Bushi doktriin ja Kesk-Euroopa

Iraaki oli siiski mainitud: president oli kohustatud saatma mingi sõnumi ka Babiloni Campi, Poola okupatsioonitsooni peakorterisse. Ent tänusõnad Iraagis teenivatele sõjaväelastele mõjusid kui ääremärkus presidendi tavapärasele meeldetuletusele mõelda sel emotsionaalsel ajal kõigile neile, kes mis tahes põhjustel on oma perekonnast kaugel.¹

Polnud enam uhkust, millega presidendi nõunikud näiteks aastal 2003 kiitsid rahvusvahelist edu ja prestiiži, mille Poola pälvis, kui tegi oma vapra otsuse liituda Bushi administratsiooni kogutud “soovijate koalitsiooniga” sõjaks Iraagis. Võib juhtuda, et seekordne uusaastakõne andis tunnistust algavast suurest poliitikamuutusest peale Poola ka teistes Euroopa Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides: pärast 2003.-2004. aasta suurt Iraagi seiklust näeme 2005. aastast välispoliitika tasakaalustumist, eemaldumist liialdatud ja kriitikavabast USA-sõbralikkusest ning suuremat pühendumist ELile.

“Uue Euroopa” USA-meelsuse juured

Miks käitusid Ungari, Poola ja Tšehhi Vabariik, kõik NATO liikmed ja ELi liikmestaatuse künnisel riigid, Iraagi debatis just nii, nagu nad käitusid? Miks oli “transatlantilist” valikut nii lihtne teha? Kuidas langetati nii lihtsalt ja kriitikavabalt otsused minna kaasa George W. Bushi Iraagi doktriiniga – eriti arvestades nende riikide kodanike sügavalt sõjavastast hoiakut?

Esimesena tuleb täheldada, et kui Poola juhtum on mingilgi määral tüüpiline, siis ei teinud regiooni poliitikud ega parteid midagi, et õhutada laiemat teemakohast debatti: ei osas, mis puudutas olukorda Iraagis, Bushi doktriini ega asja juriidilisi või moraalseid külgi. Pole näha, et ükski liidritest, kes otsekohe kindlalt ära otsustasid, milline suund võtta, oleks pidanud oluliseks ühiskonnaga sel teemal diskuteerida.

Muidugi, poliitilised liidrid ju teadsid, et ühiskonna suund oli nende omaga vastupidine – sõja trummipõrinast eemale – ning Iraagi teema allasurumine võis seega olla puhtpragmaatiline otsus. Samas on aga rabav ka see, et ühiskonnad, kus sõjavastased meeleolud olid selged ja tugevad, ei suutnud kanaliseerida neid vaateid mingiks arvestatavaks sõjavastaseks liikumiseks, veel vähem nõuda aru poliitikutelt. Liidrid marssisid sõtta, samal ajal kui kodanikud kulgesid vastassuunas; vahele jäi tühjus, mille täitmiseks ei teinud ka meedia tegelikult mitte midagi.

Otsuse USA koondatavat “soovijate koalitsiooni” vägedega toetada tegid Poolas president ja peaminister, konsulteerides välis- ja kaitseministriga.² Valitsuse laiemas ringis seda ei arutatud, parlamendidebatist rääkimata.³ Kuigi välisminister Wlodzimierz Cimoszewicz väitis, et otsuse tegemine ei olnud kerge, langes see märkimisväärselt kiiresti. Näib ka, et otsuse aluseks said faktorid, mis figureerisid olulisena ka Ungaris, Tšehhi ja regiooni teiste riikide kalkulatsioonides. Poola puhul saab välja tuua kolm tegurit, mis mõjutasid välispoliitilisi samme otsustavalt: esiteks lojaalsus USA-le, teiseks veendumus, et osalemine rahvusvahelises sõjalises operatsioonis tõstaks Poola rahvusvahelist prestiiži, ning kolmandaks Iraagi ülesehitamisel terendavate ärivõimaluste peibutus.

Poola nagu ka teiste “Uue Euroopa” maade valitsuse lojaalsus USA-le oli 2003. aastal kindlamast kindlam. Selle allikaks oli ja on praegugi hirm Venemaa ees. Poola ja teised Kesk-Euroopa liidrid ei ole üldse naiivsed, nad saavad vägagi hästi aru, et EL on alles kaugel arvestatava sõjalise võimekuse saavutamisest, liikmestaatust selles organisatsioonis ihati ennekõike materiaalsetel põhjustel. Üha enam tajutakse ehk sedagi, et NATO ei pruugi enam olla sama efektiivne, nagu ta kunagi oli – see jätabki maailma supervõimu USA ainsaks reaalseks julgeolekutagatiseks Kesk- ja Ida-Euroopa regioonis. On veider juhus, et selles Poola valitsuses, mis oli nõnda kiire Bushi poliitikat toetama, domineerisid kommunismiga seotud isikud. Kuigi nad olid olnud lojaalsed Moskvale, ei valmistanud neile mingit probleemi suunata oma usaldus nüüd Washingtonile. Ent nende käitumine peegeldas kogu Kesk- ja Ida-Euroopas valitsevat tõekspidamist, mille kohaselt USA oli pühendunud liitlane ja pikaajaline sõber, keda ei tohi alt vedada.

See tõi kaasa ka Washingtoni sõttamineku põhjenduste kriitikavaba omaksvõtu. Nagu teisedki regioonis, aktsepteerisid ka Poola liidrid Bushi-Blairi veendumust, et Saddam Husseinil on massihävitusrelvi, mis kujutab enesest tõsist ja akuutset ohtu. Nad isegi nõustusid juriidiliselt veelgi nõrgema põhjendusega, et soovitav režiimimuutus oli piisav põhjus tegutsemiseks. Nad aktsepteerisid ilma nurinata vastuolulist väidet, et Saddam oli liidus Al Qaida terroristidega ja valmis viimaseid relvadega aitama. Samas on aga huvipakkuv – võib-olla annab see ka tunnistust Poola liidrite tundlikkusest tõrksa avaliku arvamuse suhtes -, et Iraaki minekut püüti portreteerida kui missiooni, mis ei erinenud palju rahukaitseoperatsioonidest, kus Poola väed olid ÜRO siniseid barette kandes mitmel pool maailmas juba osalenud.

Lootus võita prestiiži

“Poola prestiiž” rahvusvahelisel areenil oli faktor, millele paljud Poola poliitikud viitasid vähemalt 2003. aastal korduvalt. Varssavi oli väga rahul, kui tasu USAga liitumise eest paistis saabuvat peaaegu kohe, pärast USAd toetava “Kaheksa kirja” avaldamist. 2003. aasta maikuus tegi president Bush oma Euroopa-turnee esimese peatuse Krakowis. Tony Blair külastas Varssavit ning päevalehe Rzeczpospolita juhtkirjakirjutajate hinnangul andsid mõlemad sündmused tunnistust sellest, et Poola oli võetud “tegijate seltskonda”: ta oli tõsine partner, mitte mingil juhul USA satelliit ja kohe kindlasti mitte “Trooja eesel,” milleks Saksa meedia oli ta ristinud. Kõik see näitas ajalehe hinnangul Iraagi asjus tehtud otsuste õigsust.⁴

2003. aasta septembris deklareeris Poola kaitseminister Jerzy Szmajdzinski, et okupatsioonitsooni (mida ametlikes diskussioonides alati hoolikalt stabilisatsioonitsooniks nimetatakse) vastuvõtmisega Poola “tugevdas oma positsiooni rahvusvahelisel areenil”. “Meid peetakse usaldusväärseks liitlaseks ning rahvusvahelise elu aktiivseks osaliseks,” jätkas ta, ning “see hoiab kõrgel tasemel meie strateegilist partnerlust USAga ja häid suhteid teiste NATO liikmetega”.⁵

Poola suhtumist Iraagi probleemi iseloomustab ka tõik, et paljud pidasid seal kohalolemist ka lihtsalt “heaks äriks”. Paljudel Poola ehitus-, aga ka kaitsetööstusettevõtetel on pikaajaline Iraagis töötamise kogemus ning nad lootsid väga, et sõjajärgsete äritehingute väljajagamisel läheb Poolal kui usaldatud liitlasel iseäranis hästi. Ning tõesti, Poola endine rahandusminister ja peatne peaminister Marek Belka sai Paul Bremeri juhitud esimeses Iraagi administratsioonis kõrgeks majandusjuhiks.

Siginevad kahtlused

Vähestest ja meedias vaid väga nõrka kaja pälvinud leidvatest ettevaatusele manitsevatest häältest, mis kõlasid 2003. aasta algupoolel, kui Poola juhid kiirustasid Bushi doktriini tunnustama, oli tuntuim ilmselt Poola esimese kommunismi-järgse peaministri Tadeusz Mazowiecki oma. Mazowiecki kahtles, kas oli ikka tark kirjutada nõnda kiiresti ja “ilma piisava järelemõtlemiseta” alla “Kaheksa kirjale”.⁶

Endine Solidaarsuse peaminister oli ka üks vähestest, kes nõudis riigi poliitilistelt liidritelt järjekindlalt aru sõjalise osaluse kohta Iraagis. Muu hulgas pidas Mazowiecki vajalikuks avalikku arutelu selle üle, mida õieti tähendab “stabilisatsioonimandaat,” mida Poola oli vastu võtmas. Ta on öelnud ajalehele Gazeta Wyborcza, et oli hullumeelsus võtta vastu sellised volitused ilma laia avaliku aruteluta ja täie teadmiseta, mida see tähendab.

Mõningase kurbusega täheldas ta ka, et esimest korda pärast vana režiimi kokkuvarisemist 1989. aastal kadus Poola ühiskonnas välispoliitiliste eesmärkide osas konsensus. Ta möönis, et maailm on suuresti muutunud ning mitmed võtmeküsimused nõuavad nüüd selget vastust: “Esiteks maailmakorra unilateraalsus või pluralism. Teiseks Euroopa ja Ameerika suhted. Kolmandaks Poola koht selles pildis.” Ta nentis aga, et “neis fun-damentaalsetes küsimustes oleme otsused ära teinud, justkui ei nõuaks need mingit järelemõtlemist!”⁷

“Uue” ja “vana” Euroopa vahel tekkinud lõhe ületamiseks kulub mõnevõrra aega; 25-liikmeline EL astub aga oma arengus küllaltki turbulentsesse faasi ja on kindlasti raskesti juhitav.

Lisaks sõnastas ta mõtte, mille Poola president ja peaminister, isegi kui see neile pähe tuli, kohe kõrvale jätsid. Nimelt: selleks et Poola saaks oma kaasalöömisega mingi kindlama prestiiži omandada, peab Iraagi operatsioon kujunema edukaks ka pikemas perspektiivis. Ning võimalust, et võiks minna teisiti, ei tahtnud Poolas keegi kaalumisele võtta.

Miks Poola meedia Iraagiga seotud probleeme süvitsi käsitleda ei võtnud, on küsimus, mis vääriks eraldi uurimust; rabav aga on, et nii televaatajatele kui lehelugejatele serveeritav igapäevane menüü koosneb põhiliselt kodustest “skandaalidest ja afääridest”. “Skandaale ja afääre” on Poola kahtlemata genereerinud mitmete köidete jagu. Tavaliselt on tegemist poliitika ja ärimaailma suhetega ning üheks peategelaseks on sageli 2004. aasta maini valitsusparteiks olnud SLD, s. o Demokraatlik Vasakliit. Meedia huvitatus kodustest skandaalidest võib seega olla täiesti õigustatud, ent ka sellisel juhul peaks arutlus teisi radu pidi välja jõudma Poola tegevuse juurde Iraagis: kas saab riik, millel endal on nii suured probleemid riigi ja institutsioonide loomisega, tõesti anda tugeva panuse riigiehitamisse mujal? Kas riik, kus kodumaised äri ja poliitika suhted näivad olevat äärmiselt ebaterved ning kus korruptsioon on igapäevane nähtus, saab tõesti omandada rahvusvahelisel areenil prestiiži lihtsalt seeläbi, et on kaasamineja USA ad hoc moodustatud koalitsioonis?

Sellistele küsimustele püüdis tähelepanu juhtida välispoliitikaga tegelev akadeemik Roman Kuzniar oma nõelavas artiklis, mis on peidus Varssavi ülikooli rahvusvaheliste suhete instituudi rahvusvaheliste uuringute fondi küllaltki vähese lugejaskonnaga ja marginaalses aastaraamatus.⁸ Nagu teisedki kriitikud, märgib Kuzniar “debati täielikku puudumist Iraagi sõjas osalemise põhjuste üle”, ent, mis veelgi hullem – sellise debati tekkimata jäämist isegi siis, kui Iraagist massi-hävitusrelvi ei leitud ning USA ja Suurbritannia juhtkond möönsid, et Saddamil ei pruukinudki olla sidemeid Al Qaidaga. Ameerikas ja Suurbritannias inspireeris see nõudmise luua uurimiskomisjon, Poolas aga, nagu Kuzniar märgib, järgnes vaikus.

Meeli valitses “geopoliitiline segadus”

Kuzniari arvates tähendas “eksootiline Iraagi seiklus, et Poola laskis silmist enda ees seisva tegeliku ülesande – ehitada üles moodne ja efektiivne riik, mis suudab toimida Euroopa Liidus”. See tõi ilmsiks ka “Poola poliitilise klassi vastuolulised geopoliitilised instinktid.” Üks tagajärgi oli Kuzniari hinnangul aga see, et Poolal ei jäänud aega keskenduda rollile, mida ta saanuks mängida ELi “idapoliitikat”, s. o ELi Venemaa, Valgevene ja Ukraina poliitikat kujundades. Tegu on “Poolale strateegiliselt olulise piirkonnaga”, millest aga Varssavi poliitikute meeli valitseva “geopoliitilise segaduse” tõttu lihtsalt mööda vaadati. Võib väita, et see oli Ukraina Oranž revolutsioon, mis paiskas need poliitikud lõpuks Bagdadist Kiievisse. Aleksander Kwasniewski oli vägagi innukas pakkuma oma teeneid mis tahes Euroopa poliitikutele, kes tulid tema juurde paremat Ukraina-mõistmist otsima, ning näib, et tal isiklikult õnnestus mängida kriisi lahendamisel tänuväärset rolli.

Iraagi missiooni asjus kahtlemine, mis varem oli leidnud vaikset mainimist vaid üksikutes artiklites või madala profiiliga konverentsidel, hakkas suuremat hoogu koguma ja tähelepanu pälvima 2004. aasta kevadel. Kuigi vähesed mainisid seda avalikult, oli Saddami massihävitusrelvi ja sidemeid Al Qaidaga kinnitavate tõendite puudumine siiski tõsiselt häiriv, samuti nagu oli seda poolakatest langenute nimekirja aeglane, kuid pidev pikenemine. Uljad väited, et Poola rahvusvaheline prestiiž kasvab, vakatasid, kui ilmsiks said USA vägede poolt Iraagis ja Quantí¥namos toime pandud piinamised. Majanduslik kasu ärilepingute näol oli samuti aeglane materialiseeruma. Ent kõige tugevama hoobi andis Poola eneseuhkusele ilmselt see, et Washington keeldus liitlassuhtele vaatamata USAsse reisivate Poola kodanike viisanõude kaotamisest.

Otsitakse taganemisteed

Nii hakatigi 2004. aasta lõpus küsima: “Millal me Iraagist ära tuleme?” Selle küsimuse esitas endale isegi kaitseminister Jerzy Szmajdzinski, pakkudes vastuseks 2005. aasta lõppu – enne, kui peaminister Marek Belka talle meenutas, et Poola sõjaväelased jäävad Iraaki, “kuni meie missioon seal on täidetud”. Välisminister Wlodzimierz Cimoszewicz aga selgitas, et Poola tahaks lahkuda peatselt pärast Iraagi valimisi, lisades lepitavalt, kuigi mõnevõrra ebasiiralt, et “me ei ole kunagi aktsepteerinud seda, kuidas härra Rumsfeld Euroopa vanaks ja uueks osaks jagas”.⁹

Kogemust, mille Poola sai kokkupuute Bushi doktriini ja Iraagi konfliktiga, on küllalt lihtne kokku võtta ning see viib järeldusteni, mis käivad küllaltki universaalselt ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohta. Esiteks, otsuste langetamisel sai määravaks lojaalsus USA-le kui peamisele julgeolekutagajale, kes suudab Venemaad vaos hoida.

Teiseks, valitsused ja poliitikud said oma kodanike sõjavastast hoiakut karistamatult ignoreerida, teades hästi, et pikalt eksisteerinud Ameerika-meelsus on tugev ja jääb tõenäoliselt peale.

Kolmandaks, terves regioonis ei teinud peaaegu keegi, ei valitsused ega opositsioonipoliitikud, katsetki algatada asjakohastel suurtel teemadel tõsist debatti.

Neljandaks, meedia oli hea meelega valmis valitsuste poliitikat toetama ning isegi kui selgus, et algsed sõttamineku põhjused (massihävitusrelvad ja terrorism) ei pea ei nõutud üheltki Kesk- või Ida-Euroopa valitsuselt tõsiselt aru.

Viiendaks, kalkulatsioonid, millega oma tegevust õigustati, olid vägagi pragmaatilised ja materialistlikud: kas julgeolekukaalutlused nagu pääs NATOsse või ärihuvid.

Kuuendaks, riikidele, mis samal ajal astusid ELi, kujunes Iraagi sõda tõsiseks katsumuseks, mille tegelik tagajärg selgub alles hulga aja pärast.

Mis saab edasi?

Poola, seni küll väike kursimuutus suhtumises Bushi ja Iraaki võib tähistada 2005. aastal selgepiirilisemaks joonistuva poliitilise muutuse algust. Ukrainas 2004. aasta novembris alguse saanud poliitilised muutused tõid Poola tagasi talle loomuomasesse poliitilisse keskkonda ja vähendas – Roman Kuzniari sõnadega – “Poola poliitilise klassi väärastunud geopoliitiliste instinktide” mõju poliitikale. Võimalik, et see ajendab 2005. aasta valimistel võimule tulijaid riigi välispoliitilist mõtlemist uuesti tasakaalu viima. Kui seda ei juhtu, siis on raske uskuda, et Poola ja teiste regiooni riikide liikmestaatus osutub ELis edukaks. Pärast pikki pingutusi saavutamaks esimese iseseisvusperioodi kaht selget välispoliitilist eesmärki, liikmestaatust ELis ja NATOs, on järgmine ülesanne leida sobiv funktsioon NATO-le ja panna laienenud EL efektiivselt tööle.

“Uue” ja “vana” Euroopa vahel tekkinud lõhe ületamiseks kulub mõnevõrra aega; 25-liikmeline EL astub aga oma arengus küllaltki turbulentsesse faasi ja on kindlasti raskesti juhitav. Ent siiski oleme praegu tunnistajateks uue välispoliitilise perioodi algusele, mil Euroopa Liidu edukusest saab organisatsiooni uutele liikmetele siiras poliitiline prioriteet. Teisest küljest võib äsja öeldu osutuda vaid soovmõtlemiseks, mis peegeldab tahet näha pühendumust Euroopale ka seal, kus seda ei ole. Ei tohiks aga minna kaua aega, kui näeme, millises suunas asjad liiguvad.