Jäta menüü vahele
Nr 73 • Oktoober 2009

Balti muremõtted

Üheskoos jagub Läänemere-äärsetel riikidel raha, inimesi ja relvastust, et luua tõhus piirkondlik julgeolekusüsteem, mis heidutab ka kõige salakavalamaid ja metsikumaid Kremli kurikaelu.

Ameerika on ära, Suurbritannia maas ja mängust väljas, Saksamaa mängus tagasi ning Venemaa hirmutav. NATO ja EL on liiga lõhestunud, et tagada Baltikumile nii hädavajalikku julgeolekut. Mida siis ette võtta?

Üks võimalus on istuda, käed rüpes, ning irvitada kõigi üle, kes siiski soovivad midagi ära teha. Neid, kes muretsevad Baltikumi julgeolekuvaakumi pärast, on tavaks naeruvääristada. Kenasti kaarjad kulmud kerkivad hämmastunult juba mõtte peale, et keegi võiks üldse muretseda millegi nii vanamoelise nagu kõva julgeoleku pärast. Postmodernsest seisukohast on Baltikumi küsimus lahendatud. Kõik käivad kõigiga läbi. Kaitse-eelarved kahanevad. Raudne eesriie on haihtunud. Ainult paranoikud, väitsaihujad ja sündinud vastalised kulutavad aega ja raha piirkonna kaitsmisele ohu eest, mida ei olegi olemas.

Tore. Ma usun, et need inimesed ei loe Läti venekeelset ajakirjandust, mis iga nädal tähistab järjekordse Läti väikelinna vabastamist 65 aasta eest Punaarmee poolt. Osaliselt Venemaa Riia saatkonna toetusel ja juhendamisel avaldatud artiklite eesmärk on lõhestada Läti ühiskonda. See võimendab paljude venelaste teadvuses olevat ideed, et Läti (ja ühtlasi ka Eesti) on “fašistid”, kes on igati ära teeninud kõik halva, mis nende osaks langeb, ning kujundab veendumust, et kohalikud “venelased” (kes õigupoolest jagunevad väga mitmeks ja üsna erinevaks kategooriaks) vajavad kaitset “diskrimineerimise” eest. Ma kahtlen ka selles, et mittemidagitegemise pooldajad vaevuvad jälgima “võidupäeva” (mida lätlaste seisukohalt peaks pigem nimetama “okupatsioonipäevaks”) tähistamist Riias 9. mail, et oma silmaga veenduda, kui palju on sellel osalejaid. Viimasel aastal oli neid alarmeerivalt palju. (Eelnev ei naeruväärista ega vähenda mingil moel kõigi nende ohvrit, kes aitasid purustada Hitleri – probleem on hoopis selles, et praegused Venemaa juhid annavad nende vaprusele ja kangelaslikkusele sootuks teise tähenduse.)

Neid, kes muretsevad Baltikumi julgeolekuvaakumi pärast, on tavaks naeruvääristada.

Ma usun sedagi, et maruoptimistlikud postmodernistid ei pannud tähele Venemaa septembrikuiseid sõjaväemanöövreid: Ladoga põhjas, Soome piiri ääres, ning Zapad-09 üheskoos Valgevenega. Tasub märkida, et NATO pole kunagi pidanud manöövreid oma idapiiri ääres. Ja isegi kui nad neid märkasid, panid nad neid naljaks. Kindlasti ei hakka ju Venemaa tungima kallale mõnele NATO riigile, nagu ei hakka ükski NATO liikmesriik kallale tungima Venemaale (Zapad-09 stsenaarium nägi ette NATO sissetungi tagasilöömist). Pealegi, kui halvad ka poleks lood Lätis, ei arva ju ometi keegi, et mittekodanike ja venelaste võõrandumine jõuaks nii kaugele, et Venemaa tungiks nende huvide “kaitsmiseks” Lätile kallale?

Samas jätab see täielikult arvestamata julgeoleku põhialused. Kaitseplaneerijad ei lähtu mitte sellest, mis on tõenäoline, vaid sellest, mis on võimalik. Selles mõttes aga aina kasvab kurjakuulutav lõhe selle vahel, mis võib Baltikumis juhtuda, ning Lääne (ehk teisisõnu NATO, ELi ja nende piirkonnas asuvate liikmesriikide) suutlikkuse vahel sellele vastu seista.

Millised on siis muud valikud? Mõned võib otsekohe kõrvale jätta. Balti riikidel on lootusetu üksi hakkama saada – nad proovisid seda 1930. aastate lõpul ja see nurjus põhjalikult. Selleks pole isegi relvastust. Arutelud “Balti pommi” üle on hea viis tekitada skandaali poliitkorrektsuse rindel ning õieti isegi naljakad, kui selline nali meeldib. Eestil leidub Sillamäel uraani, Lätil on Salaspilsi kujul veel säilinud mõningaid kogemusi ning Leedul on hulganisti tuumaprobleemide asjatundjaid. Ent sama selge on see, et ainuke tõhus relv – iseseisev Balti tuumaheidutus – on ebapraktiline, üle jõu käiv ja poliitiliselt lausa katastroofiline. Balti riigid ei saa üle võtta Šveitsi strateegiat. Vapper surm metsas ei andnud tulemusi eelmisel korral ega annaks ka nüüd. Sissisõda saab pidada mägistes maades, lauskmaal ei kanna see vilja.

Kuidagi ei aita ka senise suuna jätkamine. Signaalid NATO uuelt peasekretärilt ja Obama administratsioonilt ei anna kuidagi mõista, et nad oleks valmis võtma NATOs ette tegelikke muudatusi, mida on vaja tõhusa julgeoleku ülesehitamiseks Põhjamaades või Baltikumis.

Võib-olla on see paratamatu. NATO küünikute argument on õige tugev. Balti riigid pole lihtsalt kuigi kergesti kaitstavad. Sisuliselt on nad nagu Lääne-Berliin külma sõja ajal.

Konkreetsete sammude astumine ohu tõrjumiseks oleks äärmiselt kulukas ja arvatavasti tulutu. Suurte ressursside paiskamine kauge ohu tõkestamiseks ei viita mõistlikule planeerimisele. Parim, mida Balti riigid võivad loota, on toetumine 5. artiklile ning edasine panustamine NATO välisoperatsioonidesse nii innukalt ja tugevalt, kui avalik arvamus ja kaitse-eelarve seda vähegi lubavad. Mida rohkem on nad NATOga lõimitud, seda väiksem on tõenäosus, et isegi kõige hullumeelsemate mõtetega Venemaa juht kaaluks nende ründamist.

Selle argumendi nõrgaks kohaks on tõik, et see seab 5. artiklile suuremad lootused, kui seda tasuks teha. Õigupoolest kohustab Põhja-Atlandi leping liikmesriike kõigest “konsulteerima” rünnaku korral mõnele liikmesriigile. Seda võib pidada Ameerika tuumavastulöögi käivitajaks Nõukogude tankirünnaku puhul Lääne-Saksamaal. Aga seda võib pidada ka vajaduseks koostada avaldus, mis mõistab hukka näiteks “tsiviilrahutused” Lätis.

Maruoptimistlikud postmodernistid ei pannud tähele Venemaa septembrikuiseid sõjaväemanöövreid. Tasub märkida, et NATO pole kunagi pidanud manöövreid oma idapiiri ääres.

Mõrad NATO pabergarantiis muutuvad veel suuremaks, kui Afganistani missioon läbi kukub. Aina rohkem võitmatuna tunduvasse sõtta on investeeritud nii suurel määral prestiiži ja moraali, et raske on ette kujutada tulemust, mille järel NATO oleks tugevam, mitte nõrgem. Lühidalt öeldes: mis tundus mõistliku riskina veel 2003. aastal, ei paista enam üldse mõttekana.

Selle hukatuslik tagajärg Baltikumile peitub üha vähenevas tõenäosuses, et Rootsi ja Soome soovivad ühineda NATOga. Kes sooviks astuda klubisse, mille maine on põrmu langenud? Kui NATO oleks tõhus rahvusvaheline julgeolekuorganisatsioon, mida kindlalt toetab maailma ainuke sõjaline hüperriik, siis oleksid eelised ilmselged. Tuleks lihtsalt veenda isolatsionismi- ja patsifismimeelset avalikkust selle kasulikkuses. Debatt ELi liikmesuse üle näitas, et kui eliit otsuse langetab, läheb kõik juba kähku. Praegu aga pole seda kuskil näha. Nõrga ja lõhenenud organisatsioonina, mida Ameerika pealegi peab üha rohkem koormaks, mitte väärtuseks, ei paista NATO kaugeltki nii ahvatlevana.

Teine võimalus oleks Ameerika otsese julgeolekugarantii taotlemine. Selle peale seadsid Tšehhi ja Poola lootuse seoses nüüd peatatud raketitõrjebaaside kavaga. Asja mõte seisis selles, et mõningase strateegiliselt elulise tähtsusega relvastuse majutamisega kantakse mõlemad riigid kindlalt Pentagoni kaardile liitlastena, kes lähevad igal juhul korda. NATO võib lausa laguneda, aga kuni on kohal Ameerika baasid, ei ole Kesk-Euroopa kaitsetu.

Praegu tundub, et see tee on suletud. Ei saa öelda, et Obama administratsioon oleks oma kaks tugevamat liitlast idapoolses Euroopas täielikult ohverdanud. Küll on ta pööranud neilt oma pilgu. Pole sugugi välistatud, et kui Venemaa peaks muutuma tõeliseks nuhtluseks, võidakse Baltikumi pidada soodsaks elektroonilise luure baasiks (võib-olla Baltneti radarit uuendades). Ent põhimõtteliselt on Ameerika huvid siinses piirkonnas puhtsentimentaalsed. Kasakate vastu paraku tunnetega ei astu.

Niisiis tuleb vastust otsida piirkonnas tervikuna. Läänemere-äärsed riigid peavad looma omamoodi sisemise julgeolekutsooni, teatavas mõttes NATO versiooni, mis koosneb kahest riigist, mis kuuluvad ELi, aga mitte NATOsse (Rootsi ja Soome), viiest riigist, mis kuuluvad mõlemasse (Balti riigid, Poola ja Taani) ning võib-olla veel ühest riigist, mis kuulub NATOsse, aga mitte ELi (Norra). Seda võib nimetada näiteks Balti julgeolekufoorumiks või mõne muu mitteähvardava väljendiga. Malli võib võtta Stoltenbergi aruandest, mis visandas “Põhjamaade viisiku” koostöö piirjooned kõikvõimalikes valdkondades alates küberrünnakutest kuni merepäästeni.

Esmapilgul ei paku aruanne Läänemere idakaldale just kuigi palju julgustavat. Balti riikide lõimimine Põhjamaade Nõukogusse on olnud üsna pealiskaudne. Aruanne mainib Balti riike võimalike partneritena, aga seda otse Venemaa kõrval1 ning viimasega samamoodi vaid partneritena, kellega jagada teavet. Aruande tähtsaim eesmärk on viie riigi kaitseplaneerimise lõimimine “Kaug-Põhja” suunal.

Kenasti kaarjad kulmud kerkivad hämmastunult juba mõtte peale, et keegi võiks üldse muretseda millegi nii vanamoelise nagu kõva julgeoleku pärast.

Ometi on see hea eeskuju (seda enam, et suur osa tööst, näiteks luurekoostöö, õhuruumi järelevalve ning planeerimine, käib juba kulisside taga). Väga õpetlik oleks lugemisel asendada sõna “Põhjamaade” sõnaga “Balti” ning kaaluda, millise tähenduse võiks dokument sel juhul omandada. Eriti tasub lähemalt vaadata viimast punkti:

“Põhjamaade valitsused peaksid avaldama vastastikuse solidaarsuse deklaratsiooni, milles kohustuvad täpsustama oma reageerimist, kui mõni Põhjamaadest satub välise rünnaku või liigse surve alla.”

Aruanne toonitab, et see peab “täiendama, mitte asendama” Põhjamaade seniseid välis- ja julgeolekupoliitilisi liite. Samuti mainitakse, et paljude võimalike koostöövaldkondadega võivad algselt alustada ka kõigest kaks või kolm riiki, mitte kõik viis korraga. See annab Balti riikidele võimaluse hõlmata näiteks Rootsit senisest palju tihedamalt. (Tasub meenutada, et Rootsi etendas suurt osa Balti riikide relvajõudude varustamisel oma külma sõja aegsete varude arvel.)

Teine suur riik, mis sobiks tulevasse Balti julgeolekufoorumisse, on Poola. Tal on sõjalist jõudu, mis puudub ülejäänud piirkonna riikidel. Ta tunneb ennast väga selgelt ida ja lääne vahele surutuna. Poola välispoliitikas muutub põhjamõõde aina tähtsamaks, mille taga teataval määral seisab ka Poola välisministri Radek Sikorski ja tema Rootsi kolleegi Carl Bildti sõprus.

Polegi väga keeruline visandada plaan, mis viiks kokku seitse (või Norraga arvestades kaheksa) Läänemere ümber asuvat riiki. Esmane prioriteet oleks Nord Streami torujuhtme tõkestamine või vähemalt takistamine Venemaal seda kasutamast agressiivse patrullimise huvides nii Läänemere vetel kui ka õhuruumis. Saksamaa võib olla valmis tegema Venemaa eest räpast tööd torujuhtme edendamisel, võttes järjest ette uue riigi. On päris usutav, et kui kõik seitse riiki asuksid ühisele seisukohale, ei hakataks nendega nii kergelt tüli norima.

Kui Läänemere lõuna- ja idakalda riigid ei suutnud koostööd teha ajal, mil raha oli külluses ja üldine õhustik palju etem, siis miks peaks nad seda tegema nüüd? Sest nad peavad, kõlaks kõige lühem vastus.

Tegelikkuses on niisugune koostöö veel väga kauges tulevikus. Poolal ja Leedul on ikka veel hõõrumisi, kusjuures nende suhteid raskendavad isegi mitmed ammused ja võõrastele pea arusaamatud tüliküsimused, nagu näiteks see, kas poolapärase perekonnanimega Leedu kodanik võib oma passis kasutada poola ł-tähte või mitte. Elulise tähtsusega energiajulgeoleku küsimus on jäänud Leedu poolel hämarate ärihuvide varju, mistõttu Balti-Poola tuumaelektrijaama rajamise kava ei ole üldse edasi liikunud. Kirde-Poolast Balti riikidesse kulgevad ühendusteed on endiselt kehvad. Seda loetelu võib aina jätkata. Kui Läänemere lõuna- ja idakalda riigid ei suutnud koostööd teha ajal, mil raha oli külluses ja üldine õhustik palju etem, siis miks peaks nad seda tegema nüüd?

Sest nad peavad, kõlaks kõige lühem vastus. Keegi teine appi ei tule. Üheksakümne aasta eest oli Suurbritannia ka Läänemere suurriik. Sellised nimed nagu admiral Sir Walter “Tich” Cowan ja laevastikuadmiral Andrew Browne Cunningham on Eestis endiselt tuntud oma otsustava sekkumise tõttu Vabadussõja käiku. Paraku nüüd ei ole Suurbritannia enam võimeline abistama. Lahendused tuleb leida kohapeal. Üheskoos jagub Läänemere-äärsetel riikidel raha, inimesi ja relvastust, et luua tõhus piirkondlik julgeolekusüsteem, mis heidutab ka kõige salakavalamaid ja metsikumaid Kremli kurikaelu. Selleks tuleb ainult asi käsile võtta.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Seotud artiklid