, muutus süvenevalt ebapopulaarsemaks.
Paljuski sõjavastasusele tuginedes ning kasutades soodsat poliitilist situatsiooni kandideeris Obama 2004. aastal USA Senatisse. Ka siis oli tal õnne – partei siseheitluses õnnestus Obama meeskonnal juriidilisi nippe kasutades siseoponendid kõrvaldada ning üldvalimistel ei suutnud keskmisest liberaalsemas Illinoisi osariigis vabariiklased veel loetud nädalad enne valimisi oma kandidaati esitada.
Siit, nagu ka tema 2002. aasta sõjavastasest kõnest, koorub vastuolu, mis paljuski defineerib seekordset valimiskampaaniat. Obama ja tema toetajate väitel tõusis ta poliitikavälise kodanikuna USA poliitikasse selleks, et seda muuta ja mitte pinnapealselt, vaid fundamentaalselt, asendades tavapärase parteilise kempluse koostegutsemisega õilsamate väärtuste nimel, kusjuures neid väärtuseid kehastab Obama pelgalt oma persooniga. Obama oponendid ja teised skeptikud näevad tema senises poliitilises karjääris aga kõike muud kui õilsust või muutusi, tundes tema teguviisis pigem ära Chicagole omaseid julmi poliitilisi nippe vastaste seljatamiseks kõrvuti eriliselt sügava küünilisusega, mis võimaldab Obamal rahumeelse ilmega esitada narratiivi, mis oponentide hinnangul läheb kategooriliselt vastuollu tema tegelike seniste sammudega.
2004. aasta valimised USA Senatisse õnnestus Obamal mängleva kergusega võita. Tema üleriigiline kuulsus sai alguse just siis, kuigi mitte tänu valimisvõidule, vaid, nagu poolehoidjad tunnustavalt ja kriitikud üleolevalt märgivad, tänu kõneosavusele ja juba siis ka teleriekraanidelt äratuntavale karismaatilisusele.
Nimelt pidas Obama 2004. aasta Demokraatliku Partei konvendil ühena paljudest kõne, mis aga erinevalt teistest süüvis nii toetajate kui vastaste mällu. Selle kõnega, mille põhisõnum rõhutas nüüd juba tuttavaks saanud motiive politikaanlikest erimeelsustest üleolemisest ning parteideülese poliitika vajadusest, muutis Obama end hoobilt Demokraatliku Partei üheks tulevikutegijaks.
Valmistumine 2008. aasta presidendivalimisteks algas demokraatide leeris vahetult pärast nende jaoks kurvalt lõppenud 2004. aasta presidendivalimiste tulemuste selgumist. Pea kõik teadsid, et 2008. aasta valimised kujunevad pretsedendituks, kuid mitte neil põhjustel, mida me täna teame – siis eeldati veel esimese naiskandidaadi Hillary Clintoni vaat et kindlat võitu nii parteisisestel eelvalimistel kui üldvalimistel.
Demokraatlik Partei, mis pärast dekaadipikkust mõõna 1992. aastal perekond Clintonite poolt üle võeti ning uuesti üles ehitati, oli 2006. aastal paljude hinnangul lausa nende omand. Piltlikult väljendudes, loomulikult. Partei eliit ja selle telgitagused töötajad olid olnud enamikus Clintoni administratsiooni võtmefiguurid ning tiirlesid Senatisse valitud kunagise esimese leedi ja ekspresidendi seltskonnas; Clintonid tundsid isiklikult partei peamisi rahastajaid, kontrollisid kohalike parteiorganisatsioonide liidreid ning parteile lähedalseisvaid mõjugruppe ametiühingutest alates ja vasakpoolsemate ühiskonnaorganisatsioonidega lõpetades.
Kui Obama enda kandidatuuri 2007. aastal üles seadis, ei oodatud temalt palju rohkemat kui võimalikule saavutatavale teisele kohale rajatavat vundamenti kunagiseks hilisemaks kandideerimiseks näiteks 2012. või 2016. aastal. Mida vaatlejad toona ei ennustanud, see õnnestus Obamal siiski kas tänu õnnele, oskustele või andele korda saata.
Valimised on USAs vaid pealtnäha mõõduvõtt erinevate kandidaatide ja nende esitatavate valitsemisprogrammide vahel. Tegelikkuses konkureerivad presidendivalimistel narratiivid või, nagu mõni luulelisemalt väljenduv vaatleja armastab öelda, unistused. Mitte kandidaatide, vaid valijate unistused ja tulevikunägemused, millega erinevate kandidaatide pakutavaid narratiive kõrvutatakse.
Clintoni ja nüüd McCaini narratiiv räägib kogemustest, kohati ka eelisõigusest, mis tugineb nende pikaajalisele poliitikukarjäärile ja selle jooksul teenitud “pagunitele”. Obama on aga algusest peale ehitanud oma narratiivi muutusteiha ümber, rõhutades, et just tema suudab erilise kandidaadina erilisel valimisaastal tuua USA valitsemisse just neid muutuseid, mida valijad ihkavad – mitte pelgalt mõne poliitilise “ning”-i asendamist “ja”-ga, vaid muutuseid USA poliitilises kultuuris laiemalt.
Poliitilised narratiivid peavad selleks, et edukaks osutuda, olema kooskõlas valijate soovitud tulevikunägemustega, aga ka usutavad nii sisemiselt kui välispidiselt: kandidaat peab suutma valijaid veenda selles, et just tema on enda poolt jutustatava narratiivi peategelane, ning veenma avalikkust ka narratiivi enese sisemises koherentsuses.
Demokraatliku Partei sisevalimistele sisenedes oli Obama selgelt vähemeelistatud kandidaat. Nii sai ta heitluse Clintoniga paigutada usutavalt oma muutuste-narratiivi, kujutades seda kui rahva seast tõusnud erakordse taustaga kandidaadi heitlust partei valitseva eliidiga. Aastal, mil suur enamus ameeriklasi ootab poliitikutelt kõike muud kui vanaviisi jätkamist, osutus Obama narratiiv vähemalt demokraatide siseheitluses veetlevamaks kui tema oponentide esitatavad lood kogemustest.
Obama narratiiv peegeldas eelvalimiste reaalsust. Olles ilma parteieliidi toetusest pidi ta ehitama oma kampaania reakodanikele, kes nägid pelgalt Obama kandidatuuris – mustanahalise mehe tõusus eliidi kiuste USA poliitikataeva tippu – oma unistuste Ameerika kehastust. Valijate mobiliseerimiseks kasutas Obama Internetti, kus aidati toetajatel üksteist leida, mille kaudu koguti kampaaniaannetusi ning mille abil toodi poliitikasse noori, kelle huvi valimiste vastu oli seni olnud kesine.
Juba täna on selge, et 2008. aasta valimised on mitmes mõttes erakordsed. Esimest korda alates vähemalt 1952. aastast ei kandideeri valimistel ametisoleva administratsiooni esindajaid, mistõttu on tegemist otsekui heitlusega mitte opositsiooni ja koalitsiooni, vaid kahe eriilmelise opositsiooni vahel. Esimest korda alates 1960. aastast saab USA presidendiks senaator ning erinevalt tavapärasest esindab mõlemat juhtivat parteid kandidaat, keda vaid mõned kuud tagasi peeti oma partei siseopositsionääriks.
Vaatamata sellele, et ametisoleva presidendi toetus küünib vaevalt 30%-ni; et suur enamik ameeriklasi soovib riigi juhtimises näha muutuseid; et Obama on silmapaistva ande ja karismaga poliitik, kelle taha on koondunud ebatavaliselt suur hulk energilisi aktiviste, näitavad praegused küsitlustulemused siiski tasavägist heitlust. Põhjus, miks Obama ei ole senini suutnud neid näiliseid eeliseid selgeks eduks vormistada, on seotud suure osa valijate kahtlustega, mis puudutavad nii Obama esitatavat narratiivi ennast kui kandidaadi siirust.
Juba Demokraatliku Partei sisevalimistel said selgeks Obama tugevused ja ilmnesid ka esimesed potentsiaalsed nõrkused, mis võivad üldvalimiste kulgu mõjutada. Tema narratiiv erakordsest saatusest, muutusteihast ja nende kehastumisest just tema kandidatuuris osutus piisavalt veenvaks saavutamaks mustanahaliste ja keskmisest nooremate valijate, samuti keskmisest liberaalsemate kodanike toetust. Nii Demokraatlikus Parteis kui USAs üldiselt on aga ka teisi valijagruppe, kes suhtusid eelvalimistel ja suhtuvad nüüdki Obamasse suurema umbusuga: kas tema retoorika taga on ka sisu või on ta vaid kõneosav silmamoondaja?; kas tema vaated on tava-valija omadest erinevad?; kas tema elulugu viitab erakordsete võimete toel tipputõusmisele või kustutamatule võimuihale? on küsimused, mis paljude ameeriklaste meeli köidavad. Muidugi, ringlevad ka ebameeldivamad küsimused nahavärvist kui võimalikust tegurist ja mõnede religioossete ekstremistide levitatavad kuuldused tema väidetavast muhameedlusest.
4. novembril toimuvatele valimistele minnakse vastu tasavägises seisus ja seda eelkõige seetõttu, et eelpoolnimetatud küsimused Obama isiku ja tema esitatava narratiivi kohta pole enamiku valijate jaoks veel lahendust leidnud. Seega on ka 2008. aasta kujunenud referendumiks, kuid mitte ametisoleva administratsiooni üle nagu tavaliselt, vaid eelkõige Obama kui kandidaadi ja võimaliku tulevase presidendi üle.
See on nii paljuski Obama erilise kandidatuuri tõttu, aga mitte vähem ka seepärast, et John McCain, olles ise mitmes mõttes eriline kandidaat, on suutnud oma kampaaniat üllatava kavalusega juhtida. Nõustudes ühelt poolt sellega, et Ameerika vajab muutusi, seab McCain kahtluse alla nii Obama poolt ellukutsutavate muutuste õige suuna kui tema suutlikkuse valitseda ehk üldse muutuseid ellu kutsuda. Lisaks keskendub McCain sellele, et kasutada ära eelpoolmainitud vastuolusid ja eraldada Obama isik tema poolt esitatavast narratiivist, kujutades teda küll õigetest asjadest rääkiva, kuid tegelikkuses hoopis teist elulugu ning vaateid esindava isikuna, kes selle asemel, et olla uue poliitilise kultuuri tooja, on vaid harilik poliitik, kes valijaid eksitada püüab.
Suutmata veel saavutada kriitilise massi valijate toetust on Obama siiski saavutanud üldiselt ootuspärase, kuid oodatust siiski väiksema edu McCaini ees. Kõrvuti traditsiooniliselt USA presidendivalimistel kaalukeelteks olevatele Kesk-Lääne osariikidele, teiste seas eelkõige Ohiole, näeme seekordsetel valimistel ka tugevat heitlust varem kindlalt vabariiklastele kuulunud Virginia ja Põhja Carolina pärast. Juba praegu võime eeldada, et kui võimalik McCaini võit saab olla napp, siis Obamal on võimalik võita suurelt ja seda tänu neile osariikidele, kus demokraatidel viimastel aastakümnetel edu pole olnud.
Jättes kõrvale valimiskampaania kõige selle juurde käivaga ja keskendudes Obama esitatavale programmile, mis skeptikute kriitikast hoolimata võrdlemisi sisukaid poliitikaid välja pakub, näeme Obamas liberaalseid vaateid esitavat poliitikut, kes pakub välja seisukohti, mis ühendavad liberaalide ammuseid, kuid mitte teostunud unistusi 1990. aastate pragmaatilisusega.
Majandusküsimustes esindab Obama pigem vasakpoolset ilmavaadet koos sooviga valitsuse rolli suurendada, vabakaubandust mõõdukalt piirata ning maksude läbi jõukamatelt ühiskonnagruppidelt rohkem ühisasja ajamiseks võtta kui vaestelt. USA vasakpoolsete ammune soov – riiklik tervisekindlustussüsteem – on esindatud ka Obama valimisprogrammis, kuigi selles on võrreldes Clintonite soovitule oluliselt rohkem vabatahtlikkuse elemente.
Meile on eriti oluline Obama vaade maailmapoliitikale. Siingi esindab Obama segu ammustest, lausa wilsoniaanlikest ideaalidest ning tänapäevasest pragmaatilisusest, mis tugineb traditsioonilistele liberaalsetele teooriatele riikidevahelise koostöö võimalikkusest. Nagu sedalaadi koolkondade esindajatele omane, põhineb ka Obama välispoliitiline filosoofia arusaamadel sellest, et rahvusvaheline konflikt, selmet olla maailmapoliitika olemuslik osa, on vaid erinevate eksituste ja väärsammude tulemus, mistõttu võib rahvusvaheliste organisatsioonide, rahvusvahelise õiguse ja ühishuve ning koostööd rõhutava poliitika abil ka neis küsimustes, kus riikide huvid näiliselt põrkuvad, riikidevahelist rahu saavutada ja hoida. Kusjuures, seda tuleb teha eriti seetõttu, et riiklike huvide kõrval on olemas ka rahvaste ühisosaga globaalsed huvid, mille realiseerimine on võrdselt kasulik kõigile.
Nii on Obama valimisprogrammis tugevalt pühendutud ka sellistele küsimustele nagu kliimasoojenemise vastu võitlemine, vaesuse ning Hl-viiruse leviku piiramine ning kaugema eesmärgina ka tuumarelvade lõplik likvideerimine kogu maailmas.
Lühiajalisema perspektiiviga vaatab Obama välispoliitiline programm eelkõige Iraagi ja Afganistani suunas, lubades esimesest väed esimesel võimalusel välja tuua selleks, et keskenduda just teises aset leidvale terrorismivastasele sõjale.
Arvestades, et Obama peamised välispoliitilised nõunikud pärinevad osalt president Clintoni administratsioonist, osalt president Carteri administratsioonist ning osalt akadeemilisest maailmast, võib tema välispoliitikast eeldada tugevat keskendumist rahvusvaheliste institutsioonide tugevdamisele ning rahvusvahelisele õigusele tuginevate normide kinnistamisele.
Meile on oluline, et globaalprobleemide vastasele võitlusele ja suurriikidevahelisele koostööle keskendunud USA paneks tähele ka nimetatutega võrreldes esmapilgul tühisena näivaid probleeme ühe kauge väikeriigi julgeoleku tagamisel. Selle nimel tuleb pingutada juba praegu ning on hea, et Obama asepresidendikandidaat on mees, kes olnud viimastel aastatel üks peamiseid selle väikeriigi toetajaid USA Senatis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar