Poola välispoliitika edu
Poola on viimase 15 aastaga teinud läbi tähelepanuväärse arengu Moskva vasallist arvestatavaks Euroopa suurriigiks. Ka poolakad ise on järjest rohkem hakanud tunnetama oma tähtsust ja iseseisvust ning kompleksid Lääne ees on taandumas. Vabaduse kättevõitmisel püstitatud eesmärk astuda NATOsse ja Euroopa Liitu on realiseeritud või siis varsti realiseerumas. Samas on Poola välispoliitika ette kerkinud uusi ja komplitseeritumaid probleeme, näiteks Poola uus koht maailmapoliitikas seoses osalemisega Iraagi sõjalises missioonis ja vägikaikavedu Euroopa Liidu suurriikidega Nizza kohtumisel saavutatud parlamendikohtade pärast.
Euroopa Liit
Poola läbirääkimised Euroopa Liiduga ühinemistingimuste üle läksid raskelt. Saavutati ka teatud edu, millest on kasu teistelgi kandidaatriikidel, sealhulgas Eestil. Läbirääkimiste ajal kritiseeriti Varssavit nii seest- kui väljastpoolt, et Poola ametnikud on laisad ja lohakad. Ometigi on asjad nüüd muutumas ning Poola bürokraatlik masinavärk töötab järjest õlitatumalt.
Poola on Euroopa Liiduga praegu mitmes küsimuses eriarvamusel ning tõsisem nendest on ehk kolme aasta eest Nizza kohtumisel paika pandud kohtade jaotus Euroopa Parlamendis. Poola ja Hispaania saaksid Nizza leppe järgi seal mõlemad 27 kohta ning nendest rahvaarvult märgatavalt suuremad ja majanduslikult mõjukamad Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia igaüks vaid 29 kohta. Ei Poola ega Hispaania taha loobuda Nizzas kätte võidetud eelistest. Nüüd ongi mõlemad langenud Euroopa suure neliku surve alla ja neid proovitakse ümber veenda nii piitsa kui präänikuga. Vähemalt Poola valitsus on teatanud, et tema ei tagane Nizza leppest.
Poola toetust Ameerikale (ja NATO-le) ilmestab ka fakt, et Poola on mingilgi määral NATO tegevust dubleerivate Euroopa Liidu kaitsestruktuuride loomise vastu.
Teine probleem on Euroopa Liidu põhiseadusliku leppega. Poola vasakpoolne valitsus nõuab, et preambulas märgitaks ära Euroopa kristlikud juured. Selles ei maksa muidugi näha Poolas võimul olevate ekskommunistide meeleparandust, vaid katoliku kiriku suurt mõju Poola ühiskonnale, nii suurt, et seda ei saa aktsepteerimata jätta ka ekskommunistid. Loomulikult on katoliku kiriku mõju tugevdanud veelgi viimased 25 aastat Vatikanis valitsenud poolakast paavst Johannes Paulus II, kelle teeneks on kindlasti ka, et poolakate toetus oli Euroopa Liitu astumisele nii kõrge.
Suhetes oma naabri Saksamaaga on Poolal nüüd ka üks eriline probleem. Nimelt püüab Saksamaa Ümberasustatute Liit luua Berliini ümberasustatute või küüditatute keskust, mis keskenduks pärast II maailmasõda tollase Saksamaa ida-aladelt ümber asustatud sakslaste kurvale saatusele. Poolakad on aga tähelepanu juhtinud asjaolule, et II maailmasõja tagajärgede eest vastutavad ikka sakslased ise ning küüditatute keskus tuleks luua Euroopa Liidu egiidi all ning seal peaks võrdselt tähelepanu pöörama kõigile Euroopa rahvastele, keda on loomavagunitega ühest kohast teise veetud.
Poola ja USA
Poolakad on kindlasti Ameerika-meelsemad kui lääneeurooplased. Sellise suhtumise taga on Poola ajalooline kogemus: kord on Euroopa naabrid Poolat omavahel jaganud, teinekord jälle lubadustest hoolimata hätta jätnud. Pole siis imestada, et Poola on tõusnud USA üheks kindlamaks liitlaseks ja sõbraks mitte ainult Kesk-Euroopas, vaid Suurbritannia kõrval kogu Euroopas. Pealegi elab USAs suur poola kogukond (mõne hinnangu järgi isegi 10 miljonit), Chicagot peetakse Varssavi järel suuruselt teiseks poola linnaks maailmas. Kindlasti on Poolat ja USAd veelgi lähendanud sõjalis-majanduslikud suurtehingud nagu Poola lennuväele Ameerika hävitajate F-16 ostmine. Poola tähtsust ja erilist staatust USA silmis näitab seegi, et Poolale usaldati Iraagis ühe rahuvalvetsooni juhtimine.
Kui võrrelda Poola välis- ja sisepoliitikat (turumajandusele ülemineku reformid jms), siis on Varssavi olnud esimeses sfääris tunduvalt edukam.
Poola on algusest peale toetanud USA terrorismivastast võitlust. Nüüd on Poola sõjaväe saatmist maailma eri kohtadesse toetamas ka tänavu suvel vastu võetud Poola uus rahvusliku julgeoleku strateegia, mis sätestab, et Poola sõdurid ei pea kaitsma üksnes Poola piire, vaid Poola riigi huve kogu maailmas.
Poola toetust Ameerikale (ja NATO-le) ilmestab ka fakt, et Poola on mingilgi määral NATO tegevust dubleerivate Euroopa Liidu kaitsestruktuuride loomise vastu. Teatavasti on aga NATOs võtmeroll just USA-l.
Valitsus ja rahvas
Viimased arvamusküsitlused Poolas näitavad, et valitsuse ja rahva arvamus on nii mõneski välispoliitilises või riikliku julgeoleku küsimuses üsna erinev. Eriti puudutab see Poola sõdurite saatmist Iraaki. Üle poole poolakaist on selle vastu ning arvatavasti tõuseks vastaliste protsent veelgi, kui Iraagis peaks poolakaid hukkuma. Aga arvamusküsitlused näitasid ka, et mida haritum ja noorem vastaja, seda enam toetab ta Poola sõjalist missiooni Iraagis. Ehk siis: haritud inimene suudab oma mätta otsast näha kaugemale.
Tervelt 84% poolakaist on Euroopa Liidu ühise kaitsepoliitika poolt, aga siinkohal peetakse silmas kaitsepoliitikat diplomaatilises kategoorias, mitte ühiseid kaitsejõude.
Lõpetuseks
Kui võrrelda Poola välis- ja sisepoliitikat (turumajandusele ülemineku reformid jms), siis on Varssavi olnud esimeses sfääris tunduvalt edukam. Põhjus peitub selles, et vasak- ja parempoolsete valitsuste vahetumise tõttu on takerdunud küll erastamine ja maksureformid, välispoliitika on aga püsinud muutumatuna. Välispoliitiline järjepidevus ning kompetentne meeskond (president Aleksander Kwasniewski ja välisministrid) ongi taganud Poolale praeguses maailmapoliitikas olulise koha.
Tõlkija Hendrik Lindepuu on Raadio Vaba Euroopa Poola ekspert.
Seotud artiklid
NATO idatiiva õnn ja õnnetus: uus peasekretär ei ole vastav uuele kaitsestrateegiale?
Uued NATO kaitseplaanid on tugevdanud idarinde Venemaa-suunalist heidutust, ent peasekretär Jens Stoltenbergi ametijärglase valimine näitab, et Ida-Euroopa ei suuda end siiski kokku võtta ja „oma“ kandidaadi taha koonduda. Näib, et hirm Venemaa reaktsiooni ees jääbki idatiiva potentsiaali piirama.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Ronek Jäär: Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast
Slovakkia presidendivalimised on oma olemuselt põhimõtteline vastasseis Robert Fico juhitud venesõbraliku valitsuse ja läänemeelse opositsiooni vahel. Peale esimese vooru läänemeelse leeri üllatusvõitu on teise vooru eel ainus kindel asi see, et Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.