detsember 8, 2008

Raamat: Richard Pipes. Vixi. Memoirs of a Non-Belonger.

Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri “Vixi” on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see “Ma olen elanud”. Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga – vabas tõlkes võiks see kõlada “Muulase mälestused”.

Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri “Vixi” on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see “Ma olen elanud”. Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga – vabas tõlkes võiks see kõlada “Muulase mälestused”.


Lauri Lepik

Raamat: Richard Pipes. Vixi. Memoirs of a Non-Belonger. Yale University Press, New Haven & London 2003, 264 lk.

Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri “Vixi” on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see “Ma olen elanud”. Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga – vabas tõlkes võiks see kõlada “Muulase mälestused”. “Muulane” on määratlus, mis sobiks kirjeldama Pipesi elukäiku: 1923. aastal Poola Sileesias sündinud juut, kes 1939. aasta oktoobris põgenes koos oma vanematega sakslaste poolt okupeeritud Varssavist valepassiga Hitleri Saksamaale, sealt Mussolini Itaaliasse ja lõpetas oma teekonna Ameerika Ühendriikides; elas seal läbi kohanemisraskustest johtunud identiteedikriisi ja valiti 35aastaselt Harvardi ülikooli korraliseks ajalooprofessoriks.
Pipes peab ennast aga uhkusega muulaseks ka intellektuaalse põhimõttekindluse ja akadeemilise vabaduse kontekstis. Tema vaated Venemaa ja NSVLi ajaloole võõrutasid ta teistest juhtivatest Lääne ajaloolastest ning ta USA ja Nõukogude Liidu suhteid puudutavad seisukohad distantseerisid ta enamikust ameerika sovetoloogidest. Pipes on alati avalikult öelnud seda, mida on tõeseks pidanud, ning enamasti pole see hetkeoludes olnud “poliitiliselt korrektne”. Sestap on iseloomulik, et Pipesi kriitikute hulka kuulusid samaaegselt USA juhtivad ajakirjanikud (Strobe Talbott), sovetoloogid (Robert Legvold), Nõukogude dissidendid (Aleksandr Solženitsõn) ja ajaleht Pravda. Pipes ei polemiseeri ega väitle oma kriitikutega. Tal pole selleks ei tahtmist ega aega, sest tähtsamad asjad tahavad ütlemist ja tegemist.
Mälestustes avab Richard Pipes oma mõttemaailma tagamaad ning juhatab lugejat mööda selle käänulisi teid. Ta toob esile selle, kuidas omandisuhete areng (pigem küll arenematus) Tsaari-Venemaal valmistas pinna ette nõukogude korrale; kuidas Hitler kasutas bolš evistlikku riigipööret Venemaal mudelina natsionaalsotsialistliku režiimi kehtestamiseks Saksamaal; kuidas Nõukogude Liidu agressiivsust polnud võimalik muuta pingelõdvenduspoliitikaga, vaid ainult väljastpoolt esitatud tingimustega, mis selle korra lõplikult hävitasid jne.
Huvi pakuvad ka Pipesi meenutused tööst USA valitsuse heaks. 1970. aastate keskel korraldati Luure Keskagentuuris pretsedenditu eksperiment, rakendati kaks analüütikute meeskonda selleks, et adekvaatsemalt analüüsida Nõukogude Liidu poolt tulenevat strateegilist ohtu. Meeskond A koosnes LKA palgalistest analüütikutest, meeskond B aga juhtivatest Venemaale ja Nõukogude Liidule spetsialiseerunud ekspertidest väljastpoolt “luurekogukonda”. Richard Pipes juhtis meeskonda B. Meeskondade lõppjäreldused erinesid kardinaalselt, sest lähtuti eri aluselt. A-grupi analüüsi aluseks oli “peegelmõtlemine – mirror think” , mis tähendas veendumust, et Nõukogude Liit toimib demokraatlikus Läänes valitsevate väärtuste kohaselt – eesmärgiks eelkõige (tuuma)sõja vältimine ja rahu säilitamine. B-grupp lähtus oma analüüsis aga eeldusest, et Nõukogude Liidu olemus on agressiivne ning sõjas nähakse vahendit oma eesmärkide saavutamisel.
Eksperimendi tulemusena muutus USA strateegiline mõtlemine, mis sai selge väljundi Ronald Reagani välispoliitikas. Oma koha leidis selles ka Richard Pipes, kes määrati Rahvusliku Julgeolekunõukogu Kesk- ja Ida-Euroopa direktoriks.
Solidaarsuse mahasurumine ja erakorralise seisukorra kehtestamine Poolas, selle tagajärjel USA poolt Poolale ja Nõukogude Liidule kehtestatud majandussanktsioonid, Lääne-Euroopa riikide jätkuv “lepituspoliitika” Nõukogude Liidu suhtes ning sellega USA põhimõtetele vastutöötamine – see kõik sai nüüd Richard Pipesi igapäevaelu osaks. Tema kirjeldused suhete kolmnurgast Nõukogude Liit – Lääne-Euroopa – USA on värvikalt detailirohked ja võivad tähelepanelikule välispoliitikavaatlejale tunduda tavatult tänapäevasedki.
Lõpetuseks ütleb Richard Pipes, et ta on õnnelik mees. Ja annab ka õnne retsepti. Inimene on õnnelik tänu omaenda pingutustele siis, kui talle on teada õnneks vajalikud komponendid: lihtne maitse, teatud annus vaprust ja ennastsalgavust, tööarmastus ja üle kõige – puhas südametunnistus.
Ühesõnaga, “Vixi” on targa mehe kirjutatud hea raamat – mõnus lugemine.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar