Raamat: Richard Pipes. Vixi. Memoirs of a Non-Belonger.
Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri “Vixi” on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see “Ma olen elanud”. Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga – vabas tõlkes võiks see kõlada “Muulase mälestused”.
“Muulane” on määratlus, mis sobiks kirjeldama Pipesi elukäiku: 1923. aastal Poola Sileesias sündinud juut, kes 1939. aasta oktoobris põgenes koos oma vanematega sakslaste poolt okupeeritud Varssavist valepassiga Hitleri Saksamaale, sealt Mussolini Itaaliasse ja lõpetas oma teekonna Ameerika Ühendriikides; elas seal läbi kohanemisraskustest johtunud identiteedikriisi ja valiti 35aastaselt Harvardi ülikooli korraliseks ajalooprofessoriks.
Pipes peab ennast aga uhkusega muulaseks ka intellektuaalse põhimõttekindluse ja akadeemilise vabaduse kontekstis. Tema vaated Venemaa ja NSVLi ajaloole võõrutasid ta teistest juhtivatest Lääne ajaloolastest ning ta USA ja Nõukogude Liidu suhteid puudutavad seisukohad distantseerisid ta enamikust ameerika sovetoloogidest. Pipes on alati avalikult öelnud seda, mida on tõeseks pidanud, ning enamasti pole see hetkeoludes olnud “poliitiliselt korrektne”. Sestap on iseloomulik, et Pipesi kriitikute hulka kuulusid samaaegselt USA juhtivad ajakirjanikud (Strobe Talbott), sovetoloogid (Robert Legvold), Nõukogude dissidendid (Aleksandr Solženitsõn) ja ajaleht Pravda. Pipes ei polemiseeri ega väitle oma kriitikutega. Tal pole selleks ei tahtmist ega aega, sest tähtsamad asjad tahavad ütlemist ja tegemist.
Mälestustes avab Richard Pipes oma mõttemaailma tagamaad ning juhatab lugejat mööda selle käänulisi teid. Ta toob esile selle, kuidas omandisuhete areng (pigem küll arenematus) Tsaari-Venemaal valmistas pinna ette nõukogude korrale; kuidas Hitler kasutas bolševistlikku riigipööret Venemaal mudelina natsionaalsotsialistliku režiimi kehtestamiseks Saksamaal; kuidas Nõukogude Liidu agressiivsust polnud võimalik muuta pingelõdvenduspoliitikaga, vaid ainult väljastpoolt esitatud tingimustega, mis selle korra lõplikult hävitasid jne.
Huvi pakuvad ka Pipesi meenutused tööst USA valitsuse heaks. 1970. aastate keskel korraldati Luure Keskagentuuris pretsedenditu eksperiment, rakendati kaks analüütikute meeskonda selleks, et adekvaatsemalt analüüsida Nõukogude Liidu poolt tulenevat strateegilist ohtu. Meeskond A koosnes LKA palgalistest analüütikutest, meeskond B aga juhtivatest Venemaale ja Nõukogude Liidule spetsialiseerunud ekspertidest väljastpoolt “luurekogukonda”. Richard Pipes juhtis meeskonda B. Meeskondade lõppjäreldused erinesid kardinaalselt, sest lähtuti eri aluselt. A-grupi analüüsi aluseks oli “peegelmõtlemine – mirror think” , mis tähendas veendumust, et Nõukogude Liit toimib demokraatlikus Läänes valitsevate väärtuste kohaselt – eesmärgiks eelkõige (tuuma)sõja vältimine ja rahu säilitamine. B-grupp lähtus oma analüüsis aga eeldusest, et Nõukogude Liidu olemus on agressiivne ning sõjas nähakse vahendit oma eesmärkide saavutamisel.
Eksperimendi tulemusena muutus USA strateegiline mõtlemine, mis sai selge väljundi Ronald Reagani välispoliitikas. Oma koha leidis selles ka Richard Pipes, kes määrati Rahvusliku Julgeolekunõukogu Kesk- ja Ida-Euroopa direktoriks.
Solidaarsuse mahasurumine ja erakorralise seisukorra kehtestamine Poolas, selle tagajärjel USA poolt Poolale ja Nõukogude Liidule kehtestatud majandussanktsioonid, Lääne-Euroopa riikide jätkuv “lepituspoliitika” Nõukogude Liidu suhtes ning sellega USA põhimõtetele vastutöötamine – see kõik sai nüüd Richard Pipesi igapäevaelu osaks. Tema kirjeldused suhete kolmnurgast Nõukogude Liit – Lääne-Euroopa – USA on värvikalt detailirohked ja võivad tähelepanelikule välispoliitikavaatlejale tunduda tavatult tänapäevasedki.
Lõpetuseks ütleb Richard Pipes, et ta on õnnelik mees. Ja annab ka õnne retsepti. Inimene on õnnelik tänu omaenda pingutustele siis, kui talle on teada õnneks vajalikud komponendid: lihtne maitse, teatud annus vaprust ja ennastsalgavust, tööarmastus ja üle kõige – puhas südametunnistus.
Ühesõnaga, “Vixi” on targa mehe kirjutatud hea raamat – mõnus lugemine.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Igor Gretski: Putini võltsvalimised – tugevnev haare keset opositsiooni dilemmasid
Hiljutised presidendivalimised kujunesid kõige vähem konkurentsitihedateks ja kõige läbipaistmatumateks kogu nõukogudejärgse Venemaa ajaloos. Nendega astus Vene maffiariik veel ühe sammu neototalitaarse diktatuuri poole, mida sisemiselt kindlustab imperialismi, läänevastasuse ja suurriikliku šovinismi ideoloogiline sulandumine.