oktoober 2, 2008

Külma sõja järgse ajastu lõpp

Euroopa võiks Venemaa suhtes ajada heasoovliku hoolimatuse poliitikat, soovitab president Ilves.

Euroopa võiks Venemaa suhtes ajada heasoovliku hoolimatuse poliitikat, soovitab president Ilves.


Toomas Hendrik Ilves

Külma sõja järgse ajastu lõpp

Euroopa võiks Venemaa suhtes ajada heasoovliku hoolimatuse poliitikat, soovitab president Ilves.

Artikkel baseerub septembris Visbys Jarl Hjalmarsoni Fondi julgeolekukonverentsil peetud kõnel.
Viimasel viiel aastal oleme olnud tunnistajaks pika protsessi kulminatsioonile, mis algas autoritaarse-totalitaarse kommunismi kokkuvarisemisega Kesk- ja Ida-Euroopas ning Venemaal. See protsess tõi kaasa nende riikide, kes suutsid juba esimesel katsel üle minna demokraatiale, arvamise Lääne liberaalsete riikide kahe olulisima organisatsiooni, NATO ja Euroopa Liidu ridadesse. Kui me piirame oma vaatevälja praegu neisse organisatsioonidesse kuuluva kümne postkommunistliku riigiga, on Francis Fukuyama ajaloo lõpp tõepoolest kätte jõudnud. Aga kui me heidame pilgu Euroopa piiride taha Venemaale ja riikidele, mis jäävad sinna vahepeale, nimelt Ukrainale, Moldovale ja Gruusiale, kes ei ole veel suutnud lõpule viia oma marssi läände, pulbitseb ajalugu endiselt edasi. Seda otse meie endi silme all.
Kui me hetkeks sellele mõtleme, siis on pärast sajandivahetust tegelikult kokku varisenud Fukuyama ehk – ja vahest täpsemalt – neohegeliaanlik unistus vältimatust kulgemisest liberaaldemokraatia suunas. Sellised sündmused nagu rooside ja oranž revolutsioon on seda usku küll kohati edasi toitnud, aga paraku tuleb tõdeda, et kommunismi kokkuvarisemine aastail 1989–1991 andis liberaaldemokraatiale üsna tillukese saagi. Riigid, kes on kaheksateist aastat hiljem kindlalt demokraatiate leeris, moodustavad ilmselgelt vähemuse riikide seas, kes vabanesid peaaegu kahe aastakümne eest.
Selle asemel näeme, et mitmel pool on eelistet teist rada – autoritaarset, tihtipeale merkantiilset kapitalismi. Kui need riigid oleks lihtsalt vaesed ja neid valitseksid omakasupüüdlikud autoritaarsed valitsejad, ei häiriks see meid vahest nii palju. Me võiksime lihtsalt oodata, kuni jõuab kätte nende langusetund, nagu see jõudis kätte Gruusias nelja aasta eest, mil rahvas ütles: „Nüüd aitab.”
Ent Gruusial polnud naftat ega gaasi. Loodusvaradega õnnistet autoritaarne kapitalism, see tähendab naftariigid, kus tegutseb ühtaegu korruptiivne ja tõhus salapolitsei ning kus ajakirjandusel on suukorv peas, on suutnud end näidata päris elujõulise alternatiivina.
„Venemaa on tagasi” kõlab tänase Moskva ülbe loosung. Kahju, vene rahvas väärinuks sammu edasi, 21. sajandi suunas. Me võime tunda rõõmu, et Venemaa on pääsenud 1990. aastate majanduslikust madalseisust, aga väga mitmes mõttes on tagasi just see, mis muutis külma sõja nii ääretult ebameeldivaks: sõjakas käitumine, naabrite hirmutamine, rõlgete režiimide poliitiline ja majanduslik toetamine, meie, see tähendab Euroopa julgeolekut puudutavate algatuste blokeerimine, mis viimati avaldus Kosovo puhul. Meid (või vähemalt osa meist) muudab närviliseks liberaalse ühiskonna normide jalge alla tallamine: õigusriigi puudumine, meelevaldsed kohtulahendid, ajakirjanduse, eriti elektroonilise ajakirjanduse suukorvistamine, taasilmnev psühhiaatria kuritarvitamine, opositsiooni mahasurumine. Plus í§a change, plus c est la même chose, ütleks pessimist.
Loomulikult on kadunud kommunismi jätkusuutmatu ideoloogiline pagas. Kuid jätkusuutmatu ideoloogia üle parda heitmine ei tähenda veel muutumist liberaalseks ja demokraatlikuks. Me teame väga hästi, et mittekommunistlikud režiimid võivad samuti halvasti käituda. Ma ei hakka siinkohal arvukaid näiteid puistama, aga me võime asjad kokku võtta enam-vähem järgmiselt.
Tänane Venemaa ei püüa enam saada liberaalse Lääne osaks, vaid üritab minna omaenda „juhitava demokraatia” rada, mille aluseks on tema enda valitsemistraditsioonid. Ta peab seda teed eeskujuks ka teistele ning suhtub kui ohtu liberaaldemokraatlikusse valitsemisse endistes kommunistlikes maades, eriti nendes, mis asuvad tema piiride ääres. Ja sellest arusaamast johtuvalt ta ka käitub. Oma minevikku revideeriv, isegi „taaselustav” maa, mis on üha enam natsionalistlik ja šovinistlik, võib energiahindade tohutu kasvu tõttu rahastada käitumist, mis meie kõigi arvates oli juba ammu heidet ajaloo prügikasti, nagu ka kommunism ise.
Meil, liberaaldemokraatlikul Läänel, tuleb selle muutusega midagi ette võtta. Poliitika, mis tundus 1997. aastal lootustandev, on 2007. aasta nafta-Realpolitik´i puhul armetult lootusetu. Nende muutuste puhul peame me kindlalt mõistma kolme asja.
Esiteks peame me üle saama omaenda ülbest arvamisest, et me suudame Venemaad kuidagi omatahtsi muuta, suunata teda demokraatia poole. Meie siin Läänes ei mõjuta Venemaa sisepoliitikat märgatavalt ei Euroopa Liidu, NATO ega kahepoolsete suhete kaudu. Jeltsini ajastul võib-olla valitseski üldine soov ühineda Läänega. See ajalooline „hetk”, mis kestis Gorbatšovi lõpuajast Jeltsini lõpuajani, on nüüd läbi. See hääbus kiiresti juba enne seda, kui järsult hakkasid tõusma energiahinnad. See on kadunud võib-olla lausa aastakümneteks.
Teiseks on suurriiklik poliitika igati tagasi. Kanti igavene rahu, mille saabumist me lootsime pärast Berliini müüri langemist, on sama suur illusioon, nagu see oli külma sõja ajal. Mitmesugustel põhjustel, mis osaliselt kipuvad neurootiliseks, näeme me vajadust suruda enda tahtmine peale lihtsalt tahtmise pärast see peale suruda. „Austus” Venemaa vastu, mida taotletakse teiste hirmutamisega, mõnikord ka sõjaliselt, nagu nägime sel suvel kahel korral Gruusias, kaugpommituslennukite missioonidega, ähvardustega suunata raketid taas Euroopa peale – kõik see peaks panema meid tõsiselt järele mõtlema.
See ei ole austus, mis maailmas langeb osaks riikidele, kes on oma loovas arengus midagi saavutanud. See on „austus”, mida nõutakse ähvardusega suunata tuumalõhkepead ümber. „Suurus”, „kuulsus”, „deržavnost” kui riikluse ja riikliku identiteedi sine qua non on liberaaldemokraatiale sama võõrad nagu üheksateistkümnes sajand, kuhu sellised mõisted ju kuuluvadki. Ja ometi peab just selliste kategooriatega arvestama iga Euroopa riigi diplomaatia, kui asi puudutab Venemaad.
Kolmandaks on muutunud ka Lääs ise. Külma sõja manilik1 vastasseis rüütas poliitikud ja poliitika kõlbelisse korsetti. Nüüd on külma sõja ajastu kõlbeline ja poliitiline selgus haihtunud. Tänapäeval võib inimesi avalikult ja häbitult ära osta, mis külma sõja ajal oli vähemalt valitsusjuhtide ja kõrgemate poliitikute tasandil mõeldamatu. Kuid täna on mõnele need miljardid naftadollarid, mida toodavad riigile kuuluvad Gazprom ja Rosneft, lihtsalt liiga suur ahvatlus.
Külma sõja ajal võisime kõnelda riigireetmisest, täna on see kõigest kuldvasikas, mis avab pärast riigiteenistust igati hea võimaluse korralikku raha teenida. Lühidalt öeldes tähendavad hiiglaslikud summad Lääne poliitikute võimalikuks äraostmiseks ning külma sõja ideoloogilise lahkjoone kadumine, et me ei saa enam eeldada, et Euroopa juhtide sammudes avalduks vähemalt teatud poliitiline ühtsus.
Kui ma ütlen, et need asjad peaksid panema meid mõtlema, mõtlen ma seda päris tõsiselt, mitte lihtsalt fraasina. Me peame aru saama, et Euroopa julgeolek laiemas mõttes on silmitsi uue probleemiga ja mõtlema, kuidas edasi minna. Euroopa vajab uut „Venemaa konsensust”, mida muidugi ei saavutata üleöö. Vähim, mida ma oskan soovitada, on võtta vähemalt kuni Venemaa käesoleva valimistsükli lõpuni NATOs ja Euroopa Liidus järelemõtlemisaega. Mõtlemaks sellele, kui palju ühtsust ja üksmeelt võime me saavutada, kui seisame silmitsi naftadollaritega, konkureerimisega energiatarnete pärast, liikmesriikide erineva haavatavusega.
Vene rahval on õigus valida ise oma arengutee ja me kõik kindlasti soovime, et Venemaal läheks hästi. Venemaa peabki ise endas selgusele jõudma. Ja kui taas on hakatud rääkima uuest võimalikust külmast sõjast, siis ilmsesti oleks see midagi sellist, mida keegi Läänes tegelikult ju ei soovi. Seepärast, võttes järelemõtlemisaega ja et vältida soovimatuid ja ebavajalikke vaidlusi presidendivalimiste eel, oleks meil vaja Venemaa suhtes heasoovliku hoolimatuse poliitikat.
Ma kasutan seda sõnapaari täiesti teadlikult. See on pärit kadunud USA senaatorilt ja teadlaselt Daniel P. Moynihanilt, kes kasutas seda 1966. aastal täiesti teistsugustes oludes, nimelt USA rassisuhetest kõneldes, mida iseloomustas ometi samalaadne ülepaisutet ja vihkamist täis retoorika, vägivald ja umbusaldus. USA kontekstis tõlgendati Moynihani sõnu (sageli tahtlikult) üleskutsena föderaalsete abiprogrammide lõpetamiseks, ehkki Moynihan ise kõneles vajadusest kohelda heasoovliku hoolimatusega just retoorikat, et sel moel vältida tarbetut pingete kuhjumist. Lääne–Venemaa suhete kontekstis tähendab heasoovlik hoolimatus seda, et me eirame Venemaa retoorikat, opositsioonirühmituste diskrimineerimist, ajakirjanduse riiklikku kontrolli, aga ainult seni, kuni see käitumine on sisemaine ega riku inimõiguste konventsooni. See tähendab kindlate reeglitega mõõdukat heasoovlikku hoolimatust.
Mõningad reeglid oleksid järgmised
Läänel pole vaja nuriseda lääneliku demokraatia puudumise pärast Venemaal. Me ei muuda siin midagi. Me ei peaks hellitama lootust, et saabub ajakirjandusvabadus või tulevad ausad ja vabad valimised. Milleks siis selle pärast muretseda? Me suhtleme ja käime läbi paljude meie mõistes autoritaarsete režiimidega, ilma et me liigselt nuriseks nende puuduste pärast. Me võime samamoodi käituda Venemaaga, seda enam, et me teame, et meie nurisemisel ei ole suurt mõju. Samas, me siiski ei tohi taganeda edusammudest, mis on inimõiguste vallas tehtud alates CSCE Helsingi kokkuleppest 1975, mil NSV Liit siiski möönis inimõiguste universaalsust. See tähendab, et Euroopa siiski ei saa jätta protesteerimata, kui inimene paigutatakse poliitilistel põhjustel vaimuhaiglasse, nagu juhtus sageli NSV Liidus ja sel suvel ka Venemaal.
Teiseks peame me, kaasa arvatud ka Eesti, kehtestama moratooriumi reaktsioonidele Moskvast lähtuva üha karmistuva retoorika suhtes. Mitmel põhjusel on liberaaldemokraatlike muutuste edu Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas Venemaa jaoks eriliselt valus, mistõttu ongi suhetes nende riikidega iseäralikult üle mindud 1950. aastate retoorikale. Meie omalt poolt oleme kindlasti võimelised jätma vastamata orwell’likule näitemängule, ehkki see võib olla sisemaiselt ränk, kui meid hakatakse süüdistama suutmatuses reageerida laimule. Ent nii inimese kui riigi küpsuse tundemärk on olla labastest rünnakutest üle, mitte reageerida asjadele, mis on lihtsalt allpool meie väärikust.
Kuid see omakorda vajab kolmandat elementi: Euroopa kindlat seisukohta, et sellistel riikidel nagu Venemaa ei ole õigust kaasa rääkida selles, mida ja kuidas teevad ELi liikmesriigid. Kui autoritaarse riigi sisepoliitikasse suhtutakse vaikides, siis veel vähem on põhjust taolise riigiga arutada selle üle, mida teevad Euroopa demokraatlikud riigid. See on liidu tõeline proovikivi. Kas liikmesriigid suudavad vastu seista eripakkumistele energiavallas, turulepääsu osas või ka lihtsalt juhtidele osutatavale labasele meeleheale?
Liikmesriigid peavad nende küsimustega tõsiselt tegelema. Igal juhul tuleb Euroopal tõsiselt mõelda läbi „strateegiline partnerlus” Venemaaga. Kui Venemaa president ähvardab suunata tuumarakette Euroopa peale, nagu juhtus sel kevadel, missugusest „strateegilisest partnerlusest” saame rääkida? Pole mõtet ehitada Euroopa Liidu välispoliitikat illusioonidele.
Lisaks ei lõpe Lääne liberaaldemokraatliku kogukonna huvisfäär ELi ja NATO piiridel. Me peame, kohe kindlasti peame toetama ja abistama neid vaevu tärganud, aga tõeliselt demokraatlikke riike, kes kannatavad näiteks Venemaa või teiste autoritaarsete riikide rünnakute käes. Kaks ELi ja NATO maade sõltumatut ekspertide uurimisrühma jõudis järeldusele, et Venemaa tungis Gruusia õhuruumi ja tulistas välja raketi. ELi presidentuuri vaikimine rünnakute osas Gruusia vastu ei ole aktsepteeritav. Vastutuse veeretamine OSCE õlule, kusjuures kõik teavad, et see organisatsioon, kus Venemaal on vetoõigus, ei ole reageeringuks võimeline, on kõlbeliselt ebaõiglane ning on vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.
Euroopa Liit peab tunnistama, et neid riike ahistatakse ja ähvardatakse, ning töötama välja viisi, kuidas sellist käitumist tõhusalt ja objektiivselt jälgida, hinnata ning sellele reageerida. Euroopa Liidul peavad olemas olema alalised toimivad mehhanismid, mis võimaldaksid adekvaatselt reageerida julgeolekut ohustavatele intsidentidele tema naabruses, kus iganes neid siis ka ette ei tuleks. Konkreetse ettepanekuna tuleb meil tsiviilabimeeskondade (CRT) eeskujul luua ELi sõjaliste ja julgeolekuküsimuste uurimismeeskond. Siis ei saa me enam pugeda selliste nokk-kinni-saba-lahti situatsioonide varju, kus vahejuhtumeid uurivad ainult üksikud liikmesriigid, ELi tasandil aga ei astuta mingeid samme. Paraku on juba nii, et sellised teod ja vahejuhtumid kuuluvad Venemaa naabrite suhtes aetava poliitika raamesse – võtkem kas või päev pärast Ukraina valimisi tulnud teadaande, et Gazprom tõstab (taas) gaasihinda.
Riikidele nagu Ukraina ja Gruusia, kes on suutnud langetada valiku demokraatia kasuks, peame me saatma selge signaali, et nende päralt on meie poliitiline toetus. Veel olulisem on, et ELi ja NATO praeguse halvatuse lõpetamiseks peame me vabastama end eksiarvamusest, nagu avaksid sammud nende riikide demokraatia toetuseks neile automaatselt tagaukse ELi või NATO liikmeks saamiseks enne, kui nad selleks tegelikult valmis võiksid olla. Ajal, mil laienemine on üldiselt kalevi alla pandud, peab EL „tagaukse” pärast muretsemise asemel hoolikalt üle vaatama, mida ta saab nende riikide heaks ära teha – ja see peaks olema midagi märksa enamat kui ELi praegust naabruspoliitikat iseloomustav distantsi hoidev laissez faire lähenemine. Me peaksime näiteks uurima, kui suurel määral me saame neile riikidele pakkuda ELi nelja vabadust: kaupade, kapitali, teenuste ja inimeste vaba liikumist. Ehkki need ei anna liikmestaatust ega isegi hääleõigust ELis, võiksid sellised sammud päris tõhusalt aidata kaasa tõeliselt demokraatlike riikide toomisele Euroopa rüppe. Ja sellest oleks Euroopal endal kõige rohkem võita.
Vahest kõige tähtsam on vajadus mõista, et meie enda ülbe arvamine, nagu suudaks me Venemaad muuta, võib viia ohtlike tagajärgedeni. Me oleme unustanud karmid õppetunnid, mida Lääs omandas Nõukogude Liiduga suheldes, ja võtnud omaks strateegia, mis lihtsalt ei toimi riigi puhul, kes peab Nõukogude laadis diplomaatiat oma suuruse tagasivõitmiseks. Tüüpiline näide on viisarežiimi lihtsustamine. Me andsime selle privileegi Venemaale, samal ajal kui tõelised kandidaatmaad, nagu Makedoonia või isegi kõnelustepartnerid, nagu Türgi, ei ole seniajani saanud selle au osaliseks. Veelgi halvem on see, et Venemaa sugugi ei kiirusta täielikult täitma ELiga sõlmitud tagasivõtulepet ega sõlmima vastavaid kahepoolseid protokolle kõigi liikmesmaadega. Venemaa ei ole muutnud inimsõbralikuks riiki saabuvate EL-i kodanike registreerimisnõuet. Mida küll võiks sellise poliitikaga saavutada?
Kõigil neil põhjustel oleks meil sobilik aeg maha võtta. Vähemalt seni, kuni on maha langenud tolm, mida valimiste aeg paratamatult üles keerutab, peavad NATO ja EL heasoovliku hoolimatusega suhtuma Venemaa sisemistesse sündmustesse ning koondama oma jõu valimistejärgse uue strateegia väljatöötamisele. Juba oma olemuselt ei ole heasoovlik hoolimatus poliitika, mis tooks kaasa läbimurde – see tähendab suhete teatud külmutamist. Tõepoolest, Euroopa peab üldse üle saama lihtsameelsest usust läbimurrete võimalikkusse, sest nagu näha viisarežiimi lihtsustamise ja tagasivõtu näitel, ei kandu paberil saavutet läbimurre kuidagi tegelikkusse. Läbimurre ei ole ka tavarelvastusleppe tiivapiirangute aktsepteerimine pärast ähvardust sellest lepingust lahti ütelda. Läbimurre ei ole ka see, et kaheksa aastat pärast OSCE ā°stanbuli tippkohtumist ei ole ikka veel midagi ette võetud vägede väljaviimiseks Moldovast.
Sel heasoovliku hoolimatuse perioodil peame me aga aktiivselt aru pidama selle üle, kuidas kaitsta oma liikmesmaid ja hindamatuid demokraatiasaavutusi, mida me oleme suurte pingutustega kätte võitnud viimasel viieteistkümnel aastal. Enda tuleviku peavad eurooplased ise ehitama ja seda oma näo järgi. Pöördume Venemaa poole uuesti siis, kui teame, mida me teeme või kui Venemaa näitab üles soovi toimida selliselt, et meil ei oleks põhjust rääkida uuest külmast sõjast. Mõlemal juhul tähistaks see uue ajastu algust.
Artikli inglise keeles kirjutet lõigud on tõlkinud eesti keelde Marek Laane
______
1 Manilik (ingl k Manichean) on termin, mis viitab dualistlikkusele. See tuleneb prohvet Mani nimest, too elas umbes aastail 210–276 Babülonis, mis tol ajal oli Pärsia osa, ning asutas ühe mõjukamatest dualistlikest religioonidest.