detsember 11, 2008

Riskantne 1. sajandi äri

Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.

Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.

Riskantne 1. sajandi äri

Isabel Frommelt
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Käesolevas artiklis püütakse uurida erasektori positiivset ja negatiivset rolli rahvusvahelises julgeolekuraamistikus. Samuti vaadeldakse erasektorit ähvardavaid ohte ja selle olemasolevate riskidega tegelemise viise. On selge, et eri ärivaldkondade puhul erinevad ka riskide ja ohtude allikad. Sellest tulenevalt ei saa mõista korporatiivset või isiklikku julgeolekut selgelt ja üheselt. Kahjuks ei võimalda käesoleva artikli maht üksikasjalikult lahata, millist ärivaldkonda, mil määral ja millised julgeolekuohud ähvardavad ning kuidas nendega toime tullakse.
Institutsioone ja erasektori organisatsioone käsitleva julgeolekualase uuringu alusel vaadeldakse artiklis keeruka julgeolekukeskkonna tahke ning seoseid avaliku ja erasektori vahel. Eesmärgiks on vastata kahele küsimusele. Esiteks, kuidas ettevõtted peaksid andma või saaksid anda panuse julgeoleku suurendamisse, eriti seoses terrorismiohu vähendamisega.Teiseks küsimuseks on, kas äritegevus toimib endiselt tavapäraselt või on see nüüd riskantsem.
Üksikasjalikumalt vaadeldakse kahte olulist erasektori sekkumisvaldkonda. Eesmärgiks on demonstreerida ühelt poolt ettevõtetele kohustuslikke reegleid ja regulatsioone ning teiselt poolt vabatahtlikke tegevusi ja algatusi kui võimalikke mõjutusvahendeid. Esimesel juhul on tähelepanu keskpunktis terrorismi rahastamise vastu võitlemine ning teisel juhul rahvusvaheliste korporatsioonide tegevus ja huvid konfliktipiirkondades või konfliktijärgses taastustegevuses. Need kaks erasektori osalemise valdkonda puudutavad terrorismiohu probleemi kahest vaatenurgast: esiteks, pidades terrorismi rahastamist olemasoleva kuritegeliku potentsiaali edendajaks, ning teiseks, kirjeldades rahvusvaheliste korporatsioonide otsest haavatavust ebastabiilsetes regioonides (eeskätt arengumaades), kuid samas ka nende tugevat mõju keskkonnale.
Enne 11. septembri terroriakte puudus koordineeritud rahvusvaheline tegevus terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks. Praegu on aga rahvusvaheliste standardite ja kohustuste survel kõigile finantsinstitutsioonidele kohustuslik seada finantstehingutele teatud piirang. ÜRO on loonud terrorismivastase komitee ning võtnud vastu 2001. aasta vastavad siduvad resolutsioonid (1373, 1377) koos aruandeprotseduuridega. Samasuguse püüdega luua globaalne mitmepoolne võrgustik oli juba varem algust teinud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), luues valitsustevahelise finantskuritegevuse vastase töörühma (Financial Action Task Force – FATF), mis juba 1989. aastal töötas välja tegevuskava rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks. OECD töörühm andis seoses terrorismi rahastamisega kaheksa spetsiaalset soovitust lisaks varasemale 40 soovitusele rahapesu kohta. 2001. aastast on ka Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond astunud olulisi samme eesmärgiga töötada välja sellesisulisi standardeid ning samas pakkuda liikmesriikidele märgatavalt suuremat tehnilist abi finants-, regulatiivse ja järelevalveraamistiku loomiseks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 2001/97/EÜ pakub samuti välja sobivaid vahendeid paremaks võitluseks terrorismi rahastamise vastu. Selle direktiiviga muudeti direktiivi 91/308/EÜ “Finantssüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta”. Euroopa Komisjon omalt poolt edendab õigusalast koostööd üldises kuritegevuse vastu võitlemise raamistikus ning seda ka terroristlike rühmituste rahastamise ja rahapesu vastu võitlemise eesmärgil.
See ülesanne on prioriteet ka Euroopa Nõukogu jaoks, kuna Euroopa Nõukogu on vastu võtnud tegevuskava rahvusvahelise koostöö tugevdamiseks, uurimismeetodite täiustamiseks ja liikmesriikide kohtusüsteemide kohandamiseks. Lisaks sellele jälgib spetsiaalne Euroopa Nõukogu organ, korruptsioonivastase võitluse riikide grupp (Group of States against Corruption -GRECO), selle normatiivse korralduse täitmist riikidevahelise vastastikuse surve avaldamise läbi ning hindab riikides võetud rahapesuvastaseid meetmeid. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) kui suurim regionaalne 55 liikmesriigiga julgeolekuorganisatsioon leppis 2002. aastal kokku ühistegevuses terrorismi vastu võitlemiseks. Selle programmi raames korraldab OSCE muu hulgas ka riikides seminare rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise teemadel. Samuti on oma panuse teinud suurim rahvusvaheline politseiorganisatsioon Interpol, mis suunab terrorismi rahastajate vastast eritegevust, ning samuti Europol, mille mandaat hõlmab ka finantskuritegude uurimist ja andmete kogumist, mis pole suunatud üksnes kuritegelike võrgustike juhtide ja kaasosaliste väljaselgitamisele, vaid ka selliste organisatsioonide kõrvaldamisele ja nende majandussuutlikkuse hävitamisele. Lisaks nendele rahvusvahelistele organisatsioonidele tuleb mainida ka juhtivate rahvusvaheliste pankade erasektori assotsiatsiooni Wolfsberg Group, mis on teinud avalduse terrorismi rahastamise tõkestamise kohta ning andnud sellekohased juhtnöörid, rõhutades finantsinstitutsioonide rolli riikide abistamisel selles võitluses ennetustegevuse, avastamise ja infojagamise kaudu.
Kõik need algatused on hõlmanud ka regulaarset kajastamist ajakirjanduses, kus on noomitud neid, kes ei soovi toimida reeglite ja suuniste järgi. Sellest kõigest võib järeldada, et finants- või vahendusinstitutsioonide jaoks on äri muutunud riskantsemaks. Nad peavad oma fondide juhtimisel olema tähelepanelikumad ning rakendama täie karmusega “tunne oma klienti” poliitikat. Seega selles sektoris äri ajades ei saa endale lubada vajakajäämisi reeglitest kinnipidamisel, kui ei taheta kaela saada süüdistusi seotuse kohta kuritegeliku ja/või terroristliku tegevusega ning ohustada oma head mainet ja kannatada selle tagajärjel majanduslikku kahju.
Veel üks ärivaldkondi, mis peab arvestama suure ebakindlusega paljudes olukordades, on konfliktipiirkondades tegutsevad multinatsionaalsed korporatsioonid, iseäranis maavarade (ka nafta ja gaasi) kaevandamisega tegelevad või ülesehitusprojektides osalevad ettevõtted. Nende sektorite ees seisvaid ohutüüpe on võimalik kaardistada. Näiteks rahvusvaheline äririskide konsultatsioonifirma Control Risks Group määratleb iga riigi puhul kaks poliitilist ja julgeolekualast riski. Nende kaardil on näiteks 80% 54st Aafrika riigist, kus paljud ülal nimetatud ettevõtted tegutsevad, märgitud 2004. aastal äärmusliku, kõrge või keskmise poliitilise riskiga piirkondadena ning umbes 2/3 nendest riikidest on ka sama tasemega julgeolekurisk. Poliitilise riski hinne näitab, kui tõenäoline on riiklike või mitteriiklike osapoolte negatiivne mõju äritegevusele vastavas riigis, sealhulgas negatiivne valitsuse poliitika, kohtusüsteemi ebakindlus, korruptsioon, maine kahjustamine, sundvõõrandamine ja rahvusvahelised sanktsioonid. Julgeolekuriski hinne näitab, mil määral need osapooled võivad kahjustada ettevõtte finants-, füüsilist või inimkapitali, sh vargus, vigastamine, inimrööv, seadmete ja hoonete kahjustamine, kelmused, sundvõõrandamine või kontrolli kaotamine ettevõtte üle. Teine kaart, mille on koostanud Amnesty International ja Prince of Wales International Business Leaders Forum, kajastab “korporatiivriski geograafiat”, keskendudes inimõigustele. See näitab, millistes piirkondades oleksid ettevõtted kõige haavatavamad inimõiguste rikkumisega seotud kulude ja mainele tekitatud kahju seisukohast, ning selgitab, et see on kõige tõenäolisem riikides, kus on konfliktiolukord, esineb vaakum valitsemiskorralduses või õigusriik ei toimi tõhusalt.
Tundub olevat selge, et selliste regioonide uutele võimalustele ja uutele turgudele vaatamata on äriajamine seal tihti erasektori jaoks riskantne ja kulukas. Hargmaistel ettevõtetel on siiski potentsiaali avaldada vähemalt teatud positiivset mõju oma tegutsemiskeskkonnale, vältides seeläbi kriitikat või vastuolusid. Kõigepealt peavad nad aga teadvustama oma rolli. Ulatuslik aruanne pealkirjaga “The Business of Peace” kirjeldab, kui oluline on erasektori roll partnerina konfliktide ennetamisel ja lahendamisel. Ühes samalaadses aruandes on hiljem pakutud välja kolm strateegiat korporatiivkonflikti dünaamika juhtimiseks: regulatsioonide ja rahvusvaheliselt kokku lepitud õigusaktide järgimine; kahju tekitamise vältimine, mis tähendab, et ettevõtted peaksid olema teadlikud oma tegevuse võimalikest mõjudest; ning rahu tagamine. Hargmaised ettevõtted saavad oma kohustuse täita ka kohalike ettevõtete arengu toetamisega võitlemaks töötuse ja sotsiaalse puudusega, edendades lepitustegevust ja usalduslikku õhkkonda, andes informatsiooni tervishoiu või jätkusuutliku käitumise kohta töökohal toimuva koolitusega ning tagades kõrged tööstandardid. Selliseid jõupingutusi aitavad edendada ja toetada mitmesugused algatused ja programmid, millega on välja tulnud paljud rahvusvahelised institutsioonid, näiteks Maailmapank ja regionaalarengu pangad, ÜRO organid, OECD või humanitaarorganisatsioonid. Nad kõik on oma olemuselt loodud arendama ja tugevdama partnerlussidemeid avaliku ja erasektori vahel.
Et luua laiemat pilti paljude asjassepuutuvate ärivaldkondade spektrist, võib tuua palju näiteid ohtudest ja ohtude vähendamisele kaasa aitavatest teguritest. Sealhulgas võib nimetada peamiselt tööstussektorit mõjutavate teguritena strateegilisi ekspordikontrolli skeeme, mis on pandud paika vältimaks väärtuslike varade või meetmete lekkimist riskantsete kasutajate kätte ning tõkestamaks ebaseaduslikku relvakaubandust. Sama sektor on tähelepanu all ka seoses säästva arengu või keskkonnakaitsega. Näiteks Kyoto protokoll kui tulevikku suunatud õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe teeb tööstusriikidele kohustuslikuks vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni, k.a tööstuslikust saastusest tulenevad gaasid. Veel üks lahendamata probleem on radioaktiivsete jäätmete lõplik ladestamine ning samuti tavajäätmete maht, mis mõlemad kujutavad tulevikus üha kasvavat riski.
Nende küsimustega ei ole veel kohustuslikul tasandil tegeldud, kuigi need ei ohusta mitte ainult keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust, vaid ka tervist ning lõppkokkuvõttes meie elukvaliteeti. Vabatahtlik rahvusvaheline algatus Global Compact püüab tegelda mitmete selliste küsimustega. See algatus kujutab endast kokkulepet ÜRO agentuuride ja rahvusvahelise erasektori vahel ning kutsub üles transnatsionaalseid ettevõtteid tegutsema sotsiaalselt vastutustundlikult. Algatuse adressaatidelt nõutakse üheksa keskse põhimõtte järgimist. Need hõlmavad keskkonnakaitset, inimõigusi ja tööhõive standardeid, millest viimased kaks on veel üks valdkond, millega ettevõtted peavad tegelema, arvestades üha kasvavat nõudlust eetikanormistike või korporatiivse sotsiaalse vastutuse järele. Kahjuks ei pea Global Compact ettevõtete käitumise või tegevuse üle järelevalvet, ei tegele nõuete täitmise tagamise või meetmete kehtestamisega, vaid toetub pigem avalikule vastutusele, läbipaistvusele ja ettevõtete enesehuvile, et ärgitada neid algatama ning omavahel jagama sisulisi samme nende põhimõtete järgimisel. See tähendab, et nimetatud algatus sõltub siiski erasektori soovist anda oma panus paljude probleemide lahendamisse, eriti reguleerimata valdkondades nagu sotsiaalne või looduskeskkond, ning valmisolekust teha kompromisse kokkulepetele jõudmiseks.
Sellest lühikesest ülevaatest keeruka julgeolekukeskkonna eri aspektide kohta, mida ettevõtted tegutsedes (sh nii edasiminek regulatsioonides ja endale võetud kohustustes kui ka vabatahtliku sekkumise ja kaasamise valdkond) arvesse peavad võtma, võib järeldada, et paljudes valdkondades pole äritegevus enam sama mis varem. Nagu mainitud, peab finantssektor täitma rohkem ja rangemaid ettekirjutusi, mis tihti nõuavad lisakulutusi ja meetmeid administratiiv-, finants- ja personali valdkonnas. Transporti ja iseäranis lennundust mõjutasid tugevalt 11. septembri vahetud järelmõjud ning ka SARSi puhangud 2003. aastal. Ka reisifirmad pidid mõtlema võimalikele tagajärgedele, juhul kui neil ei õnnestu luua piisavaid turvameetmeid, et vältida õnnetust või rünnakut, mis võib kaasa tuua tohutuid majanduslikke kaotusi või isegi pankroti. Samavõrd oluline on julgeolek meretranspordis, millel oma 46 000 laevaga, 232 miljoni konteineri ja umbes 4000 sadamaga on suur oht langeda terroristide rünnakute sihtmärgiks või olla kuritarvitatud terrorirünnakute vahendina. Ohustatud on ka turismitööstus, mida otseselt mõjutavad muutused globaalses julgeolekukeskkonnas, nagu on näidanud reaktsioonid terrorirünnakutele Indoneesias ja Keenias.
Finantskaotuste vältimiseks tuleb neil sektoreil investeerida julgeolekumeetmete loomisse, arendamisse ja täiustamisse. Kuigi uusi ja suuremaid investeeringuid ei ole alati lihtne põhjendada, eriti arvestades majanduslikke piiranguid “kärbete” tõttu nii era- kui avalikus sektoris. Samas aga peab korralik investeering struktuursesse riskihindamise protsessi ja julgeolekumeetmetesse, k.a tõhus situatsiooniplaneerimine ning äri järjekindluse tagamise plaan erakorraliste olukordade puhuks, olema osa pikaajalisest planeerimisest ja strateegiast ning on lõppkokkuvõttes iga ettevõtte enda huvides. Samuti peab erasektor arvestama, et sellise investeeringu kõik kasud, k.a sellest tulenev lisandväärtus, vastaksid mitte ainult õiguslikele nõuetele (legaalsuse nõue), vaid tagaksid ka korporatiivse aususe ja maine. Sellise maine olulisus ning kulud, mis kaasnevad selle kaotamisega korruptsiooni ja finantsskandaalide tõttu, on üha enam seotud valitsusväliste survegruppide, rahvusvahelises meedias ja Internetis toimuva teadlikkuse tõstmisega, mis hõlbustab avalikkuse juurdepääsu informatsioonile ja tarbekaupadele.
Mida võib eelöeldust õppida? Kindlasti on selge, et keskkond, milles ettevõtted peavad tänapäeval tegutsema, on drastiliselt muutunud. Selleks et toime tulla sellest tulenevate väljakutsetega, on tarvis põhjalikult ümber orienteerida nii kontseptuaalne kui ka täidesaatev tasand. Samas peaks erasektor seda olukorda ära kasutama ning liikuma praeguselt üsna passiivselt ja tagantjärele reageerivalt lähenemiselt ennetavama, innovatiivsema ja rohkem tulevikku vaatava suhtumise poole. Lisaks sellele peaks erasektor kasutama tunduvalt rohkem ära võimalusi ja ressursse, mida on võimalik tarvitusele võtta ilma äritegevust kahjustamata. Otsustava tähtsusega tundub olevat uus juhtimisstiil, samuti hea eeskuju, nagu näiteks Global Business Coalition on HIV/AIDS (GBC) loomine 1997. aastal. Kiiresti laienev rahvusvaheliste ettevõtete liit on pühendunud AIDSi epideemia vastu võitlemisele, kasutades ärisektori oskusi ja teadmisi. Ettevõtete tippjuhtkonda kuuluvad inimesed peavad mõistma, et stabiilsus on eeltingimuseks kogu nende äritegevusele nii koduturgudel kui ka välismaal ning et kõrge riskiga piirkondades peavad nad keskenduma konkreetselt julgeolekuküsimustele. Hiljutised Iraagi sündmused näitavad, et see väljakutse on vägagi käegakatsutav.
Kuigi absoluutset julgeolekut pole kunagi võimalik saavutada ega garanteerida ning teatud risk jääb alati, on igasugune edasiminek inimeste julgeoleku ja heaolu suunas ilmsete pikaajaliste kasudega nii äriinvesteeringute kui ka ettevõtete edukuse seisukohast. Seepärast on korporatiivne vastutus hädavajalik seismaks tõhusalt vastu meie sajandi ohtudele. Ettevõtted peavad saama teadlikuks sellest, et nende tõeline huvi – aktsiahindade hea käekäik – nõuab sellise korporatiivpoliitika kasutuselevõtmist, mis ulatub tunduvalt kaugemale puht juriidilistest nõudmistest. Tänapäeval on tarvis legitiimsuse idee tunnustamist ja rakendamist. Just see on põhimõte, mille järgi me hakkame erasektori tegevust hindama.
Spetsiaalselt Diplomaatiale selle artikli kirjutanud Isabel Frommelt on Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) teadur, kelle sulest ilmub lähinädalatel kogumik “Äri ja julgeolek”, mis tugineb Liechtensteinis septembris 2003 peetud konverentsi materjalidele.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar