detsember 11, 2008

Lääs tuleb uuesti välja mõelda

Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.

Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.

Lääs tuleb uuesti välja mõelda

Dominique Moisi
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis. 1990. aastatel viisid Oslo rahuprotsessi lootused Euroopa ja Ameerika Ühendriikide lähenemisele. Oslo läbikukkumine ning vägivalla levimine tekitasid lõhe Atlandi kahe ranniku vahele. Kui kõrvale jätta Saksamaa, siis mõjusid ühtede Iisraeli- ja teiste Palestiina-meelsed seisukohad hävitavalt transatlantilistele suhetele.
Lisaks emotsionaalsele erinevusele ei ole Euroopa enam Ameerika Ühendriikide kaitse eesliinil; Euroopa tähtsus on kahanenud seoses laienemise ja levimisega itta. Kui Balkani sõjad hoidsid peaaegu kümme aastat alal illusiooni huvide ühtsusest, siis uue, Kirde-Aafrikast Kagu-Aasiani ulatuva Lähis-Ida esilekerkimine ning Hiina võimsuse kasv jätavad Euroopale vähe ruumi Ameerika Ühendriikide strateegilistes huvides.
11. september ei muutnud niivõrd Ameerikat, kuivõrd tugevdas seniseid suundumusi. Emotsionaalselt süvendas see lahknevusi Atlandi kahe ranniku vahel. Sellest hetkest alates on ameeriklased sõjas, eurooplased mitte. Eurooplased tunnistavad Lõunast tuleneva ohu olemasolu, kuid usuvad, et Ameerika vastus sellele ohule on ebaefektiivne, lisab ebastabiilsust ning tekitab vihkamist. Nad arvavad, et mida ebaühtlasemalt jaguneb maailma rikkus, seda suurem on oht, et maailm ühineb ainukese üliriigi vastu. Võimsa riigi vastu, mille tegevus ja tegevusetus mõistetakse ühtviisi hukka.
Miks on vaja uuesti välja mõelda Lääs?
Miks uuesti välja mõelda Lääs, see Euroopa enesetapust sündinud ajaloo riugas, mille eesmärgiks oli saavutada võit ühe oma võsukese Nõukogude Liidu üle ning mille eluiga oli vaid pool sajandit? Asjatu on kujutleda, et oleks võimalik taastada tema sünni ajal valitsenud tingimused. Nagu tema kõige vaatemängulisem inkarnatsioon NATOgi, eksisteerivad transatlantilised suhted edasi, meenutades veidi tuntud reklaami: Lääne värvuse ja maitsega, kuid olemata samas tegelikult Lääs… Euroopa ja Ameerika Ühendriikide harmoonilised suhted ei ole muide eluliselt vajalikud mitte ainult Atlandi kahele rannikule; need on eluliselt vajalikud ka ülejäänud maailmale.
Ameerika Ühendriikide jaoks
Washingtonist on kerge vaadata Euroopat haletsuse, ükskõiksuse ja isaliku üleolekuga. Eurooplaste sõnad ja teod – või tegude puudumine – õigustavad seda negatiivset hoiakut, eriti julgeoleku- ja kaitseküsimustes.
Tegelikkuses, vaatamata eurooplaste pakutud südantlõhestavale etendusele, on Ameerikal Euroopat vaja, kuid mitte ilmtingimata põhjustel, mida usub Euroopa. Washington püüab rõhutada eurooplaste “koristaja” või “abišerifi” rolli. Ameerika võitleb, Euroopa maksab, ÜRO toidab: selline kohustuste jaotus tundub olevat kooskõlas asjaosaliste võimetega. Probleem seisneb selles, et see ei vasta ei tänase maailma tegelikule olukorrale, eriti Lähis-Idas, ega sellele, mida endast kujutavad Ameerika Ühendriigid; see on riik, kes armastab hoopis vähem sõjalisi avantüüre, kui arvab Robert Kagan. Globaliseerunud, keerulises ja vastastikuses sõltuvuses maailmas on hard ja soft power üha enam segunenud, samuti nagu on üha ebaselgem see, mis kuulub sõjalisse valdkonda ning mis mitte. Ameerika Ühendriikidel on niisiis vaja Euroopa sõpru ning mitte ainult nende luureteenistuste kõrge taseme, politsei pädevuse, terrorismivastase võitlusega tegelevate kohtunike professionaalsuse või nende kalduvuse pärast tegeleda humanitaarsete ning sõjaliste operatsioonidega.
Mitmes suhtes on Euroopa Ameerika Ühendriikide parim kaitse sisemiste deemonite vastu: ennast imetlev uusisolatsionism ning ülbe võhiklus selle suhtes, mida teised mõtlevad ja tunnevad. Ameerikal on vaja Euroopat selleks, et jääda positiivses mõttes rahvusvaheliseks, konstruktiivseks ja “vabariiklikuks”. Euroopa kehastab Ameerika sidemeid oma ajaloo kõige ilusamate lehekülgedega. Ameerika peab niisiis kaitsma erilisi suhteid oma euroopa juurtega, et säilitada oma rahvusvahelisuse allikad ning mitte järele anda kiusatusele järgida odavamaigulist “impeeriumi mudelit”. Kuidas saaksid ameeriklased jääda illusioonideta idealistideks ja mitteküünilisteks realistideks, kui nad unustaksid oma sidemed Euroopaga?
Ameeriklased olid kõrgvormis Ameerika Ühendriikide loomise hetkel, mil olid katkenud sidemed usuliste eelarvamuste küüsis ning sõdadest laastatud Euroopaga ning mil ameeriklased soovisid luua “anti-Euroopat”. Nad olid kõrgvormis, kui nad möödunud sajandil tulid Euroopale kahel korral appi valgustatud rahvusvahelisuse vaimus. Selle mineviku unustamine võib seada ohtu viisi, kuidas Ameerika Ühendriigid mõistavad maailma. Ameeriklastel on vaja ka Euroopa minevikku, kuid teisel põhjusel. Ameerika jaoks on eluliselt tähtis eurooplaste koloniaalne kogemus, kui ta ei soovi korrata samu vigu, eriti viga teistele ette kirjutada, mis on neile hea… Kahtlemata võivad ameeriklased anda eurooplastele kindlameelsuse õppetunde, eurooplased aga õpetada neile mitmeplaanilisust.
Euroopa jaoks
Rahvusvaheliste suhete süsteemile oleks kahtlemata parem multipolaarse maailma olemasolu, kus Ameerika üliriigi positsioon ei domineeriks. Kuid vastupidiselt paljude eurooplaste arvamusele oleks maailm veelgi korratum ja ohtlikum ilma võimsa ja rahvusvahelisust pooldava Ameerikata. Eile kujutasid Ameerika Ühendriigid endast Lääne-Euroopa riikidele viimset elukindlustust ning “röövitud eurooplastele” parimat võimalust viia täide unistus tagasi pöörduda Euroopasse protsessi käigus, mille oleks pidanud nimetama taasühinemiseks mitte laienemiseks. Kuigi Euroopa lepitusprotsess sai võimalikuks tänu Ameerika Ühendriikidele, siis mitte sellepärast, nagu kirjutab Robert Kagan, et “Ameerika laskis eurooplastel uskuda, et võimsus ei mängi enam tähtsat rolli”. Selline diagnoos ei ole õige ei Ühendkuningriigi ega Prantsusmaa puhul ning ei väljenda enamuse eurooplaste austust Ameerika võimsuse vastu, võimsuse, mille saavutamisest ei saa eurooplased isegi unistada. Sellegipoolest ei oleks ilma Ameerika Ühendriikide kohalolekuta Euroopas saanud Vana Kontinenti taasühendada.
Maailmas, mis on vähemalt sama ohtlik kui vanasti, kuid kus ohud on mitmepalgelisemad, on tugeva ja rahvusvaheliselt aktiivse Ameerika olemasolu Euroopale jätkuvalt oluline. Eurooplaste väide, et nende üleolek soft poweri valdkonnas tasakaalustab Ameerika üleolekut hard poweri omas, ei ole sugugi veenev ning ärritab vältimatult ameeriklasi. Kui eurooplased soovivad, et Washington võtaks neid tõsiselt, ei saa nad rahulduda Ameerika Ühendriikide sõjalisele võimsusele toetumisega. Kuid samas ei saa nad ka rahulduda Euroopa pidamisega Ameerika alternatiiviks. Prantslaste mitte kuigi salajane unistus on “uue Euroopa” valitsustele košmaar ning tekitab sügava lõhe selliste maade vahel nagu Prantsusmaa ja Poola.
Lisaks ei saaks võimas Euroopa, vastandina Euroopa vabamajanduspiirkonnale, eksisteerida ilma Ühendkuningriigita ega luua end vastandina Ameerika Ühendriikidele. Londonist võiks isegi ühel päeval saada ideaalne sild Atlandi kahe ranniku vahel. Minnes kaugemale julgeolekukaalutlustest, jääb Ameerika eurooplaste silmis selleks, mis ta on maailma silmis: võimaluste ja tubliduse, individualismi ja edukuse, paindlikkuse ja integratsiooni maaks.
Maailma jaoks
Lääs on täna maailmas samaaegselt vähem ja rohkem see, mis ta oli eile. Demograafilises mõttes on tema tähtsus oluliselt vähenenud, sest rohkem kui pool inimkonnast sünnib Aasias, mitte monoteistlikus maailmas. Majanduslikus mõttes on tuleviku hiiglased pärit Aasiast. Kuid poliitiliselt ja kultuuriliselt, rääkimata strateegilisest ja sõjalisest aspektist, on Lääne mõjuvõim endiselt märkimisväärne, isegi kui ameeriklased ja eurooplased ei oska enam hästi öelda, mida Lääs õieti tähendab.
Ülejäänud maailma silmis on Lääs rikaste valge elanikkonnaga riikide ja impeeriumide sünonüüm: vana (Euroopa) või uus (Ameerika). Lääs on ka egoismi, üleolekutunde, ülbuse ja demokraatliku imperialismi sümbol. Ja ometi, kui mõelda, et rahvusvaheline süsteem peab arenema ning selle institutsioonid saama reformitud, kui uskuda, et peab suveräänsusest kaugemale minema, säilitades samal ajal identiteedi mitmekesisust, siis on Lääne ühtsus hädavajalik. Ainult selline, vajadusest tingitud Lääs, kus olulisel kohal on ka lähimuse mõiste selle sõna kõige laiemas tähenduses, on võimeline sekkuma maailma asjadesse, näiteks Lähis-Idas. Loomulikult eesmärgiga kaitsta majanduslikke huve, kuid samuti seetõttu, et elu Läänes ei saa enam olla “normaalne”, kuni selles piirkonnas valitseb praegune despotismi, ebaõigluse ja viha olukord.
Mõningad Lähis-Ida režiimid võivad kindlasti lühiajaliselt kasu lõigata Lääne lõhestumisest. Kuid mitte selle piirkonna rahvad, kes saaksid kõige rohkem kasu võimalikult “ühtsest” Läänest. Muu maailm ei võida midagi meie tülide ekspordist. Mõned eurooplased, eriti prantslased, võivad unistada maailma ühendamisest Ameerika Ühendriikide vastu, kuid see on ohtlik illusioon. Rahva seas leiaks see vastukaja Beirutis, Damaskuses ja Tripolis, kuid see ei parandaks rahva elu nendes riikides. Lõhestunud Lääs tugevdaks vihkamisväärseid režiime, kuid samas ei annaks võimalust ellu viia vajalikke ja õigeid muudatusi, mida rahvad vajavad.
Mida peab tegema ja mida saab teha, et uuesti välja mõelda Lääs?
Vältida üksteise süüdistamist
Sõnasõda Atlandi kahe ranniku vahel on suuresti maha rahunenud, seda isegi Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa osas, nagu oleks sealne eliit märganud, et on mindud liiga kaugele. Kuigi mõtteid ja tundeid väljendatakse vaoshoitumalt, ei ole need tegelikult muutunud. Fakte ja tundeid käsitatakse endiselt vildakalt, kadunud pole isegi tahtlikud võltsingud.
Ameerika poolel on vaja minna kaugemale uuskonservatiivsest võimsuse kinnisideest ning valest arusaamisest Kanti maailma olemusest, see tähendab üle saada sageli legitiimsest Euroopa nõrkuste paljastamisest. Samas ei tohi Ameerika Ühendriigid järele anda veelgi ohtlikumale kiusatusele kasutada eilset Euroopat tänase ja homse Euroopa vastu, nagu oleks “München või, mis veelgi halvem, Vichy taas ellu ärganud”. Nagu oleks Euroopa määratud olema reetlikkuse ja antisemitismi kontinent. Vildakate ja äärmuslike analüüside avaldamine sellises laiale lugejaskonnale mõeldud ajakirjas nagu Vanity Fair on ohtlik. Antisemiitlikud teod sellises riigis nagu Prantsusmaa ei tulene sugugi, nagu see oli Vichy valitsuse ajal, Prantsuse riigist ega ka mitte kristlikust Euroopast nagu möödunud aegadel. Need teod on suures osas Magribi päritolu ning halvasti integreerunud araabia-moslemi päritolu rahvastiku Lähis-Ida arusaamade otsene tagajärg. Sellel ei ole mingit pistmist eilse Euroopaga. Samuti nagu ei väljenda paremäärmuslike või vasakäärmuslike liidrite (nagu näiteks José Bové) esilekerkimine Prantsusmaal, Belgias ja Austrias tagasipöördumist 1930. aastatesse. Loomulikult tuleb osutada vastupanu kahele paralleelsele ja ohtlikule mõtteväljendusele: juudid olevat Euroopas ohvrid ning nende kontrolli all olevat kõige mõjuvõimsam lobby Ameerikas. See on lihtsalt väär. Euroopas on eelarvamuste ja diskrimineerimise peamised ohvrid moslemid ning juutide mõjuvõimu Ameerikas tuleb tugevalt relativiseerida.
Üks asi on mitte tunnistada eurooplaste legitiimset rolli, eriti Lähis-Idas, küünilistel ja arvestusest lähtuvatel põhjustel, hoopis midagi muud on luua kunstlikke kontseptsioone Euroopa lõhestamiseks. See kahekordne kiusatus mõjub saatuslikult transatlantilistele suhetele. Donald Rumsfeldi loodud jaotus “uueks” ja “vanaks” Euroopaks ei ole mitte ainult skemaatiline ja väär: see kujutab endast tõelist poliitilist agressiooni. Ajaloolisest seisukohast on “uus” Euroopa, eriti kui järgida Ameerika Teise maailmasõja järgset leppimise loogikat, prantsuse-saksa Euroopa. Kogu Euroopa üritab minna mööda seda teed, kuid vähesed riigid on saavutanud sellise küpsusastme. Sellest vaatenurgast on “vana” Euroopa Balkani poolsaarel ja Idas: Ukraina, Valgevene ja Venemaa. See osa Euroopast ei ole iseendaga leppinud ning jätkab võitlust demokraatlike institutsioonide loomise ning oma identiteedi määratlemise nimel. Uskuda, et ainus kaasaegsuse kriteerium “uue” Euroopa määratlemiseks võiks olla see, mis liiki suhted on neil riikidel Washingtoniga, ei ole muud kui Ameerika haiglase eneseimetluse rikutud vorm. Oma suhetes Euroopa kontinendiga tuleb Ameerika Ühendriikidel tunnistada, et nende huvides on ühtne, tugev ja endasse uskuv Euroopa.
Euroopas on suhted Washingtoniga hakanud takistama juba niigi rasket integratsiooniprotsessi, mis soodustab vastastikuseid kahtlustusi, seda isegi eurooplaste vahel. See on iseenesest halvav protsess. Euroopa ei saa end pidevalt määratleda kui parimat moodust vastandumaks Ameerikale. Selline eesmärk ei ole realistlik ning enamiku Euroopa riikide valitsus on sellest loobunud. On muide kahetsusväärne, et mõnede Euroopa riikide valitsus julgustab nii populaarset Ameerika-vastasust. Selle hoiaku tekkimisele aitavad kaasa Bushi administratsiooni stiil, avaldused ja isegi teod.
Eurooplaste halvustav ja negatiive suhtumine pole muud kui ameeriklaste deformeerunud Euroopa-pildi peegeldus. Ainult et paljude eurooplaste jaoks heidab just praegune Ameerika halba varju tema minevikule ja tulevikule. Nagu ei olekski olemas “elu pärast Bushi” või et kõige konservatiivsemad, ideoloogilisemad, usulisemad, natsionalistlikumad elemendid oleksid ainsad, millega nüüdsest arvestada või millele mõelda. Mõlema leeri kalduvus lähtuda teise poole kõige ekstreemsematest avaldustest on olnud viimaste kuude üks kõige negatiivsemaid jooni. Sellele peab tegema lõpu.
Mida ameeriklased ja eurooplased peaksid tegema üheskoos?
Lähis-Idas
Jõupingutused tuleb suunata Lähis-Idale nii kiiresti kui vähegi võimalik. Lähis-Ida on möödunud ja praeguste transatlantiliste pingete allikas. See peaks olema üks meie lähenemise alustest: ükski pikaajaline lahendus selles piirkonnas ei ole võimalik, kui Ameerika ja Euroopa ei tegutse koos. Ameerikal ei olnud vaja Euroopat, et võita Saddam Husseini; kuid tal on vaja teisi riike ning järelikult Euroopat, et mitte kaotada rahu. Ameeriklased võib-olla teavad, mida on vaja teha Lähis-Idas, kuid neil puudub selge strateegia selle elluviimiseks.
Iisraeli-Palestiina konfliktist on saanud rahvusvaheliste suhete lihtsustatud mudel. Peaminister Sharoni ja president Arafati põrguliku tandemi juhtimisel teevad iisraeli ja palestiina rahvas meie silme all enesetapu. Nende konflikt on muutunud teatud sorti vendettaks, mille eesmärk on valada vastaspoole verd katkematus mõrvade ja kättemaksu keerises. Tulemuseks on see, et üha rohkem nii ühe kui teise poole noori suudab kujutleda end normaalset elu elamas vaid mujal. Iisraellased ja palestiinlased on nagu kaks vastutustundetut last, kes mängivad tulega püssirohutünni juures. Välistel jõududel tuleb nad peatada, pakkuda välja lahendus, mida nad ise ei ole võimelised nägema. Mõlemad rahvad on end füüsiliselt ja psühholoogiliselt ära kurnanud. Mõlemad peavad olema nõus ohverdama veidike oma suveräänsusest vastutasuks suurema julgeoleku eest. Iisrael loodi, et tagada juutide julgeolek. Kas iisraellased näeksid neid palestiinlastest eraldavas, rahulepinguga paika pandud NATO väeüksuses julgeolekugarantiid, mida nende enda valitsus ei suuda enam pakkuda? Kas enamik palestiinlasi peaks seda võimaluseks saavutada legitiimsus ja õitseng? Lähiajal on võimalik vaid mõlema riigi olemasolu tunnistamisel põhinev lahendus ning ainus lahendus, millega iisraellased võiksid nõustuda, on ÜRO poolt toetatud Lääne kohalolu. Täna võib see ettepanek tunduda enneaegne ning ebareaalne, kuid see on ainus alternatiiv vägivallatsüklile, millesse iga nädal lisab uusi haripunkte. Kui Lääs soovib need lahkhelid lahendada, siis tuleks olla vaoshoitum Bagdadis ning tugevdada kohalolekut Jeruusalemmas.
Uuesti välja mõelda ÜRO
Iraagist Põhja-Koreani ei ole võimalik leida ühtki pikaajalist lahendust ilma ÜROta. Ameeriklased ei saa endale lubada luksust ÜROd eirata ning Euroopa näha temas vaid vahendit Ameerika Ühendriikide pidurdamiseks või sundimiseks. Ameeriklased saavad aru, eriti pärast Iraaki, kui vajalik on neile ÜRO legitiimsus. Selle asemel et kasutada ÜRO nõrkust oma ühepoolse tegutsemise õigustamiseks või pidada teda Ameerika otsustele vastandumise vahendiks, peaksid ameeriklased ja eurooplased mõtlema üheskoos, milline on parim viis reformida institutsiooni, mis seisab silmitsi üha suurenevate kääridega, mis on legaalne ja mis on legitiimne, ning samuti erisusega oma ülesannete ja oma võimaluste vahel, näiteks peasekretäri tasandil.
On saabunud aeg suurendada ÜRO jõudu. Ebaõnnestunud riikide normidest kõrvalekaldumise tõttu on sõjaline sekkumine üha vajalikum ja legitiimsem. Globaliseerunud, läbipaistvas ning vastastikku sõltuvas maailmas oleme me kaotanud privileegi olla võhiklikud. Kas see toimub ÜRO sõjaliste vahendite erastamise kaudu – ahvatlev, kuid ohtlik lahendus: mis saab siis, kui rahu palgasõdurid käituvad halvasti? – või traditsioonilisemate riikidevaheliste lahenduste kaudu, vajab veel arutamist. Kuid on selge, et Ameerika ja Euroopa peavad üheskoos läbi viima rahvusvahelise õiguse reformi, et teha humanitaarsetel eesmärkidel sekkumine kohustuslikuks.
Iraagi sõja ajal tulenes Ameerika Ühendriikide nõrkus nende väidete olemusest, kus rõhk pandi sellele, mida maailm võib karta Saddam Husseini režiimi poolt, mitte aga sellele, mida rahvas selle režiimi tõttu oli juba pidanud taluma. Sõda vastustavate eurooplaste nõrk koht oli põhjenduse leidmine, millisest loogikast lähtuvalt viisid nende rohked kõhklused selleni, et türann peab jääma võimule. Nende seisukohtade lepitamiseks oleks vaja olnud kahte asja: uusi põhimõtteid, mis võimaldaksid pidada legaalseks seda, mis on legitiimne, ning vahendeid sellise revolutsiooni elluviimiseks. Tegelikkuseks võib kõik see saada vaid siis, kui Ameerika ja Euroopa hakkavad ühiselt töötama selle nimel, mida võiks nimetada vastutustundliku revisionismi esilekerkimiseks. Sellest loogikast lähtuvalt peab rahvusülesed kohustused ja võimu andma ÜRO peasekretärile. Kofi Annan oli üks Iraagi sõja poliitilisi ohvreid. Rahvusvaheliste ja eriti transatlantiliste suhete huvides peaks ta praegusest kriisist välja tulema tugevnenud rolli ja vahenditega.
Legaalsuse sümboli ÜRO ja võimsuse sümboli USA lepitamine võib teoks saada vaid Euroopa abil, kes on veendunud, et ameeriklaste revisionistlik käitumine on legitiimne, kuid ohtlik, ning kes samas mõistab, et maailm ei saa jääda selliseks, nagu ta on.
Mõjuvõimu jagamine
Kokkuleppe saavutamine ÜRO reformi osas on vajalik, kuid mitte piisav. Lisaks on vaja, et ameeriklased ja eurooplased jõuaksid mitteformaalsele kokkuleppele võimu jagamise osas, mis võtaks arvesse ajaloolisi ja geograafilisi tegureid ning “kahe Lääne” kasutuses olevaid vahendeid. Sellest vaatenurgast on vaja eristada valdkonnad, milles mõlemal on legitiimsus, mille allikaks võiks olla Itaalias asuva Aspeni Instituudi tehtud ettepaneku kohaselt teatud liiki Monroe’ doktriin, mida rakendataks mõlema kontinendi suhtes. Selle ettepaneku kohaselt keskenduksid eurooplased Euroopale, eriti Balkanile ning Vahemere basseinile. Ameerika Ühendriikidel oleks eelisõigus Ameerika kontinendil ning Aasias. Lähis-Ida jääks tiheda koostöö piirkonnaks, kuna eurooplased on kriitilisemalt meelestatud palestiinlaste ja araabia režiimide suhtes, Ameerika Ühendriigid on end näidanud vähem heatahtlikuna Iisraeli suhtes. Kõik annaksid oma toetuse mõõdukatele, kus need ka ei asuks, ning ühendaksid jõupingutused, et luua kõikjal õigusriik veendumusega, et õigeaegselt läbi viidud reformid nõrgendavad hävitava revolutsioonilise vaimu jõudu.
Ameeriklastel puudub Bismarcki avastamisel mõõdukus, mille annab pikk võimumängude kogemus. Eurooplased omakorda elavad teatud sorti postmodernses maailmas, kus puudub ameeriklaste idealism ja ambitsioon muuta maailma. Halvim stsenaarium oleks, et Ameerikast saab tohutu suur Preisimaa, kuid ilma Bismarckita eesotsas, ja Euroopast suur, egoistlik, jõukas, provintslik ning tegutsemisvõimetu Å veits, mille neutraalsus seisneks põhiliselt passiivses enesekaitses.
Kuna Euroopa pole nii võimas, tuleb tal teha rohkem. Ilma edasiminekuta julgeoleku valdkonnas ei võta Ameerika teda tõsiselt ning süüdistada saab vaid ennast, kui ebakompetentsusest saab kibestumine Euroopa võimetust peegeldava Ameerika pärast. Kuna Ameerika on võimsam, siis peab ta taasavastama tagasihoidlikkuse ja enesepiiramise väärtused. Ühendriikidele on see raske ülesanne. Kuid just see kahesuunaline liikumine võibki anda uue sisu Läänele, mille eluiga ei ole pikk, kui see jääb selliseks, nagu ta praegu on.
Dominique Moisi on Prantsuse Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (IFRI) asedirektor. Tema artikkel on lühendatult tõlgitud ajakirjast Politique Etrangere (2003, nr 3-4), mille peatoimetaja ta on.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar