august 26, 2008

Kuidas valida, mida tõlkida

Iga raamat, mis tõlgitakse eesti keelde, rikastab kultuuri ja parandab meie arusaama maailmast. Julgeoleku- ja välispoliitika-alased raamatud annavad eestlastele eriti seda viimast. Tegu on ju teemadega, mis viiskümmend aastat ei kuulunud avatud debatti, ilmusid vaid ühesuunalised mõttetud tekstid, mis sobisid parimal juhul heaks pilamaterjaliks.

Iga raamat, mis tõlgitakse eesti keelde, rikastab kultuuri ja parandab meie arusaama maailmast. Julgeoleku- ja välispoliitika-alased raamatud annavad eestlastele eriti seda viimast. Tegu on ju teemadega, mis viiskümmend aastat ei kuulunud avatud debatti, ilmusid vaid ühesuunalised mõttetud tekstid, mis sobisid parimal juhul heaks pilamaterjaliks.


Toomas Hendrik Ilves

Kuidas valida, mida tõlkida

Iga raamat, mis tõlgitakse eesti keelde, rikastab kultuuri ja parandab meie arusaama maailmast. Julgeoleku- ja välispoliitikaalased raamatud annavad eestlastele eriti seda viimast. Tegu on ju teemadega, mis viiskümmend aastat ei kuulunud avatud debatti, ilmusid vaid ühesuunalised mõttetud tekstid, mis sobisid parimal juhul heaks pilamaterjaliks.
Loomulikult ei jõua paljusid olulisi raamatuid eesti keelde tõlkida. Oluline on aga, et need raamatud, ka välispoliitikast, mida läänemaailma vaimlistes sfäärides loetakse, arutatakse ja mille üle vaieldakse – näiteks Huntingtoni “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” või Kagani “Paradiisist ja võimust” -, oleksid haritud eestlasele ka emakeeles kättesaadavad. Kättesaadavad mitte ainult käputäiele erialahuvilistele, kes tõenäoliselt neid niikuinii juba originaalis on lugenud, vaid just nimelt laiemale haritud publikule, et laiem mõtlev ühiskond võtaks osa sellest diskussioonist, mis meie ümber sumiseb. Hea kaasaegne ilukirjandus kuulub meie üldisse lääne kultuuriruumi, ent Huntingtoni teostega kursisolek peaks olema tegelikult sama loomulik kui Eco, Borgese või Grassi loomingu tundmine. Neil, kes ei mõista väljendit “ameeriklased on Marsilt ja eurooplased Veenuselt”, pole ilmselt oma haritud Eesti ega lääne kolleegidele palju intelligentset ütelda, mida on sageli tunda meie ajaleheveergudel.
Ehk teisisõnu, välis- ja julgeolekuproblemaatika nagu ka ökoloogilised, sotsioloogilised või majanduslikud tippteosed pole mingi esoteerika, vaid osa intellektuaalsest pagasist, mida haritud vestluspartnerilt eeldatakse, nii nagu oli Gutenbergist 20. sajandi keskpaigani loomulik, et haritud vestluspartner tunneb ja mõistab nii piiblile kui ka rooma ja kreeka kirjanduse ja filosoofia tugisammastele tehtud vihjeid. Me võime õigusega pahased olla, et viimased ei moodusta enam enesestmõistetavat osa meie ühisest kultuurist, kuid see ei vabasta meid vajadusest tunda seda, mis moodustab selle tänapäeval.
Kui minna aga üldharidusest kaugemale ehk olla juba huviline, siis pole ilmselgelt sel tasemel enam võimalik eesti keelde tõlkida kõike, mis vajalik. Juba rahvusvahelistele suhetele spetsialiseerunud üliõpilasel, olgu ta rootslane, eestlane või sakslane, läheb ilma Foreign Affairsi lugemata raskeks.
Ma ei arva, et välispoliitika on mingi kõrge teadus või kunst. Pigem on see oskus, tarbeteadus, mis eeldab nagu tarbekunst teatud annust loovust, aga palju rohkem teadmisi, mis tulevad lugedes. Sestap arvan, et välispoliitika praktikat kirjeldav lektüür on palju olulisem kui teooria, vähemalt seni, kuni teadmised on puudulikud ja lugemus väike. Täppisteadused lähtuvad põhimõttest, et teooria peab seletama fakte, kuid tarbeteadust, nagu on välispoliitika või diplomaatia, ei seleta üksi teooria, mistõttu näemegi pseudoteooriaid, arutelusid “diskursusest” ja “narratiivist”, mis praktiseerivale diplomaadile võivad anda muhelemisrõõmu, aga palju edasi ei vii, seda erinevalt päris teadusest, kus tõhus teooria mitte ainult ei seleta olemasolevat, vaid pakub välja ka uusi eksperimente, millega teooriat testida. Välispoliitikaga aga pole eriti otstarbekas eksperimenteerida.
Seega arvan, et kui meil on eesti keeleruumis millestki puudu, siis pigem välis- ja julgeolekupoliitilise mõtlemise alustaladest. Üks selliseid on Halford MacKinderi “Democratic Ideals and Reality”, praegu läänes nonsensiks peetud raamat, mis omal ajal avaldas tohutut mõju nii Ribbentropile kui Stalinile ja mis mõjutab siiamaani selliseid vene “geopoliitikuid” nagu Aleksandr Dugin, laiemast Vene välispoliitilisest lähenemisest rääkimata. Tasub ikka teada, millisest kontseptsioonist on meie julgeolek ja saatus nii palju mõjutet olnud. Ehk veelgi olulisem on Thukydidese “Peloponnesose sõja ajalugu”, ja eriti selle “Ateenlaste ja meloslaste dialoog”, mis võiks igale rahvusvahelisi suhteid õppivale eestlasele olla esimene tekst, sest seal on kirjas kogu väikeriigi loogika ja traagika, kui teda ähvardab suurem ja võimsam.
Selliseid lääne kultuuri raudvarasse kuuluvaid raamatuid, mille tõlkimine eesti keelde on hädavajalik, on tuhandeid, ja ma ei arva, et kõigi eestindamine oleks võimalik. Kuid mida rohkem, seda parem. Eesmärk peaks ju olema, et paratamatult väikese välispoliitikat tundva eliidi kõrval oleks ka hästi haritud kodanikkond, kel on piisavalt palju teadmisi, et mitte lasta end eksitada. Ja selleks ongi meil vaja rohkem tõlkeid.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar