Jäta menüü vahele
Nr 111 • November 2012

USA ning Kesk- ja Ida-Euroopa 21. sajandil

Kas olulisem on edendada demokraatiat või julgeolekut – või mõlemat?

Võib-olla ma ei peakski kõnet alustama, sest eelnenud heasoovlikust sissejuhatusest saab edasi asi kindlasti ainult halvemaks minna. Igatahes tahaksin pajatada ühe vana loo. Mõne aastakümne eest, täpsemalt 1975. aastal, kirjutasin oma esimese poliitikast kõneleva artikli ajakirja, mille küllap vaid vähesed teist ära tunneksid: selline nägi toona välja ajakiri Foreign Policy. Selleks, et inimesed, kes sõidavad Washingtonis või New Yorgis rongi või metrooga, saaksid seda mõnusalt lugeda. See plaan ei õnnestunud, aga ajakiri on seniajani elus. Too artikkel pealkirjaga “Unustatud piirkond” käsitles mõistagi sellal Ida-Euroopaks kutsutud ala. Riigidepartemangule ei meeldinud see kohe üldse, aga mulle helistas Zbig Brzezinski, kellele artikkel oli väga hea mulje jätnud. Ta ütles, et ma teen midagi väga tähtsat: hoian Ida-Euroopat päevakorras. Nüüd tahan ma ise öelda Wessile ja CEPAle ja loomulikult Larry ja Susan Hirschile: te hoiate Kesk- ja Ida-Euroopat päevakorras ja teete seda fantastiliselt. Ma ei oleks osanud ettegi kujutada nii suurt progressi veel mõne aasta eest, kui Larry oli mu tudeng SAISis (muide, ta sai A). Nii et ma pean teid tänama Kesk- ja Ida-Euroopa toomise eest poliitilisele kaardile. Võin ainult lisada, et Wess tegi täna ühe vea. Küsisin tema käest, kui kaua ma peaksin rääkima, ja tema vastas, et nii kaua, kui soovin, nii kaua, kuni suudan olla provokatiivne. Tead, Wess, sedasi ei tasuks professorile vabu käsi anda.

Minu kõne peaks olema provokatiivne. Ja lubage mul juba ette öelda, et kui te arvate, et kõik, mida Ungari täna teeb, on hea, et kõik, mida Rumeenia teeb, on hea, et Albaania demokraatia õitseb või et Venemaa kujutab, Baltikumi kõrvale jättes, Kesk-Euroopale suurt sõjalist ohtu, siis te ei ole kindlasti minuga sama meelt. Ma loodan, et te kuulate mind ära, võib-olla isegi võtate mu sõnu arvesse, aga palun arvestage, et minu seisukohad on mõnes küsimuses päris radikaalsed.

Järgmised paar-kolm minutit pühendan ma USA välispoliitika arengule Kesk-Euroopa suhtes külma sõja ajal. Siis kõnelen kolm-neli minutit 1990. aastatest, mille vältel USA sai suurepäraselt hakkama, eriti NATO laiendamise poliitika alal. Seejärel pöördun tagasi oma põhisõnumi juurde: kas USA peaks ka edaspidi rõhutama Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekuküsimusi või oma lähenemist muutma? Ühte lausesse kokkuvõetuna kõlaks mu põhisõnum nii: ma usun, et kahest USA eesmärgist, milleks on edendada julgeolekut ja edendada demokraatiat, peaksime me praegu toonitama rohkem demokraatia edendamist, sest julgeolek ei ole enam nii tähtis kui kümne aasta eest ja kindlasti mitte nii tähtis kui kahekümne aasta eest. See on esimene provokatsioon, aga sellega asi ei piirdu.

Artikkel pealkirjaga „Unustatud piirkond” käsitles mõistagi sellal Ida-Euroopaks kutsutud ala.

Külma sõja ajal oli Ühendriikide esmane eesmärk kaitsta Lääne-Euroopa julgeolekut ja selleks oli meil poliitika, mis nägi ette lõhe löömist Nõukogude Liidu ja selle satelliitriikide vahele. See poliitika oli üpris edukas. Me proovisime soodustada titoismi levikut. Kõige selle käigus tegime ka üht-teist, mis ei olnud just väga sünnis, näiteks sõbrustasime Ceaușescu Rumeeniaga. Teine eesmärk oli soodustada piiratud sisemaist arengut. Sellele poliitikale panid aluse Zbigniew Brzezinski ja William E. Griffith. Ameerika võimu piiratust arvestades pooldasid nad targu demokratiseerimist, mitte demokraatiat, liberaliseerimist ja vabanemist, mitte vabadust. Jesse Jackson võinuks öelda, et USA soovis hoida lootuse elus tingimustes, kus kodumaise publiku rahuldamiseks tuli välja öelda nii maksimalistlikke eesmärke nagu vabastamine ja tagasitõrjumine. Igatahes võib öelda, et kuigi 1989. aastal juhtunut ei saa pidada USA teeneks, andsime me sellesse oma panuse. (Nõukogude impeeriumit õõnestasid Ida-Euroopas teiste seas Gorbatšov, kümme miljonit Solidaarsuses kaasa löönud poolakat, paavst Johannes Paulus II jt.)

1990. aastatel olid olud teistsugused, aga eesmärgid sarnased: julgeolek ja demokratiseerimine. Sel ajal tähendas julgeolek piirkonna sõltumatust Nõukogude Liidust, peatsest Venemaast. Teine eesmärk oli pluralism. Need eesmärgid olid enesestmõistetavad. Nagu ikka, seisnes küsimus selles, kuidas neid saavutada. Mulle meenub imetore analoogia, mis, kui ma ei eksi, on pärit Charles Burton Marshallilt, kes oli Johns Hopkinsis SAISi professor ning korra ka riigidepartemangu poliitika planeerimise meeskonna liige, võib-olla isegi esimees. Ta kirjutas, et välispoliitika on paljuski nagu jalgpall. (Selgituseks eurooplastele tasub täpsustada, et juttu on Ameerika jalgpallist.) Marshall sõnas, et kui aeg on maha võetud, ei ole küsimus selles, mida teha, sest see on niigi selge: mängu võitmiseks tuleb pall väravasse saada. Küsimus on selles, kuidas sinna jõuda.

Peamine instrument, mis USAl 1990. aastatel kasutada oli, oli NATO laienemine. See võib paista ilmselgena, aga 1992. aastal julges USA valitsuses seda mainida ehk vaid üks-kaks inimest. Üks neist, Steve Flanagan CSISist, ei ole paraku siin, aga just tema seda tegelikult alustas, kuigi ta pole selle eest väärilist tunnustust saanud. Väljaspool valitsust olid mõned olulised toetajad, näiteks Margaret Thatcher, Henry Kissinger, senaator Richard Lugar, Saksamaa kaitseminister Rühe ja mõistagi Zbig Brzezinski. Ví¡clav Havel kõneles 1993. aastal president Clintoniga. Pärast seda küsis Clinton oma riikliku julgeoleku nõunikult Tony Lake’ilt – see on mälu järgi tsiteeritud: “Miks me ei tee seda, mida Havel tahaks, et me teeks?”, ja Tony Lake vastas: “Ka mina arvan, et see on hea mõte, aga Pentagonis pole kedagi, kes seda toetaks,” mis oli õige, “ja riigidepartemangus on toetajaid ehk kaks-kolm.” Siis ütles Clinton Lake’ile umbes nii: uurige seda lähemalt, võib-olla me saame seda teha. Siis tuli 1993. aasta septembris Tony Lake’i väga tähtis kõne Johns Hopkinsis SAISis, kus ta ütles: “Ohjeldamise doktriini järglane peab olema laienemise, maailma turumajanduslike riikide vaba kogukonna laienemise strateegia.” Just nii USA talitaski. Me mobiliseerisime Lääne kogukonna. See oli ajalooline samm nii seepärast, et me pakkusime julgeolekut NATOsse võetud riikidele, kui ka seepärast, et USA sillutas teed ELi laienemisele. Eurooplased ei soovinud seda algul, neil oli palju vastuväiteid, nagu oli ka Pentagonil sõjalisele laienemisele, aga lõpuks hakkasid nad meie sammude tõttu selle pärast häbi tundma. Üheskoos tuleb neid kaht algatust pidada Lääne 1990. aastate välispoliitika suurimateks edusammudeks.

Pöördudes käesoleva sajandi, otse oleviku poole, tuleb küsida, kuidas me praegu talitame ja kuidas peaksime talitama? Minu arvates oleme viimasel tosinal aastal näinud vähemalt nelja uut, lausa dramaatilist arenguliini ja ma julgeksin väita, et meie poliitika ei ole nendega seni täielikult kohanenud. Esimene ja arvatavasti tähtsaim on seotud Venemaaga. Putini võimu ajal on seal taaselustunud ambitsioonid, mis Boriss Jeltsini ja välisminister Andrei Kozõrevi ajal olid õige tagasihoidlikud. Eriti Kozõrev oli väga Lääne- ja Ameerika-meelne. Võib öelda, et järgnenud aastatel on Venemaa taas tugevnenud. Siiski – ja see on tähtis – tuleb Venemaa võimet oma läänenaabreid sõjaliselt alistada pidada olematuks. Tšetšeeniat kõrvale jättes on näiteks, millele sageli osutatakse tõendina, et Venemaa on taas agressiivne, sõda Gruusiaga. Tõepoolest, Putini samm oli agressiivne, samuti ärritav ja eemaletõukav. Aga palun tuletage meelde, et “võimas” Venemaa armee ei suutnud Gruusiat sõjaliselt alistada. Nad ei teinud seda, nad ei suutnud seda. Millist laadi sõjalist ohtu kujutab siis Venemaa praegu endisele Nõukogude blokile Kesk- ja Ida-Euroopas? Ma tulen selle juurde hetke pärast tagasi.

Kahest USA eesmärgist, milleks on edendada julgeolekut ja edendada demokraatiat, peaksime me praegu toonitama rohkem demokraatia edendamist.

Teine uus arenguliin on seotud Ühendriikidega. Kõigi heade asjade järel, mida me 1990. aastatel tegime, oleme siin nüüd asetanud Kesk- ja Ida-Euroopa saavutuste taha linnukese. Me oleme endale kinnitanud, et töö on tehtud. Me oleme andnud endale võimaluse unustada, et demokraatia on protsess, see ei saa kunagi valmis ning demokraatiapinnast tuleb lakkamatult harida. Me ei ole pööranud küllaldaselt tähelepanu tagamaks, et meie 1990. aastate saavutused ei jookseks tühja. Ma tahan siiski märkida, et riigisekretär Clintoni selgesõnalised, aga viisakad sõnumid Ungari suunas viimase tagasilibisemise pärast on lausa suurepärased nii sõnumi selguse kui ka kasutatud viisaka diplomaatilise keele poolest. Ma usun, et sel suvel etendas USA diplomaatia konstruktiivset osa Rumeenia põhiseadusliku kriisi ületamisel või vähemalt edasilükkamisel. Ent tervikuna on see linnukese asetamise sündroom Ameerika poliitikas liigagi selgelt tunda.

Kolmas arenguliin on seotud Kesk- ja Ida-Euroopa demokratiseerimisega. Freedom House ja teisedki organisatsioonid on väitnud, et demokratiseerimine on seal peatunud. Me peaksime seda tõsiselt võtma. Ma loodan, et te olete lugenud Freedom House’i 2012. aasta aruannet “Nations in Transit” (“Üleminekuriigid”), mis suhtub väga kriitiliselt demokraatia kesisesse seisundisse Ukrainas, Ungaris ja veel neljas-viies riigis, kus viimastel aastatel on aluspind vankuma löönud. Leidub selliseid nimekaid teadlasi nagu Jacques Rupnik, kes kõnelevad isegi Kesk- ja Ida-Euroopa “üleminekust demokraatialt”. Ma arvan, et see on liialdus. Ma usun, et see võib kehtida mõne riigi, aga kindlasti mitte kogu piirkonna kohta. Ent ometi peaksime kuulama, mida Rupnik kõneleb.

Neljas selle sajandi arenguliin on seotud muudatusega Kesk- ja Ida-Euroopa suhtumises lõimumisse. Tuletage meelde kommunistliku ajajärgu lõpu luulet eriti Poolas ja Ungaris ning selle paatost Euroopa, Euroopaga taasühinemise suhtes. Kui liigutav see oli! Ja see ei olnud kõigest üksikute poeetide tundlemine: niimoodi tundsid miljonid inimesed, eriti Poolas. Nad soovisid kuuluda Läände. Poola on küll endiselt sellel kursil, aga mitmes riigis on tugevalt pead tõstnud euroskepsis. Seda on raske mõista. Ma ei saa aru, kuidas maades, mis saavad suurt kasu ühtekuuluvusfondidest, saab üldse kahtluse alla seda ELi tugevust ja panust. Kahtlemata ei ole Brüsseli bürokraatia kuigi tõhus, aga näidake mulle mõnda riiki või institutsiooni, mille bürokraatia poleks vähemasti kohmakas. See ei peaks olema märkimisväärne mure. Lõimunud Euroopa on Kesk- ja Ida-Euroopale igati kasuks, ent selle asemel näeme ebaproportsionaalselt suurt usku rahvuslikesse lahendustesse.

Ma ei hakka täna siin lahkama kõiki nelja arenguliini, vaid sooviksin minna süvitsi piirkonna julgeolekutingimuste osas ja kõnelda seejärel piirkonna demokraatiadefitsiidist.

Minu seisukohad piirkonna julgeolekutingimuste kohta kujutavad mu ettekande kõige provokatiivsemat osa. Minu arvates on ainult kolmel Balti riigil vaja praegu ja lähitulevikus peljata tugevnevat Venemaad. Vene tankid ja raketid ei kujuta ohtu ei Sloveeniale, Bulgaariale, Rumeeniale, Ungarile, Slovakkiale ega Tšehhile. Võib öelda, et vähemalt kuus piirkonna riiki võivad kergendatult hingata – sel Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloo ainulaadsel hetkel puudub julgeolekuoht. Poola, piirkonna suurim ja geopoliitiliselt tähtsaim riik, on erijuhtum. See riik peab olema jätkuvalt valvas, sest sügavad vaenulikkuse hoovused ei ole lakanud mõju avaldamast. Arvestades Poola asukohta ja ajalugu, ei saa poolakad midagi kindlaks ja püsivaks pidada. Sellest hoolimata tuleb meeles pidada, et isegi siis, kui Nõukogude Liit oli veel üliriik, ei sekkunud Moskva Poolas sõjaliselt 1956., 1970., 1976. ega isegi 1981. või 1989. aastal. Õieti helistas Gorbatšov 1989. aastal poolakatele ja ütles, et nad peaksid sõlmima opositsiooniga nii hea kokkuleppe kui võimalik. Brežnevi doktriini aeg oli ümber. Ent ka varem, kui Moskva veendumused olid teistsugused, ei sekkunud Nõukogude liidrid, kuigi põhjust selleks oleks olnud. Nad ei olnud just kuigi altid päästikule vajutama, kui asi puudutas Poolat. Nad said oma tahtmise muul moel ja see ongi mu jutu sügavam mõte. Venemaa ei ole küll loobunud jõumängudest ja talle kahtlemata meeldiks, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid austaksid idapoolset “suurt karu”, kuid seda ei ole kavas saavutada sõjaliste vahenditega.

Kahest USA eesmärgist, milleks on edendada julgeolekut ja edendada demokraatiat, peaksime me praegu toonitama rohkem demokraatia edendamist.

Pidagem meeles sedagi, et 1989.–1991. aastast alates kaotas Moskva kõigepealt välisimpeeriumi, milleks oli toona Ida-Euroopa – sealt toodi sõjavägi välja. Siis kaotasid venelased ka siseimpeeriumi ehk tollase Nõukogude Liidu, kui niinimetatud rahvused püüdlesid iseseisvuse poole ja saavutasidki selle. Täna on Venemaal minu arvates igati põhjust karta, et kaotada võidakse ka mõningad osad kolmandast impeeriumist ehk Venemaast endast. Küsige enda käest, kui kaua kuulub Siber veel Venemaale? Kas on võimalik, et see hakkab ametlikult või mitteametlikult kuuluma Hiinale? Kui asetada ennast Moskva poliitikakujundaja seisukohale, mille üle tuleks siis rohkem muret tunda: kas saavutada taas kontroll Slovakkia üle või kindlustada Venemaa praegusi piire? Minu vastus kõlaks: tuleb olla sügavalt mures selle pärast, mida kavatseb Hiina Siberis ja ka Kesk-Aasias. Või kui teisiti öelda, siis on Venemaal revisionistlikud taotlused, kuid ambitsioonid on üks asi ja suutlikkus neid sõjaliselt mõnes Euroopa riigis ellu viia sootuks teine. Niisiis lubage mul korrata seda, mida nii harva korralikult mõistetakse: Putini häbiväärne Gruusia avantüür oli hirmutav ja sügavalt eemaletõukav, aga see kukkus läbi. Mõnikord on mul tunne, et USA reageerib ikka veel eilsetele ohtudele.

Ma ei ole enam selline tulihingeline külma sõja sõdur nagu kunagi ja ma ei ole kindlasti ka sõjalise logistika asjatundja, aga ma usun, et USA ei saa ega tohigi Euroopast lahkuda. Kui mul oleks selles osas sõnaõigust, ütleksin, et kaks brigaadi Euroopas ei ole piisav – kas või igaks juhuks peaks neid olema rohkem. Ent oluline on meeles pidada, et – Balti riigid võib-olla erandina – Venemaa oht Kesk- ja Ida-Euroopale ei ole sõjaline. See on poliitiline, majanduslik ja luurealane. See on Venemaa majandushuvide sissetungimine mõnda riiki. Kohalikud ajalehed avaldavad aina artikleid, kuidas poliitikutele ja erakondadele jagatakse altkäemakse Bulgaarias, Lätis, Leedus, Rumeenias ja mujal. See peaks olema peamine, mille pärast meil tuleb muret tunda. Tankid ja raketid ei ole julgeoleku mõttes enam nii tähtsad nagu varem. Aga sellest hoolimata olen ma kahtlemata rõõmus, et NATO on Obama administratsiooni survel pannud paika Eesti, Läti ja Leedu kaitseplaanid.

Veel üks asi. Ma tean, et see on tõsine süüdistus, aga õige on see ikkagi: ELi-vastased rahvuslased, näiteks Václav Klaus Tšehhis või Viktor Orbán Ungaris, teevad sisuliselt Venemaa eest töö ära, nõrgestades lõimumispüüdlusi. Moskva ja Brüsseli võrdlemine ning kinnitamine, nagu on teinud Orbán, et Ungarist ei saa enam kolooniat, on odav ja ekslik retoorika. Kas ta on tõesti unustanud, et Ungaril ja selle naabritel ei olnud muud võimalust, kui olla Moskva koloonia, samal ajal kui neil on olnud vabadus valida, kas ühineda Euroopa Liidu ja ka NATOga või mitte (Orbán, kui ta oli veel liberaalne poliitik, muide toetas innukalt ühinemist).

Seepärast ma usun, et Ühendriigid peaksid esikohale tõstma demokraatia ja lõimumise edendamise, küll mitte meie julgeoleku- ja sõjaliste murede asemel, vaid nende täiendusena. Põhjus seisab selles, et piirkonna poliitiline kultuur ei ole piisavalt arenenud ning Ühendriigid suudavad selles vallas teha palju rohkem, kui nad on seni teinud. Me tuleksime sellega paremini toime, kui meie silme ees ei võbeleks too linnuke. See kinnistab meie pähe mõtte, et need riigid on juba meie omad, igati demokraatlikud ja läänelikud liberaalsed demokraatiad, mistõttu meil pole vaja enam pingutada. Meid on nüüd vaja mujal. Ma olen arvamusel, et me peaksime tegutsema seal, kus demokraatial on šanss langeda viljakale pinnale, ja selleks kohaks on just Kesk- ja Ida-Euroopa, isegi kui mõnel pool on demokraatlik eksperiment saanud väga tõsiseid tagasilööke.

Kas USA peaks ka edaspidi rõhutama Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekuküsimusi või oma lähenemist muutma?

Praegu võime Kesk- ja Ida-Euroopas täheldada mõningaid muret tekitavaid suundumusi. Võtame kas või iseäraliku minevikunostalgia. Ausalt öeldes ei mõista ma seda sugugi. Kuidas on võimalik, et aastakümneid kestnud türannia järel väidab 55 protsenti rumeenlasi – nagu nad tegid ühe äsjase uuringu põhjal –, et nad elasid Ceaușescu ajal paremini ning eelistaksid elada pigem tema kui demokraatlikus või pooldemokraatlikus Rumeenias? See on täiesti vapustav. Ma ei oska seda kuidagi seletada – kui ehk, siis sellega, et demokraatia ebakõlad on nii järsud, korruptsioon nii ulatuslik ja õitsengulubadused nii õõnsad, et inimesed on täielikult kaotanud järje, kuidas oli varem ja kuidas on nüüd. Ja muidugi, kuidas võib veel tulevikus olla. See, mida nad ütlevad ja eeldatavasti ka mõtlevad, on enamiku välismaalaste meelest puhas absurd.

Pealegi, kui jätta kõrvale oluline erand Poola ning Eesti ja veel paar riiki, on lõimumisiha asendanud miski, mida võiks nimetada rahvuslikuks egotsentrismiks. Teate küll, mida ma silmas pean. Praegu suhtutakse tuntava skepsisega turujõududesse, eriti välisinvestoritesse. Vabaturg kaotab mitmel pool külgetõmbejõudu – siiski mitte kõikjal, näiteks kindlasti mitte Eestis. Poolal läheb hästi, aga pidades silmas paremäärmuslike jõudude tugevust sellel maal, ei ole võitlus demokraatia nimel kaugeltki lõppenud. Nagu mujal piirkonnas, on sealne õhustik üleküllastunud süüdlaste otsimisest ja vandenõuteooriatest ning võib lugeda kahe sõja vaheliste aastate ülistusi, mis ei vasta kuidagi tõele. Sajandeid kestnud võõrvõimu järel oli Ida-Euroopa sõdadevahelisel perioodil tõepoolest sõltumatu, kuid 2012. aastal ei ole see just eeskuju, millele toetuda poliitilise, majandusliku või ühiskondliku mudeli ülesehitamisel. Lisaks tugevneb piirkonnas rahva viha kõige õnnetuma vähemuse ehk romade vastu. See on lausa skandaalne ning ma olen kindel, et Ühendriigid ja Ameerika vabaühendused suudavad nende heaks rohkem ära teha ja peaksidki tegema.

Lubage mul rääkida üks diskrimineerimist puudutav lugu. Peagi pärast siia riiki saabumist – see oli 1958. aastal – ütlesid mu uued sõbrad Indiana ülikoolis, et kevadvaheajal peame minema Fort Lauderdale’i, sest seal on tüdrukuid. Ma olin sellest väga huvitatud ja nii me sõitsimegi läbi Georgia Indianast Bloomingtonist Fort Lauderdale’i. Georgias peatusime motellis, mille neoonkirjas tahvel andis teada “Keelatud [n-sõna], juutidele, koertele”. See oli 1958. aastal. Viiskümmend aastat hiljem on Ühendriikidel mustanahaline president. Kord, tõsi, mitte minu eluajal, on Rumeenial romast ja Leedul juudist peaminister. See võib teoks saada, kui Lääs – Euroopa Liit ja eriti Ühendriigid –näevad vaeva ja aitavad sellele tõepoolest väga tähtsale edusammule kaasa.

Ma pean selle osa kõnest lõpetama tõdemusega, et tingimused erinevad riigiti. Arvatavasti võite mulle öelda, et üldistused on ebaõiglased, ja ma olen teiega nõus. Osa täna räägitust ei kehti riigi X või riigi Y kohta. See on tõsi, aga on olemas teatav suundumus ja seda ma olengi püüdnud esile tuua. Kesk- ja Ida-Euroopa domineeriv suundumus on enda osaline kaitsmine turu ja liberaalse lääneliku demokraatia eest. Samuti on tõsi see, et kui ka Läänes selle üle imestatakse või kurdetakse, ei ole meil erilisi võimalusi seda mõjutada, sest NATO või ELi liikmesriike ei saa korrale kutsuda. Siiski kõnelevad viimased ELi uudised, et suur viisik, sealhulgas Saksamaa ja Poola, kavatsevad suuri muudatusi. Nad mängivad isegi mõttega, et mõningaid ELi otsuseid võiks edaspidi langetada enamuse toel, mitte konsensuse alusel! Vahetevahel tunduvad suured ideed nii ebareaalsed, et nende teostumist on raske uskuda. Täpselt samamoodi astusid võimatusele vastu Bill Clinton, Tony Lake, Steve Flanagan ja teised ning taotlesid tõelisest opositsioonist hoolimata NATO laienemist. Algul tundus, et see ei ole kuidagi võimalik. Ka ELi saab reformida ning lõpuks võidakse muuta isegi NATO otsuste langetamise viisi.

Esmalt peab meie peas valitsema selgus. Ma usun, et me eksisime, kui arvasime, et ühelgi türannia all kannatanud postkommunistlikul riigil pole muud valikut kui astuda meiega ühele teele. Ma ei usu, et see on nii. Me peame mõistma, et liberaalse lääneliku demokraatia kõrval on teisigi valitsemisviise, mis köidavad piirkonna elanike laiu rühmi. Ma ei räägi totalitarismist, aga ma kardan, et pole välistatud, et siin võivad areneda poolautoritaarsed ja sestap kõigest pooldemokraatlikud, juhitavad, illiberaalsed demokraatiad. Need arenevad juba praegu. Sedavõrd, kui Lääs võib mõju avaldada ka sobimatult piirkonna siseasjadesse sekkumata, olen ma arvamusel, et läänelike demokraatiate püsimiseks on võimalik rohkem ära teha.

Putini võimu ajal on Venemaal taaselustunud ambitsioonid, mis Boriss Jeltsini ja välisminister Andrei Kozõrevi ajal olid õige tagasihoidlikud.

Teiseks arvan, et me oleme eksinud, kui oleme kergekäeliselt suhtunud liitlastesse, kes on osutunud korrumpeerunuks. NATO uus liikmesriik Albaania toetab jõuliselt mõningaid alliansi missioone Afganistanis ja Kosovos, aga vähemalt pealtnäha usaldusväärsete teadete põhjal Albaaniast müüakse seal kaitseministri kohta raha eest. Ometi ei käi Washington albaanlastele peale, et nii ei tohi talitada, sest Washingtoni vaatevinklist võitlevad selle maa sõdurid koos meiega ja seetõttu ei ole sobilik nende maad kritiseerida. Samasuguseid näiteid võib veel rohkelt tuua. Mõnikord lülitab riigidepartemangu kriitika tasa Pentagoni ükskõiksus ebademokraatliku käitumise või korruptsiooni suhtes. Minu meelest ei tähenda see, et riik kuulub NATO ridadesse, veel seda, et me peame sulgema silmad ilmingute ees, mida me hindame negatiivseks.

Kolmandaks on oluline, kes korraldab ja viib ellu meie poliitikat Kesk-Euroopas. 1990. aastatel muudeti oluliselt seda, kuidas saadetakse siia suursaadikuid. Piirkond muutus ihaldusväärseks nende silmis, kes ei tahagi teha karjääri välisteenistuses. Mõned neist on tulnud oma tööga hästi toime. Enamik aga mitte. Nad ei tea täpselt, kus nad viibivad, neil ei ole karjääridiplomaadi ettevalmistust. Ainuke põhjus, miks neid ametisse määrati, oli nende panus valimiskampaaniasse. Et muuta mõte selgemaks, lubage esitada küsimus: kui te valite endale hambaarsti, siis kui palju te võtate arvesse seda, millise summa ta annetas teie lemmikerakonnale? Või hindate ikkagi eelkõige tema ametialast pädevust? Miks siis suhtuda suursaadikutesse teisiti? Obama meeskond ütles 2008. aasta kampaania ajal, et nad talitavad teisiti kui nende eelkäijad. Kuldsed sõnad. Ja tegelikkus? Bushi administratsiooni ajal oli mittekarjääridiplomaatidest suursaadikute osakaal 33 protsenti. Praegu on see Obama administratsiooni ajal umbes 33 protsenti. Kampaaniaannetajatele paistab meeldivat Praha residents. Bukaresti residentsis on kena sisebassein. Seetõttu on mõlemad kohad poliitilistele suursaadikutele maiuspalaks. See ei ole ainult piinlik – see kahjustab USA huve. Me saadame Ühendriike esindama inimesed, kes ei ole kutselised diplomaadid ega tunne tavaliselt sihtmaa keelt ja kultuuri.

Neljandaks arvan, et Ühendriigid peaksid innukalt tervitama ELi välis- ja kaitsepoliitika elavdamist. Euroopa Komisjoni president Barroso väärib vähemalt president Obama või tema järeltulija julgustavat telefonikõnet. Saksamaa ja Poola sellesisuline koostöö on eeskujuks ning USA peaks seda tunnustama ja tagant kiitma.

Viiendaks tahaksin öelda, et USA suudab kõige paremini midagi muuta NATO kaudu. Me võime ju arvata, et NATO on sõjaline allianss, aga see on alati olnud sama palju ka poliitiline allianss. Pidage meeles, et Franco Hispaania soovis NATOga aastaid liituda, aga isegi külma sõja tingimustes, mil Lääs seisis silmitsi eksistentsiaalse ohuga, teda vastu ei võetud. Samamoodi võiks talitada ka praegu, nagu ongi väga veenvalt soovitanud 2002. aastal ajakirjas Foreign Affairs professor Celeste Wallander. Kümme aastat hiljem on isegi omadused, mis on NATOt üle kuue aastakümne koos hoidnud, tõsises ohus mõnegi uue liikmesriigi käitumise tõttu, mida ei kritiseerita, sest nad on just välismaise kriitika tõrjumiseks saatnud 50 sõdurit Afganistani või 25 meest Kosovosse. See on NATO jaoks sobimatu: põhikirjas kajastuvad poliitilised väärtused ja eeldused peaksid igal juhul kehtima.

Kuigi 1989. aastal juhtunut ei saa pidada USA teeneks, andsime me sellesse oma panuse.

Kas miski räägitust saab teoks? Arvatavasti mitte. Võimalik, et ma ütlen seda seepärast, et olen sündinud Ungaris, mis on kuulus – või kurikuulus – pessimismi poolest. Ent mõnikord, kui ma mõtlen sellele, mida kõike võiks ära teha, tundub mind juhtivat elu käigus omandatud vaimuomadus, nimelt ameerikalik optimism. Lõppeks on mul ju viis Ameerikas sündinud last, üheksa Ameerikas sündinud lapselast ja isegi kaks Ameerikas sündinud abikaasat (kuigi, ma toonitan, mitte samal ajal). Seetõttu olen hakanud uskuma, et mõningaid mõtteid, mida ma täna olen siin välja käinud, võidakse kord ehk ka tõsiselt võtta. USA suudab teha suuri asju. Allakäiguapostlid nii siin kui ka Euroopas eksivad. Mõnekümne aasta eest ütlesid nad, et tulevik peitub Jaapanis. Nüüd on selleks Hiina. Minu meelest oleme sel sajandil näinud ja näeme praegugi, et üpris nõrk, kuid mõistlik ja hea tahtega president on ainult ajutine tagasilöök. See riik tuleb tagasi. Sitkus, millest kõneles täna Charles Kupchan, on igati ilmne. Ma tahan eriti meie Euroopa sõpradele veel kord toonitada: suurim viga, mida teised riigid saavad teha, on Ühendriike alahinnata. Tegu on endiselt maailma ainsa sõjalise ja majandusliku üliriigiga. Viiekümnest parimast ülikoolist asub 39 Ühendriikides. Kümnest parimast sümfooniaorkestrist kuus on Ameerika omad. Muide, üks neist kümnest, mille dirigent on suur Iván Fischer, on Ungari oma. Nagu näete, ei räägi ma Hollywoodist ja popmuusikast, vaid ülikoolidest ja klassikalisest muusikast. Nii et ärge kandke Läänt ja USAd maha. Selle maa võime rahumeelselt muutuda on erakordne. Meil on Kesk- ja Ida-Euroopale küllaga pakkuda ja ma tahaksin uskuda, et seda me ka teeme.

Tänan teid kuulamast.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Seotud artiklid