september 24, 2008

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine: mis saab edasi?

Kaukasuse põhja- ja lõunakülg on teineteisest liiga suures sõltuvuses, et kriis mäestiku ühel küljel jätaks puudutamata teise külje.

Kaukasuse põhja- ja lõunakülg on teineteisest liiga suures sõltuvuses, et kriis mäestiku ühel küljel jätaks puudutamata teise külje.


Ivan Suhhov

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine: mis saab edasi?

Kaukasuse põhja- ja lõunakülg on teineteisest liiga suures sõltuvuses, et kriis mäestiku ühel küljel jätaks puudutamata teise külje.

Venemaa 26. augustil langetatud otsus tunnustada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust põhimõtteliselt vaid kinnitas juba niigi poolteisekümne aasta jooksul väljakujunenud situatsiooni, ent ei aidanud kuidagi kaasa selle parandamisele. Isegi selle viieteistkümne aasta vältel, mil kõik asjast huvitatud pooled tunnustasid Gruusia territoriaalset terviklikkust, olid mõlemad vaidlusalused alad sisuliselt Gruusiast eraldunud. Neis tekkisid juba ammu sõltumatud poliitilised institutsioonid, elanikkond aga väljendas mitmel korral päris üksmeelset soovi elada Thbilisist lahus. Selles mõttes võib nõustuda mõne Kremli-meelse asjatundjaga, et nende suveräänsust tunnustades loobus Venemaa lihtsalt ametlikult Gruusia territoriaalse terviklikkuse idee toetamisest, mis nagunii ei vastanud tegelikkusele.
Võib kindlalt ennustada, et pärast 26. augustit jäävad mõlemad territooriumid pikaks ajaks Venemaa mõjusfääri. Sealjuures muutub mõju varasemast veel tugevamaks, sest varem pidi Venemaa simuleerima siirameelset osalemist Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konflikti reguleerimise rahvusvahelistes protseduurides. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saavad lõpuks võimaluse väljuda „hallist tsoonist”, eikellegimaa staatusest, mille tulevik on ebakindel, mille institutsioonidel ei ole rahvusvahelises plaanis legitiimsust, mille režiimi juhtimismehhanismid on läbipaistmatud ja mille majandus on lausa vältimatult varimajanduse iseloomuga, tahes tahtmata kriminaliseerub, lülitub ülemaailmse narkokaubanduse võrgustikku ning toimib kõikvõimaliku salakaubanduse vahe- või lõppjaamana.
Kõik muutus nüüd palju selgemaks, sealhulgas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tegelik piir Gruusiaga. Selgus on alati parem kui ebaselgus, eriti nii keerulises piirkonnas nagu Kaukaasia. Kuid selle selguse eest tasutud hind võib siiski olla liiga kõrge. Seda nii Venemaale, kes 8. augustil suveräänse naaberriigi territooriumil sõjategevust alustades ning 26. augustil Gruusia territoriaalse terviklikkuse tunnustamisest loobudes sattus kogu nõukogudejärgse ajaloo jooksul kõige halvematesse suhetesse lääneriikidega, kui ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia jaoks, kellele nende suveräänsuse ühepoolne tunnustamine Venemaa poolt sulges pikaks ajaks või isegi alatiseks võimaluse saavutada tõeline rahvusvaheline legitiimsus.
Tasub meenutada, et Abhaasial ja Lõuna-Osseetial olid (ja on) selles osas alati erinevad eesmärgid. Lõuna-Osseetia, kellel pole peaaegu mingit iseseisvat majanduslikku potentsiaali, on püüelnud liitumise poole Venemaaga, sest Venemaa koosseisu kuulub ka Põhja-Osseetia vabariik, kus elab enamik osseete. Abhaasia, mis majanduslikus mõttes sõltub samuti tugevasti Venemaast, aga kel on siiski ka oma „kasvupotentsiaal”, taotleb iseseisvust. Seda erinevust näeb ka praegu vabariigi juhtide käitumises. Abhaasia president Sergei Bagapš (kasutatakse ka nimekuju Bagapš – toim.) on olnud äärmiselt vaoshoitud ning loodab ilmselgelt, et Abhaasia iseseisvuse tunnustamine Moskva poolt on esimene samm riigi rahvusvahelisel tunnustamisel. Lõuna-Osseetia president Eduard Kokojty (kasutatakse ka nimekuju Kokoitõ), kelle Venemaa rahuvalvajate ülem kuulutas juba 7. augustil “kontrolli alt väljunuks”, lubab endale aga provokatsioonilisi avalikke esinemisi, ilmutab administratiivse hüsteeria märke ega rahulda mõne tunnuse järgi enam isegi Moskvat.
Igal juhul on raske oletada, et Venemaa soostub Lääne ühtse surve all äkki olukorda tagasi pöörama, mistõttu nii Venemaal kui tema kahel uuel vasallil tuleb end harjutada elama väga pingeliste suhete tingimustes Läänega. Piirkondlikumal tasandil välistab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ning Gruusia piiri sisuline paikapanek Venemaa-Gruusia suhete soojenemise, mis eelkõige suurendab Venemaa isoleeritust ülejäänud Lõuna-Kaukaasiast ning aitab seeläbi kaasa tema mõju jätkuvale vähenemisele piirkonnas.
Käestlastud võimalused
Aga kui jätta kõrvale Venemaa ja Lääne suhete enneolematu jahenemine, mille ohtu ei paista Venemaa poliitikud veel täiel määral teadvustavat ja mida eufooriliselt meelestatud avalik arvamus üldse eirab, võib Venemaa teatud mõttes kuulutada võitjaks. Seda muidugi ainult konkreetses taktikalises olukorras. Venemaa soovis säilitada oma mõju vaidlusalustel aladel ja selle ta ka säilitas. Gruusia jäi aga pikaks ajaks, võib-olla isegi igaveseks ilma võimalusest taastada oma territoriaalne terviklikkus, ehkki veel kõigest kuu aja eest tundus see täiesti usutav. Seepärast on oluline pöörata tähelepanu Thbilisi ja tema läänepartnerite kahele jämedale taktikalisele veale, mis tingisid praeguse olukorra kujunemise.
Esimene viga on kahtlemata Gruusia presidendi otsus alustada 7. augusti ööl sõjalist operatsiooni Tshinvalis (osseedipäraselt Chinval või Chreba) vähem kui kaksteist tundi pärast seda, kui ta oli ise andnud korralduse tuli ühepoolselt katkestada. Venemaa valmistus sõjaliseks konfliktiks Gruusiaga vähemalt alates 2008. aasta kevadest: just selles kontekstis tuleb käsitleda rahuvalvajate kvooti ületavate sõjaliste jõudude viimist Abhaasiasse, Abhaasia raudtee remonti, mida mööda veeresid Sotši olümpiarajatistele mõeldud killustikukoormate asemel hoopis Gruusia kontrollitava Kodori oru (abhaasipäraselt Kwydyrta) hõivamiseks mõeldud tankid, ning relvastatud provokatsioone Lõuna-Osseetias. Muide, võib arvata, et Moskva strateegid pidasid esialgu peamise sõjatandrina silmas just Abhaasiat ning Lõuna-Osseetia oli kõrvalise tähendusega, kuid viimsel hetkel vahetus nende osa, sest Venemaa jõustruktuuride esindajad mõistsid, et suudavad Kokojtyt paremini kontrollida kui Bagapši. Igal juhul pidi päästikuks saama Gruusia poole üleastumine ja just see toimuski, kui Mihheil Saakašvili andis korralduse rünnata Tshinvalit. Seda otsust võib õigustada Tshinvalit ümbritsevaid gruusia külasid tabanud vaenlase marutulega ning viimse hetkeni püsinud kahtlustega, kas Venemaa ikka sekkub konflikti oma sõjajõududega. Aga just see otsus vallandas pöördumatult kõik järgnenud sündmused.
Teine viga on seotud konflikti reguleerimise ettepanekute variandiga, mille kooskõlastasid 12. augustil Dmitri Medvedev ja Nicolas Sarkozy. Lisaks viiele tulevahetuse katkestamise tehnilist külge puudutavale punktile oli seal ka kuues, mis nägi ette territooriumide tulevase staatuse rahvusvahelist arutelu.
Tingimustes, kus Venemaa tankid olid Thbilisi külje all, keeldus Gruusia selle punktiga soostumast, nähes selles ohtu maa territoriaalsele terviklikkusele. Aga just see punkt andis tegelikult võimaluse terviklikkus säilitada. Võimalus püsis päris mitu päeva. Kas teadlikult või juhuslikult likvideeris Moskva selle alles 26. augustil, kui president Medvedev andis allkirja vabariikide tunnustamise dokumendile. Kui rahvusvaheline üldsus oleks vahepealse neljateistkümne päeva jooksul suutnud edukalt alustada nende staatuse arutamist, oleks praegu olukorra lahendamise võimaluste spekter palju avaram. Või õigemini – see spekter oleks olemas, sest praegu seda ju pole.
Kui Medvedevi ja Sarkozy pakutud arutelu oleks teoks saanud, oleks see otsekohe purustanud Moskva aastatega loodud monopoli konfliktide reguleerimise osas, milles ta ise, nagu on näidanud viimase nelja aasta sündmused, eriti aga augustisõda, ei esinenud mitte vahendaja, vaid huvitatud poole rollis.
Rahvusvaheline arutelu oleks andnud võimaluse leppida kokku Abhaasia ja Lõuna-Osseetia rahuvalveoperatsiooni formaadi põhjaliku muutmise, sest senine korraldus ei toiminud juba enne 8. augustitki ning pealegi ei saa ju konflikti osapool ise osaleda rahuvalves. Formaadi muutmine oleks võinud tähendada sõjalise missiooni asendamist politseimissiooniga, Venemaa väljaarvamist selle koosseisust, kolmandate, erapooletute jõudude kaasamist ning rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks ÜRO ja OSCE, vaatleva rolli tähtsustamist. Varasemad mandaadid, mis Abhaasia puhul kehtisid SRÜ riigipeade tippkohtumise otsuse kohaselt, Lõuna-Osseetia puhul aga vastavalt Venemaa-Gruusia lepingule, oleks tulnud tühistada.
Seejärel oleks tulnud kokku leppida konflikti reguleerimise aluspõhimõtted, mis ei oleks vahetult seotud territooriumide poliitilise staatusega. Need oleks eelkõige puudutanud sõjalist staatust: mõlema territooriumi puhul oleks Venemaa hirmu tõttu NATO võimaliku lähenemise pärast Venemaa Kaukaasia piirile olnud ilmselt kõige mõistlikum demilitariseeritud tsooni variant. Olukorda oleks võinud leevendada ka riikide, ettevõtete ja eraisikute Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse tehtud investeeringute säilitamise garantiidega, mis võimalust mööda poleks jätnud ka põgenikke, kes lahkusid territooriumidelt 1989.-1993. aasta sõdade või hilisemal ajal, õiguseta saada oma vara tagasi või vähemalt selle eest hüvitust. Samal ajal oleks tulnud kokku leppida põgenike naasmise teatud piirangud. Abhaasia puhul oleks näiteks grusiinide täielik tagasitulek vältimatult taaselustanud põhiprobleemi, millest saigi alguse abhaaside ja grusiinide vastasseis. Lõpuks oleks rahvusvaheline osalus aidanud välja töötada konfliktijärgse taastamistegevuse programmi, mille maht oleks senistega võrreldes palju suurem ja mis oleks ka palju paremini kontrollitav.
Selliste kokkulepete täitmine oleks loonud võimaluse pingeid maandada ning asuda konflikti enda lahendamise kallale. Tõenäoliselt oleks see tähendanud rahvahääletust, sedakorda rahvusvahelise üldsuse eestkoste ja valve all, mida oleks erinevalt vaidlusaluste alade elanike varasematest tahteavaldustest ka rahvusvaheliselt tunnustatud. Võib oletada, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia oleks hääletanud Gruusiast lahkulöömise poolt isegi siis, kui rahvahääletus oleks korraldatud alles mitme aasta pärast. See andnuks nende rahvusvahelisele legitiimsusele palju kindlama aluse kui praegune ühepoolne tunnustamine Venemaa poolt. Kuid avatud arutelu korral oleks ka Gruusial säilinud vähemalt mingisugunegi šanss leida kompromiss näiteks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia puhtformaalse suveräänsuse taastamise kujul. Kõik need võimalused on praegu kadunud pikaks ajaks, võib-olla alatiseks.
Koormav võit
Mida siis saavutas Venemaa, kes pidi, nagu praeguseks juba täiesti selge, maksma sõja eest oma maine kaotamisega Lääne silmis ning viimastegi illusioonide purunemisega, nagu oleks võimalik teda Läände lõimida? Eelkõige võib uskuda, et Venemaa ei arvestanud Lääne ühtse reaktsiooniga. Täpselt samamoodi ei uskunud Lääs nähtavasti viimse hetkeni, et Venemaa on valmis alustama Gruusia sõjakäiku, ega ka seda, et ta on valmis vabariikide suveräänsust tunnustama. Venemaa seadis lootused Euroopa Liidu suurele energiasõltuvusele, vanade ja uute liikmesriikide seisukohtade erinevusele (mõned vanad liikmesriigid pooldasid viimse hetkeni Moskva iga hinna eest lepitamist) ning Ühendriikide hõivatusele presidendivalimiste kampaaniaga. Sõda Gruusias oli omamoodi luurelahing, mis pidi proovile panema Venemaa jõu ning sondeerima pinda, kui suur on Lääne kannatus.
Proovilepanekuga, nagu võiski oodata, ei olnud sugugi kõik korras ei sõjalises ega diplomaatilises mõttes: tehnika läks rännakul rikki, Gruusia õhutõrje tulistas lennukeid alla, Kaukaasia sõja kogemustega eliitväeosad ei suutnud kahe päeva kestel Tshinvalisse tungida ning isegi katse koondada oma toetajaid ja saavutada neilt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine lõppes sellega, et seda tegi vaid Hamas, SRÜ riigid aga vaikisid. Sondeerimine läks algul edukalt – Ameerika reaktsioon jäi selgelt hiljaks, Euroopa aga lubas sanktsioonid kehtestamata jätta -, kuid lõpuks jäi ikkagi peale üldine negatiivne hoiak ning kõikjalt kostvad vihjed külma sõja taaselavnemisele, mille puhul Venemaal ei oleks mingeid väljavaateid, olgu uus president nii uljalt optimistlik kui tahes.
Klannid
Mõned taktikalised eesmärgid siiski saavutati. Tõsi, need ei olnud niivõrd Venemaa, kuivõrd tema poliitilise eliidi teatud ringkondade eesmärgid. Eelkõige võib mainida president Medvedevi sõltumatuse teatavat vähenemist niinimetatud jõumeeste suhtes, kes on koondunud peaminister Putini ümber. Kogu konflikti käik näitas, et strateegilisi otsuseid ei langeta mitte riigipea, vaid peaministri lähikond, kusjuures paradoksina tuleb märkida, et viimase mainet see ei kahjustanud, küll aga langes president Medvedevi õlule vastutus suhete erakordse halvenemise eest Läänega. Nüüd piirab tema manööverdamisvabadust Lääne juhtidega suheldes lisaks mitteametlikele kohustustele oma eelkäija ees ka partnerite enesestmõistetav vastumeelsus. 1980. aastate külma sõja kogemuse põhjal võib öelda, et välispoliitilisel „rindel” tekkinud isolatsioon blokeerib sisemiste reformide ning Venemaa poliitilise eliidi positiivse ümberkujunemise võimalused. Gruusia kriis algas president Medvedevi esimese saja päeva ajal, mil ta ei olnud veel suutnud koguda piisavalt iseseisvat poliitilist mõju ega oleks ka soovi korral suutnud millegagi vastu seista „haugastele”. Medvedevi järgnevad sõnavõtud näitavad, et tal polegi sellist soovi, miska Lääne viimaste aastate lootused, et riigipea vahetus aitab kaasa Venemaa liberaliseerumisele, on olnud alusetud. Gruusia sõda nimetatakse juba „Putini kolmanda ametiaja sõjaks” ning seda võrreldakse Tšetšeenia teise sõjaga, mis aitas kaasa praeguse Venemaa peaministri võimulepääsule. Käesoleva aasta augustis tegutses samuti tema, kuid ta asetas ametliku vastutuse Medvedevi õlule, kes pidi seepärast kiiresti ette võtma mitu sammu, et mitte jätta endast muljet kui Suurbritannia kuningannast, kes on võimul, aga ei valitse. Pole välistatud, et Medvedevi positsioonide nõrgestamine oligi Venemaa “jõumeeste” Gruusia operatsiooni tähtsaim eesmärk – ja selle nad ka saavutasid.
Pilt tagalas
Gruusia sõda ning sellele järgnenud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine avaldas kahtlemata muljet nii Põhja-Kaukaasia eliidile kui ka sealsetele rahvastele: Venemaa ilmutas jõudu ja tahet, mida tal ei ole viimastel aastatel kuidagi jagunud. Kuid see saavutus kohaliku maine osas on tegelikult üsna piiratud. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisega loobus Venemaa tunnustamast Gruusia territoriaalset terviklikkust. Kord rikutud põhimõte pole enam põhimõte ja sestap võib seda rikkuda ka edaspidi, see aga ei ole sugugi Moskvale meeltmööda väljavaade Venemaale kuuluvas Kaukaasias, kuhu kuulub seitse vabariiki, milles kõigis esines 1990. aastatel vähemaid või suuremaid etnilise separatismi koldeid. 2005.-2007. aastal läbi viidud edukas kaadri ümberkorraldamine, riigi üldise majandusliku heaolu kasv ning pikka aega separatismi südameks olnud Tšetšeenia suhteline rahunemine tõid kaasa Põhja-Kaukaasia separatistlike meeleolude kahanemise. Ent nende ideede kandjad on ka täna elus ja traditsioonid nii vanad, et nende arenemises tekkinud pausi käsitlemine lõpliku kadumisena oleks äärmiselt ekslik. Tasub vaid meelde tuletada 1990. aastate alguse Kaukaasia Rahvaste Konföderatsiooni, millesse kuulusid nii Põhja-Kaukaasia mägilased kui ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Meenutada tasub sedagi, et KRK nägi oma eesmärki võitluses kahe impeeriumi vastu: suur impeerium Venemaa ja väike impeerium Gruusia.
Lõuna-Osseetial ja Abhaasial on etnilisi sugulasi ka põhja pool Suur-Kaukasuse mäestikku. Venemaa Põhja-Osseetias elab umbes 700 000 inimest, kellest enamik on osseedid. Kristlik Osseetia on Venemaa kõige paljulubavam eelpost valdavalt islami Põhja-Kaukaasias. Venemaa ja Gruusia normaalse piirikoostöö korral võiks see olla kahe suure ja vana idakristluse kultuuri vaheline sild, kuid paraku ei juhindu Kreml Kaukaasia poliitikas sugugi järjekindlalt kultuurilisest ühtsusest. Pärast Beslani (osseedipäraselt Besken) katastroofi 3. septembril 2004. aastal, mil keskvõimu eriüksuste rünnakus terroristide hõivatud koolile hukkus üle kolmesaja pantvangi, lõi osseetide traditsiooniline lojaalsus Venemaa suhtes tublisti kõikuma.
Seepärast pole välistatud, et Venemaa positsioonide nõrgenedes Kaukaasias muutub hoopis Lõuna-Osseetia, mille suveräänsust on Kreml ju tunnustanud, osseedi rahva külgetõmbekeskuseks. Ühtset Osseetiat väljaspool Venemaad eristab ühtsest Osseetiast Venemaa koosseisus kõigest üks sammuke, ehkki praegu pole põhjust arvata, et see astutakse juba täna-homme.
Põhja-Osseetiast idas paikneb 500 000 muslimist elanikuga Inguššia. Nende kahe Venemaa vabariigi vahel valitseb alates 1992. aastast etnilis-territoriaalne konflikt. Lisaks on Inguššias pärast 2002. aastat, mil Vladimir Putini survel pidi erru minema piirkonna populaarseim juht Ruslan Aušev, tekkinud režiim, mis tekitab elanikkonnas üha suuremat vastumeelsust üleüldise korruptsiooni ja „jõumeeste” kontrollimatu tegevuse tõttu, kes ei pane võitluses islamistlike põrandaalustega millekski rahulike elanike seas tekkivaid ohvreid. Lõuna-Osseetia tunnustamist hindab vaenlasele (osseetidele) tehtud komplimendiks nii inguši eliit kui ka rahvas, ehkki avalikud kommentaarid on mõistagi vaoshoitud.
Inguššia ebapopulaarne administratsioon kasutab grusiinide ja osseetide konflikti teravnemist võimalusena kanaliseerida opositsiooni protestienergia, opositsioon aga võimalusena rünnata administratsiooni: inguši opositsionäärid on juba esitanud üleskutseid toetada sõjaliselt Gruusiat. Lõuna-Osseetia tunnustamisega vältis Venemaa massilist osseedi põgenike voolu, mis oleks tekitanud hiiglasliku demograafilise surve osseediinguši konfliktitsoonis: nimelt elab Lõuna-Osseetias osseete umbes sama palju, kui leidub Inguššias neid ingušše, kes ihkavad tagasi pöörduda Põhja-Osseetiasse, kus nad elasid enne konflikti puhkemist 1992. aastal. Kuid Inguššia olukord on selletagi sotsiaalse plahvatuse piiril. Muide, Venemaa parlament võttis 25. augustil, mil hääletati vaidlusaluste territooriumide suveräänsuse pooldamise poolt, teisel lugemisel vastu seaduse, mis näeb ette Põhja-Osseetia ja Inguššia vaidlusaluse piiri osas lahenduse leidmise hiljemalt 1. jaanuariks 2010. aastal.
Omakorda Inguššiast itta jääb Tšetšeenia, mis võitles kümme aastat Venemaaga oma enesemääramisõiguse pärast, niisiis Venemaa territoriaalse terviklikkuse vastu. Uus tšetšeeni eliit, kes ilmutab täielikku lojaalsust Venemaale, on harjunud Venemaa järjekindlusetusega: koosneb ta ju ka ise valdavalt endistest separatistidest, kes on nüüd jõudnud võimupiruka juurde. Kuid lisaks lojaalsele eliidile ja lojaalsele või apoliitilisele elanikkonnale tegutseb Tšetšeenias seniajani relvastatud opositsioon, mille read täienevad olemasolevate andmete põhjal seda rohkem, mida enam väheneb president Ramzan Kadõrovi populaarsus, kelle erilise staatuse peamine tagatis oli käesoleva aasta maini tema sõprus president Putiniga. Inguššidele etniliselt lähedased tšetšeenid on tavapäraselt hoidunud osseediinguši tülist eemale, kuid paljudel on pigem alust tunda sümpaatiat Gruusia suhtes, kus nad leidsid sõja ajal peavarju. Pealegi elab Gruusias üsna arvukas tšetšeenide-kistiinide kogukond.
Nii Inguššias, Tšetšeenias kui ka viimasest itta jäävas Dagestanis on üha olulisemaks muutunud poliitilise islami esilekerkimise probleem: aina enam leidub inimesi, kes jagavad varasema tšetšeeni separatistide juhi ja nüüdse Põhja-Kaukaasia emiiri Dokka Umarovi ideed piirkonnas šariaadi-valitsuse kehtestamise kohta. Kõik, kes järgivad islamit, aga ei poolda seda eesmärki, kuulutatakse silmakirjatsejateks ja usutaganejateks. See seab kohalikud ametlikud muftide nõukogud erakordselt raskesse olukorda ja muudab nad väga ebapopulaarseks. Nii murranguline, kogu tsivilisatsiooni puudutav areng, mida on süvendanud viha korrumpeerunud kohalike valitsuste vastu ning „jõumeeste” õigustamatu julmus, on jäänud föderaalametnike vaateväljast täielikult välja. Nad üritavad käsitleda Kaukaasia piirkondi täpselt samasugustel alustel nagu Pihkva oblastit või Krasnojarski kraid.
Iseseisev Abhaasia ei ole Põhja-Kaukaasiaga nii tihedalt seotud kui Lõuna-Osseetia. Abhaaside põhjapoolsed sugulasrahvad kuuluvad adõgee rühma, kes elavad Adõgee, Krasnodari krai, Kabardi-Balkaaria ja Karatšai-Tšerkessia territooriumil, kuid nad pole abhaasidele nii lähedased nagu põhjaosseedid lõunaosseetidele. Lisaks on adõgee rahvad erinevalt abhaasidest valdavalt muslimid. Kuid just seetõttu levib nende seas edukalt islamiradikalism. Põhja-Kaukaasia lääneosas küpseb pinnas juba ammuste Venemaast lahkulöömise ideede taaselustumiseks.
Puhver
Veel üks Venemaa augustisõja „saavutus” on võimalus luua “.puhvertsoonid”, paigutades oma väeosad Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse nüüd juba peaaegu vältimatuks muutunud Gruusia liitumise korral NATOga. Lisaks Medvedevi nõrgestamisele oli see esialgu nähtavasti üks peamisi Venemaa eesmärke. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine lubab Venemaal juba avalikult lahti ütelda mandaadiga seotud sõjalise kohaloleku piirangutest ning asendada rahuvalveoperatsiooni piiratud formaat Suhhumi (abhaasipäraselt Aqwa) ja Tshinvaliga sõlmitavate kahepoolsete kokkulepetega, mis lubavad seal hoida mis tahes jõude mis tahes koguses. Infrastruktuur on juba täiesti valmis: Abhaasias asuvad Gudauta (abhaasipäraselt Gwdouta) ja Otšamtšira (abhaasipäraselt Ocamcyra) sõjaväebaasid ning Babušara lennuväli, Lõuna-Osseetias kaks sõjaväelinnakut Tshinvalis ning sõjaväebaas Džavas (osseedipäraselt Dzau), mis on püsinud alates NSV Liidu relvajõudude Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna aegadest ning elanud viimastel kuudel üle uuendamiskuuri. Samas on ilmne, et Venemaa sõjalise kohaloleku suurenemine neil territooriumidel muudab peaaegu vältimatuks NATO reageerimise ning tekitab vajaduse luua vastav vastukaal mujal Gruusias ning Musta mere piirkonnas tervikuna. Võib kahelda, kas Venemaal on mingit võimalust sellist võidurebimist esile kutsudes seda ka võita, vähemalt puhttehnilises mõttes.
Torujuhtmed
Sama kaheldav on Venemaa edu läbi Gruusia territooriumi kulgeva gaasi ja naftatoodete transiidi blokeerimisel, ehkki sõjategevuse tulemusel sai kannatada Bakuu-Thbilisi-Ceyhani torujuhe ning Bakuu-Phothi transiitraudtee, blokeeriti Phothi vedelkütuse terminali töö ning suleti Bakuu-Supsa torujuhe. Teoreetiliselt annab see eelise Venemaad läbivatele transpordiühendustele, eelkõige Bakuu-Novorossiiski torujuhtmele. Praktikas on paraku selle läbilaskevõime mitu korda väiksem kui Bakuu-Ceyhani ja Bakuu-Supsa torujuhtme oma, mistõttu isegi selle maksimaalne ärakasutamine tähendab Aserbaidžaanile nafta- ja gaasimüügi tuntavat langust. Kahtlemata ei ole Bakuu sellega rahul ning püüab võimalikult kiiresti taastada transiidi ning tugevdada oma julgeolekut, et midagi samasugust ei saaks enam juhtuda.
Lisaks blokeeritud torujuhtmetele seisab Aserbaidžaani ees veel Mägi-Karabahhi probleem, mis samuti taotleb oma suveräänsuse tunnustamist. Kui arvestada Armeenia poliitilise olukorra ebastabiilsust, on väga usutav, et doominoprintsiip muudab just Mägi-Karabahhi Lõuna-Kaukaasia destabiliseerimisahela järgmiseks lüliks. Konflikti ägenemine Mägi-Karabahhis süvendaks veelgi tooraine-transiidi probleeme lõuna pool Suur-Kaukasuse mäestikku. Lisaks Mägi-Karabahhile on seal veel vähemalt kaks ebastabiilsuse tsooni, mida on võimalik suhteliselt vähese vaevaga muuta plahvatusohtlikuks: Gruusia armeenlastega asustatud piirkond (Samtshe-Džavahhethi) ning Aserbaidžaani põhjapiirkonnad, kus elavad Venemaa-Aserbaidžaani piiriga „lõhestatud” dagestani rahvad avaarid ja lesgid. Ulatusliku ebastabiilsuse puhkemine Lõuna-Kaukaasias võib anda Venemaa käsutusse tugeva argumendi energiavarude transpordimarsruutide ülemaailmses konkurentsis. Kuid Kaukasuse põhja- ja lõunakülg on teineteisest liiga suures sõltuvuses, et kriis mäestiku ühel küljel jätaks puudutamata teise külje. Ebastabiilsus Lõuna-Kaukaasias jõuab vältimatult ka Venemaa lõunaossa. Lõuna-Kaukaasia toorainetranspordi blokeerimine õhutaks aga Euroopat veel enam püüdlema varustusallikate mitmekesistamise ja oma energiasõltuvuse vähendamise poole Moskvast.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar