Artikli pealkiri on: NATO euroopastumine Arktika näitel

Nõudmistega Gröönimaale on president Donald Trump muutnud Arktika Atlandi-üleste vaidluste objektiks. Tegemist pole üksnes Trumpi isikliku püüdlusega USA territooriumi laiendada, vaid strateegilises konkurentsis Venemaa ja Hiinaga on see piirkond USA-le järjest olulisem. Eurooplased ja kanadalased on ameeriklastega põhimõtteliselt ühte meelt, et strateegiliste rivaalide kasvavale kohalolule piirkonnas on vaja piir seada. Trumpi enneolematu tegu, pretendeerimine NATO liikmesriigi territooriumile, tähendab nii häiringut kui ka tegevusvälja avanemist alliansile, kus eurooplastel tuleb enda kaitsmise eest rohkem vastutada.

Kaua superatlantistlikuna iseloomustatud Taani otsib nüüd atlantismi ja Euroopa pistrikuks olemise vahel tasakaalu.

Kui USA välispoliitika juhtmõtteks on võetud „Ameerika ennekõike”, siis eurooplastele on see tähtsaimaid põhjuseid, miks kaitseinvesteeringuid suurendada pärast aastakümneid pikka koonerdamist, mis eriti annab end Arktikas tunda. Uute investeeringutega kaasneb eurooplaste tugevam tahe siinse julgeoleku üle ise otsustada. Lääne-Euroopa riigid, kes absoluutarvudes teevad suurimaid kaitseinvesteeringuid, ammutavad oma sõjalise võimsuse kasvust julgust, et USA surveavaldustele vastu seista. Julgeoleku pärast tundlikud Ida-Euroopa riigid väljendavad küll printsipiaalset toetust Taani territoriaalsele terviklikkusele, kuid sisimas kahtlevad, kas USA juhitav Euroopa julgeolekukorraldus on säärases situatsioonis kestlik.

USA ähvardused hõivata 98% tema suveräänsest territooriumist mõjuvad Taanile endalegi. Uudistest, et Gröönimaale saabus Taani sõdureid veresäilituskottidega ja lennuväljade õhkulaskmiseks vajalike lõhkeainetega, nähtub, et Kopenhaagen oli valmis USA relvastatud omavolile vastu hakkama. Kaua superatlantistlikuna iseloomustatud Taani otsib nüüd atlantismi ja Euroopa pistrikuks olemise vahel tasakaalu. Seda on raske saavutada, kuna ühelt poolt tahtis Trump Gröönimaad hirmutamisega endale võtta, aga teiselt poolt saatis jaanuaris 2026 mitu Euroopa riiki saarele sõdureid, et Taaniga solidaarsust ilmutada. Sõda Iraani vastu ja Trumpi kesised populaarsusnäitajad kodumaal näivad teguritena, miks USA administratsioon rahuldub ülevõtmise asemel lepinguga, mis välistab USA strateegiliste rivaalide majanduslikku ja sõjalist kohalolu saarel.

NATO tegutsemine Arktikas

Arktika julgeolek polnud ühelgi külma sõja järgsel NATO tippkohtumisel sedavõrd kõneks, kui 2026. aasta juulikuus Ankaras. Piirkonnale tähelepanu osutades tahtis kaitseallianss leevendada lahkhelisid Gröönimaa pärast. NATO võis osutada mitmele algatusele, ennekõike Arctic Sentry missioonile, millega Norfolki ühendvägede juhatuse alluvuses tugevdati alliansi kaitset ja heidutust. Sinna lisandusid sõjalise kohalolu ja teavitusmeetmete suurendamine piirkonnas, sagedasemad ja suuremad maa-, mere- ja õhuvägede õppused külmades ilmastikuoludes, lävepakuvägede (Forward Land Forces) võitlusgrupp Soomes ning mitmeriigiline õhuoperatsioonide keskus Norras.

NATO suuremat pühendumust Arktikale ning liitlasriikide teateid oma võimearendustest, millega enda kaitse eest suuremat vastutust kanda, näib olevat saatnud edu, et Trump võiks unustada Ankarasse saabudes esitatud väite, et Gröönimaad peaks Taani asemel valdama USA. Niisiis võis NATO kujutada tippkohtumist õnnestumisena. Kui eurooplased võtsid uusi kohustusi, ei taotlenud nad (igatahes mitte lähiajal) Venemaa ja Hiina heidutamist Arktikas, vaid hoopis suurendasid saare sõjaliste või majanduslike vahenditega hõivamise poliitilist kulukust USA-le. Suuremat julgeolekupanust Arktikas demonstreeris Euroopa selleks, et liitlasriikide survestamise asemel võtaks USA administratsioon käsile oma tõelised strateegilised rivaalid. See oleks eeskuju, kuidas NATO kasvavaid sõjalisi võimeid edaspidigi siirda.

NATO USA põhiterritooriumi eest

Soome ja Rootsi astumine NATO-sse hõlbustab Euroopa riikidel Euroopa arktiliste territooriumide sidumist Balti riikide ja Kesk-Euroopaga selleks, et Venemaa suhtes formeerida ühist heidutus- ja kaitsekontseptsiooni. Juba algatatud protsess rajaneb NATO-sisestesse mini- ja piirkondlikesse koalitsioonidesse kätketud Euroopa võimetel, hõlmates ettesiirdud vägesid. Edusammud on kiiduväärt, kuid toonitada tuleb, et euroopastuv NATO ei tohi huvituda üksnes Euroopa arktilistest territooriumidest, vaid peab üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikani laiuva Kaug-Põhja kaudu samuti andma oma panuse USA põhiterritooriumi kaitsesse. Trumpi administratsioon ei kritiseeri NATO-t mitte üksnes kulutustega koonerdamise, vaid ka selle eest, et kaitsevalmiduses napib vastastikkust.

See nõuab eurooplastelt mõistmist, et ohud ei lähtu üksnes Venemaalt, vaid ka Hiina huvi ja aktiivsuse kasvust Arktikas. USA-d häirivad Hiina taotlus saada lähisarktiliseks riigiks, milleks ta muuhulgas teeb polaarsesse siiditeesse investeeringuid, ning Venemaa abiroll Hiina suhtes. USA riiklikus kaitsestrateegias 2026. aastast märgitakse vastaste kasvavat mõju (ka) Gröönimaal ning nõutakse sõjalise ja ärilise liikluse jätkamist taolistes kitsaskohtades. Kaitsestrateegias rõhutatakse, et ehkki Euroopa ressursse on kõige parem kasutada Euroopas, ei tundu Kaug-Põhjas loomulikuna, kui geograafilise rangusega tehakse vahet ohtudel Põhja-Ameerikale ja Euroopale (aga Gröönimaa tunneb end kuuluvat Euroopasse).

Hiina ja Vene mereväe ühised patrullid ja õppused on seni toimunud põhiliselt Vaiksel ookeanil, aga USA loeb Hiina-Vene koordineerimist strateegiliseks probleemiks

USA strateegilises mõtlemises puutub Arktikasse kaks elementi, mis väärivad eurooplaste tähelepanu sellest sõltumata, et vahetult need meile korda ei lähe. Kõigepealt on USA asunud rajama Kuldkuplit, et vaenlase ballistilisi, tiib- ja ülehelikiirusega rakette tõkestada vahetult pärast starti kiirendusfaasis või lennu keskfaasis. Gröönimaa geograafiline asend sobib radaritele, mis peavad asuma Venemaast ja Hiinast startivate rakettide arvatava marsruudi all, ning saare kõrged laiuskraadid on ideaalsed sidepidamiseks sõjaliste satelliitidega, mis tiirlevad ümber Maa põhja-lõunasuunas. Ehkki Kuldkuppel ei tundu olevat määratud USA liitlaste kaitseks, on juhul, kui NATO tahab kinnitada, et ta toimib vastastikkuse põhimõttel, alliansil vaja mõistmist ilmutada, et süsteemile kuulub igasuguses USA põhiterritooriumi kaitsestrateegias keskne koht.

Teine element on piirkonnas Hiina kohalolu kasv. Merealad Gröönimaa, Islandi ja Suurbritannia ning Gröönimaa, Islandi ja Norra vahel on tähtsad selle poolest, et siin saab seirata tuumarelva kandvate Vene allveelaevade liikumist Atlandi ookeani põhjaossa, kus nad võivad ohustada NATO varustusliine ja USA põhiterritooriumi. Nüüd pakub Arktika järjest enam huvi ka Hiina mereväele, eriti kahesuguse otstarbega tehtavaks uurimistööks, milleks on merepõhja, hoovuste ja soolsuse kaardistamine. Kahesugune otstarve võib olla ka kaubalaevade liikumisel, mida globaalne soojenemine üha soodustab. Hiina ja Vene mereväe ühised patrullid ja õppused on seni toimunud põhiliselt Vaiksel ookeanil, aga USA loeb Hiina-Vene koordineerimist strateegiliseks probleemiks. Osaliselt tuleneb Euroopas asuvate liikmesriikide teravam tähelepanu Arktikale USA poliitilisest survest ja sõjalisest julgustusest. USA kaitseplaneerimise perspektiivist on Euroopa investeeringuist mereväepatrullide ja veealuse seire võimeisse kasu rivaalide tegevuse jälgimiseks, nii et omaenda ressursse saab lähemal kasutada. Pealegi on USA huvitatud Soome ja Kanada vilumusest jäämurdjate ehitamises, kuna selles vallas jääb ta Venemaast maha.

Kanada, kes varem suhtus Arktika julgeolekusse kui millessegi NATO-st eraldiseisvasse, on hakanud alliansi lääne- ja põhjatiiva kaitsjaks. Kuna Ottawa taotleb tugevamaid sidemeid Euroopaga nii USA surve tõttu kui ka osana oma diplomaatiast keskmise kaalukusega riigina, muutub käegakatsutavaks säärane NATO, kus teistele liikmesriikidele langeb USA põhiterritooriumi kaitse eest suurem vastutus. Partnerlusel Kanadaga on suurt potentsiaali euroopastuvale NATO-le, millest on USA riiklikule julgeolekule enam abi.

Euroopastumine ja Arktika hõlvamine

Leping Gröönimaa üle, mis 22. septembril New Yorkis sõlmiti, rahuldab mõlemat USA strateegiamõtte elementi. Esiteks saab USA lepinguga saarel ulatuslikud sõjalised õigused: lisaks takistamatule juurdepääsule maismaalt, õhust ja merelt võib ta saarel mehitatud baase rajada, nii et Taani ja Gröönimaa heakskiitu vajatakse üksnes rakenduslikele detailidele. Teiseks hoiab kokkulepe Hiinat Gröönimaast sisuliselt eemal läbi konsultatsioonimehhanismi, mis annab USA-le viimase sõna investeeringute üle, mis saabuvad vastasriikidelt, kes saare üle enamat mõjukust ja kontrolli taotlevad. Pealegi nõuab üks säte lepingus, et Gröönimaa võtaks lepingulised kohustused vastu ja jääks NATO-sse, kui ta end ühel päeval sõltumatuks kuulutab. Gröönimaa võib iseseisvuse poole pürgida, ent üksnes Hiina investeeringuteta, mis võiksid kallutada saare geopoliitilist hoiakut ning seega kahandada leplikkust USA sõjaväelise kohalolu suurenemise suhtes lähikümnendeil.

Tulemusest, mille andsid mitu kuud pingelisi läbirääkimisi Gröönimaa üle, nähtub alternatiivina Hiinast tulemata jäävale kapitalile vajadus Euroopa investeeringute järele, mis tõenäoliselt vajavad riiklikke garantiisid või subsiidiume. Suuremad investeerimisprojektid, näiteks grafiiditootmine, nõuavad laiemat ühistegevust, millega võimalikult suurte kasumite asemel peetaks silmas NATO riikide kindlamat varustamist maavaradega.

Euroopal tuleb Trumpi administratsioonile selgeks teha, et Teravmägede saarestik on strateegiline positsioon Venemaa tuumarelva kandvate allveelaevade vastu.

Kaitseinvesteeringuiks Gröönimaale on Euroopa osalus tähtis isegi siis, kui Taani täidab oma äsjase helde lubaduse kulutada arktilistele laevadele ja seirevõimele ligi 6 miljardit dollarit. Üks variant on Arctic Sentry muuta alaliseks missiooniks, millega demonstreeritaks, et NATO seitse arktilist riiki suudavad omaette tegutsemise asemel seiret ja kaitset piirkonnas sünkroniseerida. Teine variant on ühitada USA ja Euroopa riikide sõjaväeõppusi Arktikas, nagu Nordic Response (varasema nimega Cold Response), et saavutataks suurem ühine kaitsevalmidus. Õppusi piirkonnas ei peeta enam eskalatsiooniks, vaid stabiilsuse edendamiseks, kuna nad tähendavad agressiooni kulukuse tõsiseltvõetavat tõusu.

Gröönimaa kõrval on kolmas variant NATO suurem vastuastumine Venemaa hoogustuvale halli ala sõjapidamisele Teravmägede saarestikul ja selle ümbruses. Seepärast tuleb liikmesriikidel Euroopas Trumpi administratsioonile selgeks teha (nagu Soome president Alexander Stubb juba on teinud), et saarestik on strateegiline positsioon Venemaa tuumarelva kandvate allveelaevade vastu, mis baseeruvad Koola poolsaarel. Kuna Hiinal on juba ammu Teravmägedel uurimisjaam, on saarestik üks vähestest paikadest Arktikas, kus Venemaa ja Hiina tegutsevad üheskoos, mis muudab NATO osaluse suurendamise veelgi tähtsamaks. Neljas valik on, et NATO formuleeriks Arktika strateegia, mida tal veel pole – ent üksnes siis, kui sellega kaasneks laiem poliitiline konsensus kaitsealliansi rolli üle piirkonnas Venemaale ja Hiinale vastukaalu pakkumisel, mis hõlmaks Euroopa sõjalise kohalolu tugevdamist.

NATO arktilise hoiaku euroopastamisega ei lahendata veel Atlandi-üleseid lahkarvamusi Gröönimaa pärast, aga niiviisi saavad eurooplased kinnitada oma solidaarsust Taaniga ilma Washingtonile otse vastu astumata. Kui koormat üle anda soovivat Trumpi administratsiooni koheldaks vastutulelikult, teeks see koonerdavate liitlasriikide sundimise ja kritiseerimise talle sisepoliitiliselt tülikamaks. Kas euroopastuvast NATO-st piisab Arktikas Atlandi-ülese tasakaalu hoidmiseks, sõltub sellest, kas Trumpi administratsioon järelejäänud kahe aasta vältel seab prioriteediks vastukaalu pakkumise Venemaale ja Hiinale, milles tema ohutaju sobib eurooplaste ja kanadalaste omaga.