Artikli pealkiri on: Taani: superatlantistist Euroopa pistrikuks

Pärast külma sõja lõppu on Ameerika Ühendriike Taanis peaaegu alati peetud normidest lähtuva rahvusvahelise korra kõige olulisemaks tagajaks. Väikeriigina on Taani huvitatud tugevatest rahvusvahelistest institutsioonidest, mis kaitseksid majanduslike, sõjaliste ja sotsiaalsete ohtude eest, edendaksid läbipaistvust, võimendaksid nõrgemate tegutsejate häält ning laseksid reeglite rikkumise korral karistada isegi suurriike. Reguleeritud maailmaturg tuli Taani väiksele avatud majandusele ja konkurentsivõimelisele erasektorile kasuks, sest see tekitas võimalusi majanduskasvuks. Pealegi nähakse liberaalset rahvusvahelist korda Taani heaoluriigi väärtuste peeglina, sest see tuleb liberaalsele demokraatiale ning inim- ja sotsiaalsetele õigustele kasuks.

Ehkki Taani pole USA-ga kunagi olnud täiesti ühte meelt kõigis küsimustes (näiteks kliima- ja soolise võrdõiguslikkuse poliitikas), avaldati Ameerika suurriigile tunnustust selle eest, et ta garanteerib tugevaid rahvusvahelisi institutsioone, suveräänsete riikide võrdsust ning liberaalse demokraatia ja turumajanduse õitsengut. Seepärast toetaski Taani sellist rahvusvahelist korraldust, kus esikoht kuulus USA-le, sest muidu oleksid aukoha hõivanud Venemaa ja Hiina.

Taani on hakanud julgeolekupoliitikas oma iseseisvust suurendama.

Pärast Donald Trumpi valimist USA presidendiks 2016. aastal ja iseäranis alates tema teise ametiaja algusest 2025. aastal ei oodata USA-st enam liberaalse rahvusvahelise korra alalhoidmist, mis rajaneks normidel. Trumpi administratsioon kiidab varjamatult heaks maailma jaotamist suurriikide mõjualadeks, eelistab vabakaubandusele kaitsetolle ning hindab teisi riike mitte demokraatiast kinnipidamise, vaid pigem selle järgi, millist kasu nad USA huvidele toovad. Võimaluse korral jätkab Taani koostööd USA-ga, aga diplomaatilises tegevuses keskendub tegutsejaile Ameerika ühiskonnas, kes toetavad liberaalset, normidest lähtuvat rahvusvahelist korraldust kasvõi osaliselt ning suudavad USA välispoliitikat kallutada vastavas suunas.

Ühtlasi on Taani hakanud julgeolekupoliitikas oma iseseisvust suurendama. Seistes alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale 2022. aastal tema toetajate esireas, rõhutab Taani nii pragmaatilisi (ta aitab Ukrainal heidutada Venemaad ründamast Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaid) kui ka normatiivseid argumente (ta aitab Ukrainal rahvusvahelist õigust alal hoida). Päevselgelt soovib Taani, et teda nähtaks eeskujuliku maailmakodanikuna, kes annab rahvusvahelise ja Euroopa julgeolekukorralduse heaks oma panuse.

Superatlantismi tõus ja langus

Külma sõja algusest peale on Taani julgeoleku- ja kaitsepoliitikat iseloomustanud see, et välisohtude minimeerimiseks ei piirduta NATO-sse kuulumisega, vaid USA-ga edendatakse ka kahepoolseid suhteid. Kui Skandinaavia Kaitseühenduse loomine koos Rootsi ja Norraga oli luhta läinud, võttis Taani 1949. aastal osa NATO rajamisest, mida peeti tema julgeolekumuredele pragmaatiliseks lahenduseks. Külma sõja ajal arvati Taanit liitlaseks reservatsioonidega või isegi kvaasineutraalseks tingituna tema tagasihoidlikust kaitse-eelarvest, Põhjala julgeolekuidentiteedist ja skeptilisest suhtumisest USA heidutuspoliitikasse. Siiski täitis Taani vajaduse korral USA soove, näiteks lubades 1951. aastal Gröönimaale alalisi USA sõjaväebaase ning kiites 1955. aastal heaks Lääne-Saksamaa taasrelvastumise.

Pärast külma sõja lõppu väljendus Taani toetus liberaalsele rahvusvahelisele korrale tiheda koostööna USA-ga julgeoleku- ja kaitsepoliitika vallas. Taani võttis osa USA algatatud sõdadest Kosovos, Afganistanis ja Iraagis. Erinevalt suurtest Euroopa Liidu liikmesriikidest Saksamaast ja Prantsusmaast kiitis ta heaks kavatsused, mida USA väljendas enne kallaletungi Iraagile 2003. aastal. Alates 2004. aastast muutis Taani oma relvajõude territoriaalkaitse asemel ekspeditsiooniväeks (loobudes sealhulgas maapealsest õhutõrjest ja allveelaevadest) põhjendusega, et ei lähiaastail ega mõnevõrra hiljem polnud Taani territooriumile ohtu oodata. Sestap oli arukam ressursse kulutada USA juhitavatele interventsioonidele, mis liberaalset maailmakorda tugevdaksid ja laiendaksid.

Taani juhtkonnas arvatakse, et USA on Euroopa julgeoleku tagajana usaldusväärtust minetanud ning võib isegi ohustada Taani kuningriigi territoriaalset terviklikkust.

Taani tippametnikud ja poliitikud pidasid külma sõja järgset Euroopa julgeolekukorraldust väikeriigile ainulaadseks võimaluseks viljelda aktiivset internatsionalismi: välis- ja julgeolekupoliitikat, millega Taani huve ja väärtusi taotletaks rahvusvahelisel areenil isegi siis, kui see oleks kulukas või viiks lahkhelideni suurriikidega. ÜRO-s ja Põhjala koostöös nähti kollektiivse tegevuse ja väärtuste edendamise areene, ehkki nende tähtsus Taani riiklikule julgeolekule näis kasin. Julgeoleku- ja kaitsepoliitikas jäi Taani superatlantistiks, kes väljendas „tugevat ja vankumatuna paistvat toetust Ameerika kehtestatud ülemaailmsele korraldusele ja konkreetsetele USA plaanidele, minnes seejuures kaugemale teistest riikidest, nimelt otsides väikeriigi ja USA superriigi vahel erisuhet”.

Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse ja Donald Trumpi teine ametiaeg on muutnud Taani ootusi ja arvamusi selle kohta, kuidas oma julgeolekuhuve oleks kõige mõistlikum kaitsta. Venemaa kallaletung Ukrainale taaselustas territoriaalsõja ohu Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidele juba lühikeses perspektiivis. USA välispoliitikast Trumpi teisel ametiajal on selgunud, et seda ohtu ameeriklased tingimata ei heidutaks ega pareeriks. Kui Trumpi administratsioon väljendas 2025.–2026. aastal kavatsust Gröönimaa üle võtta, kõigutas see Taani poliitikakujundajate arusaama, et Taani on oma superatlantismi ja sõjalise osavõtuga USA käivitatud sõjalistest operatsioonidest pannud aluse erisuhtele Kopenhaageni ja Washingtoni vahel.

Strateegiline dilemma sõltuvuse ja hülgamise vahel

Niisiis arvatakse Taani juhtkonnas, et USA on Euroopa julgeoleku tagajana usaldusväärtust minetanud ning võib isegi ohustada Taani kuningriigi (Taani, Gröönimaa ja Fääri saarte) territoriaalset terviklikkust. USA tähtsust liitlasena rõhutatakse küll endiselt, ent nüüd otsitakse riiklikule julgeolekule täiendavaid ja kattuvaid lahendusi, mille sekka kuulub toetuse suurendamine Euroopa ning Põhjala-Balti koostöö hoogustamisele julgeoleku ja kaitse vallas.

Julgeolekuprioriteetide ümberkorraldamine kätkeb Taanile sõltuvuse ja hülgamise dilemmat. NATO liikmesriigina Euroopas ning alles hiljuti superatlantistliku väikeriigina on Taani tugevas sõltuvuses USA-st kui julgeolekugarandist, ent kuna USA on usaldusväärsust minetanud, peab Taani kaitset mujaltki otsima. Paraku võib oletada, et USA julgeolekutagatised ei jää Taani valikutest puutumata. Kui Taani kärbiks julgeolekukoostööd USA-ga või annaks märku soovimatusest pöörduda relvahangete pärast Ameerika eksportööride poole, võtaks USA administratsioon seda arvatavasti provokatsioonina, justkui Taani vääriks vähem kaitset. Kui Taani pühenduks tervenisti alternatiivsetele lahendustele, võiks administratsioon seda interpreteerida nii, nagu Taani vajaks vähem kaitset. Niisiis on Taanil tegu dilemmaga: tal tuleb otsida alternatiive USA-le kui oma tähtsaimale liitlasele (vajalik, sest USA pole enam nii usaldusväärne), taotledes ühtlasi, et USA teda oma julgeolekumeetmeist ei välistaks (vajalik, sest sõltuvus temast pole kadunud).

Territoriaalkaitse tugevdamine ja astumine uude rolli

Kuna Taanil tuleb teiseneva julgeolekukeskkonnaga kohaneda, viib ta 2022. aastast peale oma julgeoleku- ja kaitsepoliitikas läbi kahte suurt muudatust.

