detsember 29, 2008

Viisavabadus “uute” naabritega kui poliitiline väljakutse Euroopa Liiduga liitujaile

Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab “uute” naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid “uute” naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt).

Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab “uute” naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid “uute” naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt).


Lauri Lepik

Viisavabadus “uute” naabritega kui poliitiline väljakutse Euroopa Liiduga liitujaile

Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab “uute” naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid “uute” naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt). On loomisel Euroopa Liidu ja Venemaa ühised ekspertgrupid, mis uurivad täieliku viisavabaduse kehtestamise võimalusi. Euroopa Liiduga liituvate riikide positsioon on aga hoopis teine. Paljud neist on sunnitud just praegu asendama senise viisavabaduse viisanõudega, et tagada tulevikus oma kodanikele vaba liikumine Euroopa Liidu sees. Kui tuleb juttu perspektiivsest viisavabadusest näiteks Venemaaga, piirduvad uued liikmed tavapäraselt vaid kommentaariga, et see on väga pikaajaline protsess. Selline olukord põhjustab Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete vahel märgatava lõhe suhtumises “uutesse” naabritesse ning pole ka ime, kui seda püütakse ära kasutada.
Mõte, et Eesti peaks koos teiste Euroopa Liiduga liituvate riikidega seadma üheks oma prioriteediks viisavabaduse kehtestamise Euroopa Liidu ja Venemaa ning teiste “uute” naabritega (Ukraina, Valgevene, Moldovaga), võib esmapilgul tunduda pisut kummastav. Ometi on see meie huvides.
2004. aasta kevadel muutub Euroopa poliitiline kaart, Euroopa Liidu laienemisega jõuab Euroopa taasühinemine peaaegu lõpule. “Peaaegu” sellepärast, et liitumiskõnelusi jätkavad veel Bulgaaria ja Rumeenia. Ülejäänud Balkani riigid, väljudes tasapisi sõjajärgsest kaosest, on hakanud Brüsseli poole tõsisemalt pilku heitma. Türgi saatus ripub üksiti õhus, kuid see ei ole käesoleva loo teema.
Uus olukord
Järgmise aasta muudatused mõjutavad vaieldamatult kõiki pooli: nii Euroopa Liidu vanu, uusi kui ka “uusi” naabreid. Ühtedel on vaja aega, et harjuda uute nägudega otsustamislaua taga, teistel läbida rollimuutus innukast kandidaadist tasakaalukaks kolleegiks. Usun, et laienenud Euroopa Liidu sees toimub kohanemisprotsess mõistlikult lühikese ajaga. Kolmandatel ehk “uutel” naabritel tuleb aga silmitsi seista olukorraga, kus enam ei kehti veel praegugi valdav kujutlus Euroopa Liidust kui kaugest ja hoomamatust elitaarsest klubist. Klubi seisab nende piiril, koos oma sisemiste ja ainuomaste mängureeglite ning elukorraldusega. “Uute” naabrite jaoks on ühtäkki senine kirev pilt, kus nende ja Euroopa Liidu vahel asusid veel otsustamata saatusega riigid, muutunud must-valgeks. Kes tahtis sisse, on sees, kes ei tahtnud või tahtis, aga ei saavutanud seda, on väljas. Meie ja teie.
“Uusi” naabreid iseloomustab see, et nende saatus on ikka veel lahtine. Pole täit veendumust, kas Moldova ja Valgevene eksisteerivad riikidena näiteks kümne aasta pärast või milline on Ukraina iseseisvuse tegelik sisu. Nagu kirjutab Toomas Hendrik Ilves oma essees “Suur laienemine ja Suur Euroopa Müür”, võib kindel olla vaid selles, et Venemaa riigina kuhugi ei kao. Seda vaid tänu omariikluse pikale ajaloole ja geograafilisele suurusele, mitte aga demokraatlikele traditsioonidele, õigusriigile või kodanikuühiskonnale. Kes teab, millises suunas areneb Venemaa. Kindlust selles pole.
Loomulikult on alati võimalus küsida: mis meil neist? Meie tahtsime, pingutasime ja reformisime end, et muutuda Euroopa Liiduga sarnaseks ning lõpuks ühineda. Nemad kas ei tahtnud piisavalt palju või ei suutnud. Oma viga.
Kuid siiski. Meie piiri taga asuvad riigid, kelle õigussüsteem, majanduskorraldus ja väärtushinnangud on teised kui meil. Aja jooksul kasvavad status quo säilides pinged naabrite vahel paratamatult ning halvenev poliitiline kliima ei jäta mõjutamata ka olukorda turvalisena tunduva Euroopa Liidu sees, rääkimata selle piiririikidest. “Uute” naabrite elatustase on juba praegu meie omast kümneid kordi viletsam ning see vahe hakkab üha kiiremini kasvama seoses meie edasise arenguga ning Euroopa Liidu struktuuri- ja solidaarsusfondide pumpamisega liidu vaesemasse ossa, st. meile.
Teisisõnu, alates järgmisest aastast oleme samas olukorras kui Euroopa Liidu vanad liikmed kümme aastat tagasi: piiri taga on riigid, kes oma sisemise korraldamatuse ja prognoosimatusega tekitavad meis ebakindlust. Ebastabiilsusel on aga oht laieneda ning kanduda üle meilegi. Samuti soodustab siseriiklik määramatus poliitiliste pingete teket “uute” naabrite ja Euroopa Liidu vahel tervikuna.
Mida teha?
Euroopa mõttekodades käib agar diskussioon selle üle, mida “uute” naabritega ette võtta. Pakutakse välja mitmeid lahendusi piiriüleste abiprogrammide tõhustamisest kuni Venemaale (aga mitte Ukrainale, Valgevenele või Moldovale) Euroopa Liidu otsustamisprotsessides mõnes osas suurema sõnaõiguse andmiseni. Samas tekib küsimus, kas andmisel on ilma midagi vastu saamata mõtet? Kas tingimusteta positiivne hõlmamine aitab kaasa siseriiklike strukturaalsete muudatuste saavutamisele “uute” naabrite ühiskonnas? Mina seda ei usu. Niisama saadud abi või järeleandmine kasseeritakse sisse ja edaspidi nõutakse veel rohkem.
Mõttekodades arutatakse, milline peaks olema laiem poliitiline strateegia suhetes “uute” naabritega. Londonis asuv Euroopa Reformikeskus pakub välja nn karmi armastuse (ing k tough love) mudeli, mis kõlab kokkuvõtvalt järgmiselt: me küll armastame teineteist, kuid selleks, et veelgi lähemalt suhelda, peate teie ehk “uued” naabrid täitma meie ehk Euroopa Liidu tingimusi. Teisisõnu oleks tegu piitsa ja prääniku poliitikaga, mille aluseks tingimuslikkus ja tulemuslikkuse premeerimine. See poliitika töötas edukalt kandidaatriikide puhul, kel terendas silme ees Euroopa Liidu liikmelisus ja kes võtsid seetõttu vabatahtlikult omaks kümnete tuhandete lehekülgede kaupa Euroopa Liidu seadusi, et neid ka oma igapäevaelus rakendada.
Kuid mis kehtis meie, ei kehti “uute” naabrite puhul. Osa neist, näiteks Venemaa, ei soovi Euroopa Liiduga liituda, Ukraina näib soovivat, kuid ei suuda. Valgevene käitub järjest arusaamatumalt ning Moldova puhul on esmatähtis, kas ta suudab säilitada territoriaalse terviklikkuse. Meid, st liituvaid riike, ja “uusi” naabreid eristab esiteks see, et meie puhul oli präänik piisavalt ahvatlev, ja teiseks oli eesmärgi saavutamiseks olemas rahva pikaajaline poliitiline tahe ja toetus.
Mida tuleks aga pakkuda venelastele, ukrainlastele, valgevenelastele ja moldovlastele, et neist saaksid meiesarnased “karmi armastuse” ihalejad? Mis oleks see piisavalt suur ja magus präänik, mis sunniks nende riikide rahvaid oma valitsusele sisemist survet avaldama, et vajalikke reforme kiiremini ja täies mahus ellu viia?
Senine “uute” naabrite hõlmamine on ühelt poolt toimunud valdavalt valitsuste tasemel ning teiselt poolt Euroopa Liidu abiprogrammide kaudu. Brüsseli ja Moskva, Kiievi, Minski ning Chisinau sidemed on loomulikult tähtsad ja olulised üleüldise stabiilsuse tagamisel, kuid aeg on näidanud, et kodanikel pole neist sooja ega külma. Abiprogrammidki jäävad vaid abiprogrammideks, kajastades andja ja saaja suhet, ega sunni saajaid märgatavalt pingutama.
Ainus erand, mis nimetatud riikides on pisutki valitsusvälist liikumist tekitanud, on liikmelisuse perspektiiv Maailma Kaubandusorganisatsioonis ehk WTOs. Osa ärimehi on jõudnud arusaamiseni, et oma tulevikule mõeldes on kasulikum mängida maailmas üldiselt aktsepteeritud mängureeglite järgi, ning nad on valmis oma valitsusele selleks sisemist survet avaldama. Loomulikult on ka teisi, kes kas ei soovi muutusi läbi viia või oma monopoolset seisundit kaotada ning pilluvad kaikaid läbirääkimisprotsessi kodaratesse. Näib, et ka Venemaa ja Ukraina valitsus pole lõplikult otsustanud, kas nad tahavad WTOga liituda või mitte. Vaieldamatu on aga fakt, et WTO liitumisläbirääkimised pole Venemaal ja Ukrainas vaid “valitsusprojekt”.
Milline oleks see piisavalt suur ja magus präänik, mille nimel uute naabrite ühiskonnad oleksid nõus oma valitsust piitsutama? Kas selleks võiks olla viisavaba liikumine nende riikide ja Euroopa Liidu vahel?
Arvestades, kui palju poliitilist retoorikat Venemaa, Ukraina jt “uute” naabrite liidrid on kulutanud tõestamaks, et Euroopa Liidu laienemisega kerkib nende piiridele nn Schengeni müür ja inimeste senist liikumisvabadust piiratakse, võiks arvata, et viisavabaduse perspektiiv on piisavalt ahvatlev, et äratada neis soovi see saavutada. Präänik oleks justkui leitud ning piitsaks sobiksid struktuursed reformid.
Ning just Eesti ja teised Euroopa Liiduga liituvad riigid peaksid olema eluliselt huvitatud sellest, et viisavabadus “uute” naabritega saaks Euroopa Liidu poliitika prioriteetseks suunaks.
Selleks on vähemalt viis head põhjust.
Esiteks on see ennekõike uute liikmete probleem. Neil on “uued” naabrid, mitte vanadel olijatel. Just uued liikmed hakkavad enda nahal tunnetama pingeid, mis tekivad kasvavast isolatsioonist ja elatustaseme järsust erinemisest.
Teiseks, paljudel uutel liikmetel on kuni viimase ajani kehtinud viisavabadus “uute” naabritega. Neil on kogemus olemas ja nad oskavad ka kõige paremini võimalikke ohte hinnata ning esilekerkivatele probleemidele sobivamaid lahendusi leida.
Kolmandaks, enamusel uutest liikmetest on viisavaba liikumise läbirääkimiste kogemus. Seda nii kahepoolselt Lääne-Euroopa riikidega kui ka kogu Euroopa Liiduga. See kogemus võimaldaks neil kogu selle pikaajalise ja keerulise protsessi käigus olla “uute” naabrite nõustajaks.
Neljandaks, omades nii mõnegi “uue” naabriga keerulist ja vastuolulist ajaloolist kogemust, oleksid Euroopa Liidu uued liikmed omamoodi vahikoerteks Euroopa Liidu sees. Nad jälgiksid, et kellelegi ei tehtaks päevakajaliste poliitiliste soovunelmate tõttu asjatuid järeleandmisi ega rakendataks topeltstandardeid. Olles ise äsja läbinud aastaid kestnud läbirääkimiste kadalipu, ei saa uued liikmed nõustuda hinnaalandusega ka “uutele” naabritele. Teisisõnu valvaksid nad selle järele, et piitsa ja prääniku poliitika toimiks.
Viiendaks, olles viisavabaduse toetajate esirinnas, avaneks uutel liikmetel võimalus lahti saada ka taipamatu õpipoisi sildist, mis neile kui tõrksatele ja tigedatele väikeriikidele, kes ei mõista laiemaid Euroopa protsesse, on juba paraku külge kleebitud.
Euroopa Liidu uued liikmed peaksid tegema kõik endast oleneva, et viisavabadusest “uute” naabritega saaks Euroopa Liidu kui terviku üks tähtsamaid poliitilisi eesmärke. Kui see on saavutatud, peaks Euroopa Liit alustama tõhusat teavituskampaaniat “uute” naabrite ühiskonnas, selgitama, mida viisavabadus tegelikult tähendab ja mida see ei tähenda.
Tähelepanu all peaks olema kolm momenti. Esiteks, et viisavabadus annab kehtivate reisidokumentide olemasolul legaalse õiguse teise riigi territooriumile siseneda, seal teatud aja viibida ning sealt lahkuda. Teiseks, et viisavabadus ei anna õigust teise riigi territooriumil õppida, elada ja töötada. Kolmandaks, et viisavabadus on vastastikune. See tähendab, et nagu “uute” naabrite kodanikel on ka Euroopa Liidu kodanikel õigus viisavabaks liikumiseks. Selgitada, et viisavabaduse saavutamine on tingimuslik ning millised need tingimused on.
Neljandaks, et viisavabadus on eranditeta kõikehõlmav. See rakendub kogu kodanikkonnale ja mitte ainult väikesele või privilegeeritud ühiskonnagrupile (ärimehed, üliõpilased, diplomaadid).
Arusaadavalt on sellise eesmärgi saavutamine pikk ja keeruline protsess. Kuid “uutele” naabritele tuleb selgelt öelda, et viisavabadus Euroopa Liiduga on liidu soovitud eesmärk, mis kehtib võrdselt kõigi jaoks ning pole seotud fikseeritud lõpptähtajaga. Kui mõni “uus” naaber täidab kõik esitatud tingimused, siis viisavabadus ka jõustatakse. Samuti ei tohiks tähelepanu koondada vaid ühele riigile, vaid anda kõigile võimalus selles protsessis osaleda. On arusaadav, et riikide erinev arengutase nõuab neilt erinevaid pingutusi ja aega, kuid kõigil peaks see võimalus olema. Võib-olla viimane võimalus.
Mis tagaks edu? Esiteks see, kui laienenud Euroopa Liit seaks suhetes “uute” naabritega viisavabaduse saavutamise oma prioriteediks. Selle läbisurumine nõuaks ennekõike julgust, enesekindlust ja visiooni liidu uutelt liikmetelt. Teiseks, selline Euroopa Liidu poliitika võib motiveerida uute naabrite ühiskonda astuma tegelike, mitte ainult paberil kirjas reformide teele. Selles ongi viisavabaduse kui prääniku kasutamise olemus.
Millised on ohud? Suurim oht peitub selles, kui Euroopa Liit pudistab oma viisavabaduse prääniku pisikesteks tükikesteks ja pistab need ükshaaval “uute” naabrite ammuli suhu. Ega küsi midagi vastutasuks. Sellega kaotaks Euroopa Liit võimaluse reformides kaasa rääkida, neid kujundada ja soovitud suunas juhtida. Et see nii ei läheks, tuleb uutel liikmetel endale haarata aktiivne roll, loobuda senisest eitamisest ja pea liiva alla peitmisest.
Tingimuslik viisavabaduspoliitika “uute” naabritega demonstreeriks selgelt ka seda, et Euroopa Liidu laienemine ei tähenda uute eraldusjoonte tõmbamist ja eristumist. Pigem vastupidi. Euroopa Liit on jätkuvalt avatud ja huvitatud Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Moldova lähenemisest ja integreerimisest laienenud Euroopaga. Eraldusjoonte tõmbajaks osutuksid sel juhul need riigid, kes ei suuda end aktsepteeritud demokraatiaks reformida.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar