Julgeolekupoliitiline reset

Kaks aastakümmet pärast kommunismi kokkuvarisemist Kesk- ja Ida-Euroopas saatsid selle regiooni poliitikud ja ühiskonnategelased avaliku kirja Ameerika administratsioonile. Allkirjastajate hulgas on üks endine peaminister, seitse endist presidenti, üks endine kaitseminister, neli endist välisministrit. Kiri on dateeritud 16. juuli 2009, ilmumise kohaks Poola liberaalne ajaleht Gazeta Wyborcza.

Kirja sisu on ilmselt nii hästi tuntud, et see ehk ei vaja refereerimist. Aga võttes kirja sõnumi ühe lausega kokku, võiks see kõlada järgmiselt – Ameerika, ära jäta meid vis-à-vis iseendaga ega Venemaaga. Kirja tonaalsuse on ilmselt tinginud 2008. aasta Vene-Gruusia sõda ning 2006. aasta ja 2009. aasta “gaasisõjad” Ukraina rindel, mille tagajärgi said teatavasti teravalt tunda ka sügavamal Euroopas asuvad riigid.

Kirja autorid nimetavad end atlantistideks. Nad on Ameerika sõbrad ja seepärast ei taha nad tekitada tüli: “We understand the heavy demands on your Administration and on U.S. foreign policy. It is not our intent to add to the list of problems you face.” Kuid sellest hoolimata visatakse Ameerika turjale veel üks koorem. “But we are not certain where our region will be in five or ten years time given the domestic and foreign policy uncertainties we face.”

Siinkirjutajal puudub ammendav informatsioon, milliseid emotsioone tekitas see kiri Islandi väljakul, Kentmanni tänavas ja Kadriorus. Kahel esimesel aadressil oldi kuuldavasti rahulolematud. Käesoleva teksti kirjutamise hetkel puudub mul ka teave, kuidas suhtutakse sellesse kirja Valges Majas. Aga kuuldavasti ka seal rahulolematult – esiteks on president Obama pööranud tähelepanu Kesk- ja Ida-Euroopale (vt Prahas peetud kõnet), teiseks on ta olnud liiga vähe aega ametis, et jõuda tegelda kõikide globaalsete probleemidega, ja kolmandaks oleks õiglasem adresseerida see kiri Berliinile ja Pariisile, mitte aga Washingtonile.

Poliitikat ei aeta avalike kirjade abil, vähemalt sõprade vahel (nii ka sisepoliitikas – saadab peaminister arupäriva kirja rahandusministrile, siis on midagi väga valesti ka sel juhul, kui tekst algab sõnadega “hea Ivari”), ja selles mõttes on taoline kiri hinnatav kui diplomaatiline fopaa. Pehmendavaks asjaoluks on see, et kirja autorid on kas “eksid”, kes ei ole praegu ministritena ametis, või siis ühiskonnategelaste hulka liigitatavad inimesed. Tõenäoliselt on ametis olevate Kesk- ja Ida-Euroopa pea -, välis- ja kaitseministrite hooleks ja mureks kirjast distantseerumine ning Valge Maja (aga ka Lääne-Euroopa pealinnade) veenmine selles, et ühiskonnategelased ei kõnelenud oma valitsuste ülesandel ega teadmisel.

Ometigi on kiri skandaalne. Mitte välis-, vaid sisepoliitiliselt.

Eestis ei tekitanud avalik kiri Obamale kuigi suurt diskussiooni. Kindlasti mitte sellepärast, et praegu (artikli kirjutamise hetkel, s.o augusti alguses) tunduvad paeluvatena ainult kas suvised teemad või siis majanduskriisi lamentatio. Parema põhjenduse puudumisel tuleb huvipuuduse seletamisel eeldada, et kirja sisu tabab Eesti ühiskonna tundelise naelapea pihta. Vaikimine on antud juhul nõusoleku märk – Ameerika arvestab meie spetsiifiliste huvidega justkui liiga vähe, sellal kui meie pingutame Iraagis ja Afganistanis naba paigast; taoline emotsioon on avaliku arvamuse allhoovustes olemas olnud pikemat aega.

Ent ometigi on kiri skandaalne. Mitte välis-, vaid sisepoliitiliselt. Vähemalt selles valguses, mida on Eesti ühiskonnale räägitud meie julgeolekulisest seisundist alates sellest hetkest, kui Eesti võeti 2004. aasta 2. aprillil NATO liikmeks. Avalikkusesse jõudnud algusaastate eufoorilised hüüatused “Meie olemegi NATO!” asendusid viimastel aegadel isaliku manitsusega nende aadressil, kes panevad NATO lepingu viienda artikli rakendumise kahtluse alla – kahtlejad ei saavat aru tänapäeva poliitikast, nagu märkis ühes kõnes Toomas Henrik Ilves.

Nagu näitab Obamale saadetud avalik kiri, ignorantide read aina täienevad. Obamale saadetud kirja lõpuosas, kus on reastatud kuus ettepanekut Ameerika Ühendriikide presidendile, sedastatakse teise punkti all järgmist: “It was a mistake not to commence with proper Article 5 defense planning for new members after NATO was enlarged. NATO needs to make the Alliance’s commitments credible and provide strategic reassurance to all members. This should include contingency planning, prepositioning of forces, equipment, and supplies for reinforcement in our region in case of crisis as originally envisioned in the NATO-Russia Founding Act.”

Selle lõigu mõte selgub võrdluses 2006. aastal NATO Riia kohtumisel vastu võetud “Kõikehõlmava poliitilise juhise” viienda punkti optimismiga: “Collective defence will remain the core purpose of the Alliance. The character of potential Article 5 challenges is continuing to evolve. Large scale conventional aggression against the Alliance will continue to be highly unlikely.”

“Kõikehõlmav poliitiline juhis” järgis 1999. aastal heaks kiidetud NATO strateegiat, mis põhines pigem NATO leppe neljandal artiklil. See strateegia oli n-ö vana NATO maailmanägemisel põhinev – Vene oht on lõplikult out, uued väljakutsed luuravad kusagil väljaspool euroatlantilist regiooni.

1999. aastal võeti organisatsiooni liikmeteks küll Poola, Tšehhi ja Ungari ning 2004. aastal toimus liidu järgmine laienemine Baltimaade, kolme Balkani riigi ja Slovakkia liitumisega, kuid ka see ei toonud kaasa korrektiive NATO strateegilisse mõtlemisse.

Kui kedagi on õpetatud kustutama metsatulekahju, siis see oskus ei pruugi teda aidata majapõlenguga võideldes.

Eesti puhul võis täheldada seda, et meie julgeolekupoliitilised otsustajad võtsid üle vana NATO kontseptsiooni, mis ignoreeris Läänemere idakalda pikaajalist kogemust ning pani kahtluse alla meie ajaloolise mälu. Selmet anda omapoolne panus NATO kui organisatsiooni nägemuse kujundamisele Balti “maitseaine” lisandamisega, hakati kodusele publikule jutustama Venemaa kui julgeolekupoliitilise ohu ebaaktuaalsusest, naeruvääristati territoriaalkaitset kui iganenud kontseptsiooni, propageeriti üleminekut elukutselisele sõjaväele.

Tundub, et viimati toodud põhimõtted on vastuolus nüüd ka president Obama sihiseadega. Ta ütles Strasbourgis 3. aprillil 2009 muu hulgas järgmist: “We would like to see Europe have much more robust defense capabilities. That’s not something we discourage. We’re not looking to be the patron of Europe. We’re looking to be partners with Europe. And the more capable they are defensively, the more we can act in concert on the shared challenges that we face.”

Mida tähendab “more robust defense capabilities”? Kas see on Euroopa riikide, või antud juhul Kesk- ja Ida-Euroopa riikide võime kaitsta omaenda koduterritooriumi või peaks mõistma nende sõnade all riikide sõjavägede muutmist ekspeditsioonikorpusteks, mis tegutsevad tuhandete kilomeetrite kaugusel kodupiirist?

Viimane kontseptsioon on väidetavasti omane nii Lääne-Euroopa riikidele kui ka (vähemalt veel hiljuti) Ameerika Ühendriikidele. Kui nii, siis on Eesti julgeolekupoliitikat kujundav suletud sekt võtnud omaks LääneEuroopa ja USA kontseptsiooni, mis põhineb kahel teesil:

1) Põhja-Atlandi lepingu viiendat artiklit rakendatakse ühisoperatsioonidel väljaspool NATO riikide territooriumi (Eesti vabaduse eest võideldakse Eufrati kallastel)

2) Välismissioonidel osalemise võimekust on võimalik muunda rahvusliku territooriumi kaitsmise võimekuseks (Eesti kaitsevägi omandab Afganistanis oskusi, mis on rakendatavad ka Alutagusel või Võrumaal).

Esimese teesi kasuks räägib 2001. aasta New Yorgi terrorirünnakule järgnenud solidaarsusepuhang, kuigi Iraagi sõjas nõustus viienda artikli sellise tõlgendamisega vaid osa NATO liikmeist. Mõnel pool on väidetud, et Afganistanis ÜRO egiidi all toimuv operatsioon on samuti alguse saanud viienda artikli aluseks olevast solidaarsusest (sedasi näeb asju USA eelmise presidendi kõnedekirjutaja David Frum ajakirjas Foreign Policy 2008, nr. 5)

Teine tees on suisa vastuolus terve mõistusega – kui keegi on õpetatud kustutama metsatulekahju, siis see oskus ei pruugi teda aidata majapõlenguga võideldes.

Võttes kirja sõnumi ühe lausega kokku, võiks see kõlada järgmiselt – Ameerika, ära jäta meid vis-à-vis iseendaga ega Venemaaga.

Obamale saadetud kirjast koorub välja järgmine paradoks: Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kes võtsid NATOga liitumise eelsel ajal püha kohustuse hakata “julgeoleku tarbijast” selle “tootjaks”, muutuvad sõjalise võimekuse suureneva eksportimisega üha sõltuvamaks julgeoleku impordist. Just seda asjaolu Obamale saadetud kiri indikeeribki.

Miks nimetan Eesti julgeolekupoliitilist otsustajate kogukonda sektiks? Nähtuse sektantlik iseloom tuleneb seltskonna suletusest, selle vähesest või õigemini puuduvast valmisolekust ühiskondlikuks diskussiooniks (nagu iga sekt, arvab ka see seltskond evivat esoteerilist teadmist, milleni profaanide mõistus ei küüni), aga ka tegevuse täielikust kontrollimatusest. Küsimus, kes ikkagi neil silma peal hoiab ning nende otsuste ja tegevuse võimalikke tagajärgi analüüsib, jääb tänases Eesti Vabariigis vastuseta.

Nimetatud sekti karistamatus ja kontrollimatus ei ole unikaalne nähtus. Nagu paljud muudki poliitilised moed ja praktikad, tundub ka see olevat saanud alguse ookeanitagusest eeskujust. Ühendriikide julgeolekuanalüütik Michael L. Levin (raamatu “The Next Great Clash” autor) märkis ühes Chicago ülikoolis peetud loengus, et viimase neljakümne-viiekümne aasta jooksul on USA kaitseministeerium üha enam politiseerunud. Levini arvates on ekspertide asemel poliitikutest kaitseministrite nimetamine (eredaim näide olnud Donald Rumsfeld) soosinud nähtust, mida ta nimetab “strateegiline overextension”. Enam kui pool miljonit Ameerika sõjaväelast välismaal, ühtekokku enam kui 700 sõjaväebaasis (lennukikandjaid arvestamata), kokku 38 riigis. Arvestades sellega, et USA riigidepartemangu eelarve moodustab 4-5 protsenti sellest, mis kulutatakse kaitseministeeriumi eelarves, jõuab Levin järeldusele, et Ameerika näeb lahendust probleemidele pigem jõus kui diplomaatias.

Lisaks sellele tuleb arvesse võtta veel ühte asjaolu: USA tegutsemist globaalsel tasandil mõjutab armee koosnemine elukutselistest sõjaväelastest, kelle käsutuses on täpsed (või ka “targad”) relvad. Fenomenile on pööranud tähelepanu Stanfordi ülikooli professor David M. Kennedy, kes avaldas 2005. aastal NY Timesis artikli “The Best Army We Can Buy”. Kennedy on pärast selle artikli ilmumist oma mõttekäikusid veelgi täpsustanud (on olnud sunnitud, sest nimetades USA armeed palgasõdurite väeks, langes ta tugeva kriitika alla).

Kennedy toob Ameerika sõjaväe ning poliitika omavahelistest seostest viimase neljakümne aasta jooksul välja järgmised aspektid. 1968. aastal jõudis president Nixon arusaamisele, et Vietnami sõja vastase liikumise rahustamiseks tuleb lõpetada meessoost kodanike kohustuslik väeteenistus. Reform teostus 1973. aastal. Nixoni administratsiooni ajal teeninud armee kindralstaabi ülem Creighton Abrams töötas samal ajal välja doktriini, mida hakati nimetama “Total Force Doctrin”. Kindral Abramsi doktriini järgi pidi professionaalse tegevsõjaväe võimekus põhinema reservistide laialdasel kaasamisel. Kuna reservis olevad mehed on reeglina perekonnainimesed, kes on tihedalt seotud oma elukoha tsiviilstruktuuride ja kogukondadega, siis ei saa neid sõtta saata nii kergekäeliselt kui 18-19-aastaseid noormehi. Abramsi nägemuses pidi reservide kaasamise doktriin ära hoidma Vietnami-taolise katastroofi kordumise.

Kuna reservis olevad mehed on reeglina perekonnainimesed, kes on tihedalt seotud oma elukoha tsiviilstruktuuride ja kogukondadega, siis ei saa neid sõtta saata nii kergekäeliselt kui 18-19-aastaseid noormehi.

Abramsi doktriini tagamõtteks oli hoolitseda selle eest, et sõja kasuks otsustanud valitsus pidi olema eelnevalt täiesti kindel ühiskonna toetuses (Vietnami sõja päevil see puudus). Tuntud maksiim “Sõda on liiga tõsine asi, et seda usaldada kindralitele” pöörati seega pea peale – kindralite kogemus ütles, et sõda ei saa usaldada poliitikutele. Abramsi doktriini täiendati 1983. aastal. Ajendiks sai 241 merejalaväelase hukkumine Liibanonis (merejalavägi saadeti Liibanoni selge sõjalise sihita, veresaun juhtus üheainsa terroristliku rünnaku tagajärjel, kui lõhkeainet täis veoauto lõhati kasarmu õuel).

Tollase kaitseministri Caspar Weinbergeri järgi sai see nimetuse Weinbergeri doktriin. Selle kolmas punkt sedastas järgmist: “U.S. combat troops should be committed only with clearly defined political and military objectives and with the capacity to accomplish those objectives.”

Kõik need doktriinid, parandused ja täiendused, mis veeretasid generalissimuse ambitsioonidega poliitikute teele takistusi, hakkasid erodeeruma 1990. aastate alguses. Kunagi sel ajal algas järjekordne Revolution in Military Affairs. Tehniline areng võimaldas anda relvajõududele massilisel hulgal täppisrelvasid. 1991. aastal oli Esimeses Lahesõjas täppisrelvade osakaaluks umbes kümme protsenti ning sõja lõpptulemuse otsustas kindral Schwarzkopfi planeeritud klassikaline soomusüksuste tiibmanööver Saddami vägede tagalasse. 2003. aasta Teises Lahesõjas moodustas täppisrelvade osakaal juba 90 protsenti kogu laskemoonast. See oli juba uus sõda uute vahenditega. Täppisrelvade revolutsiooni tagajärjel tekkis illusioon, et Abrams-Weinbergeri doktriin on muutunud sisutuks: Ameerika võib minna suurde sõtta ja võita selle kiiresti ning veretult ilma, et Ameerika ühiskond üldse märkaks sõda omaenda nahal. Pärast eufooriat tuli “rahu kaotamine” Iraagis ja Ameerika rahvuskaardis teenivate tsivilistide massiline saatmine kaugele rahutandrile.

Vaimustumine professionaalsest (palga)sõjaväest, mis on väikesearvuline, mobiilne ning varustatud täppisrelvadega, kandus kulutulena ka Eestisse. Vaimustuse kandajaks ongi olnud eelnimetatud sekt, mille prominentsemate liikmete baasharidus on saadud ülikooli ajaloo- või žurnalistikateaduskondadest. Humanitaarid jäid uskuma, et sõja iseloom on igaveseks muutunud.

Humanitaarid jäid uskuma, et sõja iseloom on igaveseks muutunud.

Vene-Gruusia 2008. aasta sõda tähendas 20. sajandi jõulist tagasitulekut. Ärevaks teeb sellise anakronismi või hoopis normaalsuse (?) tagasitulek 21. sajandi poliitilise tradeoff i taustal. Siseriiklikuks dilemmaks on paljudes maades individuaalne vabadus vs. ühiskondlik julgeolek ja nagu võime täheldada, kaldusid kaalud New Yorgi ründamise järel nähtavalt julgeoleku suunas. Mis võiks olla rahvusvahelise trade-offi “kaubaartikliteks”? Tõenäoliselt (väike)riikide huvid vs. globaalne julgeolek. Pakistani stabiliseerimine, Iraani ohjeldamine ja Põhja-Korea neutraliseerimine, kui nimetada põletavamaid probleeme, on kindlasti “Pariis, mis väärib missat”.

Siinkirjutaja ei tea, kas Obamale saadetud avalikus kirjas olev hoiatus (…where our region will be in five or ten years time given to the domestic and foreign uncertainities…) signaliseerib Kesk- ja Ida-Euroopa sisemist valmisolekut pakkuda Pakistanile või Iraanile teatud konkurentsi Washingtoni tähelepanu võitmisel. See on väga publitsistlik oletus, ent kahtlus on sellegipoolest kõlanud.

USA-Venemaa suhetes käsitsetakse viimasel ajal reset-nuppu. Taolist nuppu vajab ilmselt ka Eesti julgeolekupoliitiline kogukond.