oktoober 2, 2008

Mida teha tumeda minevikuga?

Enamik natsikurjategijaid on ammu oma karistuse saanud, ent kommunismi kuritegude arutamisest ei taha vähemalt Venemaa eriti midagi kuulda.

Enamik natsikurjategijaid on ammu oma karistuse saanud, ent kommunismi kuritegude arutamisest ei taha vähemalt Venemaa eriti midagi kuulda.


Bruno Groppo

Mida teha tumeda minevikuga?

Enamik natsikurjategijaid on ammu oma karistuse saanud, ent kommunismi kuritegude arutamisest ei taha vähemalt Venemaa eriti midagi kuulda.

Vahel tabab mitte ainult üksikisikuid, vaid tervet ühiskonda trauma, mis jätab nii sügava jälje, et sellest ei ole võimalik väga kergelt üle saada – olgu selleks siis sõda, diktatuur, okupatsioon, massimõrvad või midagi muud.
Trauma tähendab teatavasti kreeka keeles haava, vigastust. Traumaatilise ajaloolise kogemuse ja traumaatilise mineviku all pean ma silmas sellist minevikku, mis lõi ühiskonnale tõsise haava. Metafoori arendades võib seda pidada haavaks, mille paranemine võtab kaua aega ja millest jääb nii või teisiti arm. Korraliku ravi puudumise korral võib aga haav taas lahti lüüa ja uuesti kannatusi põhjustada.
Traumaatilise minevikuga seisavad silmitsi paljud maad, eriti need, mis on üle elanud diktatuuri. Diktatuure on üsna erinevaid: fašistlikud, kommunistlikud, sõjaväelised. Kuid kõik need on suuremal või vähemal määral verised, osa elanikkonna suhtes vägivaldsed ning rikuvad kodanike õigusi ja vabadusi.
Vägivalla ohvriks langevad ennekõike elanikkonna rühmad, mida režiim peab vaenlaseks, sestap kasutab ka nende vastu repressioone. Kuid vägivald puudutab tegelikult kogu ühiskonda. Vägivald ja terror lõhuvad ühiskondlikke sidemeid, sunnivad inimesi endasse tõmbuma, põhjustavad hirmu ja usaldamatust. Seepärast jätab diktatuur alati ühiskonnale mingi jälje.
Mil moel peaks trauma üle elanud ühiskond sellest jagu saama, kui tingimused normaliseeruvad, kui taas hakatakse mingilgi määral inimõigusi järgima? Ma vaatlen siinkohal Tšiilit ja Argentinat, mis on läinud sõjaväeliselt diktatuurilt üle demokraatiale. Mõlemad maad sobivad näiteks, mille alusel esitada üldisemaid, teisigi maid puudutavaid küsimusi. Küsimused ise on põhijoontes järgmised:
Kas on võimalik täielikult unustada traumaatilist minevikku, katta see unustuselooriga? Kas end demokraatlikuks pidav ühiskond võib loobuda tõe selgitamisest mineviku kuritegude kohta? Milliseid tagajärgi toob ühiskonnale kaasa see, kui kuritegude toimepanijad ei astu kohtu ette ja neid ei karistata?
Demokraatlik ühiskond ei saa tehtut lihtsalt sinnapaika jätta. See tähendab, et traumaatilist minevikku ei saa enne selja taha jätta, kui ühiskond pole täielikult analüüsinud minevikku, selgitanud välja tõde toime pandud kuritegude kohta, mõistnud nende toimepanijate üle kohut ja võimalust mööda hüvitanud ohvritele tekitatud kahju. Diktatuuri ajal kuriteo teinud isikute karistamata jätmine õõnestab otseselt demokraatliku ühiskonna alustalasid. Karistamatus tähendab, et mõned ühiskonna liikmed seisavad teistest kõrgemal ehk teisisõnu – ühiskond ei järgi võrdsuse printsiipi.
Traumaatilise minevikuga ühiskonnad üritavad sageli sellest üle saada mineviku psühholoogilise tõrjumise ja unustamisega. Sellised ühiskonnad püüavad unustada ja sunnivad ka oma liikmeid unustama ajaloo traumaatilisi episoode, loobudes selgitamast tõde ja mõistmast kohut. Seda võib peale sundida jõuga, nagu tehti Tšiilis ja Argentinas, kuid selle aluseks võib olla ka vabatahtlik veendumus, et unustamine on hädavajalik, et just nii haav paraneb.
Täiesti erinevate maade kogemus aga näitab, et unustamine, olgu see vabatahtlik või pealesunnitud, on isegi parimal juhul kõigest ajutine lahendus. See võib osutuda tõhusaks isegi suhteliselt pikka aega, aga paraku mitte igavesti. Varem või hiljem saabub hetk, mil ühiskond satub taas silmitsi sellesama traumaatilise minevikuga, mida üritati eirata. Nii juhtus Saksamaal pärast 1945. aastat, kui üritati unustada natsionaalsotsialismi, Prantsusmaal, kus üritati unustada Vichy režiimi ja kollaboratsionismi, ja Hispaanias, kus üleminekul demokraatlikule korrale püüti unustada kodusõda.
Ühiskonnale, mis nimetab ennast demokraatlikuks ja püüab saada tõeliselt demokraatlikuks, on keskse tähendusega õigusemõistmise probleem, karistamine kordasaadetud kuritegude ja mõrvade eest. Autoritaarsed režiimid ei pööra mõistagi sellele tähelepanu, sest nad ei tunnista ju ei õigusriiki ega kodanike võrdsust seaduse ees. Demokraatiat taotlev ühiskond ei saa aga kuidagi ignoreerida vastutust, sest see seaks kahtluse alla kogu ühiskondliku kokkuleppe.
Nagu ülejäänud Ladina-Ameerika elasid Tšiili ja Argentina 1970.–1980. aastail üle sõjaväelise diktatuuri, mis kehtestati Ühendriikide toetusel. Nende iseloomulikuks jooneks oli poliitiliste vastaste plaanipärane füüsiline – just nimelt füüsiline – hävitamine. Eriti Argentinas sai peamiseks poliitiliste vastastega võitlemise vormiks “kadumine” ehk lihtsalt öeldes inimröövid.
Vahistamas käisid nii sõjaväelaste kui politseinike grupid. Nende liikmed isegi ei väitnud, et tegutsevad seaduse nimel. Vahistatud toimetati salajastesse kinnipidamiskohtadesse, neid piinati info hankimiseks, seejärel aga enamik hukati. Perekondadele ei tagastatud isegi surnukehasid: laibad maeti salaja maha, põletati või visati merre. Argentinas hävitasid sõjaväelased tuhandeid inimesi, visates nad elusast peast lennukilt merre.
Riiklik terrorism oli õudne seetõttu, et seda varjas saladuseloor. Vahistatute omaksed ei saanud nende kohta mingeid teateid. Sõjaväes või politseis anti neile alati ühesugune vastus: “Isikuid, kelle vastu te huvi tunnete, ei leidu vahistatute nimekirjades.” Inimrööve organiseerivad võimud tegid näo, nagu nad ei teaks sellest midagi. Ka kohtusse ei olnud mõtet pöörduda ja kui seda tehtigi, ei olnud sellel mingit tulemust.
Üleminek demokraatlikule korrale kulges Tšiilis ja Argentinas veidi erinevalt. Tšiilis oli see rahvahääletuse tulemus, mille korraldas sõjaväeline režiim ise. Sõjaväelaste lüüasaamine opositsiooni käest 1990. aasta parlamendivalimistel avas tee põhiseadusliku korra ja tsiviilvalitsuse taastamiseks. Nii sai Tšiilist taas ametlikult demokraatlik riik, kuid tänini on seal relvajõududel piisavalt suur võim, et kujutada endast pidevat ohtu ühiskonnale.
Argentinas sai üleminek teoks sõjaväelaste suutmatuse tõttu juhtida majandust, ennekõike aga lüüasaamise tõttu mõttetus sõjas, mille sõjavägi algatas Inglismaa vastu Falklandi ehk Malviini saarte pärast. Kõik see kiskus militaarrežiimi mainet alla ja nõrgestas seda ning sõjaväelased olid sunnitud võimu üle andma tsiviilvalitsusele.
Lisaks muule jättis diktatuuriaeg mõlemale maale pärandiks kaks eriti teravat probleemi, millele ei ole seniajani lahendust leitud.
Esimene on kõigi nende inimeste probleem, kes diktatuuri ajal kadunuks jäid ja kelle surma asjaolud, isegi surnukeha asupaik pole senini teada. See puudutab enam kui tuhandet tšiillast ning märksa suuremat hulka, 10 000 – 30 000 Argentina elanikku. Argentinas on “kadumistel” veel üks aspekt: kinnipidamise ajal sündinud lapsed, kelle sõjaväelased omavoliliselt nende vanematelt ära võtsid, hiljem aga juba muudetud nime all sõjaväelastele või politseinikele kasvatada andsid. Selliseid lapsi on umbes 500, seni on õnnestunud tuvastada aga vaid 79.
Teine diktatuurist maha jäänud probleem on õigusemõistmine või õigemini karistamatus. Nii Tšiilis kui Argentinas nägid sõjaväerežiimi juhid tublisti vaeva, et tagada nii iseenda kui oma alluvate karistamatus. 1978. aastal, diktatuuri tipphetkel, võttis Tšiili sõjaväeline režiim vastu spetsiaalse amnestiaseaduse, mis kehtib tänase päevani. See tagab karistamatuse ajavahemikus 1973–1978 toime pandud kuritegude eest. Argentina sõjaväeline režiim võttis enne seda, kui andis võimu üle tsiviilvalitsusele, vastu seaduse, mis tagas neile amnestia. Tsiviilvalitsus tühistas selle, kuid uute inimröövidega ähvardavate relvajõudude survel võttis parlament 1985.–1986. aastal vastu kaks uut amnestiaseadust, mille nimetusedki on juba tähelepanuväärsed, kõlades vabas tõlkes kui “lõpp-punkt” ja “allumisvajadus”. Need tagasid sõjaväelastele puutumatuse. Nii on mõlemas riigis üritatud diktatuuri ajal toime pandud kuritegudest vaikida ja need unustusehõlma lükata.
Argentina diktatuuri langemisest 1983. aastal on möödunud üle kahekümne aasta, peale on kasvanud terve uus põlvkond. Tšiili naasis demokraatliku valitsemiskorra juurde pärast seitseteist aastat kestnud diktatuuri 1990. aastal. Mõlemal juhul on möödas piisavalt palju aega, et teha teatud järeldusi unustamispoliitika suhtes, mida ühiskond üritas rahvusliku leppimise nimel ellu viia.
Tuleb nentida, et ühiskonna teatud osa soovile vaatamata ei ole möödunut täielikult unustatud. Nii tärkasid Tšiilis pärast endise diktaatori Pinocheti vahistamist Londonis taas minevikumälestused ning tõid kaasa ühiskondliku arutelu diktatuuriaegsete kuritegude teemal, avades tee arvukatele kohtuprotsessidele kõikvõimalikes inimõiguste rikkumises süüdistatavate sõjaväelaste vastu.
Sõjavägi oli sunnitud ülemjuhataja suu läbi tunnistama, et rikkumised ei olnud erandlikud, vaid süsteemne tegevus, mille plaani olid diktatuuri juhid ise otseselt välja töötanud. Kuigi amnestiaseadus veel kehtib, on mõned kohtunikud leidnud siiski võimalusi kunagisi timukaid kohtupinki toimetada.
Argentinas tühistati amnestiaseadused pärast seda, kui 2003. aastal valiti presidendiks Kirchner. Nii oli võimalik alustada sõjaväelastele süüks pandavate kuritegude ametlikku uurimist. Aastaid sunnitult jõude seisnud kohtumasin on taas tööle hakanud. Muutustega on kaasnenud aktiivne ühiskondlik arutelu.
Niisiis on selgunud, et nii Argentinas kui Tšiilis oli vajadus toimepandud tegude eest õiglaselt karistada ja tõde jalule seada tugevam kui soov unustada. Jääb üle küsida, miks see nii on ja miks ei andnud unustamispoliitika, mida mõlema maa juhtkond üritas ellu viia, soovitud tulemusi. Seda saab seletada mitme teguriga.
Esiteks tegi juba kuritegude iseloom, kogu riikliku terrori iseloom unustamise võimatuks. Inimeste röövimine, mille järel võeti inimestelt võimalus kadunuid perekondlikult või ka ühiskondlikult leinata, seadis röövitud omamoodi igavesse olevikku. Repressioonid olid väga tõhusad ainult lühikest aega, tekitades ühiskonnas õudust ja halvates inimeste tegevustahte. Kuid üks repressioonide pikemaajalisi tagajärgi, mida arvatavasti sõjaväelased ei osanud ette näha, oli see, et polnud võimalik keerata uut lehekülge ja minevikku selja taha jätta. Mingis mõttes jäid röövitud alatiseks elavate keskele ning eksisteerivad nii Argentina kui ka Tšiili sotsiaalses ruumis omamoodi edasi.
Argentinas lisandub sellele veel üks eriti jäle kuritegu, mida pole võimalik minevikku jätta: imikute äravõtmine vanematelt ja võõrastesse peredesse andmine. Muide, isegi amnestiaseadus ei laiene selle kuriteo kordasaatjatele.
Otsustavaks teguriks sai ohvrite perekondade ja kuidagimoodi ellu jäänud endiste kinnipeetute tegevus, samuti mõne õigusküsimused südameasjaks võtnud ühenduse sammud. Visalt tõde ja õigust taotledes aitasid just nemad kindlalt alal hoida ohvrite mälestust ja tegid ühiskondlikult vastuvõetamatuks süüdlaste karistamata jätmise.
Argentina puhul tuleb eriliselt rõhutada juba veerand sajandit tegutsenud organisatsiooni, mis nimetab ennast Maiväljaku emadeks ja vanaemadeks, rolli. Paljud naised ei jäänud ilma mitte ainult lapsest, vaid ka lapselastest ja otsivad seniajani toonaseid imikuid, kes on nüüdseks kakskümmend viis või kuus aastat vanad. See liikumine kujunes tähtsaks moraalietaloniks kogu Argentina ühiskonnale. Tšiilis täitis samasugust rolli vahistatud ja röövitud inimeste perekondade ühendus.
Mälestuse säilitamise ja õiguse jaluleseadmise eest peetavat võitlust on mõjutanud ka mitmed välised, rahvusvahelised tegurid.
Esiteks tuleb mainida inimõiguste probleemi tähendust ülemaailmsel tasandil, eriti aga rolli, mille need on omandanud mõne viimase aastakümnega. 1970. aastatest on inimõiguste ideoloogia hakanud täitma vaakumit, mis tekkis muude, märksa poliitilisemate, kuid tänapäeval aina vähem oluliste ideoloogiate kokkuvarisemisel. Esmajoones tähendab see revolutsioonilisi ideoloogiaid.
Inimõiguste järgimisest on saanud üheks põhilisi režiimi demokraatlikkust või ebademokraatlikkust määravaid kriteeriume – isegi sel määral, et inimõigused kuuluvad tänapäeval lahutamatult kokku demokraatiaga. Kuigi inimõigusi rikutakse jätkuvalt väga paljudes riikides, on nende tähtsustumise üks tagajärgi see, et ühiskond sallib aina vähem nende rikkujate karistamatust.
Teine oluline tegur, mis, muide, on samuti seotud inimõigustega, on rahvusvahelise kriminaalõiguse areng inimsusevastaste kuritegude universaalse jurisdiktsiooni printsiibi tunnustamise suunas. Pinocheti vahistamine Londonis Hispaania kohtuniku Baltasar Garzí³ni nõudel osutab olulisele muutusele. Seda näitab ka rahvusvahelise kriminaalkohtu loomine, millele eelnes mitu sihtotstarbelist kriminaalkohut endises Jugoslaavias ja Rwandas toime pandud kuritegude arutamiseks.
Tegemist on aeglase ja vastuolulise protsessiga, mis on põrganud kokku väga tõsiste takistustega, kuid osutab siiski mentaliteedi muutumisele.
Kui veel kord kriminaalõigust puudutada, siis see, et Argentinas röövitute seas oli hulk välisriikide kodanikke, ennekõike hispaanlasi ja itaallasi, aga ka prantslasi, sakslasi ja rootslasi, õhutas vastavate riikide õigusinstantse alustama uurimist kuritegude eest vastutavate Argentina kodanike suhtes ja nõudma nende väljaandmist. Mõnel juhul mõisteti Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Itaalias, süüdlaste üle kohut tagaselja.
Veel üks rahvusvaheline tegur, millel on olnud mentaliteedi muutumises oluline roll, on holokaustimälestus, mis on aastakümnetega aina tähtsamaks kerkinud. See on andnud korduvalt alust hinnata võrdlevalt ka sõjaväeliste diktatuuride koletuslikke kuritegusid.
Niisiis on niinimetatud rahvusvaheline memoriaalikonjunktuur ehk rahvusvaheline ajaloolise mälu konjunktuur suurel määral takistanud kuritegusid unustusse vajumast nii Argentinas kui Tšiilis.
Mil määral võiks Tšiili ja Argentina kogemus korda minna Venemaale? Venemaa minevik on märksa traumaatilisem kui kahe Ladina-Ameerika riigi oma. Venemaa on üle elanud diktatuuri, mille ohvrite arv ulatub miljonitesse ja mis rajas riigis terve koonduslaagrite universumi, mida saab võrrelda vaid natsionaalsotsialistliku Saksamaaga.
Enam kui seitsekümmend aastat eksisteerinud režiimi, mis määras mitme põlvkonna inimeste elu, ei ole enam olemas. Selle asemele on astunud uus süsteem, mida formaalselt iseloomustavad demokraatlikud tunnused, näiteks valimised ja mitmeparteilisus, kuid mis paljude vaatlejate arvates on pigem autoritaarne süsteem, mitte aga läänelik parlamentaarne demokraatia.
Majanduses on toimunud palju muutusi, kuid kommunismijärgse Venemaa poliitikud on valdavalt pärit kunagise kommunistliku nomenklatuuri ridadest, mistõttu nende mentaliteet sarnaneb suurel määral nõukogude ajastu omaga. Sellele on lisandunud vaid täitmatu isikliku rikastumise iha.
Selle pilguga vaadates tundub, et varasemast ajastust ei ole ennast tõeliselt lahti rebitud. Tahaksin rõhutada, et sellised poliitikud lihtsalt ei ole võimelised kriitiliselt suhtuma nõukogudeaegsesse minevikku või vähemalt on see küsimus, millele nad pööravad tähelepanu kõige viimases järjekorras.
Keegi ei ürita vaidlustada, et stalinism tõi kaasa miljonite inimeste hukkumise. Samas võib kinnitada, et nende kuritegude eest ei ole kunagi kedagi süüdi mõistetud. Praegu on seda muidugi ka võimatu teha, sest kõik asjaosalised on juba surnud – vähemalt Stalini ajastu repressioonide korraldajad kindlasti.
Hruštšovi ajastul asetati kogu vastutus kuritegude eest manalateele läinud diktaatori ja mõne tema lähikondlase õlule. Selle põhjuseks oli soov mitte seada ohtu parteid ja seeläbi kogu režiimi. Üsna sarnaselt talitati Saksamaal pärast 1945. aastat, kui ainuvastutajaks natsionaalsotsialistide kuritegude eest tehti Hitler.
Sel moel üritati vältida sügavamat mõtisklemist vastutuse üle. Teadlikult vaikiti maha tõsiasi, et nii Venemaal kui Saksamaal sai terroriaparaat toimida ainult seetõttu, et seda hoidis töös suur hulk inimesi. Moraalse ja igasuguse muu ohvrite ning nende omaste hüvituse osas piirdus režiim formaalse rehabiliteerimisega, millega asi loeti lõpetatuks.
Venemaa ajaloos on olnud kaks perioodi, mil on tehtud aktiivselt katset mõtestada ühiskondlikul tasandil lahti stalinismi roll: esiteks Hruštšovi sulaaeg, teiseks aga uutmisajastu.
Sulaperiood, nagu teada, jäi üsna üürikeseks. Sellele järgnes uus “jahenemine” Brežnevi ajastul, mil taas hinnati ümber Stalini tegevus: teda hakati uuesti ülistama Teise maailmasõja võitja ja suure nõukogude riigi rajajana.
1980. aastate keskpaigas puhkenud intensiivne arutelu nõukogude mineviku üle vaibus järgmise kümnendi alguses. Võib vahest öelda, et Venemaa ei suutnud pikalt hoida pilku minevikku näitaval peeglil ning otsustas peapööritust tundes sellest kõnelemisest sootuks loobuda. Tuleb rõhutada, et seekord ei seisnud diskussiooni lõpetamise taga enam riigivõim – see polnud toona suutelinegi midagi sellist reguleerima.
Ühiskondlik arutelu soikus justkui iseenesest ja jätkus vaid äärmiselt piiratud inimrühma sees. Venemaa ühiskond keeras nõukogude minevikule selja, nagu poleks seda olemaski olnud või nagu oleks see olnud kõigest põgus ajalooepisood, ning asus otsima uusi lohutavaid müüte.
Algul oli selleks liberaalse turumajanduse müüt, mis lubas tuua maale õitsengu. See varises kokku röövelliku erastamise ja suurema osa elanikkonna vaesumise käigus. Seejärel ilmus tsaarivõimu kuldse ajastu müüt, mille kohaselt sammus Venemaa võimsate sammudega helge majandusliku tuleviku suunas hetkeni, mil maa ajalugu tegi 1917. aastal traagilise käänaku ja võttis väära suuna. Pärast kõiki pettumusi on tänapäeval alles jäänud vaid natsionalistlik müüt ja nostalgia võimsa riigi järele, mis on küll kadunud, kuid mida õnnestub veel vahest kuidagi taastada.
Keda huvitavad tänapäeval stalinismi kuriteod, repressiooniohvrite mälestuse säilitamine? Keda huvitab see, et süüdlaste üle pole kohut mõistetud ega neid karistatud? Väga väheseid. Enamik pühendab ennast muudele asjadele, ennekõike puhtale olelusvõitlusele ellujäämise nimel, sest kogu ühiskonnas läheb elu iga päevaga aina raskemaks.
Noored ei tea minevikust peaaegu midagi. Tundub, et suuremat osa see ka ei huvita. Võimuorganid pole aga pidanud vajalikuks püstitada ühtegi mälestusmärki stalinismi ohvritele. Nad soosivad või vähemalt ei takista Stalini positiivset ümberhindamist. Viimast tunnistavad paljud teostatud või plaanitavad mälestusmärgid, mille eesmärk on ülistada diktaatorit Teise maailmasõja võitjana.
Toetuspunkti kaotanud ühiskond on sirutanud käe uppujana ühe harva ajaloohetke poole, mida kõik peavad vaieldamatult positiivseks, rahvusliku uhkuse väärikaks aluseks – selleks on võit Teises maailmasõjas. Ning siin ilmub taas vaateväljale Stalini sünge kuju, keda esitatakse ühe võidu organiseerijana. Sealjuures jäetakse mainimata, et otse enne sõda ette võetud puhastustega hävitati kogu Punaarmee juhtkond.
Milliseid järeldusi võiks teha käesoleva olukorra kohta, kui vaadelda teiste maade kogemusi, mis on samuti pidanud ümber mõtestama oma traumaatilise mineviku?
Esiteks tuleb öelda, et traumaatilist minevikku ei saa lõputult tõrjuda. Varem või hiljem kerkib see taas esile ja satub poliitilise diskussiooni keskmesse. Ainus võimalus sellest tõeliselt jagu saada on see omaks võtta, pidada seda omaenda minevikuks. Olen täiesti kindel, et varem või hiljem tuleb Venemaa ühiskonnal uuesti hakata tegelema oma ajaloo stalinistliku perioodiga.
Teiseks ei saa ühiskond, mis tahab ennast pidada demokraatlikuks, normaalselt eksisteerida oma ajaloo traumaatilise perioodi ohvreid ignoreerides ja nende mälestust vääriliselt austamata. Arvestades seda, et massirepressioonid pandi toime juba ammu ja praegu on peaaegu võimatu toimetada kohtupinki nende kordasaatjaid, on ainus võimalus ohvritele tekitatud kahju hüvitada repressioonide avalik tunnistamine, mälestuse alalhoidmine ja edastamine avalike esinemiste, mälestusmärkide, arhiivide, harivate programmide ja muu sellise abil. Venemaal ei ole seda seni tehtud. Maa on sulgenud ennast stalinismi ohvrite ees. Tõeliselt demokraatliku Venemaa rajamiseks tuleb see moraalne võlg aga tasuda. See, et sündmustest on möödunud nii kaua aega, ei vähenda vajadust hüvitada tekitatud kahju.
Kolmandaks võib pisikese vähemuse aktiivne ja järjekindel tegevus, mis seab enda ette ülesande võidelda ohvrite ja nende mälestuse eest, isegi ükskõikses või vaenulikus õhkkonnas pikemas perspektiivis olla väga suure tähendusega. Seda näitab nii Maiväljaku emade ja vanaemade liikumine Argentinas kui ka Tšiili vahistatud ja röövitud isikute perekondade ühenduse kogemus. Mulle tundub, et Venemaal on vähemuse tegevus, mis pöördub ikka ja jälle tagasi stalinismi ja selle ohvrite probleemi juurde, äärmiselt oluline just maa demokraatlike tulevikuväljavaadete mõttes.
Otse Berliini ajaloolises südames, Brandenburgi värava lähedal, valmib praegu võimas memoriaal mälestamaks miljoneid juute, kelle hävitas natsionaalsotsialistlik Saksamaa. See on päris harv juhus, et mõni maa püstitab mälestusmärgi, mis viitab maa ajaloo häbiväärsele leheküljele, mälestusmärgi, mis meenutab meile, millisteks kuritegudeks on antud riik kunagi võimeline olnud.
See mälestusmärk näitab, et tänapäeva Saksamaa suudab vaadata silma omaenda minevikule ega pea kartma enam selle kordumist.
Tuleb vaid loota, et kunagi püstitatakse ka Moskva keskele riiklik mälestusmärk GULAGi ja stalinismi ohvritele. Paraku ei paista Venemaa täna sugugi selles suunas liikuvat, pigem hoopis vastassuunas, mis küll ei peaks segama meil vähemalt lootmast kunagi sellist mälestusmärki siiski näha.
Kui toimuvat väljastpoolt ühiskonna piire hinnata, on suhtumine stalinismi ja selle ohvritesse omamoodi termomeeter, mis näitab Venemaa moraalse ja poliitilise tervise seisukorda. Kui me näeme, et riigiorganid hakkavad ülistama Stalini tegevuse mingeid tahke, võime olla veendunud, et riik sammub uue jahenemise poole, et süsteemi autoritaarsed jooned tugevnevad veelgi. Diktaatori vuntsid ei tõota kunagi midagi head. Kui need hakkavad taas mälestusmärkidele ilmuma, on igati põhjust muretseda. Kui aga diskussiooni keskmesse tõuseb režiimi ohvrite saatus, võib see tähistada uue demokraatliku sula algust.
Artikkel on valminud Interneti-ajalehe polit.ru kutsel Moskvas veebruaris peetud avaliku loengu põhjal.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar