Jäta menüü vahele
Nr 25 • Oktoober 2005

Sõda või rahu?

See artikkel on kirjutatud neile, kes usuvad, et sõjad pole ainult üksikute kurjade juhtide leiutis, vaid näevad sõdade vallapäästmises laiemaid seaduspärasusi.

Jüri Luik
Jüri Luik

kaitseminister (Isamaa)

See artikkel pole kirjutatud neile, kes laulavad “armastage, ärge sõdige”. Ma olen muidugi hinges nendega, sest sõjad toovad kirjeldamatuid kannatusi ja neid tuleb vältida igal võimalikul viisil. Kuid Eesti vajab siiski julgeolekuanalüütikuid, külmaverelisi eksperte, kes suudavad välja raalida, millised ohud, ja ma räägin eelkõige sõjalistest ohtudest, Eestit ähvardavad. See artikkel on kirjutatud neile, kes usuvad, et sõjad pole ainult üksikute kurjade juhtide leiutis, vaid näevad sõdade vallapäästmises laiemaid seaduspärasusi, mis sunnivad riike seda eksisammu tegema.

Eesti on väike riik. On patt, kui me ei tegele pideva ohuanalüüsiga. Ohtude mõistmine aitab meil korraldada oma julgeolekupoliitikat ja suhelda oma partneritega. Peaaegu olematu on oht olla terrorirünnaku ohver või sattuda agressiooni sihtmärgiks. Peaaegu olematu, kuid mitte 100%. Keskseim osa meie analüüsist peaks olema küsimus, mis ometi julgustab riiki või terroriorganisatsiooni alustama relvastatud konflikti. Kuna terrorismioht on tõusnud ja nüüdseks isegi möödunud klassikalise sõjalise kriisi ohust, käsitlen seda siinkohal võrdselt nii-öelda traditsiooniliste ohtudega.

Mida suudavad relvajõud?

Klassikalises sõjalis-poliitilises riskianalüüsis on kaks põhilist sammast: esiteks sõjaline võimsus (capability), ja teiseks vastase kavatsused (intent). Sõjalise võimsuse hindamine on sõjaväelastele matemaatiline ülesanne: esiteks vägede suurus, aga arvestada tuleb ka vägede valmisolekuastet, väljaõppetaset, manööverdusvõimet jms. Näiteks USA üleolek Iraagi vägedest oli muidugi massiivne, aga spetsialistid võivad selle üleoleku jagada veel brigaadide arvuks, lennuväe võimekuseks ja tarkpommide varuks.

Seda juhtub tihti, et omaenda sõjalist võimsust hinnatakse üle ja teiste oma alla. Üle hindab tavaliselt agressor. Ei usu, et ükski riigijuht alustaks sõda, uskudes rahulolevalt, et sõda tuleb pikk ja raske. Eelistatakse ikka välksõda. Ajalugu on täis eksinud välksõdalasi. Sakslased läksid sellega alt nii 1914. aastal Prantsusmaal, kus kiirmarsil Saksa väekoondised Marne’i jõelt enam edasi Pariisi peale läbi ei murdnud, samuti 1942. aastal, kui sakslaste välkrünnak Venemaa vastu takerdus raskesse kaotusesse Stalingradi all. Ka riigi majanduse tase näitab sõjalist võimsust. Riigijuht, kes soovib alustada agressiooni, ei planeeri enamasti kogu majanduse mobiliseerimist sõja tarbeks. Sõda alustatakse hõlpsamini juhul, kui usutakse, et õnnestub säilitada normaalset majanduskeskkonda. Isegi Hitler, kellel oli hingel juba mitu sõda, ei mobiliseerinud Saksamaa majandust totaalselt sõjaaja vajaduste tarbeks enne Stalingradi hiigelkaotust.

Sõjalisel võimsusel on ohuhinnangus oluline koht, sest tavaliselt ei ründa nõrgem riik tugevamat. Kuid see pole rusikareegel. Näiteks Falklandi sõjas ründas Argentina endast selgelt tugevamat Inglismaad. Lisaks polnud ka sihtmärk ehk Falklandi saared midagi sellist, mille pärast võiks ette kujutada rünnakut tugeva vastase vastu. Falklandi saared on erand, tavaliselt läheb nõrgem ainult kaitsesõtta ja siis muidugi kogu hingest, nagu Soome sõdis näiteks Talvesõjas, Belgia Hitleri vastu, meie Vabadussõjas jne.

Keskseim osa meie analüüsist peaks olema küsimus, mis ometi julgustab riiki või terroriorganisatsiooni alustama relvastatud konflikti.

Loomulikult olid ka Argentinal omad kaalutlused. Usuti, et Inglismaa ei hakka paari kaljunuki pärast võitlema. Arvati, et see on lihtne viis tõsta ebademokraatliku kolonelide hunta prestiiži. Mulle on Inglise kõrgemad ohvitserid kinnitanud, et Briti staapides ei uskunud peaaegu keegi, et Argentina võtab ette sellise riskantse sammu, hoolimata retoorikast, millega Argentina kolonelid ähvardasid. Paraku Briti planeerijad eksisid.

Milline jõud on aga kasutada moodsal nuhtlusel, terrorismil? Terrorism kui nähtus pole vana. Sekulaarse terrorismi leiutasid alles 19. sajandi lõpul Vene revolutsionäärid, põhiliselt anarhistid. Religioosne terror tänapäevases vormis on veelgi noorem. Selle algus dateeritakse 1960. aastate keskpaika, kui Egiptuses tegutses Sayyid Qutb, kelle õpetustele tugineb fundamentaalne islamiterrorism. Terrorismi puhul pole veel leitud mudelit sõjalise võimsuse hindamiseks. Kuidas arvestada terroristide käsutuses olevat relvastust? Või võitlejate arvu? Kas on olemas mingid erilised riskirühmad islamikogukonnas?

Terrorismi puhul on enamik sõjalisest võimsusest bluff, ent seda ei saa kontrollida ei satelliitide ega luurajatega. Ka reegel, et nõrk ei ründa tugevat, on terrorismi puhul ümber pööratud. Terrorism on nõrkade, valdavalt ka vaeste relv. Terroristid lähevad tihti kõige võimsamate riikide ja rahvaste kallale. Nende eesmärk pole võit, vaid edukas üksikrünnak. Öeldakse küll, et oled võitnud lahingu, kuid mitte sõja. Erinevalt tavalisest sõjast võib aga terroristi edukas üksikrünnak võita kogu sõja, kui pidada sõja lõppeesmärgiks totaalset hirmu ühiskonnas.

Saladuslikud kavatsused

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reeglina ei piisa vastase sõjalise võimsuse hindamisest, vaid tuleb hinnata ka vastase kavatsusi. Võimsus loomulikult mõjutab kavatsusi. Parafraseerides Robert Kaganit: kui mehel on püss, siis on palju tõenäolisem, et see mees läheb karujahile. Henry Kissinger armastas rõhutada et Nõukogude Liidu puhul kasvas suur tuumarelvade hulk tasapisi kvantiteedist poliitiliseks jõuks, mis ahvatles Nõukogude juhtkonda seda välispoliitikas ära kasutama. Ehk teisiti öeldes: kvantiteet kasvab üle strateegiliseks eduks ja tegevusvabaduseks.

Kavatsuste läbinägemine on kõige keerulisem hirmu ja ähvarduste õhkkonnas, mis tihti eelneb sõjalisele konfliktile. Tõenäosus hinnata adekvaatselt vaenlase kavatsusi väheneb pinge kasvades. 1983. aastal korraldasid NATO riigid õppuse “Able Archer,” kus harjutati tuumakoodide seifist väljavõtmist ja raadio teel edasiandmist. Sellist õppust oli ka enne korraldatud, sama olid teinud ka venelased. Antud juhul aga sündmused kuhjusid. 1983. aastal käis ka vaidlus kesktegevusraadiusega rakettide üle ja puhkes NSVL poolt Korea reisilennuki allatulistamise skandaal, lisaks äratas tähelepanu Reagani lubadus hakata rajama kosmosesse raketitõrjekilpi. Kõik see oli loonud Kremlis lämmatava hirmuõhkkonna. Kui teated õppusest Moskvasse jõudsid, oli juba raskelt haige Nõukogude liider Andropov veendunud, et USA valmistub andma ennetavat tuumalööki. Sellisel puhul jäi üle ainult NATOst kiirem olla. Endine tuntud Kremli nõunik Georgi Arbatov on hiljem arvanud, et 1983. aastal arusaamatuse tõttu tekkinud vastasseisu ajal oli maailm tuumasõjale lähemal kui Kuuba raketikriisi ajal. Konflikt lahenes tänu ootamatule abimehele. CIA kasuks töötav topeltagent KGB kõrge ohvitser Oleg Gordijevski “tõlkis” kahte vaenupoolt ja pinged võeti maha.

Ei usu, et ükski riigijuht alustaks sõda, uskudes rahulolevalt, et sõda tuleb pikk ja raske.

Sõjalised riskid on alati eripärased ja ootamatud. Peaaegu kellelgi pole õnnestunud hinnata vastase kavatsusi nii hästi, et ennetada äkkrünnakut. Üheks vähestest eranditest on Iisrael kuuepäevases sõjas 1967. aastal, kus Iisrael ründas araabia maade rünnakut ära ootamata esimesena, purustades Süüria, Egiptuse ja Jordaania üksused. Antud juhul polnud muidugi vaja eriti suurt ettenägemisvõimet, sest araabia riikide väed olid juba võtmas sisse lahingupositsioone Iisraeli piiri vahetus läheduses.

Oponendi kavatsuste kohta tehakse tavaliselt oletusi, mis põhinevad nii avalikul kui ka salajasel informatsioonil. Kuid, nagu öeldud, pole kavatsuste hindamine kunagi eriti edukalt läinud. Klassikaline näide on Hitleri programmiline raamat “Mein Kampf” raamat, kus oli üsnagi täpselt kirjeldatud nii Hitleri maailmavallutuslikke kui ka juutide hävitamise plaane. Ometi ei võtnud keegi raamatut tõsiselt, paremal juhul peeti seda hullumeelse sonimiseks.

Siin tuleb välja ohuhinnangute põhiprobleem: alateadlikult hindame vastast oma mõõdupuude järgi. Soome valitsus ei uskunud, et Talvesõja tuleb, isegi siis, kui pommid juba Helsingile langesid. Ikka loodeti, et tegu on vaid isoleeritud mõjutamisoperatsiooniga. Lääne analüütikud usuvad, et nende oponent on laias laastus ratsionaalsete soovidega ja valib oma eesmärgi saavutamiseks kõige lihtsama tee. Oletame, kuid milline oli toona venelaste eesmärk? Läänes oletati, et Venemaa tahab ennast kindlustada Saksamaa tulevaste rünnakute vastu ja seda ütles Stalin ka Soome delegatsioonile. Läks vaja veel kaheksat aastat, enne kui George Kennan kirjutas oma niinimetatud pika telegrammi, milles ta selgitas, et Lääs pöörab liigset tähelepanu Venemaa deklareeritud, aga mitte tema tegelikele eesmärkidele. Kennan tõdes, et Venemaa eesmärk on vaid keisririigi alade taastamine ja laiendamine. Seda tõestavad samal ajal ja sama Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusena toimunud teised muutused kaardil. Saksamaal ja Venemaal tekkis pärast Poola jagamist ühine piir – ja seda ajal, mil Soomest taheti väidetavalt teha puhverriiki Saksamaa vastu. Stalini liikumapanev jõud oli imperialistlik ahnus, mitte hirm Saksamaa ees, ahnus, mis avas sakslastele läbi Ukraina tee Venemaa südamikku.

Terroristide puhul otsime samuti ratsionaalseid eesmärke. Mõnedel terroristide gruppidel on selge poliitiline eesmärk, tavaliselt rahvuslik vabadusliikumine. Teised on fundamentalistid, kes soovivad luua Allahi riiki maa peal. Ka neil on näiliselt tegevuseks põhjust, viimasel ajal on selleks Iraagi sõda. Kuid meenutame, et senini kõige jõhkram terroriakt, Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine, toimus enne Iraagi sõda. Teoreetiliselt suudavad fundamentalistid-islamistid võtta võimu mõnes islamiriigis, nagu juhtus Afganistanis või Iraanis. Kuid terroristid ei taha domineerida mitte ainult oma kultuuriväljas, piltlikult öeldes Al-Jazeeras, vaid ka CNNis. Rünnak lääne sümbolite vastu on loonud olukorra, kus fundamentaalne islam on tõusnud kõikjal maailmas olulise jõuna kristluse kõrvale. Terroristid on saavutanud mõjukuse, mille toel nad osalevad kaudselt paljude riikide sise- ja välispoliitikas. Mida rohkem Osama bin Ladenit Londonis vihatakse, seda rohkem on tal Suurbritannia araablaste hulgas järgijaid, seda rohkem tehakse kulutusi ja muudetakse seadusi terrorismiga võitlemiseks. Millised uued võimalused annab fundamentalistidele see ülemaailmne mõjukus? Kuidas mõjutab see Euroopa Liidu riike?

Ajalooline kogemus

Ohuhinnang põhineb väga paljuski omandatud kogemustel, eelmistel sõdadel ja konfliktidel. Kuulsa maksiimi kohaselt sõdivad kindralid alati eelmist sõda. Võtame näiteks niinimetatud doominoteooria, mille klassikalise näitena tuuakse tavaliselt Vietnami sõda. Usk, et ühe riigi langemine kommunistide kätte tooks kaasa doominoefekti, ka teiste Kagu-Aasia riikide langemise kommunistide kätte, sundis president Kennedyt saatma üha rohkem sõjaväelasi

Vietnami. Sellest kasvas välja Vietnami sõda. Doominoteooria mõjul kartsid ameeriklased, et peagi seisavad nad Kagu-Aasias silmitsi paljude kommunistlike riikidega, seda olukorda soovisid nad aga iga hinna eest vältida. NSV Liit ei teinud midagi selle hirmu hajutamiseks, vaid jälgis lõbuga, kuidas USA vajus üha sügavamale Vietnami mutta. Selgus, et on keeruline hinnata, kas teatud riigil, näiteks Vietnamil, on vastase, s.o NSV Liidu jaoks iseseisvat väärtust või on see osa “hiiglaslikust salaplaanist”. USAst vaadatuna oli Vietnami sõda enesekaitsesõda, sest USA uskus doominoteooriasse. Nüüd tegutseb USA tagurpidi doominoteooria järgi, uskudes, et üks demokraatlik Lähis-Ida riik toob kaasa demokraatia arengu kõigis piirkonna riikides.

Usk doominoteooriasse võib ka sõda vältida. Stalin teostas 1948. aastal Tšehhoslovakkias kommunistliku riigipöörde, tajumata, et paljudes lääneriikides on tugev kommunistlik partei ja nõrk armee, s.o Tšehhoslovakkiaga sarnased olud. Mainitud riigid aga uskusid, et nüüd on ka nende sattumine Vene mõjutsooni ainult aja küsimus, nad koondusid, pöördusid abipalvega USA poole ja sündis NATO. Stalin oli sunnitud tagasi tõmbuma.

Balkanil on pakkuda veel üks maailmapoliitikat mõjutanud ajalooline kogemus. Kui NATO sekkus Jugoslaavia konflikti, armastati hoiatada, et Balkan on Euroopa püssirohutünn. Jällegi on tegu viitega minevikukonfliktile, kus üksik aktsioon päästis valla suure sõja, nimelt Esimese maailmasõja 1914. aastal. Austria võimu all olevas Bosnias tappis Serbia natsionalist ertshertsog Ferdinandi. Austria soovis alustada juurdlust ja nõudis oma politseinikele sissepääsu Belgradi. Serbia, kes arvestas, et liitlassuhe Vene tsaaririigiga ohjeldab Austria-Ungarit, ütles ära. Austria-Ungari alustas sõda Serbia vastu, Venemaa alustas sõda Austria-Ungari vastu, siis sekkus Saksamaa, siis teised suurriigid. Algas Esimene maailmasõda. Üks atentaat murdis kaameli selgroo. Atentaat polnud sõja põhjus, kuid ajend, mis päästis valla vastastikuse usaldamatuse ja hirmu laine. Jällegi küsimus ohtude analüüsijale: milline üksiksamm võib kaasa tuua suure sõjalise kriisi?

Ka reegel, et nõrk ei ründa tugevat, on terrorismi puhul ümber pööratud. Terrorism on nõrkade, valdavalt ka vaeste relv.

Hilisemas ajaloos on proovitud väga täpselt tempereerida vastulööki konkreetsele sõjalisele aktile. Kuuba kriisi kõrgperioodil lasi Kuuba õhutõrje alla USA luurelennuki. USA kindralid soovitasid massiivset vastulööki Kuuba ja Vene sõjalistele objektidele saarel. Kennedy otsustas siiski mitte vastulööki anda. Olukord ei eskaleerunud. Kes teab, ehk hoiti sellega ära tuumasõda.

Võitluses terrorismiga meil reaalsed kogemused puuduvad, kui mitte arvestada 1970. aastatel toimunud madistamist PLO ja Punaste brigaadidega. Kuid neil polnud kaugeltki al-Qaeda globaalset haaret. Terrorist muidugi soovib, et tema aktsiooni käsitletaks mingi suurema ja kaugema eesmärgi osana, s.t et tema rünnakut nähtaks esimese doominonupuna. Kui aga riigid käsitlevadki terroriakti mingi ahela esimese lülina, kas siis ei mängita täpselt terroristide soovi kohaselt? Kas me mitte ise ei ülenda terroriste püha sõja “üksuste” hulka? Mitmed USA analüütikud ei soovita pidada terrorismi vastu globaalset sõda , vaid võidelda iga organisatsiooniga eraldi.

Millist armeed me vajame?

Kuni tuumarelva leiutamiseni oli vastuseks paljudele julgeolekuohtudele otsene sõjaline tegevus. Külma sõja ajal prooviti seda iga hinna eest vältida. Vastaste relvajõudude ülesehitus peegeldas teineteise jõududele teoreetilist vastuhakkamist, et vältida tegelikku sõda. Kui ühel poolel oli tugev lennuvägi, siis arendas teine pool õhutõrjet, et juba eos vältida ahvatlust kasutada ohu korral oma ülekaalu. Väga mõjus meetod on kiiresti oma armee valmisolekut tõsta. Niimoodi saab ka väikeriik tugevamale hambaid näidata. Selline omavaheline “tants” mõjutab alati otsust kaaluda sõjalisi vahendeid.

Külma sõja aegsele arusaamale relvajõudude ülesehitusest andsid hoobi juba 1990. lõpu rahuloomisoperatsioonid. Polnud selge, millised relvajõud aitaksid sõjaohtu vähendada, sest kõik need operatsioonid olid erinevad. Bosnia sõda oli õhusõda, hiljem massiivne rahukaitseoperatsioon. Siis Kosovo, kus vastane sunniti alistuma puhtalt õhusõja vahenditega. Afganistanis asuti Põhja Alliansi, ühe relvastatud jõu, poolele ja sisuliselt peeti sõda nõunike abil. Praegu on ootamatult suur osa USA relvajõududest seotud hoopis New Orleansi looduskatastroofi likvideerimisega – selliseid katastroofe võime tulevikuski oodata, arvestades kliima soojenemist ja selle efekti maailmameredele. USA, kes veel 1990. aastate lõpus teatas, et tema relvajõud ei osale tsiviilülesehituses ja politseitöös, on tänaseks jõudnud olukorda, kus tema relvajõudude suur osa on põhiliselt halvatud ülesehitustööga Iraagis, Afganistanis ja New Orleansis.

Terroristidega on asi veelgi keerulisem. Kas on võimalik terroriste hirmutada, kui muuta relvajõudude struktuuri efektiivsemaks? Kas suurendada eriüksuste arvu? Maailma suurimad merejalaväeüksused pole suutnud tabada Osama bin Ladenit. Terroristide peatamiseks New Yorgi kaubanduskeskuste ründamisel oleks piisanud mõnest andekamast viisaametnikust ja paarist hoolikast FBI agendist. Kui lennukooli õpilased õpivad starti, maandumist aga mitte, tuleks neid kindlasti uurida.

Sõda kui auasi

Vastase kavatsuste kõige analüüsimatum osa on prestiiž. Sõdu on peetud prestiiži pärast ja peetakse tulevikuski. Prestiižiküsimus on tihtipeale seotud riigi juhtkonna kitsa ringi väärarusaamade, psühholoogia ja nõrga ajalootundmisega. Välispoliitika vallas usutakse, et valmisolek kasutada sõjalist jõudu tagab teiste riikide austuse. Kuid riigi prestiiž on eriti seotud sisepoliitikaga. Paljude liidrite arvates on kokkulepe nõrkuse tunnus, oma tahte pealesurumine, olgugi sõja abil, näitab tugevust. Tihti

on kõige sõjakamad just autoritaarsed liidrid, kes pelgavad ennast näidata nõrgana oma rahva ees. Välispoliitilise mõjukusega tahetakse kindlustada siseriiklikku korda. Prestiižisõja puhul on raske öelda, mida konkreetselt soovitakse saavutada, seetõttu on seda ka keerulisem vältida.

Globaalse televisiooni tingimustes on prestiižiküsimus hõlbus tekkima ja omandab kiiresti rahvusvahelised mõõtmed. Riigid tunnevad ennast ohustatuna negatiivsest PRist. Isegi Saddam Husseinil oli oma infominister.

Kui aga riigid käsitlevadki terroriakti mingi ahela esimese lülina, kas siis ei mängita täpselt terroristide soovi kohaselt?

Rünnak Maailma Kaubanduskeskusele on teinud Osama bin Ladenist ühe mõjukaima inimese maailmas, kellegi, kelle võib julgelt panna Time’i esikaanele, kus ta, muide, on ka olnud. Ta on islamiterrorismi nägu, tema armee üldnimi on al-Qaeda. Tema prestiiž on kõrge islamimaailmas, eelkõige selle maailma alandatute ja solvatute seas. Nii bin Laden kui tema organisatsioon on virtuaalsed, nad elavad põhiliselt telelainetel. Ega me täpselt ei teagi, kas bin Laden ja tema organisatsioon on veel hinges või juba hävitatud. Neist on saanud kaubamärk ja selle alla asetavad end meelsasti ka teised terroriorganisatsioonid, kellel pole al-Qaedaga otsest seost. Maailmas polegi enam plahvatust, mille taga ei nähtaks müütilist al-Qaedat. Selle kaubamärgi ülevalpidamine nõuab pidevat terrorit, muidu keerab 24tunnine teletsükkel tähelepanu mujale. USA on proovinud araabiakeelsete telesaadetega ja koguni uute telejaamade avamisega nõrgestada ja naeruvääristada al-Qaedat televiisoriekraanil. Kas on võimalik virtuaalset bin Ladenit nõrgestada virtuaalsete vahenditega? Võib-olla CNNis, aga kas ka Al-Jazeeras?

Palju on küsimusi, vastuseid palju vähem. Eesti vajab tasemel ohuanalüüsi. Ohuanalüüs on hinnanguline, mitte täppisteadus. Palju mängib rolli analüüsija enda ajalootundmine, kogemused, moodne või vanameelne mõtlemine. Salajasi analüüse loevad vähesed, rohkem oleks vaja avalikel andmetel põhinevaid avalikke kirjutusi, nagu neid kirjutatakse teistes lääne demokraatlikes riikides. Selliseks loomeks peab olema sobiv inkubaator. Jääb ainult toetada kaitseministeeriumi ideed luua Eestis sõjalispoliitilise julgeoleku küsimustega tegelev uurimisinstituut. See loob julgeolekupoliitilise mõtlemise kultuuri, mis kandub üle nii poliitikute, ajakirjanike, aga võib-olla ka salajasi ettekandeid kirjutavate inimeste mõttemaailma.

Seotud artiklid