detsember 1, 2008

Hispaania lagunemine? See on küll viimane mure…

Demokraatia tugevus seisneb selles, et surve ja pinged maandatakse progressi ja muutusi tagavate mehhanismidega.

Demokraatia tugevus seisneb selles, et surve ja pinged maandatakse progressi ja muutusi tagavate mehhanismidega.


Jordi Vaquer i Fanés

Hispaania lagunemine? See on küll viimane mure…

Demokraatia tugevus seisneb selles, et surve ja pinged maandatakse progressi ja muutusi tagavate mehhanismidega.

Viimasel ajal on Hispaanias muutunud sama tormiliseks kui suures osas Euroopast. Lisaks tuntud muredele, millega seisavad silmitsi peaaegu kõigi Euroopa riikide majandused (ridamisi börsikrahhid, krediidivõimaluste kokkukuivamine, languse jõudmine “reaalsesse” majandusse), iseloomustavad Hispaania majandust veel mitmed juba ammused ebakõlad – suur tööpuudus, vähene tootlikkus, muret tekitav kaubandusdefitsiit – ja mõned uued hädad, sealhulgas arvatavasti Euroopa võimsaim kinnisvaramulli lõhkemine ning Hispaania suurimaid ettevõtteid varitsev oht kannatada majanduslikult ja poliitiliselt kaugetel turgudel, näiteks Argentinas. Samas võib Hispaania küll arvestada näiteks liikmesusega eurotsoonis, mis tõrjub paljude riikide majandusi rängalt tabanud finantsspekulatsioonide võimaluse, ning pangandusinstitutsioonide suhtelise tugevusega. Viimane tuleneb asjaolust, et Hispaania Panga kehtestatud reeglid on rangemad ning äristrateegiad konservatiivsemad (ja, nagu selgub, etemad) kui ülejäänud Euroopas. Siiski ennustavad analüütikud raskeid aegu, sest tööpuudus on tõusnud kahekohalise näitajani ning Hispaania kipub taas võtma sisse kurba esikohta kui kõige kehvemate töökohtade loomise näitajatega riik Euroopa Liidus.
See ei anna ometi alust kõnelda Hispaania majanduse üldisest langusest. Viimastel kümnenditel on Hispaania lausa kehastanud Euroopa lõimumise imet ning struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika positiivseid külgi, kasutades Euroopa Liidu raames tekkinud uusi raha- ja muid võimalusi ära nii Euroopa turu vallutamiseks kui ka enda tähtsuse tõstmiseks rahvusvahelises kontekstis, eriti Ladina-Ameerikas. ELi fondide abil on rahastatud enneolematul määral infrastruktuuri uuendamist ning ka vaeseimad piirkonnad on suutnud kiiresti liikuda Euroopa keskmise taseme suunas. Tasapisi eurotsooni abil kasvades ei ole Hispaania unustanud reformida oma majandust ning on taganud õitsengu ka kõige kaugematele ja mahajäänumatele piirkondadele. Praegune kriis on ränk ja hispaanlastele rängem kui paljudele teistele eurooplastele, aga pea miski ei osuta, et Hispaaniat võiks majanduse tõttu ees oodata suurem langus kui teisi ELi riike.
Sellist hirmu pole kõlanud ka mujal Euroopas. Küll on mõnel pool ajakirjanduses kõneldud hoopis teisest riskist, nimelt Hispaania lagunemisest separatismi survel või vähemalt võimalusest, et mõned Hispaania osad, eriti jõukas Baskimaa ja Kataloonia, võivad saavutada iseseisvuse. Lääne-Euroopa ajakirjanduses on kõlanud sel teemal mõned murenoodid, mida aitas
süvendada poliitiliselt pingeline õhustik. Selle tekkepõhjusteks olid Kataloonia omavalitsuse põhimõtteid sätestava autonoomiastatuudi reformimine ning Baskimaa valitsuse ja Madridi keskvalitsuse kokkupõrge. Baskimaa kavatses reformida Baskimaa omavalitsussüsteemi ning panna reform rahvahääletusele ilma, et küsitaks kohustuslikku heakskiitu Hispaania parlamendilt. Mainitud mure tõusis taas päevakorrale, nüüd juba ka Oderist ja Aadria merest idas, kui Hispaania seisis Euroopa Liidus ja ÜROs otsustavalt vastu end iseseisvaks kuulutanud Kosovo rahvusvahelisele tunnustamisele.
Kui suur on võimalus, et Balkanilt või ka Kaukaasiast alguse saanud doominoefekt võib lõpuks tuua kaasa tänase Hispaania lagunemise? Pea iga mõeldava näitaja järgi on lähitulevikus see võimalus väga väike.
Kõigepealt osutab sellele mineviku kogemus: märksa laialdasem lahkulöömiste laine 1990. aastate algul mitte ainult Balkanil ja Kaukaasias, vaid ka Baltikumis ja Kesk-Euroopas ei avaldanud peaaegu mingit mõju Hispaania olukorrale. Mõned hispaania rahvuslased kiristasid küll hambaid nii paljude uute iseseisvate riikide tekkimise peale ning mõned katalaani ja baski rahvuslased imetlesid sloveenide vaprust Jugoslaavia tankide ees, Balti riikide iseseisvusliikumist iseloomustanud demokraatlikku vaimu ning Tšehhoslovakkia “sametlahutuse” sujuvust. Kuid nii Kataloonias ja Baskimaal kui ka Hispaanias tervikuna toimusid seejärel muutused jõudude tasakaalus ikka eelkõige valimiste tulemusel, vajaduse tõttu moodustada toimiv parlamendienamus, mitte aga mainitud lahkulöömissündmuste jäljendamise tõttu Kataloonias või Baskimaal.
Välismaistele vaatlejatele võib andestada arusaama, et aastail 2004-2007 mõjutas Hispaaniat midagi väga tõsist: opositsioonijuhid hoiatasid avalikes esinemistes ja parlamendikõnedes tõsise Hispaania lagunemise ohu eest, neid toetavad asjatundjad ja arvamusliidrid aga ennustasid konstitutsioonilist kokkuvarisemist, kui kiidetakse heaks Kataloonia uus autonoomiastatuut. See kiidetigi parlamendis heaks ning sai ka rahvahääletusel valijate heakskiidu ja on olnud jõus alates 2006. aasta suvest. Sama ärevad noodid hakkasid kõlama siis, kui Baskimaa valitsus teatas omavalitsuse reformimise kavast, mis pidi toimuma väljaspool selleks puhuks ettenähtud põhiseaduslikke mehhanisme. Mõlemal juhul on Hispaania poliitikaelu vähegi paremini tundvad analüütikud väga selgelt aru saanud, et arutelu mõnikord värvikaks kiskuv keelepruuk ei tähenda sugugi, nagu oleks otseselt ohus Hispaania terviklikkus.
Vastupidiseid tõendeid on see-eest küllaga alates pidevatest ja usaldusväärsetest arvamusuuringutest, mille kohaselt iseseisvuse pooldajaid on Baskimaal 27 (Euskobarömetro, november 2007) ja Kataloonias 18 protsenti (Centre d’Estudis d’Opiniö: Barõmetre d’Opiniö Publica, mai 2008), kuni valimistulemusteni, mis ei ole andnud otseselt iseseisvusmeelsetele erakondadele sugugi põhjust rõõmustada.
See ei tähenda veel, et iseseisvus lükataks automaatselt tagasi rahvahääletusel, sest on hästi teada, et referendumitel muutuvad küsimused omamoodi must-valgeks alternatiiviks ning nendega kaasnev pingeline poliitiline õhustik võib kaasa tuua ennustamatuid tagajärgi. Kuid rahvahääletuse korraldamine, millel seataks üles iseseisvuse küsimus – mitte küsimus omavalitsusstatuudi täiendamisest, enesemääramise õigusest või muust sellisest -, tundub praegu üsna vähetõenäosena. Baski, katalaani, galeegi või mõni vähem tuntud traditsiooniline rahvuslus, näiteks Kanaaridel, on oma kodupiirkonnas suhteliselt tugeva toetusega, ent sellest ei saa teha järeldust, nagu oleks nende vahetu või tähtsaim eesmärk iseseisvusigatsuse praktiline kiire teostamine. Äärealade rahvusluse omamoodi peegelduseks on hispaania rahvuslus, mis eitab isegi mõtet, et mõne Hispaania osa elanikud võiksid moodustada rahvuse, ning peab rahvuseks hispaanlasi ja Hispaaniat rahvusriigiks.
Kurb tõsiasi, et ETA paneb baskide iseseisvusvõitluse nimel toime terroriakte, on jätnud musta pleki iseenesest legitiimsele, ehkki mitte valdavale seisukohale ja lisaks sellele moonutanud ka rahvusvahelist arusaama olukorrast. Nagu ikka, muudab vägivald radikaalselt arutelu iseloomu. Viimastel aastatel on mõrvu küll olnud suhteliselt vähe, eriti kui võrrelda 1980. aastate kohutava tapmistelainega, aga see ei tähenda, nagu ei esineks vägivalda. ETAga seotud tänavavägivald alates põlema pandud bussidest kuni erakondade büroode rüüstamiseni on päris levinud ning sajad inimesed, peamiselt poliitikud ja julgeolekutöötajad, aga ka ärimehed, teadlased ja ühiskonnategelased, elavad pideva hirmu ja ohu õhkkonnas. Vägivalla vari on Hispaania demokraatiat ikka ja jälle kummitanud. Hispaania demokraatia tumedaimad tunnid ongi olnud enamasti seotud terrorivastase võitlusega alates julgeolekujõudude suurel määral peaminister Felipe Gonzäleze valitsuse heakskiidul ette võetud ebaseaduslikest rünnakutest ETA arvatavate toetajate vastu kuni Jose Aznari valitsuse viimsel tunnil ette võetud katseni süüdistada valimiste võitmise huvides ETAt Madridi 2004. aasta kohutavates pommirünnakutes (mis, nagu peagi selgus, olid tegelikult islamistliku terrorirakukese kätetöö). Üldiselt on aga Hispaania demokraatia olnud väga vastupidav ning suutnud nõrgestada vägivalla ühiskondlikku toetusbaasi, piirata selle ulatust ja sealjuures põhimõtteliselt alal hoida vabadused ja õigusriigi, kuigi on olnud ka mõningaid kurvastavaid erandeid (muu hulgas inimõiguste rikkumisi ning vastuolulisi poliitilisi ja kohtuotsuseid).
Rahvuslik identiteet ei ole Hispaanias mustvalge: sageli identiteedid kattuvad ning neid on raske täpselt määratleda. Hispaanias ei loeta rahvast rahvuste järgi ning identiteeti tuleb pigem määratleda võrdlevalt või teataval skaalal (näiteks kas tuntakse end rohkem katalaani kui hispaanlasena). Kui pärida inimeste käest, kellena nad ennast ise tunnevad, siis on igas piirkonnas jäänud peale arvamus “sama palju hispaanlasena kui baski/katalaani/valencialasena…” Ehkki erinevate piirkondade tulemuste ühtmoodi tõlgendamine oleks väär, sest enamik inimesi peab näiteks mõistet Madrileno piirkondliku identiteedi väljenduseks, samas kui Baskimaal peetakse enda samastamist baskidega rahvusliku, mitte piirkondliku identiteedi väljenduseks. Kuid samas on peaaegu et võimatu pidada kõiki katalaane või baske (või ka galeege või kanaarlasi) kindlapiiriliseks vähemuseks selles mõttes, nagu seda tehakse paljudes Kesk-Euroopa riikides, sest nende identiteet ei pruugi sugugi olla vastuolus hispaania identiteediga. Hispaania eduka detsentraliseerimise üks tagajärgi on olnud see, et identiteedist ja omavalitsusest tõukuvad probleemid on enamasti seotud teatava maa-ala, mitte konkreetse inimgrupiga, mis annab palju enam mänguruumi läbirääkimisteks ja poliitiliste kokkulepete
leidmiseks. Kataloonia omavalitsuse endine president Jordi Pujol nimetas katalaanideks inimesi, kes “elavad ja töötavad Kataloonias”. Mõned äärealade rahvuslased lisavad sellele: “ja tunnevad end katalaanina”. Igal juhul on tegemist elamise ja tundega, mitte vere, usu või isegi keelega.
Teine pingeid tekitav küsimus on keel. Ikka ja jälle kerkib esile probleem, kuidas koheldakse haridussüsteemis, avalikus halduses ja seadustes baski, katalaani (selle lõunapoolset varianti kõneldakse Valencias) ja galeegi keelt – niisiis keeli, mida kõneleb kokku umbes 11 miljonit hispaanlast (ligikaudu veerand elanikkonnast) kuues autonoomses piirkonnas. Kuid seda diskussiooni ei tohiks võrdsustada rahvusluse ega isegi piirkondliku identiteedi küsimusega. Baskimaa, kus äärealade rahvuslus on tugevaim, baski identiteet väga levinud ja mõnikord käsitletav ka vastandina hispaania identiteedile, on valdavalt hispaaniakeelne, samas piirkondades, kus oma keelt kõneldakse palju rohkem, näiteks Galicias ja katalaanikeelsetel Baleaari saartel, ei ole äärealade rahvuslus kuigi levinud. Katalaani keele kõnelejate arv on Kataloonias, kus katalaani rahvuslus on poliitikas kesksel kohal, väiksem kui Valencias, kus valencia rahvuslust leiab vaid kohalikul tasandil. Seepärast ei ole keel, olgu emakeel või kõige levinum keel, sugugi usaldusväärne rahvusliku identiteedi näitaja. Nii subjektiivsete (identifitseerimine) kui ka objektiivsete (sünnikoht või keel) tunnuste järgi on Hispaania elanikke päris keeruline lahutada mitmeks rahvuseks ning traditsiooniliselt ongi hispaaniakeelne mõiste naciõn tavaliselt tähistanud maa-ala, millele omakorda seisavad ägedalt vastu hispaania rahvuslased, kes peavad kogu Hispaaniat rahvusriigiks.
Hispaania regionaliseerimist peeti demokraatlikuks lahenduseks baskide, katalaanide ja galeegide poliitilistele püüdlustele, mis olid avaldunud juba enne kodusõda ning Franco aastatel julmalt maha surutud. Tulemused on aga olnud palju suuremad, tugevdades kõigi piirkondade, mitte ainult .ajalooliste rahvaste” võimu ning vallandades tohutu potentsiaali, mis peitub konkurentsivõimes, innovatsioonis ja piirkondlikus arengus.
Kunagi mandunud kolkana tuntud Galicia, kust suundus kümneid tuhandeid väljarändajaid Argentinasse ja Prantsusmaale, on pärast autonoomia saamist saanud rahvusvaheliselt tuntuks moe- ja rõivatööstuse keskusena (kui kaugel õieti on teie elukohast mõni Zara esinduspood?) ning võimsa ookeanipüügi laevastiku ja muljetavaldava tuuleenergia tootmise poolest (viimases osas oleks Galicia iseseisva riigina maailmas lausa kuuendal kohal). Alates pealinna Madridi konkurentsitust metroost Navarra auahne programmini ,,Horizonte 2010″ (75 protsenti elektrist taastuvate allikate arvel) ning Barcelona imelistest 1992. aasta olümpiamängudest Extremadura põhjapaneva .tehnoloogia algõppe ja vaba tarkvara plaanini” on paljud Hispaania eesrindlikud projektid ja edukad äriettevõtmised saanud alguse ning leidnud teostamist ja edasiarendamist just kohalike ja piirkondlike valitsuste toel. Sageli konflikte ja vastuolusid tekitanud devolutsioon mitmesuguse võimupädevuse, eriti aga poliitilise võimu üleandmise kujul linnadele ja piirkondadele (eriti Baskimaal ja Kataloonias, mis on mõlemas mõttes teistest piirkondadest ees) on olnud väga paljudes valdkondades vaieldamatult edukas.
Hispaania on püüdnud oma rahvusvahelises kuvandis rõhutada nii majanduslikku edu kui ka stabiilse lääneliku demokraatia rajamist ning riigi suurenenud rahvusvaheline mõju on leidnud head vastuvõttu ja imetlemistki kogu maailmas. Negatiivne kuvand, mis pääseb valla iga ETA tapmisega, ei ole suutnud seda muidu positiivset kuvandit märkimisväärselt kahjustada. Üldise arvamuse kohaselt jääb Hispaania püsima senisel kujul ning keskuse ja äärealade pinged kujutavad endast lihtsalt Hispaania poliitikaelu koostisosa, millega riigi demokraatlik süsteem tuleb valdavalt edukalt toime.
Kui pidada silmas edu, mida on saavutatud õitsengu ja arengu, ühtsuse ja stabiilsuse kuvandi levitamisel maailmas, võib tunduda, et Hispaania valitsus tegi endale karuteene, võttes Kosovo iseseisvuse ilmselt häälekaima vastase rolli. Kogu maailma ajalehed ja analüütikud tõlgendasid seda otsekohe Hispaania murena mõne oma piirkonna lahkulöömise pärast. Vladimir Putin sõnas juba mitu nädalat enne Kosovo iseseisvuskuulutust, et Hispaania probleemid sarnanevad Serbia omadega, sest sealgi leidub inimesi, kes .ei soovi olla Hispaania osa”. See ärritas tugevasti Hispaania poliitikuid ja ajakirjandust. Hispaania reageering Kosovole tundus neid sõnu ainult kinnitavat.
Paraku jäid selle juures arvestamata teised põhjused, mis seisid Hispaania eitava hoiaku taga. Esimeste sõnavõttude ägedat tooni seletavad osaliselt peatsed valimised (need toimusid kaks nädalat pärast Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni avaldamist), kuid silmas tuleb pidada ka kindlat poolehoidu rahvusvahelisele õigusele. Viimane on omamoodi identiteediküsimus sotsialistliku partei välispoliitikas, mis tuli võimule pika kampaania järel, mille ajal mõisteti hukka varasemate valitsuste toetus sõjalisele sekkumisele Iraagis nii ägedalt, et see kujunes sotsialistide välispoliitilise doktriini põhielemendiks. Valitsuse liikmed ja diplomaadid, samuti enamik analüütikuid ja ajakirjanikke väljendavad järjepanu vastuseisu Kosovo iseseisvusele, eitades samas igasuguseid paralleele Hispaania olukorraga. Aga juba tõik, et paralleelide puudumist on olnud vaja nii korduvalt toonitada, näitab, et siiski valitseb teatav hirm, et baski ja katalaani rahvuslased võivad neid paralleele näha. Kuid niisuguse mure võrdsustamine vahetu ohuga Hispaania praegusele terviklikkusele ei kajasta kindlasti maa praeguse poliitika tegelikku seisu.
Nii ajaloolises perspektiivis kui ka võrrelduna enamiku Lõuna-Euroopa ja Vahemereäärsete riikidega võib tänapäeva Hispaaniat kahtlemata pidada edukaks riigiks, mida ei ähvarda sugugi kokkuvarisemine. Kuni see ei muutu, ei ole ka tõenäoline Hispaania lagunemine separatistliku surve tõttu, kui tugevad ka poleks rahvuslikud tunded mõnes Hispaania piirkonnas. Veidi kõheldes ja mitmete konfliktide saatel on suurem osa hispaanlastest ja nende poliitilised juhid hakanud pidama Hispaania mitmekesisust väärtuslikuks kapitaliks ning rahvuslikku ja piirkondlikku identiteeti koos selle väljendustega (omavalitsus, keel, erakonnad, ühendused, kultuuri tutvustamine välismaal) ühise pärandi lahutamatuks osaks, mis toob kaasa raskusi ja pingeid, aga õhutab ka loovust ja tervitatavat konkurentsi. ETA tegevuse tõttu püsib vägivallaoht ning neid toetab väike osa elanikkonnast, aga kindlasti on valdav enamik neist, kes soovib muuta praegust olukorda, olgu siis suurema omavalitsuse või isegi iseseisvuse suunas või hoopis tugevama ja tsentraliseerituma Hispaania suunas, otsustavalt selle poolt, et probleemide lahendamiseks kasutataks ainult demokraatlikke meetodeid. On küll jäänud püsima pinged nende hispaania rahvuslaste vahel, kes ei taha seda mõista, ning äärealade rahvuslaste vahel, kes võitlevad oma eripära ja omavalitsuse säilitamise ja suurendamise eest. Kuid demokraatia tugevus selles seisabki, et surve ja pinged maandatakse progressi ja muutusi tagavate mehhanismidega, mis lõppkokkuvõttes tugevdab kogu maa demokraatlikku põhiolemust. Tänapäeva Hispaania poliitiline süsteem on seni sellega edukalt toime tulnud.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar