Jäta menüü vahele
Nr 74/75 • November 2009

Kus asuvad uued Afganistanid?

Läbikukkunud riikide saamist terrorismi pesaks on võimalik välistada, aga selleks tuleb tegutseda juba täna.

Jüri Luik
Jüri Luik

kaitseminister (Isamaa)

NATO on alustanud uue strateegilise kontseptsiooni kirjutamist, millest peaks saama NATO alusdokument järgmiseks kümneks aastaks. Aga nagu ikka, tekib küsimus: kuidas kirjeldada tulevikku? Ikka oleviku kogemuse najal. Seega on kontseptsioon, mida me 2009. aastal kirjutame ja 2010. aastal vastu võtame, juba kirjutades tegelikult üsnagi vana. See mõtestab pigem toimunut kui ennustab uut. Näiteks praegu kehtiv kontseptsioon on raamistatud tollasest 1999. aasta Kosovo sõjast.

Dokumendi kirjutamise ajal oli põhivaidluseks NATO õigus sekkuda ilma ÜRO mandaadita, mis peegeldas äsja toimunud selleteemalist vaidlust Kosovo operatsiooni eel.

Niimoodi valitseb ka uut, 2009. aasta kontseptsiooni oht, et NATO tulevik kirjutatakse maha ühe operatsiooni – antud juhul Afganistani – pealt. Viimane on kahtlemata suurim ja olulisim operatsioon selle kontseptsiooni kirjutamise ajal. Nii võivad see dokument ja selle alusel planeeritavad uued NATO sõjalised võimed olla vananenud juba mõne aasta pärast, kui uued konfliktid hakkavad vanu sõdu varjutama. Truism, et kindralid plaanivad alati eelmisi sõdu, käib loomulikult ka strateegilise kontseptsiooni kohta, olgu selle kirjutajad enamikus tsivilistid.

Tasakaal artikli 5 ja väljaspool NATO vastutuspiirkonda toimuvate (nn mitte artikkel 5) sõjaliste operatsioonid vahel saab olema kontseptsiooni üheks võtmeteemaks. Eesti on viimasel ajal palju tegelenud 5. artikli problemaatikaga, kuid arusaadavalt on välisoperatsioonid meile endiselt väga oluline teema, arvestades meie laialdast tegevust Afganistanis. Muret tekitab hoopis asjaolu, et välisoperatsioonide analüüsis lähtutakse pigem legendist kui tegelikkusest. Legend, mis strateegilisse kontseptsiooni paljude arvates kirjutatakse, on laias laastus järgmine. Maailmas ei ole enam praktiliselt konventsionaalse sõja ohtu. Suurimat ohtu kujutavad endast läbikukkunud riigid (ingl k: failed states), kelle territooriumil saavad peavarju terroristid. Nad on seal laias laastus kahel põhjusel: esiteks on nende riikide valitsused nii nõrgad, et nad ei suuda oma riigis korda tagada. Ei suuda põhiliselt seetõttu, et nad pole demokraatlikud, neil pole rahva usaldust, nad ei suuda maandada etnilisi konflikte jne. Teiseks on nendel riikidel lootusetu majanduslik olukord, mis ei võimalda isegi parematel valitsustel välja rabeleda vaesuse ja vaenu küüsist.

NATO uut strateegilist kontseptsiooni varitseb oht, et allianssi tulevik kirjutatakse maha ühe operatsiooni – antud juhul Afganistani – pealt.

Siit tuleneb ka vägede ülesehitusmudel. Eelkõige vajame väga suurel arvul kergeid üksusi, mis on vajalikud terroristide püüdmiseks ja igasuguste paramilitaarsete rühmituste väljasuretamiseks (ingl k: counterinsurgency operations). Oluline küsimus on sõjaväe ja tsiviilala organisatsioonide koostöö, sest sisuliselt tegeletakse riikluse ülesehitamisega, mida NATO väed turvavad. Luuakse ausamat kohalikku valitsust, arendatakse sõjaväge ja politseid, ehitatakse koole ja elektrijaamu. Vajadus konventsionaalsete sõjaliste võimete järele oleks minimaalne.

Poleks siiski otstarbekas, kui NATO jätaks unarusse oma tavarelvastuse võimekused. Meenutame, et kõik need, kellega NATO riikidel on kana kitkuda, on tegelikult konventsionaalse relvastusega riigid. Näiteks Süüria, Iraan, Põhja-Korea. Ükski neist riikidest ei ole käsitletav n-ö uue ohuna, konflikt nendega näeks ikka üsna vanamoodi välja.

Loomulikult on see võimalus ainult teoreetiline, aga see on ikkagi protsendipunkti võrra tõenäolisem kui peaaegu mütoloogiliseks muutunud arusaam võitlusest läbikukkunud riikide stabiilsuse eest.

Isegi Afganistani konflikt ise ei vasta tingimata tüüpilisele välisoperatsiooni legendile. See oli algselt ju tavapärane sõda, kus vastane, s.o Taliban kasutas üksuste struktuuri ja tavalist raskerelvastust. Ja kui ei oleks olnud Ühisrinnet (mida Lääne meedia nimetas Põhjaliiduks), valdavalt tadžikkidest ja usbekkidest koosnevat suurt väekoondist, mille õhujõududeks USA sisuliselt hakkas, oleks ka sõja kirjeldus olnud teine. Taliban ju kasutas nii tanke, soomukeid kui ka suurtükke, USA oleks pidanud samuti armee võitlema saatma. Nii et konventsionaalse sõja pidamine peab jääma üheks NATO oluliseks võimeks, isegi põhivõimeks.

NATO kui riigiehitaja

Suurem ja keerulisem küsimus on NATO võimekus tegutseda pärast n-ö aktiivse sõjategevuse lõppu. Kas võetaks taas ette riigiehitus? Ma usun, et nüüd, peale Iraaki ja Afganistani, mõeldakse väga pikalt, enne kui võetakse ette järgmine sellesuunaline projekt. Esiteks puudub sellisteks projektideks tulevikus poliitiline tahe. Teiseks saavad Lääne vastavad võimed veel pikaks ajaks Afganistanis kinni olema.

“Hea” näide on Somaalia. Meie oma kontseptsioonide järgi on Somaalia klassikaline juhtum, mis võiks olla järjekordse Lääne interventsiooni objektiks. Tegu on totaalses kaoses riigiga, mis on lõhenenud eri piirkondade ja klannide vahel ja mille keskvalitsus kontrollib pealinnas Muqdishos ainult mõnda kvartalit. Kaos on viinud olukorra

Olulise osa Somaalia territooriumist on haaranud enda alla radikaalne islamirühmitus Al-Shabab. Sellel rühmitusel on väidetavalt otsesidemed Al-Qaedaga.

ni, kus Somaalia on saanud piraatluse keskuseks. Hiiglasuurte sõjalaevadega aetakse taga väikeseid kaluripaate. Spetsialistid on üksmeelselt arvamisel, et kõik see suudab ainult veidi piraatlust piirata, lahendused asuvad maal, mitte merel.

Asi on veelgi hullem. Olulise osa Somaalia territooriumist on haaranud enda alla radikaalne islamirühmitus Al-Shabab. Sellel rühmitusel on väidetavalt otsesidemed Al-Qaedaga. On selge, et Somaalia rahvusvaheliselt tunnustatud valitsus, mille võim piirdub, nagu öeldud, mõne Muqdisho kvartali ja presidendipaleega, jääb siin võimetuks. Eripalgelised relvastatud grupeeringud, kes on osalenud kodusõjas, ei suuda koonduda mingi ühtse jõu taha. Juba on tulnud ka informatsiooni Pakistani võitlejatest, kes on otsustanud uue rindejoone tõmmata Somaaliasse. Piraatlusest võetav “maks” annab aga suuri lisasissetulekuid, olles mõnevõrra sarnane Talibani poolt narkotulust saadava sissetulekuga.

Kas kõne alla tuleks uus interventsioon? Nagu öeldud, poliitiline tahe selleks puudub. Lisaks valitseb ka Aafrika riikide hulgas ülim skeptitsism n-ö valgete invasiooniks. Aafrika Ühenduse lipukiri on, et Aafrika probleemid peavad lahendama aafriklased. Lipukiri, mida me peaksime igati toetama.

Väikeste sammude poliitika

Tegelikkuses võtab üha rohkem maad n-ö väikeste sammude poliitika. Somaalia puhul koosneb see mitmest elemendist, millega Lääs proovib kujunenud olukorda oma kasuks pöörata, jättes kohustuse Somaalia riiki rajada siiski somaallaste endi õlgadele. Oluline element on koostöö kohalike võimudega, mille all tuleb mõelda igasuguseid võime, kellel oleks soovi piraate ohjeldada.

Teine element on keskvalitsuse tugevdamine. Jällegi ei minda ise püssiga vehkima, vaid see jäetakse Aafrika Liidu (African Union) vägedele. Lääs toetab eelkõige logistika, aga ka varustusega. Probleemiks on, et Aafrika Liidu üksused on väga nõrgad ja ei suuda tingimata piisavalt kaua vastu pidada. Mis siis õieti saama hakkab, pole praegu veel kindel. Pealinna langemine on seda problemaatilisem, et ta langeb Al-Shababi kätte. USA on korra sõjaliselt sekkunud, kui Al-Shababi eelkäija Islamikohtute Liit oli linna vallutamas. USA õhujõud kasutasid 9. jaanuaril 2007 pommitajaid ründamaks islamistide positsioone. Tegu oli madala profiiliga operatsiooniga, see jäi Iraagi sõja kõrghetke varju, ja meedia pööras sellele vähe tähelepanu. Kui täna mingi sekkumine tuleb, siis kindlasti õhujõudude, mitte maavägede poolt. Maismaaoperatsiooni katsetas Muqdishos president Bill Clinton ja see kukkus haledalt läbi – intsident, millega seostub märksõna “Black Hawk down!”. Lisaks toetab Lääs rahuläbirääkimisi eri rühmituste vahel, järjepidevad on katsed taaskäivitada rahuprotsessi. Valmisolek on anda ka majandusabi, kui on, kellele seda anda.

Kõige olulisem on aga tegevus, mis tegelikult väga hästi välja ei paista. See ei meeldi ühelegi viisakale inimesele, aga usutavasti hakkab see üha rohkem toimima. See on sidepidamine nende riikidega või rühmituste jai hõimude-klannidega vms, kes on valmis esindama Lääne arusaamu stabiilsusest kas või sõjani välja. Külma sõja ajal oli käibel selline termin nagu esindussõda (war by proxy), kus Kolmanda Maailma riikide eri rühmitused esindasid külma sõja erinevaid vaenupooli. NATO ja Varssavi pakt ise sõtta ei astunud, sest see oleks võinud viia otsekokkupõrgeteni, halvemal juhul isegi kolmanda maailmasõjani. Tänapäeval on põhjused teised ja “Lääs” hõlmaks teatud olukordades isegi Venemaa. Sellise jõu astumine teatud rühmituste taha võib neile rühmitustele või organisatsioonidele tuua kõik vajaliku alates rahvusvahelisest legitiimsusest ja lõpetades korralike relvadega. Eesmärgiks pole ka enam teise bloki väljasurumine või juurdepääs naftale, vaid pigem stabiilsuse tagamine.

Kui palju on maailmas Afganistane?

Afganistanis valiti Lääne poolt õigustatult palju suuremahulisem tegevus, sest Afganistanis poleks õnnestunud vältida uut kodusõda ja siis ka Talibani tagasitulekut. Aga Afganistan on läbikukkunud riikide seas erand, mitte reegel. Teisi selliseid pole. Afganistanis on möllanud totalitaarne suurriik, 1979. aastast peale käis sõda Afganistani rahva vastu. Hiljem toimus “võitnud” sõjapealike kodusõda ja lõpuks Talibani võim. Afganistani eripära on selles, et NSV Liidu ajal purustati pea täiesti iidne klannisüsteem, kui selle kultuuriruumi ühiskonna alustala. Ainsaks jõuks olid võimuahned sõjapealikud, endised partisanid, juurteta rahvas, Nõukogude sotsiaalse insenerluse näide. Teist sellist Nõukogude Liidu poolt okupeeritud territooriumit ei ole.

Afganistan on läbikukkunud riikide seas erand, mitte reegel.

Ehk oleks NSV Liidu sõjajärgne abi midagi parandanud, kuid Afganistan jäeti Lääne poolt üksi. Ei mingit toetust, ei mingeid katseid kodusõda reguleerida, ei mingeid rahuläbirääkimisi. Afganistani ei saanud parandada kohapealsete jõududega, seepärast on meie poisid seal. Läbikukkunud riikide saamist terrorismi pesaks on võimalik välistada, aga selleks tuleb väikeste sammude poliitikaga tegutseda juba täna. Selles mõttes on Somaalia, aga ka üha halvenev olukord Jeemenis olulised proovikivid. Loomulikult ei saa päriselt välistada relvastatud sekkumist, mis antud juhul tähendab maaväe sekkumist, ka läbikukkunud riikides. Kui mingilt territooriumilt on toime pandud massiivne, õnnestunud terrorirünnak, võib see osutuda ainsaks võimaluseks.

Kuid isegi sellisel juhul keskendutakse pigem pahategijate purustamisele kui riigi ülesehitamisele. Afganistan jääb suure tõenäosusega viimaseks massiivseks riigiehituslikuks operatsiooniks, kuigi sekkumise, kaasa arvatud relvastatud sekkumise eri variante kasutatakse kindlasti ka tulevikus. Aga jutt on pigem õhulöökidest, varustuse ja relvastuse andmisest kohalikele jõududele, toetusest teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele, eriti õhutranspordist. Võimalik on teatud punktide ajutine äravõtmine põgenike ja humanitaarabi kaitseks, üha laialdasemalt hakatakse kasutama UAV (mehitamata lennumasinate) vahendeid. Piraatlusevastane tegevus jätkub, see võib kanduda ka muudesse maailma punktidesse. Kuidas kõik see strateegilises kontseptsioonis kajastust leiab, näitab järgmine aasta.

Seotud artiklid