Venemaa muutuv välis- ja julgeolekupoliitika Põhja-Euroopas
Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituut, 2022
Venemaa ja Põhjamaade suhete dünaamika on alati peegeldanud üldisemaid muutusi Venemaa välispoliitikas. Alates Vladimir Putini kolmandast ametiajast mõjutab geopoliitiline jõuvõtmine ka Põhjamaid ning väikeriikide julgeolekupoliitika manööverdamisruum on muutunud ja ahenenud.
Seotud artiklid
Robert Cooper: Euroopa vajab rohkem julgeolekukultuuri
Diplomaat Robert Cooperi on nädalakiri The Economist tituleerinud Briti välisministeeriumi litsentseeritud mõtlejaks. Tema esseed, mis nüüd on Fontese kirjastatuna saadaval ka eestikeelses raamatus "Riikide murdumine. Kord ja kaos 21. sajandil", kuuluvad paljude ekspertide arvates samasse kategooriasse Samuel Huntingtoni ja Frances Fukuyama krestomaatiliste tekstidega.
Mark Leonard: EL ei peakski olema suurvõim
Mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu tegevdirektor Mark Leonard ütleb, et Euroopa Liit on suhetes Venemaaga tugev eeskätt pikemaajalises perspektiivis, kuid lühema aja vältel suudab Moskva esitada ühendusele tõsiseid väljakutseid.
Välispoliitika ja riikliku julgeoleku ohud presidendi vahetumise ajal
Presidendivõimu üleminekute ajalugu õpetab meile äärmist ettevaatust, näidates ohte ja väärsamme, mida võivad astuda nii uustulnukad kui ka kõige kogenenumad isikud.
08.08.2008 ja Lääne uus julgeolekuparadigma
Vene sõda Gruusias peaks kinnitama ka suurimaile skeptikuile ning optimistlikematele lillelastele, et Läänel ja Venemaal on tänaseks sisuliselt konfliktsed püüdlused ja strateegiad nende saavutamiseks.
Kes tahab sõda, valmistugu rahuks?
Öeldes otsesõnu välja, et meie, lääneriigid, kardame nii külma kui kuuma sõda Kremlist enam, paljastame oma "punased jooned" ja peame ka mittesõjalisi lahendusi otsides seisma diplomaatilisel frondil sisuliselt alasti.
Populismi surve Eesti välissuhtlusele
Eesti võlgneb oma esimese tosina taasiseseisvusaasta välispoliitilise edu suuresti tõigale, et välispoliitilised eesmärgid hoiti lahus sisepoliitilistest kemplustest. Enn Soosaar kardab, et see hea tava on kadumas.
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu
Mis juhtub pärast seda, kui läbirääkimisruumi uksed on sulgunud? Eesti-Vene piirilepingute 13aastase saaga varal uurib Diplomaatia, kuidas on läbi rääkida venelastega.
Kuidas valida, mida tõlkida
Iga raamat, mis tõlgitakse eesti keelde, rikastab kultuuri ja parandab meie arusaama maailmast. Julgeoleku- ja välispoliitika-alased raamatud annavad eestlastele eriti seda viimast. Tegu on ju teemadega, mis viiskümmend aastat ei kuulunud avatud debatti, ilmusid vaid ühesuunalised mõttetud tekstid, mis sobisid parimal juhul heaks pilamaterjaliks.
Sõda või rahu?
See artikkel on kirjutatud neile, kes usuvad, et sõjad pole ainult üksikute kurjade juhtide leiutis, vaid näevad sõdade vallapäästmises laiemaid seaduspärasusi.
Vene-Valgevene liit ja Euroopa Liidu ühtne välispoliitika
Kremlis valitseb kindlasti rõõmus elevus. Ainsas kohas, kus Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja välispoliitika (CFSP) võinuks tõesti midagi tähendada - suhetes ELi idapoolsete naabritega -, on see osutunud täiesti tulutuks. Õigupoolest mitte lihtsalt tulutuks, vaid lausa läbikukkunuks.
Vaira Vīķe-Freiberga: “Mina tundsin end Moskvas päris hästi, Putini kohta ma tõesti ei oska öelda.”
Läti presidendiga tegi intervjuu ETV ajakirjanik Astrid Kannel.
Quod licet Iovi…
Neokonservatiivse välispoliitika analüüs peaks panema ka Eesti paremini aduma, millised on või peaksid olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused.
Sisenemis- ja väljumisstrateegiad
Mille põhjal peaks Eesti otsustama, millisel sõjalisel välismissioonil osaleda? Millised peaksid olema asjaolud, mis sunnivad missiooni lõpetama ja koju tulema?
Venemaa välispoliitika sisetegurid: majandushuvid, identiteet, stabiilsus
Venemaa välispoliitika eripalgelisus eri situatsioonides ei tulene mitte hoolikalt läbi mõeldud kavalast plaanist, vaid on paljuski mitmete sisepoliitiliste tegurite vastastikuse mõju ja kattumise tagajärg.
Sanktsioonid: välispoliitika käepikendus või õigusemõistmise vahend?
Möödunud nädalal teatasid Ameerika Ühendriigid, et kehtestavad uued sanktsioonid Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule (International Criminal Court, edaspidi ICC). Põhjuseid sanktsioonide kehtestamiseks võib leida mitu, alustades rahuolematusega ICC toimimisega ning selle tehtud otsustega, aga otsust võib omistada ka poliitilistele tagamaadele. Seejuures on hea peatuda lühidalt paaril olulisel küsimusel: esiteks, mida endast üldse õigupoolest kujutavad sanktsioonid, teiseks saame arutleda konkreetse juhtumi näitel sanktsioonide kehtestamise põhjuste üle ning vaadelda nende mõju nende adressaatidele.