Esiteks on Taani alustanud territoriaalkaitse taastamiseks relvajõudude ulatuslikku taasrelvastumist ja reorganiseerimist. 2015. aastal olid Taani kaitsekulud moodustanud SKT-st üksnes 1,2%. 2024. aastal jõudsid nad 2,4%-ni ning 2026. aastast oodatakse, et nad saavutavad 3,5%. Kaasas käib kohustuslik ajateenistus nii meestele kui ka naistele, kutsealuste arvu oodatav kasv 50% võrra ning ulatuslikud kaitsehanked, sealhulgas maapealse õhutõrje taastamine, 16 täiendavat varghävitajat F35 (et hävituslennukeid oleks kokku 43) ning suurtükiväe-, seire- ja droonivõime märkimisväärne kasvatamine.

Teiseks on Taani oma julgeolekuruumi mitmekesistanud. 2022. aastal loobus Taani oma vabastusest Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsekoostöö suhtes, et võtta osa EL sõjalistest missioonidest ja operatsioonidest ning alalisest struktureeritud koostööst (PESCO) ning ühineda Euroopa Kaitseagentuuriga (EDA). Taani esimene prioriteet Euroopa Liidu eesistujana 2025. aastal oli Euroopa julgeolek ja kaitse. Taani, kes oli palju aastaid olnud julgeoleku- ja kaitsepoliitika mõttes Põhjamaadest kõige vähem põhjamaine, on naabritega suhteid uuendanud NORDEFCO ehk Põhjamaade kaitsekoostöö raamistiku kaudu (keskendudes Ukrainale ja Arktikale) ning saanud Gröönimaa kriisis tuge Euroopa, sealhulgas Põhjala riikidelt. Läänemere piirkonnas on Taani asunud Põhjapiirkonna mitmeriigidiviisi (Lätis asuva NATO diviisistaabi) etteotsa, võtab aktiivselt osa Balti kaitseplaanide koostamisest ja isikkoosseisu väljaõpetamisest ning NATO suurendatud kohalolekust Eestis. Taanist on saanud Euroopa kaitse- ja julgeolekupistrik, kes rõhutab maailmajao relvastumise ja heidutuse olulisust, ehkki meelsamini koos USA-ga.

Taani on oma julgeolekuruumi mitmekesistanud.

Julgeolekusuhted USA-ga püsivad kõigele vaatamata Taanile eluliselt tähtsana. Deeskalatsiooni igatsev Kopenhaagen taotleb uut baaside ja julgeolekulepet Gröönimaa, Taani ja USA vahel. Taani suursaatkond Washingtonis töötab usinalt selleks, et väljendada huvide ja väärtuste ühtsust ning teha Taani mured arusaadavaks kummalegi erakonnale USA Kongressis. USA-ga 2025. aastal baaside lepingut ratifitseerides otsustas Taani parlament loobuda enam kui 70 aasta pikkusest vastuseisust Taani territooriumil rahuajal tegutsevate välismaiste baaside ja vägede suhtes, sisuliselt valides tihedama koostöö ning arvatavasti suurema USA-st sõltuvuse. Ehkki Taani pole enam superatlantistlik, soovib ta Atlandi-ülest suhet ikkagi jõus hoida.

Taani julgeolekumuredele puuduvad lihtsad lahendused. Tugev majandus lubab Taanil jätkata Ukraina relvastamist ja toetamist, ehkki institutsionaalsed valikud pole samavõrd sirgjoonelised. Tulevikus peaks Taani leidma tasakaalu atlantismi ja Euroopa iseteadlikkuse vahel sääraste moodustega:

1. Tugevam Euroopa sammas NATO-s. Väikeriigina, kellel on julgeolekuhuve nii Arktikas kui ka Läänemere piirkonnas, eelistab Taani, et Atlandi ookeani kumbagi kallast ühendaksid töised sidemed. See nõuab Atlandi-ülese vahekorra läbiarutamist nii, et eurooplastele kuuluks NATO-s rohkem vastutust.
2. Euroopa Liidu roll kaitsevaldkonna finantseerimises, kavandamises ja koostöös. Euroopa Liidu institutsioonid ja diplomaatia saavad luua kasuliku poliitilise ja majandusruumi, milles leida poliitiliste prioriteetide ja majanduslike vahendite ühisosa, kuidas hõlbustada liikmesriikide kaitsekulutuste järsku kasvu.
3. Põhjala, Balti ja Põhja-Euroopa osaliselt kattuvate koostööklastrite edasine arendamine, et ühiste julgeolekumuredega tegelda ning poliitilist ja sõjalist usaldust suurendada.