Venemaa välispoliitika sisetegurid: majandushuvid, identiteet, stabiilsus

Juba mitu aastat on paljud vaatlejad täheldanud Venemaa välispoliitika tuntavat muutumist, mida iseloomustab märkimisväärne aktiveerumine, suurem sihikindlus ning tugevnev jäikus suhetes partneritega. Sealjuures on Kremlil õnnestunud päris edukalt mängida suurriikide nõrkustel ja erimeelsustel. Suhetes lähinaabritega süüdistatakse Moskvat tihtipeale süvenevas neoimperialistlikus käitumises. Tõepoolest, Venemaa praegune välispoliitika on sageli mitmepalgeline. Kord üritab Kreml demonstreerida strateegiliste huvide ühtelangemist Läänega (tõsi, viimasel ajal aina väiksema eduga), siis aga hakkab Läänt sõjakalt ähvardama uue vastasseisuga. Kord näeb Moskva väga tõsiselt vaeva, et teostada mõni järjekordne lõimumisprojekt nõukogudejärgses ruumis, samas asub ta igati nähtavalt ees ootavatest poliitilistest tagasilöökidest hoolimata nõudma oma SRÜ naabritelt suuremat tasu Venemaa energiakandjate kasutamise ja vahendamise eest. On levinud arvamus, et Venemaa välispoliitika eripalgelisus eri situatsioonides ei tulene mitte hoolikalt läbi mõeldud kavalast plaanist, vaid on paljuski mitmete Moskva tegevust rahvusvahelisel areenil ajendavate ja põhjustavate, sageli lühiajaliste sisepoliitiliste tegurite vastastikuse mõju ja kattumise tagajärg. Alljärgnevalt tulebki juttu neist teguritest.

Pole kahtlust, et Venemaa mõju on maailmas tugevnenud sedamööda, kuidas on kasvanud tema peamiste eksportallikate nafta ja gaasi hind. Nii on maa muutunud globaalseks energiaressursside allikaks, mis ongi võimaldanud hakata taas etendama märgatavat osa maailma asjades. Välispoliitiliste muutustega on kaasnenud tõsised nihked sisepoliitikas. Maa sotsiaalmajandusliku olukorra stabiliseerumise ja paranemise ning elanike sissetulekute tõusu tõttu on Venemaa ühiskonnas tugevdanud oma positsioone võimueliit, mis Vladimir Putini valitsemisajal on tunduvalt uuenenud eelkõige Peterburi regionaalse eliidi esindajate varal. Eliidil on õnnestunud jagu saada Boriss Jeltsini administratsiooni ajal valitsenud rahva umbusaldusest ning koondada riikliku sekkumise ja patronaaži abil enda kätte kontroll rahvamajanduse põhivarade üle. Ühiskonna huvi vähenemine poliitika vastu heaolu pideva kasvu tõttu ning opositsiooni osa ja mõju kahanemine majandust stabiliseerivate protsesside toimel on lubanud valitseval eliidil ajada nii kodumaal kui ka piiri taga absoluutselt sõltumatut poliitikat, mille puhul pole erilist vajadust arvestada ühiskonna reaktsiooniga.

Korporatsioon Venemaa

Kõige selle tulemusel on lavale astunud uus tegelaskuju, kes tegutseb ekspordile orienteeritud majanduse tingimustes ja kelle huvisfääri kuuluvad paljud maakera piirkonnad. Venemaa välispoliitika uurija Dmitri Trenin on õigustatult märkinud, et “Vladimir Putini võimuaastatel on riik muutunud omamoodi korporatsiooniks Venemaa: kõik kõrgemad Kremli ametnikud ja mõjukamad ministrid kuuluvad riiklike korporatsioonide juhtkonda ning on eluliselt huvitatud nende arengust ja kasumlikkusest”¹. Seepärast on just Venemaa valitseva eliidi edusammud ja tema positsiooni tugevnemine ühiskonnas aidanud suurel määral kaasa majandushuvide esiletõusule riigi välispoliitikas. Teisisõnu on välispoliitika allutatud peamiste mõjugruppide ja nende kontrolli all tegutsevate korporatsioonide majanduslikele huvidele. “Huvide tõsise konflikti korral, näiteks, kui tuleb valida gaasi soodushindade kaotamise vahel endistele liiduvabariikidele ning nende riikide hoidmise vahel Moskva poliitilisel orbiidil, jäävad peale materiaalsed kaalutlused.”²

Moskva valitseval eliidil on vabadus ajada nii kodumaal kui ka piiri taga absoluutselt sõltumatut poliitikat, mille puhul pole erilist vajadust arvestada ühiskonna reaktsiooniga.

Välispoliitika allutamine majandushuvidele peaks objektiivselt kaasa tooma konfliktivõimaluste vähenemise ja partnerite ringi kasvu rahvusvahelisel areenil. Mis puutub konfliktidesse, siis praktikas ei ole see sugugi alati nii välja kukkunud. Hälvete põhjustest tuleb juttu allpool. Kuid isegi riikidevahelise konflikti puhkemisel on tõik, et Venemaa suurkapitalil, mis loomulikult on tihedalt seotud riigiaparaadiga, on antud maal tõsised huvid, juba iseenesest korralik garantii, et suhted normaliseeritakse pärast kriisi kiiresti. Partnerite ringi laienemise osas on majandushuvide esileseadmise mõju jälgitav veel selgemini ja ühesemalt. Venemaa on valmis seadma kohe sisse või parandama suhteid riikidega ükskõik kus maailma otsas, kui vaid Venemaa suurkorporatsioonidel tekib mõnel maal ahvatlevate lepingute väljavaade. Seda kinnitab ilmselgelt viimasel ajal Venemaa välispoliitikas täheldatav huvi suhete arendamise vastu selliste Venemaa Föderatsioonist kaugele jäävate maadega nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Brasiilia, Argentina ning isegi rahvusvahelises isolatsioonis Birma.

Samal ajal kehtestab majandushuvide esileseadmine välispoliitikale ka teatud piirid. Teatavasti teenivad Venemaa energeetikakorporatsioonid lõviosa tulust tooraine müügiga läände. Just seepärast ei ole Venemaa suhted Euroopa Liidu ja USAga suurest hulgast majanduslikest, humanitaarsetest ja sõjalis-poliitilistest probleemidest hoolimata viimasel ajal kordagi ületanud nähtamatut piiri, mis teeks võimatuks arendada energeetikavallas ärikontakte. See on otsustava tähendusega tegur ja just selle tõttu ei ole uus külm sõda Euroopas reaalne.

Majandushuvide esiletõus on Venemaa välispoliitika eliidile meeldivate joonte kõrval kaasa toonud ka uusi probleeme. Juba Jeltsini ajal oli uue eliidi üks suuremaid soove lõimuda Venemaa postkommunistliku muutumise käigus võimalikult kiiresti globaalse eliidiga. Selle eesmärgi täitumine on jõudnud viimastel aastatel, mil Venemaast on saanud globaalne ressursside pakkuja, märgatavalt lähemale. Kuid eesmärgi täielikuks saavutamiseks on vaja läbida väga oluline etapp, mis tagaks juurdepääsu lääne, eelkõige Lääne-Euroopa infrastruktuuri investeeringutele. Seda ei suuda kuidagi asendada ka kõige mainekamate Euroopa jalgpalliklubide (näiteks Chelsea) ostmine. Just soov tungida ELi tähtsaimatesse majandusharudesse on sünnitanud keerulised Štokmani gaasimaardla kasutusskeemid, millega pakutakse hargmaistele korporatsioonidele võimalust asuda maardla ressursse kasutama vastutasuks nende aktsiate eest.

Kuid eurooplased ei kipu laskma Venemaa korporatsioone oma majanduse pühamatesse harudesse. Põhjusi on mitmeid, alates kartusest langeda eelkõige gaasitarnete osas Venemaast majanduslikku sõltuvusse kuni väärtuste konfliktini ehk Venemaa korporatsioonide soovimatuseni võtta omaks Euroopa Liidus kehtivad majanduslikud mängureeglid, millega erinevalt Venemaa omadest on garanteeritud välismaiste investorite õigused. Seepärast ei õnnestugi Gazpromil kuidagi pääseda ligi Saksamaa ja Suurbritannia gaasijuhtmetele ning Venemaa finantskompaniidel Euroopa lennunduskontserni EAID aktsiatele. Viimasel ajal on eurooplaste jälgedes hakanud ka ameeriklased tõrjuma Venemaa kompaniide ligipääsu majanduse infrastruktuurile. Nii ei lastud näiteks viimastel aastatel Saksamaa Mercedesega ühendatud olnud kuulsa autotööstuskorporatsiooni Chrysler müügioksjonile Venemaa alumiiniumitööstuse magnaati Oleg Deripaskat. Deripaskal olid väga tõsised kavatsused, ta oli hõlpsama pääsu nimel Ameerika turule omandanud isegi Kanada ettevõtte Magna, mille kaudu kavatseski Chrysleri ära osta.

Tõkked, mida veeretatakse lääne infrastruktuuri tungida üritavate Venemaa ettevõtete teele, tekitavad Moskvas varjamatut rahulolematust.

Tõkked, mida veeretatakse lääne infrastruktuuri tungida üritavate Venemaa ettevõtete teele, tekitavad Moskvas varjamatut rahulolematust, mis tihtipeale avaldub karmides meetmetes Lääne suhtes, mitmesugustes Moskva välispoliitilistes sammudes, mis peavad rõhutama, et Venemaa ei kavatse alluda lääneriikide survele. Kuid selle kõrval ei jäeta kasutamata vähimatki võimalust, et välja mängida USA ja ELi ning Euroopa riikide omavahelised vastuolud. Nii sai eurooplaste keeldumisest lubada Venemaa pangad oma lennundustööstusse peamine ajend, miks Venemaa juhtiv lennukompanii Aeroflot esitas suure lennukiostutellimuse EAID konkurendile, Ameerika korporatsioonile Boeing. Moskva ärritunud reaktsioon eurooplaste “külalislahkusetusele” tugevdab Venemaa võimukoridorides niigi valitsevat üldist närvilisust.

Parlamendi- ja presidendivalimised lähenevad, kuid seniajani pole selgust, milliseks kujuneb jõudude vahekord pärast 2008. aasta märtsi ja millised grupid sellest kõige suuremat kasu lõikavad. See toob välispoliitikas kaasa järskude ja läbimõtlemata sammude ning žestide ohu, millel on küll pigem emotsionaalne iseloom ja millega vaevalt kaasneb vähegi tõsisemaid tagajärgi.

Huvide konkurents

Teine majandushuvide esiletõusuga seotud probleem seisneb selles, et erinevate gruppide ja nendega seotud korporatsioonide huvid ei lange välispoliitikas sugugi alati ühte, mõnikord on aga üldse omavahel vastuolus. Mingit huvide suunamise ja koordineerimise süsteemi pole, õigupoolest ei saagi seda Venemaa praeguse võimusüsteemi juures olla. Nii tekivad olukorrad, kus partneril, kellele ametlik Moskva tahab survet avaldada, tekib järsku manööverdamisruum ning välispoliitiliste struktuuride poolt kasutusele võetud meetmete tõhusus langeb järsult. Just selline olukord tekkis käesoleva aasta algul, kui teravnesid Venemaa suhted tema lähima liitlase Valgevenega. Gazprom mobiliseeris suurema osa Venemaa välispoliitilisest aparaadist ning avaldas selle kaudu pretsedenditut survet president Aljaksandr Lukašenkale, püüdes sundida teda soostuma riikliku korporatsiooni Beltransgaz erastamisega või Valgevenele tarnitava Venemaa gaasi järsu hinnatõusuga. Ajakirjanduse andmeil toetas gaasimonopolisti peamine konkurent Rosneft aga samal ajal Valgevene presidenti, mis võimaldas viimasel lükata Beltransgazi saatuse otsustamist edasi.

Mõned Moskva vaatlejad kinnitavad, et ka aprillis-mais Venemaa ja Eesti suhetes tekkinud kriisi ajal võtsid omavahel konkureerivad Venemaa huvigrupid erineva positsiooni. Need, kellel on Eestis tõsisemad ärihuvid, mis on peamiselt seotud nafta ja muude kaupade transiidiga Tallinna sadama kaudu, pooldasid, ehkki mitte avalikult, kompromissi pronkssõduri teisaldamise ja sellele järgnenud sündmuste küsimuses ning taotlesid pingete alandamist. Nende rivaalid, soovides vastaste mõju Moskva võimukoridorides kahandada, tõukasid aga Kremlit Eesti suhtes jäigemale positsioonile. Pole välistatud, et just nende survel võeti vastu poliitiline otsus tõmmata Venemaa suurettevõtlus Eestist välja, ehkki see ei tule sugugi kasuks ärihuvidele.

Samas ei anna majandushuvide esiletõus Venemaa ladvikule sugugi garantiid otsuste vastu, mis ülehindavad välispoliitilise kursi täideviimiseks kasutatavate majandushoobade olulisust partneri jaoks. Tihtipeale kiputakse neid hoobi liiga mõjukaks pidama, mis toob kaasa vähese tõhususega ja seeläbi negatiivsete tagajärgedega otsused. Nii juhtus näiteks suhete teravnemisel Gruusiaga möödunud aasta sügisel. Moskvas arvati, et kui kehtestada väikese, majanduslikult Venemaast sõltuva riigi suhtes transpordiblokaad, piirata Gruusia võõrtööliste arvu Venemaa Föderatsioonis ning jätta Gruusia tootjad ilma traditsioonilisest Venemaa turust, saab Thbilisi poliitikat suunata kiiresti Kremlile meeldivas suunas. Paraku ei andnud meetmed oodatud tulemust. Gruusia pidas vastu ning hakkas pärast turumajanduslikke reforme kiiresti arenema, Venemaa välispoliitiline maine sai aga korraliku hoobi.

Kahemõttelisus identiteediküsimustes

Teine sisepoliitiline tegur, mis on viimastel aastatel avaldanud maa välispoliitikale märkimisväärset mõju, seondub identiteediprobleemiga. Venemaad ei tunnustatud lääneriigina ka pärast seda, kui Putin 2001. aasta septembris piiranguteta USAd toetas ja otsustas liituda rahvusvahelise terrorismivastase koalitsiooniga. Venemaa eliit oli väga solvunud Lääne peale, kes ei soovinud neid (just neid, aga mitte riiki!) endaga integreerida. Muide, Moskva valitsevates ringkondades nõrgenes lõimumistaotlus 1990. aastate lõpuks märgatavalt. Pärast seda, kui Venemaast sai maailma energiaturul globaalse tähtsusega tegelane, kadus see sootuks. Nimelt annab Venemaa ladvik endale aru, et hoolimata nende majanduslike huvide tihedast seosest just läänega, sõltub nende domineerimine riigisiseselt ning mõju rahvusvahelisel areenil eelkõige monopoolsest kontrollist Venemaa tähtsaimate eksportressursside nafta ja gaasi üle. Lõimumine läänega tooks vältimatult kaasa hargmaiste korporatsioonide vaba ligipääsu neile ressurssidele. Sellega kaotaks valitsev eliit aga oma praeguse monopoolse seisundi, mis kaitseb neid täielikult konkurentsi eest. Nii on Venemaa eliit sattunud kahemõttelisse olukorda. Puhtmajanduslikud huvid seovad neid tihedalt läänega, püüd säilitada monopoolset kontrolli rahvamajanduse tähtsaimate, globaalse tähtsusega aktivate üle sunnib neid aga olema patrioodid ja natsionalistid. Viimast seisukohta toetavad laialdaselt ka rahvamassid, kus lääne- ja eriti Ameerika-vastane meelestatus on aina levinum. Kahemõttelisus avaldub otseselt välispoliitilises tegevuses, sundides ühtaegu demonstreerima valmidust läheneda läänele ning ette võtma järske kampaaniaid üksikute lääneriikide vastu. Isegi praegu uuendamisjärgus Venemaa välispoliitiline doktriin määratleb maa “üksiku” suurriigina (see on ühe varem Kremli administratsioonis kõrgel kohal teeninud ametniku väljendus), rahvusvaheliste suhete iseseisva jõukeskusena, kellel on strateegilised partnerlussuhted paljude riikidega, aga kes ei kuulu ühtegi allianssi, sest sel juhul tuleks loovutada teatud osa oma suveräniteedist teistele riikidele ja rahvusülestele institutsioonidele. Muide, osaliselt tuleb just sellistes arusaamades otsida praegu Venemaa juhtkonnas moodi läinud “suveräänse demokraatia” kontseptsiooni juuri.

Peamine objekt, mille suhtes avaldub Venemaa eliidi haiglaslikult kahestunud identiteet, on USA. Ühelt poolt on USA endiselt Venemaa tähtsaim partner rahvusvahelise julgeoleku võtmeküsimuste puhul, mille hulka kuuluvad massihävitusrelvade levik, võitlus rahvusvahelise terrorismiga, koostöö piirkondlike konfliktide reguleerimisel. Venemaa positsioonist omakorda sõltub tuntaval määral olukord ameeriklaste sõjaliste operatsioonide ümber Iraagis ja Afganistanis. Kuid teiselt poolt on USA väga mugav rünnakuobjekt. Huvi tegelda ühiselt julgeolekuprobleemidega on vastastikune ning pikaajalise iseloomuga, samas on majanduslike suhete ja kahepoolse kaubanduse osa suhteliselt pisike. Seepärast ei ole Ameerika-vastasuse tagajärgi kuigivõrd põhjust karta.

Pealegi saab Venemaa sedavõrd, kuivõrd nõrgenevad USA positsioonid maailmas, eriti aga nõukogudejärgses ruumis, võimaluse täita tekkinud jõuvaakum enda kohaloluga. Selle näiteks on Usbekistan, mille president Islam Karimov ajas ameeriklased maalt välja ning andis 2001. aastast nende käes olnud sõjalised objektid üle Venemaa relvajõudude kontrolli alla. Mõned vaatlejad arvavad isegi, et Venemaa toimib enamikus maailma tulipunktides põhimõttel “mida halvem USA-le, seda parem ülejäänud maailmale, kaasa arvatud Venemaa Föderatsioonile”. Paljudel juhtudel on see tõesti nii, aga siiski mitte alati. Kremli hiljutine soovimatus toetada lääneriikide Kosovo plaani, mis näeb ette territooriumi iseseisvuse, ei ole tingitud sugugi sellest, nagu sooviks Venemaa veeretada USA ja tema NATO liitlaste teele veel ühe takistuse, ehkki tal endal pole Balkanil mingeid märkimisväärseid huve. Kosovo sõltumatuse tunnustamine seaks Moskva keerulisse olukorda nõukogudejärgses ruumis, kus objektiivselt on tema võimalused üpris piiratud. Tunnustamata riikide – Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria – iseseisvust ei saa Moskva tunnustada, sest see rikuks tõsiselt ja pikaks ajaks suhted paljude SRÜ riikidega ning tugevdaks separatismi Venemaal endalgi. Kuid ka tunnustamata jätta ei saa, sest see võib ajendada pingete kasvu Venemaa lõunaosas, kus elab suurem osa osseedi rahvast ning arvukad abhaasidega seotud tšerkessi rahvad.

Venemaa eliit oli väga solvunud Lääne peale, kes ei soovinud neid (just neid, aga mitte riiki!) endaga integreerida.

Elanikkonna seas täielikku toetust leidval Venemaa eliidi Ameerika-vastasusel on oma psühholoogiline alltekst. 1990. aastatel, kui Venemaa oli nõrk ja teistest sõltuv riik, kes palus pidevalt rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide abi, eirasid ameeriklased Kremli arvamust rahvusvahelistes küsimustes. Nüüd, mil nõrgenevad USA positsioonid, kes vahetevahel ei suuda isegi vastata Venemaa demaršidele, püüab Venemaa demonstratiivse Ameerika-vastasusega võtta revanši 1990. aastate alanduse eest.

Tavaliselt õnnestub välispoliitilist liini, mis rõhutab Venemaa erilist tsiviliseerivat identiteeti ning tema panust maailmatsivilisatsiooni, sealhulgas inimkonna kaitsmist Saksa natsismi eest, kenasti ühitada majanduslike huvidega. Kuid tuleb ette ka erandeid. Ilmselgeks näiteks on Venemaa ja Eesti suhete kriis 2007. aasta aprillis-mais, kui majanduslikud huvid jäid alla identiteedi- ja prestiižikaalutlustele. Selles kriisis jäi Venemaa kahtlemata kaotajaks.

Oranži revolutsiooni hirm

Kolmas Venemaa välispoliitikale märkimisväärse mõjuga tegur on seotud valitseva eliidi huviga kindlustada sisepoliitiline stabiilsus. Ehkki Venemaa ladviku võimupositsioonid tunduvad olevat üpris tugevad, kardavad nad endiselt kaotada võimu ja omandit. Valimiste lähenedes süvenevad need kartused veelgi. Umbusku lääne suhtes toidab seniajani hirm, et USA ja Euroopa Liidu riigid püüavad veel praegugi Venemaal korraldada “Oranži revolutsiooni”, kuigi objektiivselt pole sündmuste selliseks arenguks mingeid tingimusi. Seepärast käsitatakse igasugust Venemaa sisemise korralduse kriitikat ja selliseid rahvusvahelisi skandaale, mis tekkisid seoses tuntud ajakirjaniku Anna Politkovskaja ja FSB endise töötaja Aleksandr Litvinenko mõrvamisega, täiesti ühemõtteliselt sekkumisena Venemaa Föderatsiooni siseasjadesse, katsena piirata tema suveräniteeti, mis, muide, süvendab võimu mitmetasandilisi püüdlusi Venemaa erilise identiteedi rõhutamiseks. Lisaks sellele on garantii nõudmine, et Lääs ei sekku Venemaa siseasjadesse, muutunud Moskva ja tema läänepartnerite suhetes lausa kauplemisobjektiks. Kreml tõotab olla usaldusväärne energiaressursside tarnija, juhul kui lääneriigid lakkavad nõudmast demokraatlike muutuste läbiviimist Venemaal. Tuleb öelda, et Moskval on viimastel aastatel üldiselt õnnestunud see kaart väga hästi välja mängida. Suuremate lääneriikide valitsused kõnelevad perioodiliselt Venemaa juhtidele oma murest seoses demokraatiavastaste muutustega Venemaal, kuid sellised demaršid ei mõjuta reaalset poliitikat. Huvi Venemaa energiakandjate vastu kaalub ikka ja jälle üles väärtuste kaitsmise taotlused.

Mingit huvide suunamise ja koordineerimise süsteemi pole, õigupoolest ei saagi seda Venemaa praeguse võimusüsteemi juures olla.

Perioodiliselt Venemaal puhkevad kampaaniad astuda “välisvaenlaste” vastu etendavad tähtsat osa poliitilises mobiliseerimises. Seda läheb ikka ja jälle vaja, sest tingimustes, kus Venemaa ühiskonnas süveneb lõhe rikaste ja vaeste vahel ning püsib riikliku bürokraatia omavoli, eksisteerib objektiivselt pinnas, kust võivad ootamatult tärgata protestimeeleolud. Soovimatute sündmuste vältimiseks tuleb kaasaegse masside manipuleerimise tehnoloogiaga ühiskondlik rahulolematus õigeaegselt suunata siseprobleemidelt välisvaenlastele ja Venemaa vihkajatele. Ühiskonnas laialt levinud rahvuslik-patriootlikud meeleolud ning umbusk välismaailma suhtes teevad selle ülesande üpris lihtsaks. Pole juhus, et pärast Eestiga tekkinud kriisi, mida Venemaa elektrooniline ajakirjandus aktiivselt kajastas, kerkis just Eesti esikohale riikide seas, mida Venemaa elanikud peavad vaenulikuks. Venemaa juhtiva sotsioloogiliste uuringute keskuse Levada andmeil pidas 2007. aasta mais 60 protsenti küsitletud venemaalastest Venemaa suhtes kõige vaenulikumaks riigiks Eestit (võrdluseks – Gruusiat pidas selleks 46%, Lätit 36%, USAd 35% ja Leedut 32% küsitletutest).³

Vaadeldud sisepoliitiliste, kuid Venemaa välispoliitikat mõjutavate tegurite omavaheliste mõjude kontrollimiseks pole ühtset keskust, mis neid tegureid koordineeriks ja kooskõlastaks. Iga kord peavad isikud ja grupid, kes on seotud välispoliitiliste otsuste langetamisega, tegema seda n-ö põlve otsas, lähtudes konkreetse olukorra spetsiifikast. Arvatavasti püsib selline olukord veel paar-kolm aastat ega muutu ka pärast märtsikuiseid presidendivalimisi, saagu Venemaa järgmiseks riigipeaks kes tahes. Võimule jääb ikka seesama valitsev eliit koos oma seniste kogemuste, prioriteetide ja tulevikuvisiooniga. Alternatiivset eliiti, mis vaataks Venemaa sise- ja välispoliitikat teise nurga alt, praegu veel ei ole. Soodsa sise- ja välispoliitilise olukorra püsides ei teki praegusel valitseval eliidil erilisi motiive midagi tõsisemalt muuta. Hoolimata süvenevast väärtuste erinevusest Venemaaga rahuldab see ka Läänt. Ilma majanduse ja sotsiaalsfääri sügavama sisemise moderniseerimiseta võib selline olukord kesta seni, kuni maa ette kerkivad tõsisemad eelarvelised ja rahalised raskused, mida võib esile kutsuda nafta- ja gaasihinna märkimisväärne alanemine. Siis muutub nähtavasti üsnagi palju nii Venemaa välispoliitikas kui ka selle sisepoliitilises tagapõhjas. Aga see on juba teine teema.

Vene keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane