juuni 20, 2014

Põhja-Euroopa julgeolek pärast Helsingi lõppakti läbikukkumist

Euroopa peaks mõistma, et kui Helsingi kokkulepete reeglid ei kehti kas või ühe allakirjutanud riigi puhul, siis on olukord muutunud kogu Euroopa jaoks.

Käesoleva artikli aluseks on president Ilvese kõne Helsingi Ooperimajas 13. mail 2014.

Alustagem tsitaadiga.
Me lootsime, et rahvusvahelise kokkuleppe meetodil lastakse toimida, aga ei lastud, ja see, mis pidi olema suur eksperiment sõjajärgses rahvusvahelises koostöös, osutus jätkuvate pingete ja tülide allikaks.
Nii ütles Suurbritannia leiboristist välisminister ja endine tööliste ametiühingu juht Ernest Bevin 22. jaanuaril 1948 parlamendi alamkojas peetud kõnes, milles ta rõhutas, et enda kaitsmiseks peaksid demokraatlikud lääneriigid organiseeruma. Kui te tunnete ajalugu, siis teate, et nii sai alguse NATO. Nõukogude Liidu türanniseeriv käitumine Tšehhoslovakkias, Poolas, Ungaris ja teistes Kesk-Euroopa riikides, aga ka Norras, millele pakuti mittekallaletungipakti Nõukogude Liiduga, oli näidanud, et kokkulepetest ei piisa, sest neist ei peeta kinni. Teisisõnu, sõjajärgse kokkuleppe kokkuvarisemine vähem kui kolm aastat pärast teist maailmasõda sundis üht vasakpoolset valitsust töötama selle nimel, et luua Atlandi-ülene organisatsioon, mis sai teoks aasta hiljem. Ent ma ei hakka praegu rääkima NATOst, vaid hoopis Euroopa julgeoleku aluseks olnud kollektiivsete sõjajärgsete kokkulepete läbikukkumisest.
Täna näeme taas, et rahvusvahelised kokkulepped enam ei kehti. Krimmi Anschluss, see, mis Ukrainas praegu toimub, ja juba see, mis juhtus Gruusias 2008. aastal, näitab, et Helsingi 1975. aasta lõppakt, mille kohaselt ei saa riigipiire jõuga muuta, enam ei kehti. Praegugi peame Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümber mõtestama, sest üks osalistest on kokkuleppest taganenud.
***
Euroopa Liidu intellektuaalseks aluseks – kui jätame kõrvale siseturu – on Immanuel Kanti essee „Igavene rahu” (1795). Kant uskus sellesse, millest kaks sajandit hiljem sai meie peamine välispoliitiline mantra: vabad riigid – mis tänapäeval tähendab õigusriigi põhimõtetele rajatud demokraatlikke riike –, mis moodustavad föderatsiooni, omavahel ei sõdi. See ongi põhimõtteliselt Euroopa Liidu eesmärk. Alates 1951. aastast, mil loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus, on Euroopa Liit igati tõestanud, et Kanti mõte oli õige. Kuid me ei ole tegelenud küsimusega, mida teha riikidega, mis ei kuulu demokraatlike riikide föderatsiooni, eriti siis, kui nad käituvad halvasti.
Üldiselt oleme Kantist ja Euroopa Liidu kogemustest lähtudes arvanud, et omavahel kokkulepetega seotud riigid ei muutu agressoriks. Kui ma 25 aastat tagasi lugesin National Interestist Francis Fukuyama esseed „Ajaloo lõpp?”, valitses üleüldine optimistlik usk liberaalse demokraatia paratamatusse, hegeliaanlikku võitu.
Alates 1991. aastast oli Euroopa Liidus – ja ka NATOs – valitsev põhieeldus see, et külma sõja järgne Euroopa on ühtlasi postmodernistlik: alatiseks vaba 19. ja 20. sajandi ajaloo ja mõtteviisi pahedest. Mõjusfääride idee oli õnneks surnud ja maha maetud – me arvasime, et igaveseks.
Ometi avastame nüüd ootamatult, et reeglid, mis meie arvates pidid igavesti kehtima, vähemalt Euroopas, kus ajalugu oli justkui lõppenud, ei kehti.
Niisiis, mis olid need põhitõed, millel meie mõtlemine põhines?
Esiteks ÜRO 1945. aasta põhikirjal, mis keelustab agressioonid, sätestades, et ÜRO liikmed peavad oma rahvusvahelistes suhetes hoiduma jõuga ähvardamisest ja jõu rakendamisest ükskõik millise riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise iseseisvuse vastu.
Teiseks Helsingis 1975. aastal allkirjastatud Helsingi lõppaktil, mis sätestab järgmist:
Osalevad riigid
– hoiduvad ükskõik millise riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise iseseisvuse vastu jõu kasutamisest;
– käsitavad üksteise piire ja kõigi Euroopas asuvate riikide piire puutumatutena;
– austavad iga osaleva riigi territoriaalset terviklikkust;
– hoiduvad üksteise territooriumi muutmisest sõjalise okupatsiooni objektiks. Ühtki sellist okupatsiooni ega omastamist ei tunnustata seaduslikuna.
Peale selle on veel Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi 1990. aasta Pariisi uue Euroopa harta, mille kohaselt kohustusid kõik toonased liikmed „täielikult tunnustama riikide õigust vabalt valida oma julgeolekumeetmeid”.
Meenutagem, et Ukraina puhul polnud küsimus isegi mitte julgeolekumeetmetes, vaid ainuüksi Ukraina soov sõlmida assotsieerimisleping viis riigi tükeldamiseni.
Nüüd elame me uues julgeolekukeskkonnas. Vähe sellest, et kõrvale on heidetud põhilised Euroopa julgeolekut tagavad kokkulepped: uuesti on välja ilmunud veelgi vanemad ja isegi ammu diskrediteeritud ideed, nagu 1938. aasta Sudeedimaa argument, mille puhul välismaal elavate nn kaasmaalaste rahvust kasutatakse õigustusena territooriumi annekteerimiseks. Sellega kaasneb massiline „kiirpasside” jagamine ja seega kodakondsuse muutmine agressiooni tööriistaks. Lisaks näeme rahvuspõhiste piiride tõmbamist riikide sees ja kaost, mille on Venemaa toel relvastatud isikud korraldanud Ukraina – Euroopa Liidu naaberriigi – idaosas.
Selles täiesti uues olukorras otsib Euroopa ikka veel alles vastuseid, või siis ei suuda kokku leppida, mis need vastused võiksid olla. Euroopa Liit ei tea ikka veel, kuidas reageerida. Ometi peaks Euroopa mõistma, et kui Helsingi kokkulepete reeglid ei kehti kas või ühe allakirjutanud riigi puhul, siis on olukord muutunud kogu Euroopa jaoks.
See ei ole Ida-Euroopa probleem. Ukraina ei ole „kauge riik, millest me midagi ei tea”. Meie piirkonna skeptilisust autoritaarse Venemaa suhtes ei saa enam eirata kui „idaeurooplaste traumajärgse stressi sündroomi”. Ühendkuningriigi sõjalise mõttekoja RUSI liige Jonathan Eyal kirjutas hiljuti Financial Timesis nii: „Me rääkisime 20 aastat idaeurooplastele, et nad on paranoilised, elavad minevikus ja peaksid suhtuma Venemaasse nagu normaalsesse riiki. Nüüd tuleb välja, et neil oli õigus.”
***
On asju, mida Euroopa saab teha. Me peame selgelt näitama, et kõik ei ole müügiks. Paradoksaalsel kombel oli Läänel Nõukogude Liiduga puhtakujulisem vastastikune majanduslik sõltuvus külma sõja ajal, mil kaubandus oli poliitikast selgelt lahutatud. Ühel poolel oli raha ja teisel gaas, kuid selge oli see, et oma põhimõtteid me maha ei müü. Viimastel kümnenditel on aga naftast ja gaasist saanud poliitilised tööriistad ning kõrgetasemelised Euroopa poliitikud on teinud poliitilisi ja majanduslikke otsuseid, mille eest neid hiljem heldelt rahaliselt premeeriti. Euroopal on aeg oma pragmaatilised, sageli eetiliselt küsitavad gaasipõhised suhted Moskvaga ümber kujundada. Ja investeerida energiajulgeolekusse.
Kuna suur osa agressiooni toetuseks kasutatud rahast on pärit korrumpeerunud allikatest, peame hakkama ka rahapesusse tõsiselt suhtuma. Oligarhid ja korrumpeerunud valitsejad ei tohiks oma raha ja vara Euroopa pankades hoides end turvaliselt tunda. Ameerika Ühendriikide Kongress võttis juba 1977. aastal vastu välismaise korruptiivse tegevuse seaduse, mis näeb ette oma kodanike kriminaalvastutuse välismaal altkäemaksude maksmise eest. Teades, et Venemaa on Transparency Internationali korruptsiooniindeksis 177 riigi seas 127. kohal – Mali, Nicaragua ja Pakistani järel ning samal pulgal Bangladeshiga –, võime arvatavasti olla kindlad, et ka meil leidub ettevõtjaid, kes ei ole korruptsioonist puhtad.
Need, kes rõhutavad, et Venemaale tema agressiooni eest sanktsioonide määramine on kulukas – ja me näeme, et nii mõnigi ütleb, et „me ei saa neid sanktsioone endale lubada” –, ei võta arvesse hinda, mis tuleb maksta, kui me Venemaad ei peata. See hind võib olla palju kõrgem, kui oskame ette kujutada. Kas me usume, et ukrainlased lepivad autoritaarse okupatsiooniga või sellise represseerimise ja seadusetusega, mida me juba näeme Krimmis ja Ida-Ukrainas? Kas me oleme valmis põgenikelaineteks ELi piiril asuvast riigist, mida ründab võõrvõim? Kui lääne paarikümne aasta tagune läbikukkumine Bosnias ja Hertsegoviinas, kus elab 4,5 miljonit inimest, tõi Euroopasse 2 miljonit põgenikku – ainuüksi Rootsi võttis vastu üle 200 000 põgeniku –, siis millist mõju avaldab massiline väljaränne Ukrainast, mille rahvaarv on 44 (vabandust, nüüd juba 42) miljonit? Meenutage ka Euroopa geograafiat. Tegemist ei ole Vahemere ja vanades paatides saabuvate põhja-aafriklastega. Ukraina piirneb vahetult Euroopa Liidu nelja liikmesriigiga: Poola, Slovakkia, Ungari ja Rumeeniaga. Ukrainlased ei pea tulema üle Vahemere vanade paatidega ja väikeste rühmadena. Nad sõidavad üle piiri autoga või koguni bussiga, nad võivad kõndida üle piiri. Ja neil on õigus kaitsele. Kas me suudame kujutleda miljoneid eurooplasi põgenikelaagrites Euroopas aastal 2014? Kas me saame aru, mis on selle hind Euroopa Liidu jaoks?
***
Väikesed riigid ei peaks rasketel aegadel olema üksi. Meie õnneks ei ole. Esiteks oleme kõik Euroopa Liidu liikmed. Kuid siinses piirkonnas on muudki, mis meid ühendab. Ja võiks olla veelgi enam.
Aastaid tagasi kirjutasin, et meie, Läänemere ja selle põhjakallaste ümbruse riigid ja rahvad, oleme erinevast ajaloolisest saatusest hoolimata omavahel tihedalt seotud, ja me oleme olnud seotud juba pikka aega, ammu enne kirjutatud ajalugu. Paljud asjad, alates sõna „joulu” erinevatest versioonidest, mis on muinasajast saati tähistanud talvise pööripäeva aegset püha, kuni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kõrgetasemelise kasutuse ja madala korruptsioonitasemeni, on iseloomulikud suurele osale sellest piirkonnast.
Läänemeri on alates 2004. aastast olnud peaaegu nagu Euroopa Liidu sisemeri. Just seetõttu esitasime koos Alexander Stubbiga Euroopa Parlamendis ettepaneku luua eriprogramm, et seda asjaolu tunnistada ja süvendada Läänemere rannikuriikide lõimimist Euroopa Liidus. 2009. aastal, kui Rootsi oli eesistujariik, võeti see ettepanek vastu. Sellest sai Euroopa Liidu esimene suurem piirkondlik programm. Toona oli selle projekti koodnimetus meie jaoks mare nostrum.
Roomlased nimetasid Vahemerd oma mereks ehk mare nostrum’iks. Läänemeri on meie mare nostrum. See on samahästi kui Euroopa Liidu sisemeri. See võiks olla ka meie ühine turvaline kodu, kui mõtleme teistele organisatsioonidele.
Eesti ja Soome, kaks väiksema mare nostrum’i ehk Soome lahe kaldal elavat naabrit, on valusalt kogenud, mida tähendab olla väike ja neutraalne riik maailmas, kus valitseb Realpolitik. Ehkki mõned väidavad vastupidist, pole ei Eesti ega Soome kunagi olnud täiesti üksi. Soomlased aitasid eestlasi meie vabadussõjas ja eestlased on aidanud soomlasi, ka siis, kui peaaegu keegi teine seda ei teinud. Me oleme alati tänulikud oma vanaisadele – soomepoistele – selle eest, mida nad tegid, et kaitsta vabadust meie piirkonnas.
Eestlased said heldelt tasustatud 1990. aastate algul, kui meil tuli oma kaitsevägi nullist üles ehitada. Soomlased aitasid luua Eesti suurtükiväge ja meie kadetid õppisid Soome kadetikoolis. Seega pööras Soome soomepoiste moto ümber ja uus versioon kõlas nii: „Eesti vabaduse ja Soome au nimel”.
Me oleme alati tänulikud neile lugematutele soomlastele, kes aitasid meil okupatsiooni üle elada ja selle lõppedes taas jalgele tõusta – väikeste žestide, isikliku sõpruse, kingituste ja annetuste, salakaubana toodud raamatute ja dokumentide ning kuluaarides tehtud lobitööga, aidates meil luua ettevõtteid ning teha äri ausalt ja läbipaistvalt, rääkides meile oma lugusid ja olles huvitatud meie lugudest.
Kõik see on aidanud meil jõuda sinna, kus me täna oleme – ja see on väga erinev sellest, kus me olime 20 aastat tagasi. Mõningate valikute erinevusest hoolimata jääme alati lähedasteks sõpradeks ja liitlasteks, rahvastena ja nüüd ka riikidena.
***
Mis puudutab institutsionaalset korraldust, siis Eestil oli pärast iseseisvuse taastamist selge siht: saada riigiks, mis on demokraatlik ja liberaalne, Euroopa Liidu ja ka NATO liige – see eesmärk ei olnud külma sõja järgses maailmas kaugeltki nii iseenesestmõistetav, kui täna minevikku tagasi vaadates võiks tunduda. Nagu oleme näinud, oli küllalt palju ka teistsuguseid valikuid. See, et me võime praegu apelleerida ühistele demokraatlikele väärtustele – sõna-, väljendus- ja kogunemisvabadusele, seaduse ja õigluse ülimuslikkusele ning inimõigustele –, on kahjuks pigem erand kui norm riikide seas, mis 23 aastat tagasi kommunismist vabanesid. Nii palju siis ajaloo lõpust.
Meie jaoks ei ole nende väärtuste rõhutamine tegelikult olnud pragmatismi vastand. Praeguses välis- ja julgeolekupoliitilises keskkonnas vastandub väärtuspõhisele välispoliitikale pigem realism, Realpolitik, mis määrab ära selle, mil määral me saame apelleerida väärtustele, rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele.
Meie jaoks oli liitumine Euroopa Liidu ja NATOga lahendus dilemmale, millega kõik väikesed riigid paratamatult silmitsi seisavad: kuidas tugevate seas ellu jääda.
Probleem on selles, et nende puhul, kes ei ole seotud meie väärtussüsteemiga, kantilik igavese rahu lahendus lihtsalt ei toimi. Kui meil on tegemist riikidega, kes ei tunnusta rahvusvahelise käitumise reegleid ega eeskirju, loeb ainult sõjaline tugevus ja võimsus. Lühidalt – kel jõud, sel õigus.
Nende jaoks, kes tunnevad ajalugu ja filosoofiat, ei ole selles dilemmas midagi uut. Vastupidi, see on ajaloo jooksul alati olnud norm. Lääne kultuuriruumi teine teadaolev ajalooraamat, Thukydidese „Peloponnesose sõjad” (431 eKr), kirjeldab „Melose debatina” tuntud peatükis, mis juhtub nõrkade ja väikestega, kui reeglid ei kehti.
Melosele, saarele, mis oli end Peloponnesose sõjas kuulutanud neutraalseks, saabusid ateenlased, kes nõudsid meeloslaste alistumist. Meeloslased palusid läbirääkimisi, et oma neutraalsust säilitada. Ateenlased vastasid aga, et neil on õigus valitseda, sest neil on sõjaline ülekaal. See on põhimõte „tugevad võtavad, mida suudavad, ja nõrgad annavad, mida peavad”.
Meenutame, et lõpuks pakuvad ateenlased meeloslastele valikut, mille ees on olnud liigagi paljud Euroopa väikeriigid: alistuge ning te väldite hullemat ja jääte ellu. Meeloslased otsustavad siiski survele mitte järele anda, misjärel ateenlased tapavad kõik Melose mehed ning orjastavad kõik Melose naised ja lapsed.
Meie, Euroopa väikeriigid, ei taha enam Melose olukorras olla. Me (vähemalt Eestis) näeme NATOs Thukydidese vastandit – allianssi, kus väikesed teevad, mida suudavad, ja suured teevad, mida peavad.
Ma ei taha anda meie sõpradele Soomes ja Rootsis, mida nad peaksid tegema. Me saame vaid rääkida sellest, mida teame oma nüüdseks kümneaastasest kogemusest.
NATO loodi pärast teist maailmasõda, kui mõned eurooplased, vaadates, mis toimub Kesk- ja Ida-Euroopas, otsustasid, et demokraatlikud lääneriigid peavad kokku hoidma, et kaitsta end seadusetuse ja agressiooni eest. Inimesed kipuvad unustama, et tegelikult pärines see algatus Euroopast, vasakpoolsetelt Euroopa valitsustelt, kes mõistsid, et vajavad senisest paremat kaitset. Isegi president Paasikivi märkis, et Tšehhoslovakkias 1948. aastal toimunu „avas maailma silmad”.
Ameerika Ühendriikides valitsesid siis isolatsionistlikud ja Euroopa kaitsmisel osalemise suhtes esialgu tõrksad meeleolud. Max Jakobsoni sõnul olevat Stalin Ždanovile 1948. aasta jaanuaris öelnud, et nad ei okupeerinud Soomet, sest olid ülehinnanud Ameerika Ühendriikide kohaloleku tähtsust. Toona olid eurooplased need, kes soovisid Ameerika Ühendriikide kohalolekut, et end turvalisemalt tunda.
Seega loodi NATO vastuseks sellele, mis toimus Euroopas. Alguses tulid Lääne-Euroopa demokraatlikud riigid kokku selleks, et viia üheskoos ellu suuremale sõjalisele koostööle ja kollektiivkaitsele suunatud projekte. Hiljem leiti, et vaid tõeliselt transatlantiline julgeolekuleping võib ära hoida Nõukogude Liidu agressiooni, vältides samas Euroopa militarismi taaselustumist.
Põhja-Atlandi leping sõlmiti 4. aprillil 1949 – kuu aega tagasi tähistasime selle 65. aastapäeva. Lepingu kuulsas artiklis 5 leppisid uued liitlased kokku, et „relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu […] käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu” ja vastuseks sellisele rünnakule rakendab igaüks neist „abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid”.
Ehkki Põhja-Atlandi lepingu sõlmimine lõi liitlased, ei loonud see sõjalist struktuuri, mis liitlaste tegevust tõhusalt koordineeriks. Olukord muutus, kui kasvav mure Nõukogude Liidu kavatsuste pärast kulmineerus Nõukogude Liidu aatomipommi lõhkamisega 1949. aastal ja kui 1950. aastal puhkes Korea sõda. NATO oli vaid veidi enam kui poliitiline ühendus, kuni Korea sõda pani organisatsiooni liikmesriigid tegutsema ja Ameerika Ühendriikide kahe kõrgema sõjaväejuhi juhtimisel loodi sidus sõjaline struktuur. Lepingu nimetusele „North Atlantic Treaty” lisandus seega täht O, mis tähistas sõna „organisatsioon”. Nii sai alliansist see, mis ta tänapäeval on.
Sellega seondub mitmeid müüte, mida ma aeg-ajalt juhtun lugema.
Kui hirm, mida tekitas Nõukogude Liidu agressioon Ida-Euroopas sundis demokraatlikke riike pärast teist maailmasõda oma julgeolekuarhitektuuri ümber korraldama, siis Ukraina sündmustest põhjustatud hirm on nüüd ärgitanud arutelusid vajaduse üle demokraatlike riikide vahelist julgeolekukoostööd taas kord ümber kujundada. Seda eriti Soomes ja Rootsis.
Meie jälgime Eestis neid arutelusid muidugi suure huviga. Samal ajal kui mõned on otsustanud Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi Pariisi harta kõrvale heita, olen ma kindlalt seda meelt, et igal riigil on õigus valida oma julgeolekumeetmeid ja liikmestaatust, mistõttu ma austan iga riigi otsust valitud meetmete kohta. Sellegipoolest pean lisama, et minu tähelepanekute kohaselt on mõned levinud oletused, mida meie kogemus ei kinnita, visad kaduma.
Esiteks ollakse väga skeptilised selle suhtes, kas allianss ikka aitab oma liikmeid. Samal ajal usuvad paljud, et Euroopa Liit on oma liikmete jaoks piisav julgeolekutagatis.
Säte, millest Euroopa Liidu Lissaboni lepingus kujunes Euroopa solidaarsuse klausel, pärineb 1954. aasta Brüsseli lepingust, millega loodi Lääne-Euroopa Liit. Kohustus üksteist kaitsta, kui ükskõik millist lepinguosalist peaks Euroopas sõjaliselt rünnatama, moodustas Lääne-Euroopa Liidu nurgakivi.
Lääne-Euroopa Liidu institutsionaalne struktuur saadeti 2009. aastal laiali, sest julgeoleku- ja kaitsepoliitikast sai Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning Euroopa (nüüd ühine) julgeoleku- ja kaitsepoliitika. Pärast arvukaid katseid midagi ära teha sätestati Brüsseli lepingus sisaldunud vastastikuse kaitse kohustus Lissaboni lepingu artikli 42 lõikes 7.
Lissaboni lepingu artikliga 222 laiendati vastastikuse abistamise kohustust relvastatud rünnaku ja territoriaalkaitse traditsiooniliselt käsituselt terrorirünnakutele ja loodusõnnetustele või inimtegevusest tingitud õnnetustele. Selle sätte aluseks on 11. septembril 2011 toimunud terrorirünnakute järgne julgeolekukontekst.
Euroopa Liidu liikmesriikidele esitatavate nõudmiste täpset tähendust ning tagajärgi Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide jaoks ei ole veel täielikult hinnatud. Ent me näeme, et ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika ei vasta oma esialgsetele eesmärkidele. Kümne aasta jooksul pärast Euroopa Liidu lahingugruppide kontseptsiooni vastuvõtmist ei ole neid lahingugruppe praktikas kasutatud. Kas keegi oskab öelda, kui kaua võtaks „Euroopa kiirreageerimisjõududel” aega, et end valmis seada?
See on Euroopa Liidu solidaarsuse klausli ja NATO kollektiivse julgeoleku tagamise kohustuse põhimõtteline erinevus. NATO põhiülesanne on kaitsta oma liitlasi. Alates Ukraina kriisi algusest on NATO oma sellekohast kohustust rõhutanud. Meie kaitseplaanid vaadatakse üle ja neid tugevdatakse. See saadab selge sõnumi: NATO kaitseb iga liitlast ja kõigi liitlaste territooriumi, samas kui Euroopa Liidu puhul pole olemas vastavat organisatsiooni, situatsiooniplaane ega sõjalist juhtimisstruktuuri.
Seoses teise müüdiga, mida ma olen kuulnud, tuleb öelda, et kindlasti ei ole Eestile avaldatud mingit survet ajateenistusest loobumiseks – me oleme ju olnud NATOs kümme aastat, ajateenistus on meil siiani olemas ja me kavatseme selle säilitada. Leiame, et see on ideaalne lahendus. Meie territooriumil ei ole tuumarelvi. Mõned inimesed muretsevad selle pärast, et NATO liikmeks olemine võib Venemaad ärritada. Ent millega ärritas Venemaad Ukraina? Ta ei taotlenud NATO liikmestaatust. Ja teisalt, kas keegi arvab, et Eesti on NATO liikmena praegu halvemas olukorras kui siis, kui me ei oleks NATO liige, arvestades seda, mida oleme Ukrainas näinud?
Inimesed kardavad, et NATO liikmeks olemise tõttu võivad liikmesriigid olla sunnitud osalema kaugetel rahvusvahelistel operatsioonidel, millega seoses neil pole mingeid huve. Ent allianss ei saa sundida liikmeid võtma vastu otsuseid, millega nad ei ole nõus. Kõik NATO otsused tehakse konsensuse alusel, pärast arutelu ja konsulteerimist liitlastega. Konsensuse alusel vastu võetud otsus on kokkulepe, mille on heaks kiitnud kõik liikmesriigid.
Need, kes kardavad, et NATO on liiga suurel määral Ameerika projekt, peaksid meenutama, et see loodi Euroopa algatusel, sest Euroopa riigid tundsid end ebakindlalt olukorras, kus kokkulepped ei kehti, kui neid ei toeta puhta jõu olemasolu. Praegu on 22 Euroopa Liidu liikmesriiki ühtlasi NATO liikmed ja 95 protsenti Euroopa Liidu kodanikest elab mõnes NATO riigis, artikli 5 kaitse all.
Samuti öeldakse otsekui külma sõja aegu meenutava instinktiivse reaktsiooni põhjal senini, et läänemeelne välispoliitika on parempoolne, samas kui ida poole kaldumine on olnud omane mõningatele Euroopa vasakpoolsetele. Kui vaatame praegust maailma, eriti Euroopat, peame „vasaku” ja „parema” selles kontekstis tõesti ümber hindama. Veelgi enam, tuleks mõelda, mida saab liigitada „fašistlikuks” ja mida mitte.
On ilmselt irooniline, et NATOt, demokraatlike riikide liitu, mille loomise algatasid Euroopa demokraatiameelsed sotsialistid ja mida peagi hakkab juhtima Skandinaavia sotsiaaldemokraat, nähakse siiani „parempoolse” välispoliitilise valikuna. Vasak- või parempoolsusest olenemata järgivad ühinenud lääneriigid oma põhiväärtusi: demokraatiat, õigusriiki ja inimõigusi.
Nüüd, seistes silmitsi jõuga, mis üha enam määratleb end etnilise rahvusluse, usulise konservatiivsuse ja poliitilise autokraatia kaudu; mis on üha militaristlikum ja sõjakam, mõne oma naabri suhtes avalikult agressiivne ja mõnda varjatumalt terroriseeriv; jõuga, mis sallib ja julgustab homofoobiat, demoniseerib valitud etnilisi rühmi kui „teisi”, lämmatab sõnavabadust ja kasutab sõjakat natsionalistlikku retoorikat, et „patriotismi” nimel rõhuda inimloomuse tumedaimale poolele omaenda rahva hulgas, tahaksin väita, et kindlasti ei ole meil isegi mitte teoreetiliselt tegemist „vasakpoolse” vastasega.
Pole siis ime, et nende seas, kes Euroopas mõistavad ja õigustavad idas asuvat agressorit, on aina enam paremäärmuslikke antiliberaalseid erakondi, kellele samuti meeldib apelleerida homofoobiale, ksenofoobiale, nn traditsioonilistele väärtustele ja Euroopa-vastasele retoorikale. Need on sellised erakonnad nagu Prantsusmaa rahvusrinne, Suurbritannia rahvuspartei, Hollandi vabaduspartei, Kreeka „Kuldne koidik” või Ungari „Jobbik”. Need on inimesed, kes praegu toetavad Kremli tegevust ja läksid vaatlema Krimmi nn referendumit.
Nüüd, kus sellised meeleolud on kriisijärgses Euroopas tõusuteel, senine julgeolekustruktuur on purunenud ja agressioon Ukrainas jätkub, on rohkem kui kunagi varem vaja meenutada endale väärtusi, mille eest Euroopa ja Euro-Atlandi kogukond seisab, väärtusi, mida eriti kõrgelt hindavad meie sõbrad siin põhjas. Austust üksikisiku, avatud ja salliva ühiskonna vastu.
Kõik see ei ole iseenesestmõistetav, ehkki me võisime seda külma sõja järgses uinutavas meeleolus nii uskuda. Nüüd näeme, et peame olema valmis aktiivselt kaitsma väärtusi, millesse usume. Nagu öeldud, olles aastakümneid elanud igavese rahu unenäos, olles ühtlasi illusioonide vangid, ei ole me veel päriselt välja mõelnud, kuidas praegusele olukorrale reageerida.
Lõpetuseks võin öelda vaid seda: lootkem, et Euroopa ei reageeri Helsingi lõppakti läbikukkumisele Stockholmi sündroomiga.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar