Venemaa muutuv välis- ja julgeolekupoliitika Põhja-Euroopas
Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituut, 2022
Venemaa ja Põhjamaade suhete dünaamika on alati peegeldanud üldisemaid muutusi Venemaa välispoliitikas. Alates Vladimir Putini kolmandast ametiajast mõjutab geopoliitiline jõuvõtmine ka Põhjamaid ning väikeriikide julgeolekupoliitika manööverdamisruum on muutunud ja ahenenud.
Seotud artiklid
Populismi surve Eesti välissuhtlusele
Eesti võlgneb oma esimese tosina taasiseseisvusaasta välispoliitilise edu suuresti tõigale, et välispoliitilised eesmärgid hoiti lahus sisepoliitilistest kemplustest. Enn Soosaar kardab, et see hea tava on kadumas.
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu
Mis juhtub pärast seda, kui läbirääkimisruumi uksed on sulgunud? Eesti-Vene piirilepingute 13aastase saaga varal uurib Diplomaatia, kuidas on läbi rääkida venelastega.
Sõda või rahu?
See artikkel on kirjutatud neile, kes usuvad, et sõjad pole ainult üksikute kurjade juhtide leiutis, vaid näevad sõdade vallapäästmises laiemaid seaduspärasusi.
Kuidas valida, mida tõlkida
Iga raamat, mis tõlgitakse eesti keelde, rikastab kultuuri ja parandab meie arusaama maailmast. Julgeoleku- ja välispoliitika-alased raamatud annavad eestlastele eriti seda viimast. Tegu on ju teemadega, mis viiskümmend aastat ei kuulunud avatud debatti, ilmusid vaid ühesuunalised mõttetud tekstid, mis sobisid parimal juhul heaks pilamaterjaliks.
Vene-Valgevene liit ja Euroopa Liidu ühtne välispoliitika
Kremlis valitseb kindlasti rõõmus elevus. Ainsas kohas, kus Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja välispoliitika (CFSP) võinuks tõesti midagi tähendada - suhetes ELi idapoolsete naabritega -, on see osutunud täiesti tulutuks. Õigupoolest mitte lihtsalt tulutuks, vaid lausa läbikukkunuks.
Vaira Vīķe-Freiberga: “Mina tundsin end Moskvas päris hästi, Putini kohta ma tõesti ei oska öelda.”
Läti presidendiga tegi intervjuu ETV ajakirjanik Astrid Kannel.
Quod licet Iovi…
Neokonservatiivse välispoliitika analüüs peaks panema ka Eesti paremini aduma, millised on või peaksid olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused.
Sisenemis- ja väljumisstrateegiad
Mille põhjal peaks Eesti otsustama, millisel sõjalisel välismissioonil osaleda? Millised peaksid olema asjaolud, mis sunnivad missiooni lõpetama ja koju tulema?
Venemaa välispoliitika sisetegurid: majandushuvid, identiteet, stabiilsus
Venemaa välispoliitika eripalgelisus eri situatsioonides ei tulene mitte hoolikalt läbi mõeldud kavalast plaanist, vaid on paljuski mitmete sisepoliitiliste tegurite vastastikuse mõju ja kattumise tagajärg.
Meloni valitsus püsib, kuid järgmiste valimiste võitja on lahtine
Giorgia Meloni valitsus on püsinud Itaalia tavapäraselt ebastabiilsel poliitilisel maastikul erakordselt kaua. Valitsuse senine bilanss on siiski ebaühtlane, sest välispoliitikas on säilitatud lääne- ja Ukraina-meelne kurss ning käivitatud Mattei plaan, kuid rände-, institutsionaalsete ja majandusreformide tulemused on jäänud vaid osaliselt saavutatuks. Järgmised valimised kujunevad tõenäoliselt tasavägiseks. Nende tulemuse võivad otsustada Roberto Vannacci koostöö paremleeriga, valimisseaduse reformimine ning opositsiooni suutlikkus oma sisemistest erimeelsustest hoolimata ühineda.
Minilateralism Euroopa merede uues julgeolekuarhitektuuris
Ajal, mil julgeolek Hormuzi väinas prevaleerib rahvusvaheliste tippkohtumiste päevakavas, jätkuvad merejulgeoleku arutelud ka Atlandi, Arktika ja Läänemere ümber. Venemaa hübriidohud, Hiina kasvav huvi Arktika vastu ning USA kohaloleku võimalik vähenemine on pannud proovile Euroopa riikide merekaitse võimekuse. Ankaras toimunud NATO tippkohtumise äärealadel lepiti kokku üheteistkümne Euroopa riigi ning Kanada vahelise heidutus- ja kaitsekoostöö tõhustamises Euroopale strateegilistel merealadel. Kokkulepe toetab Põhja-Atlandi, Arktika ning Läänemere käsitlemist ühise julgeolekuruumina, võttes kohustuse tugevdada Euroopa riikide vastupanuvõimet sõjalistele ja hübriidohtudele.
Euroopa Liidu loogika: lühike ülevaade Vene teaduspublikatsioonidest
Arvamused Euroopa Liidust Venemaal on vastakad. Lühike ülevaade Venemaa politoloogia teadusajakirjatest ja teadlaste intervjuud näitavad põlvkondlikku lõhet. Euroopa Liidu sanktsioonipoliitikat nähakse mitte ainult kui vastasseisu Venemaaga, vaid ka kui vahendit Euroopa integratsiooniks. Tulemusena Euroopa Liidu kui normatiivse jõu roll väheneb, samas kui selle roll pragmaatilise partnerina saab noore teadlaste põlvkonna seas uue tähtsuse.
NATO pärast Ankarat
Tippkohtumisel Ankaras näitas kaitseallianss end üleminekujärgus viibivana. Euroopas paiknevad liikmesriigid ja Kanada suurendavad kulutusi, et taastada oma sõjalist võimsust ja täita USA rolli kahanemisest tekkivaid lünki. Euroopastumiseks tuleb NATO-l asuda nüüd poliitiliste, sõjaliste ja institutsionaalsete ümberkorralduste juurde.
Rahvusvahelisest lepingust lahkumine – kas õiguse viimane korisemine või hoopis märk elujõulisusest?
Rahvusvaheline õigus on kõige märkamatum siis, kui ta toimib. Riigid kohtuvad, vahetavad andmeid, täidavad lepingulisi kohustusi, kontrollivad kohustuste täitmist ja sõlmivad uusi lepinguid. Kriis jääb tõenäoliselt ära, sõda ei puhke ja relvi ei kasutata.
NATO suundub Ankarasse
NATO tippkohtumisest Ankaras oodatakse tähelepanu kolmele teemale: kaitseinvesteeringuile, kaitsetööstusele ja Ukraina toetamisele. Lühikese ja praktilise kavaga soovivad liitlased demonstreerida ühtsust, otsusekindlust ning edukust tugevama Euroopa loomisel tugevama NATO koosseisus. Siiski säilib risk, et kohtumisel ilmneb Atlandi-üleses suhtes pingeid.
Kuidas Lõuna-Ameerika on taas muutumas võistlusväljaks
Teatud mööndustega saab öelda, et Lõuna-Ameerika on see osa maailmast, kus riikide piirid on olnud samasugused nende iseseisvumistest saati. Kui Euroopas on kahe sajandi jooksul muutunud jõuvahekorrad ning Ida-Aasias on toimunud nii mõõn kui ka tõus, siis Lõuna-Ameerika on alati tundunud võrdlemisi rahumeelne manner rahvusvahelistes suhetes.