Hiina ja Venemaa liit. Õppetunnid Jaapani ebaõnnestunud “eraldamise” strateegiast
RKK Eesti Välispolitiika Instituut, 2021
Püüe eraldada Venemaad Hiinast mitte ainult ei kukkunud läbi, vaid sundis Jaapani peaministrit Shinzo Abet (2012–2020) astuma Moskva-sõbralikke samme. See on õpikunäide Euroopa poliitikakujundajatele, kes pelgavad Venemaa ja Hiina lähenemist.
Seotud artiklid
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu
Mis juhtub pärast seda, kui läbirääkimisruumi uksed on sulgunud? Eesti-Vene piirilepingute 13aastase saaga varal uurib Diplomaatia, kuidas on läbi rääkida venelastega.
Draakon teritab küüniseid
Suurim viimastel kuudel Euroopa ja USA suhteid tumestanud probleem on Hiina relvaembargo lõpetamise küsimus. Kaarel Kaas uurib, mis on selle taga.
Vana riik
Kui Ukraina uued võimukandjad ei asu riiki tegelikult ümber kujundama, siis võib Oranž revolutsioon kokkuvõttes kujuneda unelmate kingituseks Vladimir Putinile.
Uus Ukraina: ELi kandidaat või taas Venemaa lähivälismaa?
Suhtumises postrevolutsioonilisse Ukrainasse võiks Euroopa Liit võtta eeskuju NATOst ja pakkuda konkreetseid tulevikuperspektiive, leiab Aili Ribulis.
Poolteist aastat pärast Gruusia (okas)Rooside revolutsiooni
Majandus kasvab, aga inimesed ootavad enamat; korruptsioon väheneb, ent klannipõhine süsteem toimib endiselt. Kaupo Känd kirjeldab Gruusiat poolteist aastat pärast revolutsiooni.
Käsk number üks – saavutada täiskontroll – on täidetud
Eesti pressis lõi hiljaaegu nädalaks-kaheks lõõmama debatt, et kas eestlane ikka teab midagi Venemaast. Paraku arutelust midagi enamat välja ei kasvanud ning teema kustus vaikselt. Kuid see küsimus, mis paratamatult mõjutab meie tulevikku ja millest on tuhat aastat sõltunud meie minevik, ei kao kuhugi.
Virtuaalpoliitika Venemaal
Palju Venemaal ja mujal nähtavast võib näida reaalse demokraatliku protsessina, kuid tegelikult on see kõik virtuaalne, näiline, kunstlik.
Chris Patten: välispoliitika olemus ei seisne välismaalastele meeldimises
Chris Patten tõdeb, et Euroopa Liit pole superriik, mistõttu selle ühtne välispoliitika on paratamatult piiratud loomuga, ent paremate liidritega võiks ikkagi saavutada märksa rohkem.
Idarindel muutusteta?
Eesti-Vene suhetes võib leida kaks selle aastaga kristalliseerunud tendentsi. Kumbki pole meile soodne, mõlemad tõotavad aga kujuneda pikaajaliseks.
Vene-Valgevene liit ja Euroopa Liidu ühtne välispoliitika
Kremlis valitseb kindlasti rõõmus elevus. Ainsas kohas, kus Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja välispoliitika (CFSP) võinuks tõesti midagi tähendada - suhetes ELi idapoolsete naabritega -, on see osutunud täiesti tulutuks. Õigupoolest mitte lihtsalt tulutuks, vaid lausa läbikukkunuks.
Tiibeti mõju
Võideldes Tiibeti eest võitleme ka uiguuride eest Hiinas, võitleme karenite eest Birmas, soomeugrilaste eest Venemaal – just nii nagu 20 aastat tagasi sümboliseeris Baltikum suurele osale maailmast Nõukogude Liidu rahvaste vabaduspüüdeid.
Miks nad meid ei armasta?
Venemaal ilmub Eestist viimastel aastatel tihedalt raamatuid. Ei jõua neid õieti lugedagi, arvustamisest rääkimata.
Saatuserõngas Venemaa – püüd mõista mõistmatut
Venemaa liidrid on väga oskuslikult kasutanud George Orwelli kuulsat ja lihtsat tõdemust: kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku ning kes kontrollib olevikku, selle teha on minevik.
Putini pärand: vajadus olla paindlik
Kui Venemaa positsiooniks on kõigest „meie oleme teie ettepaneku vastu”, siis muutub tupik Lääne suunal veel umbsemaks, Ida suurriigid, eelkõige Hiina ja Iraan, hakkavad aga aina enam Venemaad ära kasutama oma eesmärkide teostamiseks „mängudes” Läänega.
Kas Putini “jääajale” järgneb Medvedevi “kevad”?
Kas Venemaa uuest presidendist saab sõltumatu poliitiline figuur või ei? Kui saab, siis milline on tema poliitika?
End vabaks laulvad ikestatud rahvad
Mõneti kummaliselt on praeguste ikestatud rahvaste parim liitlane vene šovinism. Lühema aja kestel võib see muuta asju hullemaks, kuid see annab ometi millegi, millele vastu seista.