Mis on ja mis ei ole demokraatia edendamine?

Siiski üllatasid hiiglaslikud rahvamassid Kiievi kesklinnas ja mujal paljusid, sest Ukraina võitlus demokraatia eest on viimasel kümnendil vaid harva pälvinud Lääne ajakirjanduse suuremat tähelepanu. Enamik Lääne vaatlejaid oli võtnud omaks Moskva arusaama Ukrainast kui emakese Venemaa lahutamatust osast ning Venemaa levitatava stereotüübi ukrainlastest kui passiivsest ja alistuvast rahvast. Oranž revolutsioon tuli niisiis üllatusena, kuid positiivse üllatusena.

Kuidas Ameerika mõjutab?

Mõningaid Ukraina sündmuste jälgijaid need sündmused aga ei vaimustanud ega üllatanud. Isehakanud pühakutest imperialismivastaste brigaadile tähendas Ukrainas toimunu lihtsalt uusimat peatükki Ameerika sekkumise ja ekspansiooni loos. Selmet näha vaprate ukrainlaste püüdeid edendada demokraatiat, näevad Moskvas, Londonis, New Yorgis või Washingtonis pesitsevad skeptikud LKA rahastatud ja Valge Maja korraldatud vandenõu, mille eesmärk on õõnestada Venemaa mõjusfääri ja laiendada Washingtoni imperiaalset haaret.

Neil kriitikutel on mõnes üksikus asjas õigus, väga paljus nad aga eksivad täielikult ja põhjalikult.

Kas ameeriklased on sekkunud Ukraina siseasjadesse? Jah, on küll. Ameerika mõju levitajad eelistavad oma tegevust iseloomustada küll muude mõistetega nagu demokraatiaabi, demokraatia edendamine, kodanikuühiskonna toetamine jmt, kuid nii või teisiti on sellega kaasnenud Ameerika raha ja kodanike liikumine Ukrainasse sihiga soodustada teatud poliitilist muutust. Juba aastaid enne sügisesi Ukraina presidendivalimisi spondeerisid Ühendriikide Rahvusvahelise Arengu Agentuur (USAID), Rahvuslik Demokraatia Sihtasutus (NED)ja veel mõned fondid paljusid Ameerika organisatsioone, sealhulgas Rahvusvahelist Vabariiklikku Instituuti (IRI), Rahvuslikku Demokraatlikku Instituuti (NDI), Rahvusvaheliste Erainvesteeringute Keskust, Solidaarsuskeskust, Euraasia Fondi, Internewsi ning Freedom House’i, et need jagaksid väiksemaid grante ja tehnilist abi Ukraina kodanikuühendustele. Sama tegi Euroopa Liit TACISe programmiga ning mitmed Euroopa riigid kahepoolsete suhete ja eraorganisatsioonide vahendusel (viimaste seas näiteks Sorosi rahastatud Rahvusvaheline Renessansifond ja German Marshall Fund of the US).

Ükski neist organisatsioonidest ei keskendu vaid valimistele, sest demokraatia tähendab kaugelt enamat kui pelgalt hääletamist. Kuid 2004. aasta ülioluliste presidendivalimiste lähenedes koondasid mainitud Ameerika ja Euroopa organisatsioonid oma ressursid vabade ja ausate valimiste pidamiseks vajalike tingimuste loomiseks. Lääne organisatsioonid õpetasid välja ja andsid ka teatud otseabi mitmele grupile, näiteks Ukraina Valijate Komiteele (KVU), riigi võimsaimale valimiste jälgimise organisatsioonile, mis omakorda tegutses presidendivalimiste kõigi kolme vooru ajal tihedas koostöös rahvusvaheliste vaatlejatega. Lääne abistajad kogusid ka ressursse valimisjaoskonnast väljuvate inimeste küsitlemiseks, mida viis läbi Ukraina vabaühendus Demokraatlike Algatuste Fond, kuid rahastasid konkurentsi õhutamiseks veel üht küsitlust, mida teostas Kiievi Rahvusvaheline Sotsioloogiainstituut. NED toetas otseselt Interneti-välja-annet Ukrainskaja Pravda, mis väidetavalt on kõige sõltumatum ja kriitilisem uudistekanal (kunagi juhtis seda 2000. aastal mõrvatud ajakirjanik Georgi Gongadze). Freedom House toetas kodanikurühmitust Znaju ja koalitsiooni Valikuvabadus, kuhu muu hulgas kuulus tudengiliikumine Pora. Konverentside ja üllitistega toetasid Ameerika demokraatiaabiorganisatsioonid ka infovahetust ja kontaktide loomist Ukraina ning Slovakkia, Horvaatia, Rumeenia ja Serbia demokraatide vahel. Üldisemas plaanis toetasid kõik need grupid ajutruste ja kodanikuühendusi, mis propageerivad head valitsemist, läbipaistvust ja demokraatlikke väärtusi.

Kas USA valitsus toetas otseselt Juštšenko valimiskampaaniat? Vähemalt minu teada mitte. Nii IRI kui NDI olid korraldanud väljaõpet sellistele parteidele, mis liitusid hiljem Juštšenko koalitsiooniga. AFL-CIO Solidaarsuskeskus tegi tihedat koostööd ametiühingujuhi Mihhail Volõnetsiga, kes kuulub Juštšenko koalitsioonipartneri Julia Tõmošenko bloki raames parlamenti. Kuid ükski USAIDi või mõne muu valitsusallika rahastatud Ameerika organisatsioon pole andnud opositsioonile otsest abi. Enne presidendivalimisi on Ameerika suursaadikud Ukrainas korduvalt selgitanud, et selline tegevus ei ole lihtsalt lubatud. Välismaine eraviisiline abi ja nõustamine — sealhulgas Venemaalt — võis küll Juštšenko kampaanias oma osa mängida. Juštšenko valimiskampaanias osalesid ilmselt Ameerika ja Vene avalikkussuhete konsultandid, samamoodi aitasid nad kaasa Janukovitši valimiskampaaniale nii Ukrainas kui ka tema suhtekorralduse kampaaniale Washingtonis. Nii väitis näiteks Ameerika poliitikakonsultant Dick Morris, et nõustas Juštšenko kampaaniat, samal ajal oli aga Janukovitši abistamiseks palgatud mõjukas Washingtoni suhtekorraldusfirma Jefferson Waterman International.

Võimalik, et tulevastel valimistel kehtestab Ukraina karmima kontrolli välismaise raha ja abi kasutamise üle. Kuid selline eraviisiline, kasumile orienteeritud nõustamine käib kogu maailmas ning monopol sellel turul ei kuulu enam ammugi ameeriklastele. Postsovetlikus maailmas on võimsateks tegijateks hoopis mitmed Vene firmad, näiteks Nikkolo M ja Image-Kontakt.

Venemaa president Vladimir Putin, Lääne sekkumise üks põhilisi kriitikuid, peaks enne Lääne tegevuse hukkamõistmist veidi mõtisklema enda osa üle Ukraina valimistulemuste mõjutamise katsetes. Kujutage vaid ette reaktsiooni kogu maailmas, kui president Bush võtaks ette kaks visiiti Mehhikosse, kusjuures osaleks sisuliselt sealsete presidendivalimiste kandidaatidest endale sobivaima kampaanias. Samas on Ameerika konsultandid osalenud ka Venemaa valimiskampaaniates: kohe tulevad meelde 1996. aasta presidendivalimised, kuid ka 1999. aastal palkas Putinit toetav naftafirma Sibneft kampaaniat abistama Lääne firma Shandwick International. Praegugi on nii Venemaa valitsus kui opositsioon palganud Ameerika suhtekorraldusfirmad tööle oma kasuks Washingtonis ja Londonis.

Kas Ameerika raha oli Oranži revolutsiooni põhjuseks? Kindlasti mitte. Demokraatia võidulepääsu Ukrainas tagas nõrga, lõhenenud ja korrumpeerunud ancien regime’i ning ühendatud, mobiliseeritud ja äärmiselt motiveeritud opositsiooni kombinatsioon. Kõige selgemalt tõi Kutšma seadusevastasuse vahest välja Gongadze mõrv, mis motiveeris Ukraina demokraatliku opositsiooni andma endast kõik presidendivalimiste võidu tagamiseks. Võidupotentsiaaliga ühendatud opositsioon pakkus ka majanduseliidile mõistliku alternatiivi. Eliidiga liitus aga ka 40 000 keskklassi esindajat, kes andsid oma väikese vahetu panuse Juštšenko kampaaniasse. Valimiste teise vooru võltsitud tulemuste tõttu jalule aetud rahvamass avaldas omakorda survet parlamendile ja ülemkohtule, et need langetaksid ainuõige otsuse ja tühistaksid valimised. Seejärel astusid Ukraina valijad kolmandat korda urnide juurde ja valisid (uuesti) presidendiks Juštšenko. Ameeriklased ei juhtinud ukrainlaste liikumist, kuid toetasid seda Ukraina demokraatide palvel ettenähtud piirides. Pora solidaarsust taotlev kiri oli suunatud “kõigile vaba maailma kodanikele”, mitte aga Valgele Majale või Downing Streetile.

Kas Ameerika demokraatia edendamise gruppidel on revolutsiooniretsept? Ei, ei ole. Demokraatlikke revolutsioone korraldavad kohalikud demokraadid, mitte aga välismaised heategijad. Kui kohalikud olud seda ei võimalda, ei suuda demokraatia võidule pääseda, vaatamata sellele, kui oskuslikult ei jagataks tehnilist abi või kui strateegiliselt ei eraldataks raha. Õigupoolest tegutsevad need organisatsioonid enamikus arenevates (ja hääbuvates) demokraatlikes riikides, kuid üleminek demokraatiale on üsna harv nähtus. Iga Serbia kohta tuleb oma Valgevene, iga Gruusia kohta Aserbaidžaan, iga Ukraina kohta Venemaa.

Võib julgelt öelda, et ajal, mil Ameerika populaarsus maailmas on kõigi aegade madalaim, on demokraatlike ideaalide külgetõmme kogu maailmas kõigi aegade suurim.

Kas Ameerika demokraatiaabiorganisatsioonid viivad ellu Bushi administratsiooni tahet? Tegelikult mitte. Üks suuremaid USA demokraatia edendamise püüete müüte ongi see, nagu korraldaks mõni Valge Maja kõrgem ametnik hoolikalt ja üksikasjalikult NEDi, Freedom House’i või Euraasia tegevust. Tegelikult võivad Valge Maja ja riigidepartemangu kõrgemad ametnikud küll põhimõtteliselt toetada nende tööd, kuid neil ei ole peaaegu mingit pistmist selliste programmide väljatöötamise või elluviimisega, mida mainitud Ameerika vabaühendused rakendasid näiteks Ukrainas. Mõneski riigis on USA valitsuse poliitika ja vabaühenduste demokraatia edendamine isegi otseselt vastuolus, nagu ma võisin isiklikult kogeda Moskvas Nõukogude Liidu lõpupäevil. “Nemad” toetasid Gorbatšovi, “meie” tegime koostööd Gorbatšovi oponentidega liikumises Demokraatlik Venemaa (üks minu partnereid oli toona Sergei Markov, kes viimastel kuudel on olnud tegev Viktor Janukovitši valimiskampaanias). Samasugune lõhe avaldub paljudel maadel praegugi.

Kas selline sekkumine rikub rahvusvahelisi norme? Tänapäeval enam mitte. Kunagi seisis küll riigi suveräänsuse mõiste kõigest kõrgemal. Vaid mõne aastakümne eest kujutas suveräänsuse kui universaalse väärtuse edendamine progressi, sest riikluse areng kiirendas impeeriumide lagunemist. Nüüd aga rõhutavad riigi suveräänsuse edemust muude põhimõtete ees tavaliselt need, kes üritavad säilitada oma autokraatiat, uuteks progressivistideks on aga need, kes propageerivad rahva suveräänsust. Ukrainas ei rikkunud välismõjurid, mis üritasid aidata teha rahva hääl kuuldavaks, kindlasti mitte ukraina rahva suveräänsust, vaid hoopis kaitsesid seda.

Demokraatiaidee on mobiilne

Pealegi oli enamik Ukraina Oranži revolutsiooni füüsiliselt või Interneti vahendusel sekkunud “välismaalasi” eraisikud, keda motiveerisid ideaalid, mitte aga riikide ja riiklike huvide esindajad. Ääretult erinevate inimeste – toome näiteks Eminemi ja Usama bin Ladini — ideed liiguvad takistusi kohtamata üle piiride nii Interneti, raadio, raamatute, televisiooni kui ka lihtsalt reisivate inimeste vahendusel. Miks ei peaks siis samamoodi liikuma demokraatiaidee? Pora tudengid ei vajanud Serbia Otpori või Gruusia Kmaraga tutvumiseks Ameerika vabaühenduste abi. Info nende gruppide ideede ja taktika kohta on kättesaadav kakskümmend neli tundi ööpäevas. Passi värvile vaatamata vaimustas Ukraina demokraatide julgus ja enesekindlus paljusid kanadalasi, britte, baltimaalasi, moldovlasi, valgevenelasi, usbekke ja venelasi. Tegelikult pole paljud Ameerika vabaühenduste kasuks töötavad inimesed isegi Ameerika kodanikud, vaid veendunud demokraadid kogu maailmast. Vahest kõige täpsem oleks seda nimetada idealistlikuks rahvusüleseks demokraatia-liikumiseks. Ameeriklased küll osalevad selles, kuid see pole enam pelgalt Ameerika projekt. Võib julgelt öelda, et ajal, mil Ameerika populaarsus maailmas on kõigi aegade madalaim, on demokraatlike ideaalide külgetõmme kogu maailmas kõigi aegade suurim. Viimasel kuul leidis Ukrainas aset midagi märksa suuremat kui ainult Ida ja Lääne geopoliitiline vägikaikavedu — ja loodetavasti ei olnud see viimane kord.

Michael McFaul on Stanfordi ülikooli politoloogia abiprofessor ja Carnegie’ Rahvusvahelise Rahu Sihtasutuse teadlane