november 27, 2008

Moskva pilk Ukraina presidendivalimistele

Ukraina on Venemaa suurim otsene naaber läänes, hiiglaslik 48 miljoni elanikuga riik Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Suhete tähtsus Ukrainaga on Vene poliitilisele eliidile aina selgemaks saanud just viimastel aastatel, mil Venemaa on asunud tasapisi taastama oma positsioone pärast 1990. aastate kaost Boriss Jeltsini võimu ajal.

Ukraina on Venemaa suurim otsene naaber läänes, hiiglaslik 48 miljoni elanikuga riik Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Suhete tähtsus Ukrainaga on Vene poliitilisele eliidile aina selgemaks saanud just viimastel aastatel, mil Venemaa on asunud tasapisi taastama oma positsioone pärast 1990. aastate kaost Boriss Jeltsini võimu ajal.

Moskva pilk Ukraina presidendivalimistele

Sergei Markov
Käesolev artikkel on ebahariliku ülesehitusega. Kui mulle tehti ettepanek kirjutada Ukraina valimiste teemal, otsustasin lugejale adekvaatsema pildi andmiseks panna selle kirja kaheosalisena. Esimene osa, mis lahkab Moskva põhimõttelist suhtumist Ukraina presidendivalimistesse, on kirjutatud septembris, enne aktiivse valimiskampaania algust, ajal, mil Ukraina valimised polnud veel tõusnud oluliseks poliitiliseks teemaks ning Venemaal ja Euroopas tundsid vaid vähesed Ukraina poliitikuid. Ma otsustasin selles osas mitte midagi muuta, et lugeja võiks tunnetada aja pulssi.
Teine osa on aga kirjutatud spetsiaalselt Diplomaatiale juba pärast seda, kui olid teatavaks saanud valimiste kolmanda vooru tulemused, ning sisaldab nende analüüsi.
I Moskva vaade
Ukraina presidendivalimistele
Ukraina on Venemaa suurim otsene naaber läänes, hiiglaslik 48 miljoni elanikuga riik Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Suhete tähtsus Ukrainaga on Vene poliitilisele eliidile aina selgemaks saanud just viimastel aastatel, mil Venemaa on asunud tasapisi taastama oma positsioone pärast 1990. aastate kaost Boriss Jeltsini võimu ajal. Vladimir Putin on Ukraina presidendiga kohtunud rohkem kui ühegi teise riigijuhiga. Suhetest Ukrainaga sõltub suuresti kogu Venemaa tulevik, sest Venemaa põhiline huvi Ukraina suhtes on äärmiselt lihtne: tagada maksimaalne koostöö majanduses, poliitikas, üldse kõigis riigi arengule eluliselt olulistes sfäärides. Koostööks soodsate tingimuste loomisel on Venemaa juhtkond teinud Ukrainale mitu suurt kingitust: nõustunud energiakandjate käibemaksu sissenõudmisega neid kasutaval maal (see tähendab iga-aastast peaaegu miljardi rublani ulatuvat kingitust Venemaa riigikassa arvel), sisuliselt kustutanud osa Ukraina gaasivõlast, peaaegu eiranud seda, et Ukraina sõjaväelased tulistasid alla Vene reisilennuki, ning vaikinud, kui Ukraina saatis oma väed Iraaki. Venemaa ja Ukraina ressursside koondamine ühise kiire arengu nimel – just selles seisab Vene välispoliitika eesmärk.
Ukraina on asetanud rõhu kiireks majandusarenguks vajaliku ressursside ühendamise organisatsioonilisele vormile. Valiva pruudina heidab ta aga silma nii neile kingitustele, mida suudab pakkuda Venemaa, kui ka neile, mida pakub Euroopa Liit. Euroopa ja Aasia majandusliidu idee lükkas Ukraina tagasi, kuid nelja SRÜ riiki hõlmav JEP ehk ühtne majandusruum, mis esialgu kujutaks endast vabamajanduspiirkonda, paistab talle meeltmööda olevat. Moskva meelest on lausa aksioom, et ühelgi endise NSVLi aladel loodud ühendusel ei saa olla perspektiivi, kui selles ei osale Ukraina. Mõned Moskva poliitikud unistavad alateadlikult vahest isegi impeeriumist, kuid sellist koormat ei ole Moskva suuteline kandma, mistõttu Kremli kurss pole mitte hegemoonia postsovetlikus ruumis, vaid majanduslik koostöö majanduskasvu kiirendamise nimel.
Mille poolest on Juštšenko paha?
Huvi tiheda majandusliku ja poliitilise koostöö vastu tingib ka Moskva elava tähelepanu Ukraina presidendivalimiste suhtes. 2004. aasta suve keskpaigast asus Moskva toetama Janukovitšit. Mitte sellepärast, et Janukovitš oleks Moskvale tingimata kasulik. Moskva tegi lihtsalt panuse stabiilsusele ja status quo’le. Janukovitšit ei valinud Kreml, vaid tema peaministriks nimetanud Kutšma. Täpsemalt valisid Janukovitši Ukraina kolm peamist finants-poliitilist rühmitust: Donetski grupeering, mida Janukovitš otseselt esindab, Dnipropetrovski grupeering, mille esindaja on Kutšma, tema väimees Viktor Pintšuk ja Ukraina Keskpanga juht ning Janukovitši valimisstaabi etteotsa kerkinud Sergei Tigipko, ning Kiievi rühmitus, mille liider, presidendiadministratsiooni ülem Viktor Medvedtšuk, paiskas kõik Ukraina telekanalid, mis asuvad tema kontrolli all, lahingusse Janukovitši eest. Janukovitš pole mitte Kremli ja tšekistide, vaid Ukraina eliidi ja majanduse käsilane.
See, et Janukovitš pole Moskva käsilane, sai päris selgeks temaga peetud raskete majanduskõneluste käigus. Ta seisis vastu Venemaa ettepanekutele matta maha Odessa – Brodõ naftajuhtme idee. Levinud arvamuse kohaselt toimus tema vahetul osalemisel läbi viidud väga suure ettevõtte Krivorožstal erastamine seadustest mööda vaadates vaid selleks, et ettevõte ei läheks Vene ärimeeste kätte, kes suutsid teha suurema pakkumise, vaid Ukraina magnaadi ja president Kutšma väimehe Viktor Pintšuki kontrolli alla. Selge, et kui Janukovitš saab Ukraina presidendiks, seisab ta Ukraina majandusrühmituste huvide eest ja Vene ärimeestel oleks tema näol väga raske kõneluste partner.
Kui aga Janukovitši võidu korral seisaksid majandusvaldkonnas ees rasked läbirääkimised, siis Juštšenko puhul võib karta, et läbirääkimisi ei hakatagi pidama. Moskva panus presidendivalimistel ei ole niivõrd “Janukovitš”, kuivõrd “mitte Juštšenko”. Tema võitu peetakse ähvarduseks, mitme lääneriigi poliitiku katseid abistada Viktor Juštšenkot teel presidenditoolile aga peaaegu et agressiooniks Venemaa vastu. Miks? Mille poolest on siis Juštšenko halb? Asi pole mitte selles, et Juštšenko võidu korral muudaks Ukraina oma geopoliitilist orientatsiooni või astuks NATOsse – lõppeks pole ju NATO, see nii kasutu organisatsioon, sugugi hirmus. Moskvas arvatakse, et Juštšenko selja taga ei seisa lääneriigid tervikuna, vaid rühm Lääne poliitikuid, Zbigniew Brzezinski ja Madeleine Albrighti mõttekaaslasi, kes on tihedalt seotud Ida-Euroopa diasporaaga ja võivad küll armastada demokraatiat, kuid nende armastus demokraatia vastu on väiksem kui mittearmastus Venemaa vastu. Juštšenko võimuletulekul sunnitakse temasugusele nõrgale liidrile, kes sõltub oma lähikonnast, peale Venemaaga konflikti minev poliitika.
Moskva pelgab, et Juštšenko võimu ajal imbuvad Ukraina sõjatööstuskompleksi Ameerika eriteenistused, mistõttu Venemaa on sunnitud loobuma sõjalis-tehnilisest koostööst Ukrainaga. See tähendaks otseselt kümnete miljardite dollarite kaotamist, võib-olla aga osaliselt ka Venemaa sõjatööstuskompleksi (STK) hävimist, mis nõukogude ajal oli lahutamatult seotud Ukraina STKga. Tõik, et Juštšenko on avalikult rääkinud Ukraina liitumisest NATOga, ähvardab Venemaa ja Ukraina sõjatehnoloogia-alast koostööd, mis võib sel juhul täielikult katkeda.
Moskva pelgab, et Juštšenko võimu ajal algab Venemaa Musta mere laevastiku väljasurumine Sevastopolist. Selle hinda, see tähendab, Venemaa Musta mere laevastikule uue baasi rajamise hinda on raske isegi ette kujutada, kuid igatahes on tegemist kümnete miljardite dollaritega ning Moskva mõju kahanemisega geopoliitilisest seisukohast olulisel edelasuunal, kuhu jäävad Lähis- ja Kesk-Ida ning Vahemeri.
Moskva pelgab, et Juštšenko võimu ajal ei ole vene keelel, mida peab oma emakeeleks 50 protsenti Ukraina kodanikest, mitte ainult lootust tõusta ametliku keele staatusse, vaid seda hakatakse intensiivselt vaenama. Seda näitavad juba Juštšenko seisukohad ajast, mil ta oli peaminister, samuti see, et tema toel on parlamendifraktsiooni Meie Ukraina pääsenud kõik sellised Ukraina poliitikud, kes on varem aktiivselt pooldanud vene keele väljatõrjumise poliitikat – näiteks Ivan Dratš ja Nikolai Žulinski.
Ukrainas on ka usuelu tugeva poliitilise värvinguga. Viktor Juštšenkot toetab kreeka-katoliku kirik ja Kiievi patriarhaadi Ukraina õigeusu kirik (Filareti järgijad), mis eraldus Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikust 1990. aastate keskpaiga revolutsiooniliste sündmuste ajal, mil Ukrainas puhkes dramaatiline koguduste võitlus kirikute pärast. Moskva kardab, et Juštšenko ja tema meeskonda kuuluvad kirikupoliitikud suruvad Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kiriku Ukrainast üldse välja ning löövad sel moel Ukraina ja Venemaa vahele konfessionaalse kiilu.
Vene ärimehed tegutsevad väga aktiivselt Ukrainas ning neil on seal arvukalt huvisid, mistõttu Moskva kardab, et nad tõrjutakse Ukrainast välja puhtideoloogilistel põhjustel, nagu see on korduvalt juhtunud Lätis, Leedus, Eestis ja Poolas. Moskva pelgab ka seda, et Venemaa energiakandjate transiiti Läände läbi Ukraina hakatakse Juštšenko võimu ajal piirama mitte ainult majanduslike, vaid ka poliitiliste barjääridega.
Kõik need mured Juštšenkoga olid selged juba kahe aasta eest. Vaatamata tema kinnitustele heade suhete kohta Venemaaga ei võtnud ta ette ühtegi poliitilist sammu, et leevendada Moskva hirme. Veelgi enam, tema lähikond kuulutab sõnaselgelt, et Musta mere laevastik tuleb Sevastopolist välja ajada, Ukraina kiriklikus mõttes Venemaast eraldada, vene keel hinnata vaid üheks rahvusvähemuste keeleks, Vene ettevõtlust aga pidada Ukrainale vaenuliku Moskva mõju käepikenduseks. Muide, juba Juštšenko meeskond ise valmistab tõsist peavalu. Paistab, et ta on sinna koondanud kõik, kes paistavad silma ebasõbralikkusega Venemaa suhtes, sealhulgas avalikud antisemiidid, usuradikaalid ja muud eksootilised figuurid, näiteks Ivan Zajatsi, kellele on lapsemäng põletada parlamendis Venemaa lippu või juhtida end Itškeeria presidendiks kuulutanud Džohar Dudajevi juurde sõitvat delegatsiooni. Selline on Juštšenko meeskonna käitumine. Need ohud on täiesti reaalsed, reaalsemad kui Viktor Juštšenko abikaasa Ameerika kodakondsus, mida võib küll aktiivselt propaganda huvides ära kasutada, millel aga mõistagi pole kuigi tõsist tähtsust.
Ukraina presidendikampaania tekitab Moskvale veel kaks ohtu. Esiteks ohu minna tülli Euroopa Liidu ja USAga erineva hinnangu tõttu Ukrainat ees ootavatele tormilistele sündmustele. Moskva ei kavatse jääda passiivsele positsioonile, nagu ta jäi näiteks Gruusia, Adžaaria, Abhaasia ja Armeenia sündmuste ajal. Ukraina on Venemaale tõeliselt tähtis ja katset upitada Ukrainas võimule Venemaale ebasõbralik president peab Moskva agressiooniks Venemaa vastu. Mida ütleksid ameeriklased, kui Fidel Castro või Jacques Chirac sõidaks Mehhikosse või Kanadasse ja teataks: “Ärge tehke USAga koostööd, ärge looge temaga vabakaubanduspiirkonda, sest peamine oht teile on ju Washingtoni imperiaalsed ambitsioonid”? Või kui Castro üritaks upitada Mehhikos võimule Ameerika-vastaselt meelestatud presidendi? Või mida ütleks Berliin või Pariis, kui Ameerika poliitikud sõidaksid Poolasse ja keelitaksid seda loobuma koostööst ELiga, “sest EL on Saksamaa ja Prantsusmaa imperiaalne projekt oma hegemoonia pealesurumiseks Euroopas”? Sellise mõju väljenduseks ei ole isegi niivõrd Lääne poliitikute visiidid ja sõnavõtud Juštšenko kasuks, kuivõrd arvukate vabaühenduste tegevus Lääne raha abil eranditult Juštšenko kasuks.
Moskvat huvitab Janukovitši võit, kuid mitte hiiglasliku naabermaa võimsa destabiliseerimise hinnaga. Venemaad seovad sellega ju tuhanded niidid ja piir on sisuliselt avatud. See võib kõlada paradoksaalselt, kuid ka Moskva on huvitatud demokraatiast Ukrainas. Arvab ju ligikaudu 80 protsenti Ukraina kodanikest, et Ukraina prioriteediks peavad olema just nimelt suhted Venemaaga. Mida suurem demokraatia valitseb Ukrainas, seda enam on Ukraina kodanike Venemaad prioriteetseks pidav poliitika ka Ukraina valitsuse poliitika. Moskva ei pea Juštšenkot demokraadiks, sest Moskvale põhimõttelistes küsimustes nagu vene keel, Ukraina-Venemaa suhted, Ukraina-Ameerika suhted ja usupoliitika küsimused asub Viktor Juštšenko vähemuse seisukohtadel ja tahab seda enamusele peale suruda. Enamusele on küll sümpaatne Juštšenko ise, mitte aga tema meeskonna välja töötatud programm. Seepärast on Moskva veendunud, et demokraatlikel valimistel võidab alati Venemaa-meelne kandidaat.
II Mis toimus Ukrainas?
Oranž revolutsioon koosneb sarnaselt muude suurte sündmustega mitmest komponendist: massiline protest võimul oleva kriminaalse oligarhia vastu; välismaalt suunatud geopoliitilis-poliittehnoloogiline projekt; noorte revolutsioon, uue põlvkonna enesemääratlemine; poole ukraina rahva poliitiline konsolideerumine.
1. Massiline oligarhiavastane protest oli ootamatu isegi Oranži revolutsiooni organisaatoritele, rääkimata juba valitsevatest ringkondadest. Kiievi demonstrantide arvu on hinnatud mitmeti, kuid tipphetkel oli neid kahtlemata üle saja tuhande. Valitsus oli valmis demonstrante laiali ajama nii miilitsa kui idapoolsete oblastite kaevurite abil, kuid ei olnud valmis laiali ajama nii suuri demonstratsioone. Poola presidendi Aleksandr Kwašniewski sõnul öelnud Janukovitši valimisstaabi juht Sergei Tigipko talle, et Kiievi peale oli valmis marssima 15 000 kaevurit, mis tähendab, et valitsus oli valmis nende või miilitsa abil laiali ajama mõõdukaid demonstratsioone, kuid ei oodanud massilist protesti. Niisiis tingis just demonstratsioonide massilisus valitsuse lüüasaamise. Demonstrantide peamisteks loosungiteks olid “Juštšenko presidendiks!”, “Kui me oleme koos, siis oleme võitmatud!”, “Vang ei saa Ukraina presidendiks!”. See oli massiline protest valitseva oligarhia vastu. Ukrainas haigutab vaeste ja rikaste vahel hiiglaslik lõhe. See oli ka moraalne protest röövelliku võimu vastu. Viktor Juštšenko ei olnud niivõrd poliitiline, kuivõrd moraalne liider, kes astus julgelt korruptsiooni ja valedega määritud võimude vastu. Viktor Janukovitš, keda on kaks korda süüdi mõistetud ja kes on lahutamatult seotud organiseeritud kuritegevuses väga suurt osa mängiva Donetski finants-tööstusrühmitusega, muutus elanike silmis kriminaalse oligarhia sümboliks, mida enamik elanikest siiralt vihkab.
2. Oranži revolutsiooni poleks saatnud edu, kui kaks aastat poleks ette valmistatud “kastanirevolutsiooni”. Eeskujuks võeti Miloševici kukutanud revolutsioon Serbias ja “roosirevolutsioon” Gruusias. Otsustavat osa revolutsiooni rahastamises ei mänginud seekord aga Sorosi fond, vaid Freedom House, Ameerika organisatsioon, mida kontrollib poola diasporaa USAs (selle juht on Andrian Karatnycky). Freedom House palkas Serbia poliittehnoloogid ning saatis nad Ukrainasse ette valmistama tudengirevolutsiooni. Seda geopoliitilist projekti võib nimetada Poola-Ameerika projektiks – ja mitte ainult organisaatorite, vaid ka geopoliitiliste eesmärkide järgi.
Poola poliitiline klass on äärmiselt suurte ambitsioonidega ja püüab haarata ELis enda kätte juhtpositsioone. Oma staatuse tõstmiseks läheb neil aga vaja suurt üleeuroopalist ülesannet. Selliseks ülesandeks valisid Poola poliitikud Ida-Euroopa maade, ennekõike Ukraina, Valgevene ja Moldova demokratiseerimise ning sel moel Venemaa mõju blokeerimise. Selles seisabki “Kwašniewski doktriin”, mille ta esitas lühidalt Ukraina kriisi järel ja mille tiivul ta soovib hõivata mõne võtmerolli ELis pärast oma presidendiaega. Poola kavatseb taastada oma mõju Ukraina üle. Ilma Ukraina ja selle europiseerimise projektita on Poola lihtsalt üks keskpärane Euroopa riik, kuid Ukraina ja suure üleeuroopalise ülesande toel saab Poolast Euroopa suurriik, ta astub Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia kõrvale.
Sama suunaga on ka Ameerika plaan, mis näeb ette aidata Poolal tõusta riigiks, mille mitteametlik autoriteet oleks võrdväärne Prantsusmaa ja Saksamaaga. Selle siht on blokeerida ELi ühtse välis- ja kaitsepoliitika teke, mille tagantlükkajaks on just nimelt Prantsusmaa ja Saksamaa. Iraagi pärast puhkenud tüli näitas, et ELi ühtne välispoliitika võib väga tugevasti erineda USA poliitikast. Ühtse välis- ja kaitsepoliitikata jääb EL aga lihtsalt majanduslikuks ning humanitaarseks ühenduseks, mis ei suuda endast kujutada maailmapoliitika subjekti. See jätab Lääne peamiseks institutsiooniks NATO, selle liider USA võib aga maailmapoliitikat enda käe järgi kujundada. Seepärast võib öelda, et Poola-Ameerika projekt “Juštšenko” on tegelikult Trooja hobune Euroopa Liidu värava taga.
3. Oranžist revolutsioonist sai ühtlasi uue põlvkonna festival. Kümme aastat on noorsugu olnud passiivne, kuid 2004. aasta novembris astusid tudengid võimul oleva oligarhia vastu ning tungisid poliitikasse. See põlvkond kannab Oranži revolutsiooni ideaale.
4. Oranži revolutsiooni käigus toimus ka kodanikuühiskonna, rahva konsolideerumine. Kuid mitte kogu rahva, vaid ainult poole. Valimiste kõik kolm vooru näitasid, et Ukraina jaguneb üsna võrdselt pooleks. See tekitab järgmised küsimused:
a) kas ukraina rahva valge-sinine osa ehk ida- ja lõunaosa, mis on tihedama asustusega ja majanduslikult arenenum, suudab luua Ukraina arendamise poliitilise projekti, panna välja populaarsed liidrid, koondada ennast poliitiliselt ja organisatsiooniliselt?
b) kas maa lääne- ja keskosa austavad ida- ja lõunaosa erinevusi või üritavad neid eirata ja maha suruda?
c) kas on võimalik ka valge-sinine revolutsioon ja kui on, siis millistel tingimustel? Kaevurid ei marssinud Kiievisse, aga kas see on üldse võimatu või edaspidi siiski teostatav?
Lähituleviku määramatuse põhjused
Praegu puuduvad veel vastused mitmele võtmetähtsusega küsimusele. Kas Juštšenkost saab korralik president või saab temast pehmuse, haiguse ning ammugi avaldunud vastumeelsuse tõttu süsteemse igapäevatöö vastu Ukraina Havel, kes hakkab sõitma ringi mööda Euroopat ning pajatama, kuidas ta korraldas Oranži revolutsiooni, tegeliku võimu aga annab teiste kätte?
Kes on need, kes hakkavad valitsema Juštšenko eest või koos temaga? Praegu võib eristada nelja rühmitust: endised ametnikud (Pinzenik) ja solvunud oligarhid (Tõmošenko, Porošenko); demokraatlike vaadetega Euroopale orienteeritud isikud (Zintšenko, Jehhanurov); natsionalistidest venelaste vihkajad (Dratš, Žilinski, Tarasjuk, Movtšan); liitlased (Moroz, Kinahh), kes suuremalt jaolt on samuti demokraatlike vaadetega. Milline rühmitus saab endale kõige rohkem võimu, pole veel selge.
Kas viiakse läbi põhiseaduslik reform, mis annab parlamendile kontrolli valitsuse üle? Juštšenko jäi tugeva surve all sellega nõusse, kuid nii ta ise kui tema meeskond on juba selgesti näidanud, et nad võivad kergesti igasugustest kokkulepetest lahti öelda.
Kas Ukrainast saab föderatiivne riik, mille regioonidel on ulatuslikud õigused, või unitaarriik? Regioonide suured erinevused lausa nõuavad föderaalset struktuuri, kuid Juštšenko on föderalismi võrdsustanud separatismiga (ah, vaat on alles demokraat! – kui Ameerika senaatorid teaksid, et Juštšenko arvates on kuberneride valimine kuritegu ja ainuüksi selle idee pooldamise eest võidakse kuberner ametist tagandada…).
Milline on ühiskond? Mida revolutsioon muutis? Korralikke sotsioloogilisi andmeid meie käsutuses praegu ei ole. Enne revolutsiooni oli teada, et 75 protsenti toetab vene keelele ametliku keele staatuse andmist, 70 protsenti pooldab topeltkodakondsust, 30 protsenti aga taasühinemist Venemaaga. Kuidas on asjad praegu?
Ja viimaseks, millise käitumisjoone valib Lääs? Kas ta võtab enda peale osalisegi vastutuse Ukraina reformide eest või piirdub ainult nõuandmisega? Kuni need küsimused ei ole vastust leidnud, on raske ennustada, millises suunas hakkab Ukraina arenema Juštšenko võimu ajal.
On tekkinud müüt, et Juštšenko tähendab Ukrainale demokraatiat ja suundumist Euroopasse. Kui see nii oleks, kui Juštšenko ajaks demokraatlikku, mitte aga natsionalistlikku poliitikat ning Ukraina rajaks euroopalikud struktuurid, oleks see Venemaale äärmiselt kasulik. Kui Venemaa kõrvale tekiks uus demokraatlik slaavi riik, kus elavad kultuuriliselt lähedased inimesed, annaks see suurepärase eeskuju ka Venemaa kiireks europiseerimiseks ja demokratiseerimiseks.
Paraku kujutab Juštšenko Moskvast vaadates endast hoopis midagi muud. Me ei aja enam segi natsionalistidest-venelaste vihkajaid ja demokraate. Lätis ja Eestis me selle vea juba tegime, kuid enam see ei kordu. Natsionalist võib, aga ei pruugi olla demokraat. Üldiselt reedab natsionalist kriitilisel hetkel demokraatlikud ideaalid. Ka Juštšenko puhul võib kahelda selles, kas ta on demokraatlikele väärtustele truu või kasutab lihtsalt demokraatlikku fraseoloogiat.
Juštšenko on Kutšma režiimi sünnitis, ta on sellest välja kasvanud ja seda teeninud, kriitiliseks muutus ta aga alles pärast enda vallandamist. Juštšenko asub kultuuri- ja keeleküsimustes ebademokraatlikul seisukohal: sotsioloogid kinnitavad, et Ukrainas suhtleb 45 protsenti perekondadest vene, 45 protsenti ukraina ja 10 protsenti mõlemas keeles. Demokraat saab sellises olukorras võtta ainult ühe seisukoha: vene keelel peavad olema võrdsed õigused ukraina keelega (sealjuures peab muidugi arvestama seda, et Ukraina on ainus riik maailmas, kus ukraina keel on tarvitusel, mistõttu peab olema ka riiklik ukraina keele toetamise programm). Kuid Juštšenko ei ole valinud mitte demokraadi, vaid natsionalisti positsiooni ning püüab vene keelt võrdsustada mitte ukraina, vaid vähemusrahvaste keeltega (näiteks ungari ja rumeenia keel, mida kõneleb vähem kui üks protsent inimesi).
Kriis näitas, et Juštšenko ütleb kergesti lahti kokkulepetest. See on korduvalt ajanud segadusse mitte ainult tema vastaseid, vaid ka liitlasi. Veel näitas kriis, et Juštšenko astub oma eesmärkide saavutamiseks hõlpsasti seadusevälisele teele (kuigi, mõistagi rikkusid seadusi ka tema vastased). Lõpuks, Juštšenko ja tema meeskond tegelesid aktiivselt võltsimisega Ukraina lääneosas (Juštšenko poolt anti seal hääli nagu NSVLi ajal: üle 95 protsendi, osalusprotsent oli aga üle 90).
Lähitulevik näitab, millises suunas Ukraina liikuma hakkab. Kui ta suundub demokraatlikku teed pidi Euroopasse, võib selle üle ainult rõõmu tunda. Kui aga natsionalistid ja oligarhid jagavad võimu ning hakkavad eirama ja maha suruma miljonite inimeste arvamust ja huve, vajab Ukraina uusi liidreid.
Sergei Markov on Moskva poliitikaanalüütik. Ukraina valimiskampaania ajal nõustas ta Kremli ülesandel Viktor Janukovitšit.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar