märts 21, 2014

Jüri Luik: vajadusel NATO relvajõud täidavad oma kohust

Reaalseks valmisolekuks ei piisa abstraktsest heidutusest, vaid peavad olema reaalsed vahendid agressiooni tõrjumiseks.

Kaarel Kaas
Eesti kõige olulisem kogemus kümneaastasest NATO-liikmesusest on järgmine – ei tasu eeldada, et maailmas toimunud arengud poliitika, majanduse või kommunikatsiooni vallas muudavad võimatuks sõjalise konflikti puhkemise.
Vähemalt nõnda sõnastab selle Jüri Luik, praegune Eesti suursaadik Moskvas, kes on oma varasema karjääri jooksul töötanud korra välisministrina ning kahel korral kaitseministrina, lisaks esindanud Eestit saadikuna NATO peakorteris Brüsselis ning Ameerika Ühendriikides USAs.
Kuivõrd on tänane NATO erinev sellest kaitsealliansist, millega Eesti aastal 2004 ühines? Millised muutused on olnud positiivsed, millised negatiivsed?
Me saime NATO liikmeks ajal, mil mälestused 11. septembri rünnakutest Maailma Kaubanduskeskuse vastu New Yorgis olid veel värsked, Afganistani sõja aktiivne faas oli lõppenud ja algas laiaulatuslik stabiliseerimisoperatsioon. Allianss tunnustas sellega seotuna kahte põhilist ohtu: suuri terroriorganisatsioone, nagu Al-Qaeda, ja vajadust stabiliseerida kaugeid riike, kus ebastabiilsus võib olla pinnaseks neile terroriorganisatsioonidele. Kuna NATO oli vastutuse võtnud eelkõige stabilisatsiooni eest, siis kujundati allianssi ka sellele ülesandele vastavaks. Me muidugi teadsime seda, ometi üllatas meid, kui vähe tajuti toona Ida-Euroopa probleeme. Kogu jõupingutus, nii intellektuaalne kui sõjaline, oli keskendunud Afganistanile. NATO kui organisatsioon ei ole suur, see on pigem raamistik koostööks, seetõttu on allianss reeglina toimuvate sõjaliste operatsioonide nägu.
Tänaseks on organisatsioon väga paljuski tagasi pöördunud nende põhialuste juurde, mis olid meie allianssi püüdlemise põhiliseks motiiviks, ehk siis liikmesriikide kaitse korraldamine. Halvenev julgeolekuolukord Euroopas on kaugelt paremini kui meie selgitused aidanud kaasa nende riskide mõistmisele. Kindlasti oli nende muutuste mootoriks president Vladimir Putini kõne Müncheni julgeolekukonverentsil aastal 2007 ja veelgi rohkem Gruusia sõda, praegune Ukraina konflikt aga lausa nõuab veelgi suuremat tähelepanu NATO riikide kaitse korraldamisele.
Mis võiksid olla need toonased, aastal 2004 eksisteerinud Eesti ootused NATOle ja alliansile, mis tagantjärele vaadates pole teostunud või on osutunud väärateks?
Mida me ette ei kujutanud? Näiteks uskusime, et NATOs on suurem roll rahvusvahelistel ametnikel. Meie teine oluline tugisammas Euroopa Liit on delegeerinud paljud teemad, eriti välismajandusküsimustes, Euroopa Komisjonile. NATO ei delegeeri midagi, tema personal on väikesearvuline, kõik teemad otsustatakse arutelude käigus. Samas on see ka loomulik, NATO otsustab küsimusi, mis on seotud kõige olulisemaga, mida üks rahvas otsustada saab, sõja ja rahu küsimusi. Kellele oleks võimalik seda delegeerida?
Balti riikide NATOsse integreerumine polnud keeruline, olime tehniliselt selleks valmis. Aga poliitiliselt pidi väga paljusid teemasid NATO sees uuesti ja uuesti lahti rääkima. Samas pole midagi saavutamata jäänud, meile oluliste teetähistena nimetaksin Balti õhuturbe loomist ja käigushoidmist, Balti riikidega seotud sõjalise planeerimise täiustamist, Tallinna küberkaitsekeskuse rajamist.
Kas NATO oma tänasel kujul ja praeguste võimekustega on kaitseallianss, mis suudab adekvaatselt reageerida anno Domini 2014 eksisteerivatele julgeolekuohtudele – nii vaadates laiemat, rahvusvahelist olukorda kui ka kitsamaid, piirkondlikke ja spetsiifilisemaid ohte NATO lähinaabruskonnas?
Jah, suudame adekvaatselt reageerida. Ma usun,et tänase päeva esimene ja kõige olulisem saavutus on kontseptuaalne arusaam sellest, millised üldse on need ohud anno Domini 2014. Eesti puhul ei ole kahtlust, meid kõige rohkem mõjutav julgeolekupoliitiline areng maailmas on Ukraina kriis. Ukraina kriis tekitab olukorra, kus mõned NATO loomisaegsed põhimõtted tõusevad jälle esiplaanile.
Esiteks, et tavarelvastuse abil peetav sõda Euroopas ei ole kaugeltki võimatu. Teiseks, et reaalseks valmisolekuks ei piisa abstraktsest heidutusest, vaid peavad olema reaalsed vahendid agressiooni tõrjumiseks. Kolmandaks, et NATO solidaarsus peab põhinema ka rahuaegsel koostööl, sealhulgas piisavalt kõrgetel kaitsekulutustel. Neljandaks, et pinge Euroopas on suuteline tekitama globaalse julgeolekukriisi.
Vaadates veidi tulevikku: kuidas võiksid välja näha rahvusvahelise julgeolekukeskkonna peamised jõujooned ning seda keskkonda iseloomustavad tegurid aastal 2024?
Kui me läheme tagasi aastasse 2004 ja vaatame, millisel moel on maailm tänaseks muutunud, siis kõige olulisem õppetund on alati selline: ära eelda, et maailmas toimunud sündmused, olgu siis poliitika, majanduse või kommunikatsiooni vallas, on sellised, mis muudavad võimatuks sõjalise konflikti tekke.
Nii nagu Versailles’ rahu kohta ütlesid toonased poliitikud tõsimeelselt, et see on rahu, mis lõpetab kõik sõjad, nii on ekslikuks osutunud ka iga järgnev analoogiline arvamus. Seetõttu pole mõtet pöidlaid keerutades jääda ootama uute jõujoonte teket, sest rahvusvahelised jõujooned pole mingi loodusseadus. Tänaseks on selge, et rahu säilitamiseks maailmas, stabiilsuse ja heaolu kasvuks on väga oluline, et kõik Lääne demokraatiad töötaksid koos ühtse jõuna. Seda tuleb teha teadlikult, sellesse mahutada poliitilist ja majanduslikku kapitali, siis on aasta 2024 loodetavasti rahulikum kui aasta 2014.
Milline võiks olla kõige negatiivsem arengustsenaarium NATO kui organisatsiooni jaoks järgmise kümne aasta jooksul?
Loomulikult on NATO jaoks negatiivne see, kui NATO heidutus pole töötanud ja NATO on sunnitud astuma relvastatud konflikti. Suure tõenäosusega on midagi NATO tegevuses ja käitumises jätnud agressorile mulje, et NATO pole tõsine faktor, mida konflikti puhul arvestada. Samas, kui selline kriis peaks aset leidma, pole mul kahtlust, et vajadusel täidavad NATO relvajõud oma kohust. Maailmas pole endiselt ühtegi jõudu, kes oleks alliansiga suuteline võrdselt sõjalist jõudu kasutama. Aga kõige parem on sellist olukorda muidugi juba ette vältida, sõda ei taha ju ükski terve mõistusega inimene.
Aga kõige positiivsem arengustsenaarium – samuti järgmise kümne aasta lõikes?
NATO põhiline eesmärk on heidutus – ehk siis rahu säilitamine, demonstreerides valmisolekut sõjalise jõu kasutamiseks, kuid ilma seda jõudu kasutamata. Nii et positiivne oleks, kui see heidutus töötab. Samas pole heidutus midagi, mis tekiks lihtsalt mehaaniliselt, tulenevalt NATO alusleppe ja tuumarelvade olemasolust. Ta peab vastama reaalsetele ohtudele, olema usutav, heidutama neid, kes just antud ajahetkel hauvad rünnakuplaane.
Kõige tähtsam on poliitiline solidaarsus NATO riikide vahel, eriti transatlantilises mastaabis. Oleks väga hea, kui lisaks poliitikale oleksime üleatlandiliselt seotud ka ühtse majandusruumiga. Seetõttu on loomulik, et loodame TTIPi, transatlantilise vabakaubandusala sündi (ingl k: Transatlantic Trade and Investment Partnership – Euroopa Liidu ja USA võimalik vabakaubanduslepe – toim). Mida rohkem on meil Ameerikaga ühiseid huvisid, seda rohkem on ka teineteisemõistmist.
Väga oluline on aru saada, et usutav heidutus põhineb eelkõige ikkagi tavarelvastusel. Tõenäosus konfliktiks, mis eskaleeruks tuumarelvade kasutamiseni, on õnneks siiski ülimalt väike. Samas pole seetõttu tuumaheidutus ka kindel vahend väiksemat tüüpi piirkondliku konflikti ära hoidmiseks. Konfliktide saatus otsustatakse piirkondlikul tegevustandril ja sõltub paljuski võimest hoida oma käes kindlalt piiritletud territooriumit. Futuristlikule arusaamale, et tulevikusõda toimub ainult küberruumis, või et me vajame vaid terrorismivastaseid üksuseid, on praeguseks õnneks piir pandud. Kuid paljud Euroopa riigid lõikasid eriti maaväe soomusvõimete vähendamisel juba liigagi sügavalt lihasse.
Millised on Eesti kui väikeriigi võimalused NATO arengu mõjutamiseks? Mida me selles kontekstis saaksime teha, mida me võiksime teha, mida me tingimata peaksime tegema? Ning mida tuleks tingimata vältida – mida me ei tohiks teha?
Oleme alliansi täisliige ja kuna iga alliansi liige võib teoreetiliselt kasutada vetoõigust iga tehtava otsuse üle, on meil tegelikult suured võimalused alliansi arengut mõjutada. Meie oluliseks ülesandeks on veenda liitlasi kaitsekulude tõstmise vajaduses. Vastasel juhul kaotab allianss oma usaldusväärsuse ja miski ei ole kaitsealliansile hullem kui vastuolu suurte sõnade ja reaalsete võimaluste vahel.
Meil on tänu oma kaitsekukulustele moraalset ja poliitilist kapitali liitlasi innustada. Samas, arvestades praegust kriisi võiks ka kaaluda, kas meie oma kaitsekulutused ei võiks Euroopa julgeolekupilti arvestades olla üle kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust (SKT), et tagada kõik esmaseks iseseisvaks sõjaliseks kaitseks vajalikud võimed.
Meie roll on olla meie piirkonna saadikud alliansis ja selgitada oma muresid rahulikult, kindlameelselt ja järjepidevalt. Samas peame me alati meeles pidama, et allianss laiub üle terve Euroopa, erinevatel riikidel on erinevad julgeolekumured. Kui me tahame, et meid mõistetaks, peame ka ise teisi mõistma. Küsime, mis paneb muretsema Itaalia või Portugali, mis Horvaatia? Palju me nende muredest üldse teame? Kas meil on võimalik näidata üles solidaarsust rahuajal? Mis kõige olulisem: kas on stsenaariumeid, mis sunniksid neid taotlema artikli 5 välja kuulutamist?