Hübriidohud ja Euroopa Liidu strateegiline kompass
Euroopa Hübriidohtude Vastane Oivakeskus, 2021
Ülevaade Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekumõõtmest, ohuhinnangust, hübriidohtudest, heidutusest ja võimalustest tõhustada liidu tegevust ajal, mil Brüsselis valmistatakse ette ELi strateegilist kompassi.
Seotud artiklid
Uue sajandi kaitsekilp
Bushi administratsioon on surnud, kuid raketikaitse elab edasi.
Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Kristin Krohn Devold: reform teeb sõjaväe mobiilseks
Norra kaitseminister Kristin Krohn Devold on eeskujuks kogu NATO-le. Võtnud võimu pärast New Yorgi terrorirünnakut, asus tollal 40aastane Devold läbi viima kaitsejõudude reformi, mille eesmärk on ühendada kaitsejõud ja -ministeerium ühtsesse struktuuri aastaks 2005. Muuta kaitsejõud ohu korral kiirelt reageerivaks löögirusikaks. Vähendada armee koosseisu. Maha müüa kaitseobjektid, mis uues olukorras tarbetud. Püstitatud eesmärgi täitmisest võib aga raporteerida juba järgmisel, 2004. aastal.
Viisavabadus “uute” naabritega kui poliitiline väljakutse Euroopa Liiduga liitujaile
Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab "uute" naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid "uute" naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt).
Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks
Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.
Soome julgeolekupoliitika ja NATO
Välis- ja julgeolekupoliitikat hinnates rõhutame tihtipeale oma riigi juhtide ja ühiskonna mõjutajate vastutust tehtud otsuste eest. Sama lugu on ka rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu NATO. Selles nähakse tavaliselt maailma arengusuundade mõjutajat. Sama suhtumine puudutab üha enam ka Euroopa Liitu. Sageli on siiski tegemist silmapettega: tegelikult viivad sündmused meid kaasa. Mõnikord on lihtsalt kasulik analüüsida riikide ja organisatsioonide käitumist vastureaktsioonina olukorramuutustele.
Eesti ELis ja põhiseaduste hierarhia
Euroopa põhiseadusliku lepingu kavandit võib eelkõige mõista kui Euroopa identiteedi tugevdamise katset. Tegu on seega selgelt enamaga kui ELi laienemisega vältimatuks muutunud institutsionaalse uuenduse läbiviimisega. Viidates Philadelphias 1776. aastal välja töötatud USA konstitutsiooni eeskujule, loodavad ELi põhiseadusliku lepingu autorid ühise "konstitutsioonilise identiteedi" tekkele Euroopas. Filosoof Jürgen Habermase propageeritud "konstitutsiooniline identiteet" olevat iseloomulik rahvusriigijärgsetele demokraatiatele, sest hästi teada identiteedi allikad rahvus ja/või religioon ei kiirga enam sellist ühendavat jõudu kui enne Teist maailmasõda. Mis aga peamine: neile kui eraldavatele identiteetidele ei saavat ühist Euroopat rajada.
Eesti välispoliitika orientatsioonist
Mark Twain on kunagi tähendanud, et haamriga inimest ümbritsevad ainult naelad. Eesti välispoliitika nägemisvälja on kahtlaselt palju siginenud Gordioni sõlmi, mis vajavad mõõgaga läbiraiumist.
Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis
Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).
Eesti valikud Iraagi sõja taustal
Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus - ka mina ise kaitseministrina - toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.
Iirimaa ja Eesti – ühisjooned või müüdid?
Selle aasta algusest asus Euroopa Liidu eesistujamaa kohale Iirimaa, saades au kanda liidrirolli ja -koormat ajal, mil Euroopa Liidu ajaloos leiab aset suurim laienemine. Et selle Euroopa väikeriigiga on seotud paljud Eesti ootused, võivad kokkusattumist, et Eesti võõrustajaks Euroopa Liiduga ühinemisel on just Iirimaa, pidada paljud eestlased sümboolseks.
Plejaadid jõuavad taevasse
Milline on uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu raskesti tekkivale ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP)? Kui rääkida ELi liikmesriikide esindajatega, siis suurim mure - või lootus - seostub idaeurooplaste ameerikalembusest johtuva teistsuguse lähenemisega USA-le. Oma essees väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Stabiliseerimisoperatsioon – kaitseväe uus väljakutse
21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.
Eesti huvid Euroopa Kohtus – kas sise- või välispoliitika?
1. maist 2004 saab Eestist Euroopa Liidu liige. See tähendab muu hulgas seda, et kui Eesti ei suuda mõnd liikmekohustust täita, võib teda ähvardada Euroopa Kohtusse kaebamine. Kes ja kuidas kaitseb sellisel juhul Eesti riigi huve Euroopa Kohtus. Kuidas üldse vältida Euroopa Kohtu ette sattumist?
ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.