Eesti huvid Euroopa Liidus?

Hiljuti kutsuti mind esinema Eestis tegutsevatele rahvusvahelise äri, eelkõige Ameerika äri esindajatele. Teemaks – Eesti huvid Euroopa Liidus. Küsimuse asetus innustas mind arutlema – millised õigupoolest on Eesti huvid Euroopa Liidus? On need midagi enesestmõistetavat? Ajas ja ruumis muutumatut? Kusagil üksikasjaliselt kirja pandud? Millised võiksid olla ühe Ida-Euroopa väikeriigi huvid Euroopa Liidus?

Mulle meenub mitu näidet, kus Eestil on olnud aktiivne huvi.

Eesti ei tahtnud maksta suhkrutrahvi. Arusaadav – kes tahaks trahvi maksta! Eesti ametnikud tegid tõenäoliselt kõik, mis võimalik, et trahviotsus oleks võimalikult soodne. Kahjuks ei muutnud ametnike pingutused paha lugu ennast. Keegi ei saanud (ega saa ka muudel juhtudel) Eestile ega ühelegi teisele liikmesriigile andestada ühiste reeglite rikkumist.

Eesti ootas liikmesriikidelt solidaarsust seoses pronkssõduri sündmustega. Solidaarsus tuli. Tulid tõsised avaldused, ükski liikmesriik ei tõtanud eraldi Eestit noomima, ükskõik, mida nad ka isekeskis ei arvanud. Mingit lõhet ei tekkinud, oma pädevuse piires toetasid kõik Euroopa Liidu asutused selles tülis liikmesriiki Eestit.

Ja on muidugi kõige võimsam huvi – pääseda eurotsooni liikmeks, võtta kasutusele Euroopa ühisraha. Siinkohal saab ainult Eestit kiita ja toetada. See on üleeuroopaliselt tähtis, mitte ainult siseriiklikult. Eesti näitab, et on võimalik ajada tasakaalustatud rahanduspoliitikat ka rasketel aegadel, on võimalik kinni pidada rahanduses kokku lepitud ühistest mängureeglitest. Paljudel riikidel on täna sellega suuri raskusi ja Eesti õnnestumine või ebaõnnestumine euro teel on kogu Euroopa Liidu jaoks väga tähtis.

Millised peaksid olema ühe Ida-Euroopa väikeriigi huvid Euroopa Liidus? Kes on need „suured poisid”, kelle järgi joonduda?

Aga on ka muid huvide väljendamisi ja mõned panevad imestama. Vaatlen eelkõige neid asju, mida olen näinud Euroopa Komisjoni poole pealt.

Aastal 2006 avaldas komisjon Euroopa ühise energiapoliitika dokumendi. Selle ilmumist mõjutas tugevasti Vene-Ukraina gaasitüli ja minu arvates oli tegemist väga selge dokumendiga, selgemaga, kui nii mõnedki dokumendid hiljem. Ühise energiapoliitika esimene punkt oli – tuleb rahvuslikud energiamonopolid avada konkurentsile. Esimese sammuna on vaja lahutada energia tootmine ja jaotamine. See punkt kukkus tegelikkuses läbi. Tol ajal oli selle seisukoha aktiivne vastane ka Eesti Vabariik, pälvides äramärkimise koos Prantsusmaaga Financial Timesi esileheküljel.

Mitmed Eesti avaliku elu tegelased sajatavad ajakirjanduse veergudel Euroopa ühist põllumajanduspoliitikat. Sajatamiseks pole õieti enam tõsist põhjust, sest see poliitika on kõvasti muutunud, seda on reformitud. Siiski on vajadus seda poliitikat edasi reformida endiselt aktuaalne. Ühes avalikus esinemises liigitas minu põllumajanduspoliitika eest vastutav kolleeg Eesti reformi vastaste leeri. Ametnikud tõttasid kinnitama, et see pole tõsi – ollakse ikka reformi poolt. Samas kuulutab põllumajandusminister, et kõige tähtsam on, et Eesti põllumees saaks Euroopa eelarvest täna sama palju raha kui vanade riikide põllumehed. Arusaadav muidugi ja ühildatav ka reformiga, tingimusel, et kogu rahastamine langeb allapoole ühtsele tasemele. Ülespoole ühtlustamise taotluse ühendamine põllumajanduspoliitika reformi vajadusega on mõningane kunsttükk. Ajad on muutunud, raha on vähem, eelistused ka muutunud.

Hiljuti tegi Euroopa Liit (pärast parajat kähmlust) otsuse laiendada tervishoiusüsteemi klientide – patsientide – piiriüleseid õigusi. Minu arvates on tegemist väga põhimõttelise avanguga. Tervishoid on hiiglaslik ja väga kiiresti kasvav tegevusharu koos oluliste majanduslike parameetritega. Kes suudab piiriülese teenindamise avanemisega tekkivaid võimalusi enda jaoks ära kasutada, on võidumees nii rahas kui töös. Olen siiamaani arvanud, et Eesti tervishoiul on head eeldused rahvusvahelises võistluses edu saavutada. Jahmatusega kuulsin, et ametlikes ringkondades on patsientide piiriülesele teenindamisele olemas tugevad vastuhääled.

Kui ma mõtlen oma vastutusala möödunud viie aasta peale ja küsin endalt – kus ja millal olen tundnud oma kodumaa tugevat toetust oma ettevõtmistele, siis – ei leia õieti vastust. Millegi vastu pole just oldud, aga aktiivselt millegi poolt ka mitte.

Kui ma küsin endalt – kus ja millal olen tundnud kodumaa tugevat toetust oma ettevõtmistele, siis – ei leia õieti vastust. Millegi vastu pole just oldud, aga aktiivselt millegi poolt ka mitte.

2006. aasta lõpus kohustas Euroopa Liidu Nõukogu liikmesriike avalikustama Euroopa Liidu toetuste saajad. See oli nn Euroopa läbipaistvuse algatuse (European Transparency Initiative) tulemus. Paljud seostavad selle algatuse minu nimega. Vastu ma vaidlema ei hakka… Aga ega Eesti sellest mingeid punkte ei noppinud, kuigi oleks võinud, sest Eestis olid andmed juba 2004. aastal osaliselt avalikud. Algatuse eestvõitlejateks, kes endale kõige rohkem nime tegid, olid Taani ja Suurbritannia. Mitte Eesti. Isegi ühel viimastest dramaatilistest kohtumistest Euroopa põllumeeste organisatsioonidega ründasid mind teravalt ka Eesti põllumehed.

Üheks tähtsaks läbimurdeks oma valitsemisalas pean Euroopa koolide süsteemi reformi, mis lubab luua Euroopa bakalaureuse kraadi andvaid koole igal pool, kus selleks tahtmist ja valmisolekut on. Ilmselge, et selliste koolide võrk soodustab kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu liikumist. Juhul, kui mõni selline kool tekib Eestis, on Eesti ettevõtetel hoopis kergem kutsuda tööle kõrge kvalifikatsiooniga asjatundjaid, kellel on kooliealised lapsed. Need saavad haridusteed jätkata sama õppekava alusel, mis kehtib kõikides Euroopa koolides. Uue korralduse alusel luuakse nn pilootkoole, esimene peaks tulema Hollandis. Seni mitte Eestis. Eesti esindajad on olnud väga ettevaatlikud, sest – kontroll õppekava üle läheb osaliselt haridusministeeriumi käest üle rahvusvahelisele nõukogule.

Kõige mahukam ja keerulisem töö minu vastutusalas on kindlasti olnud üldine järelevalve Euroopa Liidu rahade kasutamise üle (nn budget discharge). See on väga tundlik valdkond, mis tihti toidab Euroopa-vastaseid hoiakuid. Seetõttu on vaja tagada rahade kasutamises usaldusväärsus. Ja see sõltub väga palju liikmesriikidest. Mõned liikmesriigid – Holland, Suurbritannia, Taani ja Rootsi – on teinud nn rahvusliku deklaratsiooni, millega nad on vabatahtlikult võtnud endale vastutuse Euroopa rahade heaperemeheliku kasutamise eest. Üks Eesti ametnik ütles mulle kord, kui ma ärgitasin ka Eestit selles vallas algatust näitama (Eestil ei ole mingeid erilisi rikkumisi või raskusi rahade korralikul kasutamisel) – kui tema oleks rahandusminister, siis peaks ta hull olema, et sellisele deklaratsioonile oma allkiri anda. Mina olen olnud minister ja mina ei kõhkleks küll hetkegi. Miks mitte kuulutada kõigile, et asjad enam-vähem korras on?

Üldiselt võibki nii öelda, et Eesti üritab sageli väga ettevaatlik olla. Mitte eriti poolt, mitte eriti vastu. Samas on päris mitmeid asju (lisaks euroraha poliitikale), kus võiks näidata algatust ja ka silma paista.

Üks tähelepanek. Kui ma olen ülalloetletud algatustest ja Eesti passiivsusest inimestele rääkinud, siis ollakse tihti äärmiselt imestunud – kuidas nii, miks nii? Tundub, meil on kusagil mingi ebakindlus, kahtlus, kõhklus. Kõigepealt ütleme: “Ei, see algatus on midagi kahtlast, pärast vaatame.”

Aga kindlasti on probleemiks ka üldine kontseptsioon. Tõepoolest – millised peaksid olema ühe Ida-Euroopa väikeriigi huvid Euroopa Liidus? Kes on need “suured poisid”, kelle järgi joonduda?

Tundub, meil on kusagil mingi ebakindlus, kahtlus, kõhklus. Kõigepealt ütleme: „Ei, see algatus on midagi kahtlast, pärast vaatame.”

See on kahtlemata keeruline teema ja väärib süvendatud arutelu. Minu mõttekäik on vaid üks võimalikest, kaugel sellest, et pretendeerida millelegi lõplikule.

Kui me liitusime Euroopa Liiduga, siis valdasid meid kaks märksõna – julgeolek ja heaolu. Pole mõtet täna arutleda pikalt selle üle, kas ikka Euroopa Liit suurendab meie julgeolekut ja annab võimalusi heaolu kasvuks. See vaidlus on möödas. Täna on mõtet arutleda, milline Euroopa Liit suurendab paremini meie julgeolekut ja soodustab rohkem meie heaolu kasvu. On mitmeid võtmeküsimusi.

Kõige tähtsam neist on: millist Euroopa Liitu me tahame, kas sellist, mille pädevuses on rohkem ülesandeid, või vastupidi – sellist, mille pädevuses on ülesandeid nii vähe kui võimalik? Kas hajutatud Euroopat või koondunud Euroopat?

Maailm pole mustvalge, kõikidele küsimustele ei ole üheseid vastuseid. Kõik lahendused ja otsustused Euroopa Liidus on tegelikult kompromissid erinevate pooluste vahel. Aga kompromiss ise pole valik, ideoloogia ega ka mitte kontseptsioon.

Valikud peavad olema selged.

Kui ollakse ühendatud Euroopa pooldajad, ei saa takistada kõikide võimalike abinõudega tugeva ühise välisteenistuse loomist. Ei saa riielda, et Euroopa rahasid raisatakse ja samal ajal mitte teha mingeidki omapoolseid pingutusi olukorra parandamiseks. Ei saa olla sõnades mingi suure asja pooldaja ja tegelikkuses töötada vastu sellesama suure asjaga seotud detailsetele otsustele. Need on üldised märkused, need ei käi eriliselt Eesti kohta.

Väikeriik on väike riik. Kõikide asjade läbiarutamiseks ja nende kohta seisukohtade kujundamiseks ei jätku inimesi, aega ega vajalikke teadmisi. Tuleb teha koostööd. Teiste liikmesriikidega, Euroopa Liidu asutustega. Üldiselt lihtne põhimõte, aga nagu ikka, detailides on saatan kohal. Kellega just täpselt? Kelle seisukohti eeskujuks võtta? Kas kõiki seisukohti ja kas alati?

Euroopa Liidus on kolm otsuseid tegevat institutsiooni – Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja liikmesriike ühendav ELi Nõukogu. Kui kahel esimesel on oma autonoomsed seisukohad, siis ELi Nõukogus kujunevad otsustused kompromissidena liikmesmaade vahel, seega on nõukogus väikeriigi jaoks küsimus – milliste riikidega koos tegutseda.

Täna on mõtet arutleda, milline Euroopa Liit suurendab paremini meie julgeolekut ja soodustab rohkem meie heaolu kasvu.

Oleneb, mida üks väikeriik tahab. Kui ta tahab Euroopa Liitu nõrgestada või koguni lõhkuda, siis leiab piisavalt sõpru liikmesriikide hulgas. Paljude kogenud inimeste arvates on euroskeptilised meeleolud liikmesriikide valitsustes viimase kümnendi jooksul tugevnenud. Palju on nõrku valitsusi, kes sisepoliitilise relvana kasutavad populistlikku euroskeptitsismi, nii et alati leiab kellegi, kellega koos Euroopa Liitu kiruda. Kas see on väga kaugelenägelik tegevus, on iseküsimus.

Kui väikeriik ei ole huvitatud Euroopa Liidu kui nähtuse nõrgenemisest, siis on kaks institutsiooni, kelle missiooniks on Euroopa Liidu arendamine, hooldamine, valitsemine. Need on Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon. Nii on Euroopa Liidu lepingutes ette nähtud. Nende institutsioonide vaated ei lange sagedasti kokku. Mõlematelt laekub mõnikord ettepanekuid, mis pole maailma parimad. Mõlemad teevad otsuseid, mis on vastuolus üksikute, mõnede, paljude liikmesriikide huvidega. See on paratamatu, see tuleneb nende missioonist. Aga nende põhimõtteline hoiak on suunatud Euroopa Liidu arendamisele ja heale käekäigule. Väikeriigil on mõtet nende institutsioonidega koostööd teha. Väikeriigi Euroopa-poliitika võtmeisikud võivad muidugi teiste riikide esindajatega Euroopa asutusi halvustada, kiruda, nende üle ironiseerida, aga sellisel juhul võib küsida, kas ikka puude taga metsa ka nähakse. Oleks olemas üks riik, kes Euroopa Liitu veab, siis võiks selle riigi järgi ennast seada. Aga täna seda ühte juhtriiki pole (võib-olla kahjuks). Pole ka riikide selgesti koostöötavaid rühmi. Kui lähemalt vaadata, on liikmesriikide huvid Euroopa Liidus väga erinevad. Erinevad majandushuvid, erinev julgeolekupoliitika, erinev ajalugu. Kord oled sõber ühega, kord teisega ja lõpuks pole kedagi, kes sind oma kindlaks sõbraks peaks. Jälle tekib üksijäetus, mis nii palju kordi on ajaloos väikeriikidele kalliks maksma läinud.

Oli aeg, kus meie meeli valdas suur eesmärk – pääseda välja! Välja olematusest, välja unustatusest! Ja me pääsesime välja – Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Paigale ei saa ometi seisma jääda. Jälle võidakse unustada, võidakse mitte märgata. Riigi kuvand teiste rahvaste silmis koosneb üksikasjadest, millest paljud on pidevas muutumises ja mida tuleb pideva tähelepanu all hoida. Iseenesest ei sünni midagi.