Mägede liigutamine Euroopa kaitseks
Heinrich Brauß, Ben Hodges, Julian Lindley-French. Euroopa poliitikaanalüüsi keskus, 2021
Euroopa relvajõududel tuleb meelde tuletada nii külma sõja aegsed oskused kui ka õppida uusi, mis vastavad tänapäeva strateegilistele oludele. Hõlpsasti loetav ja selge soovituste kogum.
Seotud artiklid
Religiooni roll muutuvas Euroopas
Euroopa võtab sageli iseenesest mõistetavana arusaama, et religioon ja poliitika on teineteisest lahutatud. Kui mitte mujal maailmas, siis vähemalt Euroopas.
Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
Kristin Krohn Devold: reform teeb sõjaväe mobiilseks
Norra kaitseminister Kristin Krohn Devold on eeskujuks kogu NATO-le. Võtnud võimu pärast New Yorgi terrorirünnakut, asus tollal 40aastane Devold läbi viima kaitsejõudude reformi, mille eesmärk on ühendada kaitsejõud ja -ministeerium ühtsesse struktuuri aastaks 2005. Muuta kaitsejõud ohu korral kiirelt reageerivaks löögirusikaks. Vähendada armee koosseisu. Maha müüa kaitseobjektid, mis uues olukorras tarbetud. Püstitatud eesmärgi täitmisest võib aga raporteerida juba järgmisel, 2004. aastal.
Slovakkia püsib Euroopa kursil
Slovaki Vabariik on postkommunistlikus Kesk-Euroopas parim näide, kuidas teel Euroopa Liitu ja NATOsse said esmatähtsaks poliitilised probleemid. Majanduslikult ei erinenud slovakid kuigi palju oma vendadest tšehhidest liitriigis: tootmistase peaaegu sama, elatustase ca 5% võrra madalam, punavõimulembuselt ollakse aga tšehhide kõrval märksa tagasihoidlikumad. Osa slovakke kirub seniajani tšehhe, kes toonud ühisriigile kommunismiõnnetuse kaela. Ka toetus Kommunistlikule Parteile ei ületa Slovakkias hetkel 10% , Tšehhimaal on see ajuti olnud kuni 2,5 korda kõrgem.
Soome julgeolekupoliitika ja NATO
Välis- ja julgeolekupoliitikat hinnates rõhutame tihtipeale oma riigi juhtide ja ühiskonna mõjutajate vastutust tehtud otsuste eest. Sama lugu on ka rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu NATO. Selles nähakse tavaliselt maailma arengusuundade mõjutajat. Sama suhtumine puudutab üha enam ka Euroopa Liitu. Sageli on siiski tegemist silmapettega: tegelikult viivad sündmused meid kaasa. Mõnikord on lihtsalt kasulik analüüsida riikide ja organisatsioonide käitumist vastureaktsioonina olukorramuutustele.
Tšehhi Vabariik NATOs ja peagi Euroopa Liidus
Vahetult pärast Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni tundus, et Prahale on kõik teed Euroopa mõjuvõimsatesse organisatsioonidesse valla, tagatiseks, kui mitte arvestada Sloveeniat, arenenuim majandus postkommunistlikus Kesk-Euroopas, ühiskonna demokraatlikud traditsioonid, kõrge haridustase ja arvukad sidemed Läänega.
Eesti valikud Iraagi sõja taustal
Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus - ka mina ise kaitseministrina - toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.
Ungari välispoliitika prioriteetidest
Vaadeldes Ungari kui Euroopa Liidu tulevase täieõigusliku liikmesriigi välispoliitikat, selle seniseid eesmärke ja nende realiseerimist, tunduvad tulemused olevat üsnagi veenvad: oluline edasiminek eurointegratsiooni osas, tugevnev stabiilsus ja regionaalne koostöö, naabermaades elavate ungarlaste huvide varasemast edukamaks osutunud kaitse.
Poola välispoliitika edu
Poola on viimase 15 aastaga teinud läbi tähelepanuväärse arengu Moskva vasallist arvestatavaks Euroopa suurriigiks. Ka poolakad ise on järjest rohkem hakanud tunnetama oma tähtsust ja iseseisvust ning kompleksid Lääne ees on taandumas. Vabaduse kättevõitmisel püstitatud eesmärk astuda NATOsse ja Euroopa Liitu on realiseeritud või siis varsti realiseerumas. Samas on Poola välispoliitika ette kerkinud uusi ja komplitseeritumaid probleeme, näiteks Poola uus koht maailmapoliitikas seoses osalemisega Iraagi sõjalises missioonis ja vägikaikavedu Euroopa Liidu suurriikidega Nizza kohtumisel saavutatud parlamendikohtade pärast.
Saksamaa välispoliitikal uus mõõde
Saksa välispoliitika vorm on põhjalikult muutunud. Nõuded seda kujundavale jõule on kasvanud ja kasvavad jätkuvalt. Rahvusvahelise poliitika uued kogemused kristalliseeruvad aeglases, kuid pidevas protsessis uue mõõte suunas.
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?
Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle’ist Jacques Chiracini
Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle'istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.
Raamat: André Glucksmann, Ouest contre Ouest.
Prantsuse filosoof André Glucksmann (sünd 1937) on tuntud vastuvoolu ujuja. Ta ei lepi vaadetega, mis on lihtsad, loogilised ja kõigile arusaadavad nagu näiteks sõjavastasus. Ta küsib demonstrantidelt tänaval: kas on midagi veel hullemat kui sõda? Ning vastab: jah, genotsiid, jah, rahvaste häving diktaatorite käe läbi.
Lääs tuleb uuesti välja mõelda
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.
Euroopa julgeolekust kitsamas ja laiemas plaanis
Diplomaatia eelmises numbris vaatles Alyson Bailes Euroopa Liidu (EL) kaitsekontseptsiooni tausta. Kaitsekontseptsioonid tulenevad aga julgeolekuhinnanguist ja järgnevalt põgus pilk Euroopa julgeolekupoliitilisele mõtlemisele.
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.