november 27, 2008

Galantne kavaler või impotentne vägistaja?

Üks asi, mille poolest tänapäeva Venemaa erineb 1980. aastate Venemaast, on see, et faustlikud väiketehingud võimuga tagavad peale vabaduse ja positsiooni ka väga suure raha. Näiteks Kremli peapropagandistil Gleb Pavlovskil on lisaks muudele äridele ka väike küünlavabrik Ukrainas. Sealse valimiskampaania ajal müüb Pavlovski koos veel mõnede alati ja kõigeks valmis Pavlovskijugend’i liikmetega oma mitte esimeses värskuses teeneid kohalikule võimuparteile — ja seda mitte lihtsalt suure raha eest, vaid väga suure raha eest.

Üks asi, mille poolest tänapäeva Venemaa erineb 1980. aastate Venemaast, on see, et faustlikud väiketehingud võimuga tagavad peale vabaduse ja positsiooni ka väga suure raha. Näiteks Kremli peapropagandistil Gleb Pavlovskil on lisaks muudele äridele ka väike küünlavabrik Ukrainas. Sealse valimiskampaania ajal müüb Pavlovski koos veel mõnede alati ja kõigeks valmis Pavlovskijugend’i liikmetega oma mitte esimeses värskuses teeneid kohalikule võimuparteile — ja seda mitte lihtsalt suure raha eest, vaid väga suure raha eest.

Galantne kavaler või impotentne vägistaja?

Andrei Piontkovski
Üks asi, mille poolest tänapäeva Venemaa erineb 1980. aastate Venemaast, on see, et faustlikud väiketehingud võimuga tagavad peale vabaduse ja positsiooni ka väga suure raha. Näiteks Kremli peapropagandistil Gleb Pavlovskil on lisaks muudele äridele ka väike küünlavabrik Ukrainas. Sealse valimiskampaania ajal müüb Pavlovski koos veel mõnede alati ja kõigeks valmis Pavlovskijugend’i liikmetega oma mitte esimeses värskuses teeneid kohalikule võimuparteile — ja seda mitte lihtsalt suure raha eest, vaid väga suure raha eest.
Tagamaks oma armsa vabriku korralikku puhisemist, kasutavad need Odessa sulid kaht lihtsat võtet. Kiievis liikudes pungitavad nad tähtsalt põski, kujutades enesest
Juhi Salajasi Nõunikke, kes viivad postsovetlikus ruumis läbi Kremli tahet. Moskvas aga teevad nad kõik sisendamaks poliitilisele eliidile ja Kremlile, et Venemaa geopoliitilised huvid, veel enam — Venemaa ellujäämine iseseisva riigina eeldab, et naaberriigis oleks võimul just Pavlovski ja ta sõprade kliendid. Presidendivalimisi Ukrainas interpreteerivad nad kui Armaggedoni, Hea ja Kurja jõudude viimset võitlust, kus vastakuti on “Vene-meelne Viktor Janukovitš” ja “Ameerika-meelne Viktor Juštšenko.”
Vene poliitiline eliit laseb rõõmuga end petta. Postimperialistlikud messianistlikud kompleksid on talle alati omased olnud. Ent kui esimesel kümnel nõukogudejärgsel aastal pidas meie diplomaatia erakordse kõminaga fantoomlahinguid NATO laienemise vastu või “Venemaa traditsiooniliste huvide eest Balkanil”, siis nüüd on tema operatiivse tegutsemise ala ahenenud endise NSV Liidu piiridesse, kus ta kavatsebki anda oma “viimse ja otsustava lahingu”. Jonnaka jäärapäisusega püüame oma naabritele kaela määrida valikut: kas Venemaa või Lääs.
Võimalik, et me isegi leiaksime kusagil postkommunistlikel avarustel mõned sotsiaalselt lähedased mõttekaaslased, kui Lääne-vihkamisest kähisev Vene eliit suudaks neile pakkuda mingit koherentset suurt Lääne-vastast ideoloogilist projekti. Ent praegune Vene eliit ei suuda oma hiljutistele kommunaalkorterinaabritele pakkuda mitte midagi peale pompoossete loengute oma suurusest, ajaloolisest missioonist ja vene etnose messianistlikust imperialistlikust ettemääratusest. Lisaks sellele aga muidugi Vene kodumaiste hindadega energiakandjaid, ning see on juba palju huvitavam. Alati leiab poliitikuid, kes selle viimase nimel on mõnda aega nõus esitlema end kui “Vene-meelseid”. Valgevene president Aleksandr Lukašenka on praeguseks saavutanud virtuoossuse äris “nafta suurusillusiooni vastu”.
Vene-meelseid polegi
Ent magusad imperialistlikud illusioonid saavad vältimatult otsa, iga uue SRÜ riigijuhi kuulutame me varem või hiljem Ameerika-meelseks või väga Ameerika-meelseks, märkamata, et sellega anname me hinnangu ka omaenese poliitikale. Kus siis on need Vene-meelsed, kelle ootuses me ehitame oma impeeriumi liivalosse? Kui väga Vene-meelne tundus omal ajal, ametisse astudes, Moldova president – vene kommunist Vladimir Voronin! Nüüd aga on selgunud, et temagi on Lääne- ja Ameerika-meelne. Äkki on siiski midagi valesti meie endiga, president on aga lihtsalt kas Ukraina, Gruusia, Moldova-meelne vms?
Süüdistuse Lääne-meelsuses oleks vältimatult väga kiiresti välja teeninud ka “Vene-meelne” Janukovitš. Nüüd seda ei juhtu, sest temast ei saanud Ukraina presidenti. Vene massimeedia patriootlikule raevutsemisele vaatamata oli Kreml suhteliselt pikka aega Ukrainasse puutuvate eelistuste osas targalt vait. Saatuse irooniana õnnestus Pavlovskil ja tema meeskonnal Kremlit lõpuks veenda tingimusteta Janukovitšit toetama just sellel hetkel, kui asjatundlikele ekspertidele, sealhulgas neile endile, sai selgeks, et Janukovitš kaotab. Aga Pavlovskil oli kange tahtmine teenida – ning Putini toetus on Kiievis likviidne kaup.
Janukovitš kaotas kahel fundamentaalsel põhjusel. Esiteks, Ukraina võimupartei koondumine oma kandidaadi ümber oli küllaltki tinglik ja formaalne. Dnipropetrovski ja Kiievi klann kartsid Janukovitšit esindanud Donetski klanni kontrollimatut tugevnemist märksa rohkem kui klannivälise Viktor Juštšenko presidendiks saamist ning panid seetõttu heal meelel president Kutšma ametlikule mantlipärijale jala ette.
Ent mitte see polnud peamine. Olulisem on, et tööle ei hakanud sissesõitnud propagandameistrite strateegia, mis tegi panuse põhiliselt Ukraina venelastele, kujutades Juštšenkot russofoobse Ukraina natsionalistina ning provotseerides ühiskonnas rahvustevahelist lõhet. Selle tarvis ei hoidnud sisselaenatud pavlovskilased kokku oma vana Vene arsenali vahendeid: Hreštšatikul toimunud demonstratsioon “Natsistid Juštšenko poolt” oli Moskvas korraldatud rongkäigu “Homoseksuaalid Javlinski eest” uus versioon ning putkaplahvatused turgudel Venemaad vapustanud majaplahvatuste nõrk kaja. Kogu see vene õigeuskliku idee väljapaistvate kandjate hale jukerdamine kutsus esile aga soovitule täpselt vastupidise efekti.
Nii Ukraina venelased kui ukrainlased olid juba nõukogude ajal ära tüdinenud nomenklatuursetest lõustadest, mis kannavad varasemate või tulevaste kohtulike karistuste selgeid jälgi. Valik Janukovitši ja Juštšenko vahel ei olnud nende jaoks valik Venemaa ja Lääne vahel vaid valik mineviku ja tuleviku, nõukogude Ukraina ja euroopaliku Ukraina vahel. See oli valik, mille peab varem või hiljem vältimatult tegema ka Venemaa.
Juštšenko võit mõjub Vene-Ukraina suhetele järsu tervendusena, vabastades need lõputust valest, kui ühed unistavad “domineerimisest”, teised aga on valmis – mõistagi mitte tasuta – teesklema, et see meeldib ka neile. Ja mis saab Pavlovskist? Pavlovski kihutatakse jalahoopidega Kremlist minema ning jäetakse soodustustest ilma.
Venemaa kurameeris Ukrainaga kui impotentne vägistaja ning tütarlapse reaktsioon oli täiesti ennustatav. Impotentse vägistaja visuaalne kuju materialiseerus teleekraanidel Gleb Pavlovskina, kes sööstles ringi mööda lumist Kiievit, näol nõutus: kus on võim? Miks ta adekvaatselt ei reageeri? Miks ei anta revolutsioonile vastu hambaid? Miks ei aeta rahvahulka laiali? Kus on tankid?
1989. aastal saatsid Hiina vanamehed kaks korda väed revolutsiooni laiali ajama ja kaks korda keeldusid väed tulistamast, kuni lõpuks leiti üks traditsiooniliselt pekinglasi vihkavatest mägihõimudest moodustatud metsik diviis. Ent seekord polnud ei Gleb Pavlovskil, Leonid Kutšmal ega Vladimir Putinil sellist diviisi kusagilt võtta. Seetõttu räägingi impotentsest vägistajast.
Võimalik, et Ukrainas saadud õppetunnile vaatamata tundub kõik eespool öeldu liialt abstraktne meie igavesti kellegagi ühinemisest või kellegi üle domineerimisest unistavatele imperialistidele. Sellisel juhul soovitaksin neil mõelda täiesti konkreetsest Valgevene ja Venemaa suure ühendamise kümneaastasest kogemusest.
Valgevene õppetund
Igal aastal on kõige Vene-meelsem Suur Slaavlane saabunud Moskvasse, kirjutanud alla järjekordsele mitte midagi tähendavale paberile veel kindlama ja lõplikuma ühinemise kohta Venemaaga, visanud Kremlis katki viinaklaasi ning sõitnud ära miljardeid dollareid väärt majandussoodustuste paketiga. Nagu enamik 20. sajandi vähese haridusega diktaatoreid on Lukašenka kaasasündinud andega geniaalne psühholoog. Ta mõistab suurepäraselt Vene poliitilise eliidi komplekse ja fantaasiaid, kasutab neid oskuslikult ja röövellikult ära, ent ta pole hetkegi tõsiselt kavatsenud hakata kõigest Minski kuberneriks või oblastikomitee sekretäriks.
Aastaid imperialistliku naudingu ootuses elanud Vene eliit hakkas lõpuks esitama järske küsimusi: “No millal, millal siis lõpuks, Aleksandr Grigorjevitš, saate te koos kogu oma seitsme subjektiga osaks meist?” Mille peale Suur Slaavlane vastas väärikalt: “Valgevene ohvitser muidugi võtab raha. Kuidas veel võtab! Ent ta teeb seda eranditult kui iseseisev ja sõltumatu rahvusvahelise õiguse subjekt.”
Varastav ja andetu, kõrk ja arg, Courchevelle’i ja Lefortovo vahet pendeldav Vene poliitiline eliit ei hakka mitte kunagi domineerima endise NSV Liidu maadel. Lihtsalt sellepärast, et ta ei ole seal mitte kellelegi mitte millekski vajalik.
Andrei Piontkovski on Moskva Strateegiliste Uuringute Keskuse direktor

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar