aprill 20, 2009

Prantsusmaa ja NATO: ajalugu, tänapäev ja tulevik

Kas Prantsusmaa tänavune taasliitumine NATO sõjalise tiivaga on sisuline samm või hoopis sümboolne käik olemasoleva formaliseerimiseks?

Kas Prantsusmaa tänavune taasliitumine NATO sõjalise tiivaga on sisuline samm või hoopis sümboolne käik olemasoleva formaliseerimiseks?


Sten Allik

Prantsusmaa ja NATO: ajalugu, tänapäev ja tulevik

Kas Prantsusmaa tänavune taasliitumine NATO sõjalise tiivaga on sisuline samm või hoopis sümboolne käik olemasoleva formaliseerimiseks?
Prantsusmaa oli 1949. aastal üks Põhja-Atlandi alliansi asutajaliikmetest. Algamas oli külm sõda, Nõukogude Liidu relvadeks valatud terase ja Teise ilmasõja võidurõõmust pakatav soldatite mass oli Euroopa südames ning sellele oli vaja luua ühine vastukaal.
Möödus kümmekond aastat ja 1958. aastal sai Prantsusmaa presidendiks Teise maailmasõja aegne Prantsuse vastupanuvägede juht kindral Charles de Gaulle. Isepäine riigimees, kes asus äsja viienda vabariigi konstitutsiooni saanud Prantsusmaad juhtima sooviga taastada Prantsusmaa talle kuuluvas suuruses.
De Gaulle oli tuntud kui Euroopa-keskse maailmavaatega riigimees, kellele Euroopa-kesksus tähendas Euroopa õigust ja kohustust ise oma asjade üle otsustada, mis peale maailmasõda ei olnudki nii enesestmõistetav. Mis omakorda, arvestades ilmasõja-järgset laastatud ja lõhestatud Euroopat, tähendas vastuseismist ameeriklaste domineerimisele. Euroopa-idee tugevnemist toetas ka Prantsusmaa ja Saksamaa eestvedamisel 1957. aastal loodud Euroopa Majandusühendus, mis andis uue mõõtme Euroopa iseteadvuse tasasele taastamisele.
De Gaulle’i arvates oli NATO – peale selle, et pakkus sõjalist kaitset ja oli sõjalise koostöö raamiks – Ühendriikide vahend jätkuvaks poliitiliseks ja sõjaliseks enesekehtestamiseks Euroopas. Oli moodustunud kaks blokki, NATO eesotsas Ühendriikidega ja Varssavi Lepingu Organisatsioon eesotsas Nõukogude Liiduga, mis ühelt poolt ei jätnud Euroopa riikidele suuremat iseseisvat poliitilist mänguruumi ning teiselt poolt sidus sõjalisi jõude, mis olid allutatud NATO ühendatud väejuhatusele, mida juhtisid ameeriklased. Selline olukord ei sobinud kindrali plaanidega. Tema ameeriklaste-vastasust illustreerib hästi ühes intervjuus avaldatu: “Meie ja ameeriklaste vahel on peenetundelisuse varjus võitlus. Me oleme ainukesed, kes neile vastu hakkavad ja seega on nad otsustanud kõvasti võidelda. Sellistena, nagu nad – ameeriklased – on, see tähendab üks demokraatia, ei lähe see (võitlus) väga kaugele. See läheb ainult nii kaugele, et nad lahkuvad Prantsusmaalt. Nende väed ja väejuhid.”1
Pariisi motiivid
Prantsusmaa tahtis poliitilist mänguruumi ida suunas. Ilmasõja lõpust ja vastuseisu tekkimisest Lääne ja Ida vahel oli möödunud üle kümmekonna aasta ning peale Stalini surma saabunud sula oli soojendanud suhteid ka Nõukogude Liidu ja Euroopa vahel (loomulikult ei olnud Nõukogude Liiduga olukord siiski nii üheselt mõistetav. Berliini kriis, mis algas 1958. aastal, andis Ida-Lääne suhetele paljuski hoopis kirjuma kui puhtalt positiivse värvingu. Hilisema aktsendi lisas Kuuba kriis).
Vaja oli vähendada ameeriklaste mõjuvõimu Euroopas, vähendada blokkidevahelist pinget ja anda Prantsusmaale võimalus teha “suurt poliitikat”.2
Teiseks olid toimumas käärimised Indo-Hiinas ning Aafrikas, kus Prantsusmaa oli kohustatud oma huve kaitsma. Huvide kaitsmine aga eeldas oma sõjaliste ressursside vaba kasutamise võimalust, mis NATO raames poleks olnud võimalik.
Olulist rolli Prantsusmaa väljaastumises mängis ambitsioon saada tuumariigiks. Viiekümnendate aastate lõpuks oli tuumarelv sõjalise jõu keskmeks ja vääramatuks julgeolekupoliitiliseks argumendiks. Ilma selleta puudus “kaasarääkimise õigus” maailma asjades ning seega otsustas de Gaulle, et ka Prantsusmaa peab tuumariikide hulka kuuluma. Omada aga aatomirelva, kuid mitte täielikku sõnaõigust selle kasutamise üle otsustamisel oleks olnud nonsenss.
Prantsusmaa alustas NATO integreeritud väejuhatuse alt oma vägede äratõmbamist peatselt peale de Gaulle’i riigipeaks saamist ja enne ametlikku sõjalisest tiivast lahkulöömist. Märtsis 1959 võeti NATO väejuhatuse alt ära Prantsuse Vahemere laevastik ning keelduti lubamast rajada Gallia pinnale tuumarelvade ladu, hiljem läks omamaise väejuhatuse alla ka Prantsuse Atlandi laevastik.3
1958. aasta sügisel saatis de Gaulle Ühendriikide presidendile Dwight Eisenhowerile ja Suurbritannia peaministrile Harold Macmillanile memorandumi, milles teatas, et julgeolekupoliitilised muudatused, eelkõige olukord Indo-Hiinas, loob vajaduse põhjalikult reformida NATOt, mis ei vasta enam tegelikele vajadustele.
Memorandumis teeb de Gaulle ettepaneku muuta NATO Euroopa-kesksest sõjalisest alliansist üle maailma liikmesriikide huve kaitsvaks organisatsiooniks (ettepanek oli moodustada uued sõjateatrid/väejuhatused – a) Arktika, b) Atlandi, c) Vaikse ookeani ja d) India ookeani piirkonnas opereerimiseks).4
Oma ettepanekus toetub kindral NATO aluslepingu artiklile 12, mis sätestab, et kümme aastat peale lepingu allakirjutamist võivad partnerid alustada vajadusel konsultatsioone lepingu ülevaatamiseks.5 Lisaks tegi de Gaulle ettepaneku muuta alliansi juhtimist nõnda, et selle kolm juhtivat riiki – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa – moodustaksid triumviraadi, kes otsustaks liidu tegemiste üle.6
Oma hilisemas intervjuus on de Gaulle öelnud, et ta nõudis memorandumi kaudu liitlastelt selgelt ebareaalseid muudatusi. Algusest peale oli selge, et liitlased sellega ei nõustu. Memorandum oligi mõeldud diplomaatilise surve avaldamiseks, et Prantsusmaa saaks vabaduse otsustada oma väljaastumise üle alliansi sõjalisest tiivast.7
Mõni aasta enne ametlikku väljaastumist kuulutas de Gaulle, et aastal 1969 lõpetab NATO oma tegevuse ja me ei ole peale seda aastat enam sellises NATOs, nagu ta praegu eksisteerib. Ka andis de Gaulle mõista, et NATO institutsioonid peavad Galliast lahkuma ja seda eesotsas liitlasvägede Euroopa kõrgema peakorteri ehk SHAPEga (ingl k: Supreme Headquarters Allied Powers Europe – toim).8
Prantsusmaa eraldus ametlikult alliansi sõjalisest tiivast 1966, kui Prantsusmaa valitsus teatas oma ametlikus kirjas liitlastele enda väljaastumisest NATO ühise väejuhatuse alt.9 Valitsuse kirjas põhjendatakse väljaastumist sellega, et NATO ei vasta enam Prantsusmaa vajadustele: “Ohud, mis tingisid lepingu, ei ole enam vahetud ja ohtlikud. Euroopa ei ole enam kriisi keskmeks, vaid see on kandunud Aasiasse”.10
Valitsuse kiri nõudis ka NATOlt kõigi Prantsusmaa pinnal olevate NATO liitlasvägede ning alliansi sõjaliste installatsioonide väljaviimist, millest tekkis korralik peamurdmine liitlastele. Asusid ju SHAPE ja Kesk-Euroopa väejuhatus Prantsusmaa pinnal, esimene Pariisis ja teine selle lähistel Fontainbleaus.
Lisaks oli Prantsusmaa pinnal rohkesti liitlasvägede baase (neli mereväebaasi, 16 maaväebaasi ja viis lennuväebaasi), laod, kütuse torujuhtmed, eelhoiatussüsteemi radarid, Kesk- ja Lõuna-Euroopat ühendavad sidesüsteemid jm. Prantsusmaa andis kõige selle äraviimiseks aega ainult aasta jagu.
Loomulikult olid taolised arengud löögiks nii NATO operatiivtegevusele kui ka logistilisele süsteemile. Olukord tingis olulisi muudatusi NATO operatiivplaanides. Operatiivruum kaotas sügavuse, suuri väekontingente (eriti USA omi) pidi ümber paigutama. Lisaks oli Prantsusmaa logistiliselt tähtis sõlmpunkt Euroopa vägede varustamisel.
Sisuliselt lõigati Põhja- ja Kesk-Euroopa Lõuna-Euroopa operatiivruumist ära – peale võimaluse puudumise läbi Prantsusmaa oma vägesid liigutada ja kas või vabalt sõjalennukite ülelende planeerida kulgesid ka kõik sideliinid Kesk- ja Lõuna-Euroopa vahel läbi Prantsusmaa.
Reaktsioonid
Prantsusmaa ajastus oli liitlastele üllatuseks. Eraldumisotsuses iseeneses ei olnud midagi erakordset, kuid see arvati toimuvat 1969, kakskümmend aastat peale lepingu sõlmimist, mil organisatsiooni tegevuse ülevaatamist oleks käsitletud lepingu artikli 13 raames (mis sätestab, et kahekümne aasta möödudes lepingu sõlmimisest võib lepingu osapool aastase etteteatamisajaga oma osaluse peatada).
Tekkinud olukorrast püüdis kasu lõigata Suurbritannia – Prantsusmaa eraldumise kaudu nägi ta võimalust enda mõjuvõimu tõsta ja seega ei hoitud püssirohtu kokku, et süüdistada Prantsusmaad gollismis, liitlaste reetmises, alatus käitumises ja ühiste ideede hülgamises.
Ühendriigid püüdsid hoida mõõdukat joont vaatamata sellele, et Prantsusmaa otsus oli ameeriklastele suur poliitiline ja sõjaline löök. Teisel pool Atlandi ookeani oldi mures, et Prantsusmaa käik võib liidu üldse lagundada ning nii oleks kadunud vahepealse ajaga ülesehitatud, kahele blokile rajatud stabiilsus. Lisaks peljati, et taoline antiameerikalik käik ning selle võimendamine teiste NATO riikide, eriti Suurbritannia ränga hukkamõistu kaudu võiks tekitada vastureaktsiooni natsionalismipuhanguna Saksamaal (kriisi algusaegadel oli ameeriklastel tõsine hirm, et seoses Prantsuse vägede väljatõmbamisega Saksamaalt hakkavad sakslased ise omale armeed looma).
Saksamaa mõistis Prantsusmaa otsuse hukka, avaldades muret eelkõige enda julgeoleku pärast ning tundes ebakindlust Prantsusmaa okupatsioonivägede võimaliku väljatõmbamise pärast, mis oleks sõjalise jõutasakaalu valemis mänginud Varssavi Lepingu Organisatsiooni kasuks.
Ainukene, kes sellest otsusest siirast rõõmu võis tunda, oli Nõukogude Liit. Prantsusmaa käik muutis oluliselt NATO sõjalist võimekust ning lõi kiilu Lääne poliitilisse blokki. Sellest oli de Gaulle loomulikult teadlik ning väljaastumine sõjalisest tiivast oligi planeeritud enne de Gaulle’i visiiti Moskvasse.
De Gaulle’i taoline käitumine tekitas kõvasti pahameelt ka Prantsusmaal endas. Ühelt poolt ei oldud rahul kindrali soologa, teiselt poolt ei jagatud kindrali optimismi suhete sulamise osas Nõukogude Liiduga. Nagu ütles Prantsuse poliitik, endine kaitseminister Rene Pleven: “Äkki, ilma läbirääkimiseta, ilma midagi vastu nõudmata, teeb Prantsuse valitsus Nõukogude Liidule kuningliku kingituse: saadab Ameerika väeüksused Prantsusmaalt välja.”11
Paljud nägid Prantsusmaa taolise kiire ja ühepoolsel otsusel põhineva väljaastumise taga de Gaulle’i isiklikku avantüüri. De Gaulle’il oli tema otsuse juures ka palju toetajaid, kuid viis, kuidas see teoks sai, tekitas küsimusi tema poliitika tasakaalukuses ja põhjendatuses ka siseriiklikult. Näiteks ei olnud 1958. aasta kiri USA ja Suurbritannia riigijuhtidele valitsuse tasandil läbi räägitud ja Quai d’Orsay (Prantsuse välisministeerium – toim) koos saadikutega jäi nõnda piinlikku olukorda, kus välisesindajad ei suutnud riigijuhi otsuseid seletada ega lõpuni põhjendada.12 Samuti polnud hilisem NATO üksuste ja institutsioonide kiire väljasaatmise otsus sugugi käik, millel oleks olnud kõrgema sõjalise juhtkonna heakskiit. Taoline kiirustamine tekitas ohtlikku ebamäärasust ka Prantsusmaa enda sõjalises kaitses, olid paljud süsteemid ju NATO omadega põhjalikult integreeritud, mainitagu siinjuures näitena ainult Norrast Türgini ulatuvat strateegilist eelhoiatussüsteemi NADGE.
Prantsusmaa ja NATO 1966-2008
Peale Prantsusmaa ametlikku lahkulöömist alliansi sõjalisest tiivast algasid läbirääkimised, kus Prantsusmaa tahtis ühelt poolt jõuda oma deklareeritud eesmärgini, liitlased aga reorganiseerida NATO asutused, logistilised süsteemid ja väed nõnda, et sellest tekiks liidule võimalikult vähe kahju.
Vaatamata esialgsetele plaanidele, kus Prantsuse okupatsiooniväed kavatseti Saksamaa pinnalt ära tuua, jättis Prantsusmaa kahepoolse lepingu alusel Saksamaale oma väekontingendi. Ca 80 000 meheline väekontingent jäi Saksamaale kuni 1996. aastani. Kuna Prantsusmaa deklareeris, et väljaastumine sõjalisest tiivast ei tähenda alliansi põhimõtete hülgamist, oli vaja reguleerida miinimumtasemel operatiivalane koostöö, mida tehtigi üldsõnalise Ailleret’-Lemnitzeri kokkuleppega aastal 1967. See nägi ette vahetuid, kuid siiski miinimumkontakte ja seda ainult kõrgemate staapide tasandil Saksa operatiivruumis. Järgneva, seitsmekümnendatel sõlmitud koostööpakti alusel muudeti aga koostöö veel komplitseeritumaks – FFA (Forces francaise en Allemagne) koostöö NATO üksustega hakkas toimuma läbi Prantsusmaal asuva Prantsuse 1. armee staabi.13
NATO pidi aga rakendama uue operatiiv-strateegia. Lahinguruumilt oli Prantsusmaa lahkumise tõttu kadunud sügavus ja nüüd võetigi kasutusele uus doktriin, advanced defence.14
SHAPE ja sõjaline komitee viidi Belgiasse, kuigi London avaldas kõvasti survet, et need alliansi juhtorganid La Manche’i väina teisele poole saaks viidud.
Külm sõda lõppes ning kadus ka blokkide vastasseis, mis oli üheks Prantsusmaa alliansi sõjalisest tiivast lahkulöömise põhjuseks. NATO roll oli ebaselge ja uued väljakutsed ootasid. Nüüd nägid prantslased võimalust NATOsse taasintegreerumise kaudu saada rohkem sõnaõigust maailma asjade ümberkorraldamises ja nii hakkasidki president Francois Mitterand’i ametiajal kõrgemad ohvitserid valitsuse käsul pidama avalikkuse eest varjatud läbirääkimisi taasliitumiseks alliansi sõjalise tiivaga. 1990. aasta lõpus ja 1991. aasta alguses toimusid mitteametlikud ja -avalikud läbirääkimised USA, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. Liitlaste huvi prantslaste taasintegreerimise vastu polnud kunagi lakanud ning Prantsusmaa nägi enda täieliku liitumise tingimusena alliansi ümberorganiseerimist. Seekordsed läbirääkimised aga ei andnud tulemusi.
Olulist rolli Prantsusmaa ja USA sõjalisele lähenemisele tõi Lahesõda, kus prantslased mängisid väga olulist rolli. Üheksakümnendate alguses puhkes Jugoslaavia sõda. Prantsusmaa pidas vajalikuks osaleda kriisi lahendamises omapoolse sõjalise panusega ja riigi poliitiline juhtkond mõistis, et Prantsuse üksuste kasutamine ilma suurema sõjalise integreerituseta staapide tasemel ei ole võimalik. Nii andis Prantsusmaa esimene osalemine NATO operatsioonil Bosnias alates 1994. aastast olulise tõuke sõjaliseks lähenemiseks, Prantsuse ohvitserid hakkasid uuesti osalema NATO sõjalise komitee töös (NATO sõjaline komitee on alliansi kõrgeim sõjaline juhtorgan, kuhu kuuluvad kõikide liikmesriikide kaitsejõudude esindajad -toim).15
1995, president Jacques Chirac’i ajal, deklareeriti avalikumalt sõjalise koostöö suurendamise vajadust, 1996 liitusid prantslased taas ministrite nõukogu ja sõjalise komiteega, mis vaatamata sellele, et seda avalikkusele suurelt ei demonstreeritud, tekitas siseriiklikult kõvasti kriitikat. Kõige enam tekitas vastumeelt võimalus, et Prantsuse üksused antakse ühise väejuhatuse alla, mis oleks olnud otseses vastuolus de Gaulle’ist alates enesestmõistetavaks ja sõjalis-poliitilise identiteedi osaks saanud üksuste mitteallutamise põhimõttega. Lisaks nähti palju olulisemana panustamist Euroopa enda sõjalistesse võimetesse kui USA domineeritud NATOsse, nimetades taasintegreerimist lausa häbiväärseks.16 Sõjalise integreerumise vajadusest saadi peale külma sõja lõppu aru sõjaväelises tippjuhtkonnas ja ka poliitilisel tasandil. Kuid teema tundlikkus tingis selle, et taasintegreerumise teema ametlik laualetõstmine tähendas seni poliitilist enesetappu.
Aastast 2001 on Prantsusmaa osalenud Afganistani operatsioonil, kus ollakse suuruselt neljas üksustega panustaja (kontingendi suuruseks ca 4000 sõdurit). 2004. a sertifitseeris NATO kolm prantslaste operatiivstaapi alliansi standarditele vastavaks ning Prantsusmaa pakkus neid vajadusel operatsioonide läbiviimiseks. Samuti osales Prantsusmaa algusest peale NATO kiirreageerimisüksuses NRF (NATO Response Force). Sisuliselt alustati siis samm-sammult ja nüüd juba avalikult täieliku integreerumise suunas liikumist, mis lõpetas senise kahepalgelise käitumise.17
(Taas)integreerumise viimane samm 2009
“Nagu oma vanale sõbrale ja liitlasele [ütlen], et Prantsusmaale on tulevikus reserveeritud koht päevaks, mil ta otsustab taas enda peale võtta juhtiva rolli” (USA president Lyndon Johnsoni kiri kindral de Gaulle’ile vastuseks Prantsusmaa ametlikule kirjale sõjalistest struktuuridest lahkumise kohta 1966).18
Eelmisel kevadel valminud Prantsuse uus Livre Blanc ehk “Valge raamat” lõi aluse viimaseks konkreetseks sammuks – täielikuks Prantsusmaa taasintegreerimiseks NATO sõjalistesse struktuuridesse. Lisaks oli positiivne ka avalik meelestatus, ca 58 protsenti rahvast oli taasliitumise poolt. Prantsusmaa on juba aastaid suurimaid panustajaid NATO operatsioonidesse ning suuruselt neljas rahastaja (170 miljonit eurot). 19
Kindlasti mõjutab Prantsusmaa täielik integreerumine positiivselt USA ja Prantsusmaa vahelisi suhteid. President Nicolas Sarkozy ei ole oma ametiaja algusest saati varjanud oma plaane otsustavalt parandada kahe riigi suhteid ja NATOsse täieliku taasliitumise küsimus on selle plaani üks osa.
Teine suurriik, kes Prantsusmaa otsusest heameelt tunneb, on Venemaa. Seal on avaldatud siirast rõõmu Prantsusmaa otsuse puhul. Venemaal on Prantsusmaaga privilegeeritud suhted ja seega loodetakse, et allianss hakkab nende huvidega rohkem arvestama. Venemaa ootusi võib lugeda igati õigustatuiks, arvestades näiteks kaitseminister Herve Morini seisukohta, et NATO ei tohiks laieneda ilma venelastega läbi rääkimata.20
Usutavasti saab uue hingamise sisse NATO ja Euroopa Liidu sõjaline koostöö. Siin tuleb muidugi meeles pidada, et Prantsusmaa senine mitteintegreeritus allianssi ei olnud takistuseks sügavamale koostööle, vaid suurem piduritõmbaja on Türgimaa, kes kasutab NATO-ELi vahelist koostööd Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste vahendina. Vajadus suuremaks integreerituseks on aga ilmne, kui tahetakse vältida dubleerimist ja niigi nappide vahendite killustamist.
Mis puutub Prantsusmaa praeguse käigu mõjusse NATO tulevikku, siis selles on tahke, mida võib kirjeldada kindlalt positiivsetes toonides kui ka aspekte, mis jätavad huviga ootama tulevasi arenguid. Positiivse poole peale saab kirjutada Prantsusmaa kui ühe Euroopa suurima sõjalise jõu täieliku integreerimise NATO sõjalisse struktuuri, mille läbi NATO sõjaline pool ainult võidab. Vahetult operatsioonidel ei muutu praegu siiski midagi, sest prantslased oma missioonil olevaid väekontingente suurendada ei kavatse.
Prantsuse kindral hakkab juhtima ühte kahest NATO strateegilisest staabist, nimelt NATO transformatsioonistaapi (Allied Command of Transformation), lisaks saab prantslasest ülem olema Lissabonis asuval väejuhatusel, ühel kolmest operatiivstaabist. Arvatakse, et nende ametikohtade täitmine ei anna Prantsusmaale siiski seda otsustusvõimu, mida oodatakse, sest tegemist on nn sekundaarsete väejuhatuste juhtimisega.
On arvamusi, et Prantsusmaa kaotab NATOsse täieliku integreerumisega oma näo araabia maades. Olles kõrval ning toimides oponendina ameeriklastele tagas taoline poliitika vahetumad, sõbralikumad ning vabamad suhted araablastega. Praeguste arengute juures kardetakse Prantsusmaale samasugust, kohati automaatselt toimivat poliitilist vastasseisu, mis saab osaks USAle ja tema jäägitumatele liitlastele.21
Vähe segane lugu on ka NATO poliitilise ühtsusega tulevikus. Mis rolli hakkab Prantsusmaa mängima laienemise osas, missugused on tema seisukohad NATO-Vene suhete edasiste arengute osas? Praeguste sõjaliste ülesannete juures ei teki probleeme, sest Afganistani panustamisel on Prantsusmaa riikide esirinnas. Kuid kus ja missugune saab olema NATO järgmine sõjaline operatsioon? Gruusia konflikti puhul räägiti sõjalise liidu hambututest reaktsioonidest ja see, kuidas Prantsusmaa vaatas läbi sõrmede Venemaa-poolsete kohustuste täitmistele, tekitab küsimuse – mil moel hakkab vastavates olukordades käituma “NATO-Prantsusmaa”?
Allianss vaevleb identiteedikriisis ja organisatsiooni põhialused tahetakse arutluste keskmesse tõsta koos uue strateegilise kontseptsiooni koostamisega. Kindlasti rõhutatakse artiklit 5 kui liidu põhialust ja solidaarsuse vundamenti. Kuid artikli mõtte ja teostamise alustes on liikmesriikidel erinevaid arusaamisi. Nii rõhutab ka Prantsusmaa, et artikli 5 käivitumise puhul ei ole vägede kasutamine automaatne.22
Eestile on Prantsusmaa täielik liitumine laiemas kontekstis kasulik, sest liidu sõjaline potentsiaal suureneb. Kuid eelnevalt mainitud Prantsusmaa-Venemaa suhted sunnivad jääma äraootavale seisukohale. Mida see konkreetselt Eesti kontekstis tähendab, on raske hinnata, sest ka Eesti ei ole selgelt välja öelnud, missugused on tema kaugemad sõjalised ja poliitilised prioriteedid, seega ka huvid alliansi tuleviku osas. Tulevastel alliansi strateegilise visiooni aruteludel tulevad loodetavasti kõik erimeelsused piisavalt selgelt esile, et oleks võimalus neist lihvida võimalikult jätkusuutlik alus. On selge, et Prantsusmaa integreerumisega muutub teatud poliitiliste otsuste tegemine senisest veel komplitseeritumaks ja Eestile olulistes strateegilistes suundades ehk mitte nii meelepäraseks. Samas ei ole mõtet kultiveerida asjatuid hirme, sest julgeolekupoliitika on lõppkokkuvõttes väga pragmaatiline valdkond, tuleb ainult suuta panna ennast kirjeldatava rolli mõistmaks tema kõiki argumente ja tegevuse loogikat.

Poolt ja vastu: põhilised argumendid NATO debatis Prantsusmaal

Poolt:
– Olles allianssi täielikult integreeritud, ei vaata USA enam Prantsusmaad kahtlustavalt. Prantsusmaa parandab dialoogi ülemaailmse supervõimuga ja tal tekib võimalus mõjutada Washingtonis vastuvõetavaid otsuseid;
– Prantsusmaa suveräänsus ei saa olema ohustatud, sest otsused tehakse alliansis konsensuse alusel ja üksuste operatsioonile saatmine põhineb vabatahtlikkusel;
– Prantsusmaa on juba 90% ulatuses NATOsse integreeritud (osaletakse 36-s komitees 38-st), ta on üks suuremaid panustajaid NATO operatsioonidesse (Bosnia, Kosovo, Afganistan). Igapäevast sõjalist koostööd on alliansiga arendatud juba kümmekond aastat;
– Prantsusmaa saab mõjutada otsuseid ja operatsioonide juhtimist. Omades rohkem ametikohti, saavad sõjaväelased paremini kaasa rääkida operatsioonide planeerimises. Samuti võib kasu saada sõjatööstus;
– Olles täielikult alliansis, saab Prantsusmaa paremini edasi arendada Euroopa kaitsealaseid meetmeid selle asemel, et jätta ameeriklastele muljet Euroopa Liidu mängimisest NATO vastu;
– NATO sõjalised missioonid on muutunud võrreldes nendega, mida allianss täitis külma sõja ajal, kui kindral de Gaulle otsustas 1966. a liidust välja astuda. Paljud Varssavi Lepingu Organisatsiooni maad on tänaseks NATO liikmed;
Vastu:
– Prantsusmaa võib kaotada oma iseseisvuse ja saada survestatud osalemaks sõdades, mis ei ole tema huvides. Ta joondub Ühendriikide järgi ja muutub “teiseks Suurbritanniaks”;
– Ametikohad, mis Prantsusmaa saab sõjalises struktuuris, ei ole piisavad kompenseerimaks ameeriklaste ülemvõimu NATO operatsioonide planeerimise ketis;
– Tekib risk, et Euroopa kaitsemeetmed, mis arenevad väga väikeste sammudena, jäävad tagaplaanile NATO kõrval, kus enamik liikmeid usub Ühendriikide “vihmavarju” julgeolekuriskide vastu;
– Alates külma sõja lõpust on NATO üritanud olla läänemaailma “sõjaline käsivars” väljaspool Euroopat, nagu näiteks Afganistanis, mis tekitab paljudes maailma piirkondades segadust alliansi kuvandis;
– Kaitstes oma praegust positsiooni NATOs – “osalt sees ja osalt väljas” (in and out), on Prantsusmaa paremal positsioonil Euroopa kaitsemõõtme väljaarendamisel olukorraks, kui NATO ei ole kasutatav;
– De Gaulle’i poolt otsustatud lahkulöömine ei ole takistanud Prantsusmaad osalemast NATO operatsioonidel vastavalt iga olukorra eraldi analüüsimisele, ning on aidanud hoida Prantsusmaal oma kohta NATOs, muutumata USA vasalliks;
______
1 Peyrefitte, Alain, C’etait de galle. Tome II,: La France reprend sa place dans le monde, Librairie Artheme fayard, 1997, lk 67
2 Giglioli, Alessandra, Le retrait de la France du commandement integre de l’OTAN, lk 4, www.nato.int/acad/ fellow/98%2D00/f98-00.htm
3 Mongrenier, Jean-Sylvestre ,,La France et l’OTAN: approche historique et geopolitique d’un paradoxe national”, artikkel 03.03.2009, Institute thomas Moore, www.institute-thomas-moore.org
4 Lettre et memorandum du general de Gaulle au general Eisenhower (17. september 1958), www.ena.eu/letter-memorandum-general-gaulle-genera…
5 Põhja-Atlandi Leping, Washington, 4. aprill 1949, http:// www.nato.int/docu/basictxt/treaty.htm
6 Mongrenier, J.-S., 2009
7 Peyrefitte, Alain, C’etait de Gaulle. Toma I: La France redevient la France”, Paris: fayard, 1994, lk 352
8 Peyrefitte, Alain, C’etait de galle. Tome II,: La France reprend sa place dans le monde, Librairie Artheme fayard,
1997, lk 66
9 Aide-memoire du gouvernement francais aux quatorze representants des gouvernements membres de l’OTAN (11. mars 1966), www.ena.eu/aide-memoire-french-gouvernement-11-mar…
10 Ibid.
11 Pleven, Rene, intervention 14. Arvil 1966 dans Union de l’Europe occidentale Assamblee-Commission des Affaires generales. L’annee politique en Europe Retrospective 1966. Mars 1967, lk 115
12 Giglioli, Alessandra, Le retrait de la France du commandement integre de l’OTAN, lk 4, www.nato.int/acad/ fellow/98%2D00/f98-00.htm
13 Forces francaise en Allemagne, accord Ailleret-Lemnitzer 1967, accord Valentin-Ferber 1974, fr.wikipedia.org/ wiki/Forcesfran%C3A7aises-en-Allemagne
14 Mongrenier, J.-S. 2009
15 Lasserne, Isabelle, Quand Mitterand, dejä, negociait le retour dans l’Otan, Le Figaro, 11/03/2009
16 De la Gorce, Paul-Marie, Retour honteux de la France a l’OTAN, Le Monde, janvier 1996, www.monde-diplomatique.fr/1996/01/DE_LA_GORCE/2285
17 Lasserne, I.
18 Lettre du president americain Lyndon B. Johnson au general de Gaulle (22 mars 1966), www.ena.eu/lettre-president-americain-lyndon-johns…
19 Chatel, Luc, France dand l’OTAN, Cles Actu, Nr. 94, 12
mars 2009, Le secretaire d’Etat charge de l’Industrie et de la Consommation, Porte-Parole du Gouvernement
20 en.for-ua.com/news/2009/03/18/114041.html
21 Quiles, Paul, Les inconvenients de retour de la France dans l’Alliance atlantique, Le Figaro, 11.02.2009
22 Chatel, L. 2009

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar