NATO pärast Ankarat
Tippkohtumisel Ankaras näitas kaitseallianss end üleminekujärgus viibivana. Euroopas paiknevad liikmesriigid ja Kanada suurendavad kulutusi, et taastada oma sõjalist võimsust ja täita USA rolli kahanemisest tekkivaid lünki. Euroopastumiseks tuleb NATO-l asuda nüüd poliitiliste, sõjaliste ja institutsionaalsete ümberkorralduste juurde.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kaitsepoliitika ja strateegia programmi juht / teadur
Sõnadetagi oli selge, et Ankara tippkohtumisel oli Euroopas asuvatele liikmesriikidele kõige olulisem vältida avalikke lahkhelisid USA-ga. Allianss suutiski demonstreerida hoopis otsusekindlust ja ühtekuuluvust.
Kartus, et halvas tujus Donald Trump paiskab täpselt lavastatud ürituse segamini, ei läinud täide, ehkki aeg-ajalt tuli eurooplastel hoida hinge kinni. Kokkusaamise eel oli Trump uuesti valjult selle üle kurtnud, et tema sõjal Iraanis napib toetust, manitsenud liitlasriike (eriti Hispaaniat) kaitsekuludega koonerdamise pärast ning taas ähvardanud Gröönimaa hõivata. Kokkusaamise lõpetanud pressikonverentsil kõneles ta siiski „armastusest” ja „ühtsusest”.
NATO avaldatud deklaratsioonis rõhutati liikmesriikide „vankumatut pühendumust kollektiivkaitsele, juhindudes Washingtoni lepingu artiklist 5”, ehkki hiljem põikles Trump kõrvale otsesest küsimusest, kas USA tuleb appi, kui tema liitlasi rünnatakse. Iraani kohta oli deklaratsioon napisõnaline, nii et Atlandi-ülestele pingetele isegi ei vihjatud.
Koormat üle võtmas
Investeeringuist ja võimeist, mis olid tippkohtumise ametliku kava põhipunktide hulgas, on NATO liikmesriikidel Euroopas ja Kanadal teatada häid uudiseid. NATO äsja avaldatud kaitsekulutuste statistikast selgus, et 2025. aastal kulutasid nad üheskoos üle 570 miljardi USA dollari (2021. aasta püsihindade ja valuutakursside alusel), 19% rohkem kui 2024. aastal. Seniste trendide jätkumisel võiks nende kulutused lähiaastail ületada USA omi.
Need riigid on NATO väemudelisse deklareerinud palju rohkem üksusi, millest mitmed asendavad USA poolt väljaviidavaid. Näiteks korvavad liikmesmaad Euroopas ja Kanada NATO ametnike hinnangul juba peaaegu 90% õhutõrjelüngast, mis on USA vahendite ümbersuunamisel tekkinud. Kui kõnelda võib-olla kõige tähtsamast, võimalditest (enablers), mille osas Euroopa sõltuvus USA-st on endiselt ülearu suur, siis kuulutas NATO uute, 50 miljardi USA dollarini küündivate hankeprojektide hulgas välja riikidevahelised projektid selleks, et hankida mitmeotstarbelisi tankimis- ja transpordilennukeid A330 MRTT, Northrop Grummani suure lennukõrguse ja pika välbaga droone Triton ning Saabi eelhoiatus- ja juhtimislennukeid GlobalEye.
Seniste trendide jätkumisel võiks Euroopa ja Kanada kaitsekulutused lähiaastail ületada USA omi.
Liikmesriigid Euroopas lubasid Ukrainale sel ja järgmisel aastal 70 miljardit euro väärtuses sõjavarustust, abi ja väljaõpet. Suures osas on tegu 40 miljardi euro suuruse pikaajalise julgeolekuabi ümberstruktureerimisega, milles oli 2024. aastal Washingtoni tippkohtumisel kokku lepitud, ning eraldistega Euroopa Liidu toetuslaenust Ukrainale. Ikkagi rõhutab see, et omaenda toetust suurendades on liikmesriigid Euroopas ja Kanada USA senise panuse sisuliselt asendanud.
Ühisel pressikonverentsil president Zelenskõiga andis Trump teada, et USA annab Ukrainale Patriotide tootmiseks litsentsi. Ta ei täpsustanud, kas pidas silma süsteeme tervikuna või (tõenäolisemalt) rakette. Kummalgi juhul tähendavad juriidilised nõuded, infrastruktuuriinvesteeringud, väljaõpe ja vajadus Lähis-Idas kulunud laskemoona asendada arvatavasti seda, et tootmist saab alustada alles aastate pärast.
Mõni päev hiljem Pariisis toonitasid tahtekoalitsiooni riigid ja Ukraina, et tulemuslike lahenduste leidmine õhu- ja raketikaitse vallas on endiselt prioriteetne, kuulutades välja kavatsuse töötada Euroopale välja integreeritud raketitõrjearhitektuur.
Euroopastumine nõuab võimetest enamgi
Niisiis demonstreeriti Ankara tippkohtumisel NATO-t, mis oli euroopastumise kursil astunud esimesi samme. Selleks, et liikmesriikidel Euroopas ei tuleks luua dubleerivaid struktuure ja võimeid, peavad nad saama alliansi kaudu tegutseda ilma USA vahelesegamist või vetot pelgamata olukordades, kus USA ei saa või ei taha osaleda, nii et kõigil 32 liikmesriigil säilib ühise tegutsemise valik iga kord, kui seda soovitakse.
Kaitsekulutuste tõstmine selleks, et Euroopa võimeid tugevdada ja kaasajastada, on oluline. Selleks, et säärane Schrödingeri NATO funktsioneeriks, on siiski vaja ümberkorraldusi operatiiv- ja kaitseplaanide, juhtimisstruktuuride ja -protseduuride, kaitsetööstuse ja otsustusprotsesside alal.
Neist küsimustest paljud on poliitiliselt tundlikud ja nende käsitlemisega võidaks üle Atlandi ookeani esile kutsuda lahkhelisid. Liikmesriigid Euroopas peavad arvesse võtma, et neil tuleb kaitsta oma huve NATO-s ja laiemas mõttes Euroopa julgeolekusse puutuvalt. Kollektiivkaitse põhiülesande tõhusama täitmise kõrval oleks näiteks vaja hoida kehtimas korda, mis soodustab koostööd partnerriikidega üle maailma, eeskätt Ukrainaga, ning võimaldab kriisiohjet Euroopa naabruses. Paraku näib, et Pentagoni poolt NATO-le visandatud lähtemudelis jätkub säärastele ülesannetele parimal juhul ülivähe ruumi.
Et Schrödingeri NATO funktsioneeriks, on siiski vaja ümberkorraldusi operatiiv- ja kaitseplaanide, juhtimisstruktuuride ja -protseduuride, kaitsetööstuse ja otsustusprotsesside alal.
Siiski leiab rõõmustamiseks põhjust. Euroopa ja Kanada, kes soovisid tippkohtumise laabumist, tunduvad Trumpi liialduste käitlemisel juba vilunud. Kahtlemata nõrgestab USA riigipea rahvusvahelist positsiooni viljatu kallaletung Iraanile, ent teisest küljest kõnelevad NATO Euroopas asuvate liikmesriikide eest soliidsed investeeringud kaitsesse ja julgeolekusse.
Järgmisel aastal tippkohtumist ei tule (Ankara deklaratsioonis kõneldi vaid „meie järgmisest kohtumisest”), nii et NATO tegevuskavast lahutati punkt, mis praeguse administratsiooni puhul on osutunud koormaks. Liikmesriigid Euroopas ja Kanada saavad uuele tippkohtumisele aega raiskamata teha tõsist, arvatavasti tülideni viivat tööd: oma huvidest lähtudes otsida Atlandi-üleses suhtes uut tasakaalu.
Seotud artiklid
NATO suundub Ankarasse
NATO tippkohtumisest Ankaras oodatakse tähelepanu kolmele teemale: kaitseinvesteeringuile, kaitsetööstusele ja Ukraina toetamisele. Lühikese ja praktilise kavaga soovivad liitlased demonstreerida ühtsust, otsusekindlust ning edukust tugevama Euroopa loomisel tugevama NATO koosseisus. Siiski säilib risk, et kohtumisel ilmneb Atlandi-üleses suhtes pingeid.
Kosmosedomeen ja Euroopa kaitse
Maailmaruum kujuneb Euroopa kaitsele veelgi olulisemaks. Mitu viimastel aastatel esilekerkinud tegurit teevad kosmosest maapealsete sõjaliste operatsioonide võimaldi, omaette sõjadomeeni ja strateegilise võistlusareeni, kus põhirolli mängivad USA, Venemaa ja Hiina. Säärase uue reaalsusega tuleb kohaneda nii NATO-l, Euroopa Liidul ja Euroopa Kosmoseagentuuril (ESA) tervikuna kui ka üksikutel liikmesriikidel, nii et Euroopa teeb kosmosesse järjest suuremaid investeeringuid.
NATO ühtsuse otsinguil Ankaras
Iga tippkohtumisega tahab NATO teatavaks teha, et tema ühtsus ületab Atlandi ookeani. Et see taas õnnestuks, on Ankara kohtumisel tähtsam kui eales varem. Ühtsuse säilitamiseks peavad riigijuhid allianssi Euroopas tugevdama, samal ajal jätkates Ameerika kaasatust.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Ebakindlust trotsides: Põhja-Balti riikide julgeoleku plaan B
Ehkki 2022. aastast peale on relvajõudude lõimimisel tehtud märkimisväärseid edusamme, tuleb Põhjala ja Läänemere riikidel nüüd valmistuda halvimaks stsenaariumiks. See hõlmab ühist kaitseplaneerimist, konventsionaalseid ja hübriidvõimeid ning läbirääkimisi liitlastega USA tuumavihmavarju Euroopa täienduse üle.
Miks NATO peab naasma oma põhimissiooni juurde
Kogu strateegiline keskkond on drastiliselt muutunud. See nõuab järelemõtlemist ja meetmeid lahendamaks probleemide sasipundart, millega me nii NATOna kui ka iga liitlasena eraldi silmitsi seisame. Minu koduriik Läti on olnud uhke ja pühendunud liitlane, kes juhindub selgest arusaamast, miks allianss on endiselt niisama tähtis kui alati: et tõrjuda kõiki ähvardavaid ohte, kaitsta oma liikmeid ja säilitada rahu tugevuse kaudu.