mai 16, 2013

NATO ja Afganistani üleandmine

Üks tähtsamaid proovikivisid on see, kui edukalt õnnestub korraldada 2014. aastal Afganistani valimised.

Paljude vaatlejate silmis on NATO suutmatus kindlustada rahu Afganistanis seadnud kahtluse alla organisatsiooni staatuse maailma kõige toimivama sõjalise alliansina just ajal, mil NATO juhid  soovivad kangesti näidata Washingtonile, kes on pilgu Aasiasse pööranud, oma võimalikku panust ülemaailmsesse julgeolekusse.
Kuid alliansi ees seisab Afganistanis palju raskusi alates mässuliste visast vastupanust maa tähtsamates sektorites kuni toetuse kaotamiseni oma kohalviibimisele paljude Afganistani elanike seas, mille ilmekaks näiteks on massilised protestid ja juba kaasatud afgaanide vastu suunatud  rünnakud pärast seda, kui USA vangivalvurid põletasid koraani  ning  NATO tegevuse tõttu tapeti mitmeid tsiviilisikute rühmi; samuti näitavad seda rohked arvamusküsitlused. NATO suhted Pakistaniga on piiriäärsete vahejuhtumite ja Islamabadi jätkuvate sidemete tõttu terroristidega endiselt pingelised.
Eelkõige on aga Afganistani valitsusel ning sõjaväel ja politseil seniajani tõsiseid raskusi julgeoleku, tõhusa valitsuskorralduse, majandusarengu ja õigusriigi tagamisel. Hoolimata rohketest välisabi toel korraldatud õppeprogrammidest ja muust NATO abist on Afganistani julgeolekujõudude (ANSF) võime Talibani mässulisi tagasi lüüa ilma NATO juhitavate rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) kestva ja ulatusliku abita ikka veel üpris tagasihoidlik. NATO vajab usaldusväärsemaid ja tõhusamaid Afganistani partnereid, enne kui on võimalik saavutada eesmärk näha suveräänset ja turvalist Afganistani, mis suudab püsima jääda ilma NATO toetuseta.
Väed asutavad lahkuma
Lissaboni tippkohtumisel 2010. aasta novembris panid NATO valitsusjuhid koos ISAFi partneritega paika 2014. aasta tähtajana, mil sõjas peavad juhtohjad minema Afganistani enda kätte. Samuti kohustusid koalitsiooni liikmed selle kindlustamiseks suurendama ANSFi väljaõpet, nõustamist ja varustamist. Ühtlasi sõlmis NATO Afganistani valitsusega strateegilise partnerluse lepingu, mis näeb ette koostöö jätkumist ka pärast 2014. aastat. Chicago tippkohtumisel 2012. aasta mais määrasid NATO juhid kindlaks vahetähtaja 2013. aasta keskel, mille järel ISAFi senine ülesanne pakkuda ANSFile eelkõige otsest lahingutoetust peab asenduma peaaegu eranditult vaid logistilise, väljaõppe- ja muulaadse abiga.
Afganistani sõjavägi ja politsei peaksid võtma endale vastutuse julgeoleku eest kogu riigis, kuid NATO hoiab Afganistanis ka veel 2014. aastal piisavalt ressursse, et vajaduse korral  lahinguoperatsioone ette võtta. Samuti lepiti Chicago tippkohtumisel kokku ANSFi suurus pärast 2014. aastat (tasapisi väheneb see 350 000 mehe pealt 230 000 peale) ning kohustuti põhimõtteliselt abistama Afganistani valitsust selle ülalpidamisel.
NATO liikmesriigid ja nende NATO-välised partnerid ISAFi raames kohustusid ühtlasi jätkama NATO sõjalist rolli Afganistanis ka pärast 2014. aastat, ehkki muu nime all kui ISAF ning keskendudes terrorismiga võitlemise kõrval peamiselt väljaõppele, nõustamisele ja muu abi osutamisele. Lisaks kinnitasid NATO valitsused oma jätkuvat toetust Afganistani algatusele saavutada kokkulepe Talibaniga tingimusel, et selline lepe kaitseks kõiki Afganistani elanikke, sealhulgas naisi.
Praegu võitleb Afganistani valitsuse poolel ligikaudu 66 000 USA ja 37 000 NATO sõjaväelast ning kuni 100 000 välismaist lepingulist julgeoleku ja sõjalise toetuse osutajat. Sõjakäigu ajal, mis algas USA sissetungiga Afganistani 7. oktoobril 2001, on võitluses langenud üle 3250 ISAFi liikme, neist üle 2000 on Ameerika sõdurid. ISAFil oli tipphetkel 2011. aastal kohal 130 000 sõdurit 50 riigist. Sealtpeale on lääneriigid järk-järgult oma kontingenti vähendanud. Näiteks 2012. aasta septembris toodi lõplikult välja 30 000 lisasõdurit, kelle USA oli sinna saatnud Obama esimesel ametiajal. Tundub, et nende viibimine Afganistanis suutis stabiliseerida rinde vähemalt maa lõunaosas, sundides Talibani lõpetama operatsioonid suuremate üksustega ning naasma terroristlike pommirünnakute ja jõudemonstratsioonide juurde avalikel üritustel.
Lisaks taktikalistele võitudele andis lisajõudude toomine täiendavat aega tugevdada ANSFi, mille arengut on viimasel kümnendil takistanud rohked probleemid, ning valmistada neid paremini ette võtma enda peale juhtivat osa võitluses Talibani mässulistega. Siiski on nende saavutuste püsivus kahtluse all, kui NATO tõmbab oma jõud välja ja vähendab ka muud sõjalist toetust. Kõnes olukorrast riigis teatas president Barack Obama, et aasta jooksul tuuakse Afganistanist ära 34 000 USA sõjaväelast.
Nii jääks neid praeguse 66 000 asemel sinna 32 000 ning pärast 2014. aasta aprillis peetavaid presidendivalimisi järgneb uus kiire jõudude vähendamine. Arvatavasti järgivad samalaadset vähendamiskava ka teised välisriigid, kelle jõude on praegu Afganistanis 37 000.
Karzai uus suhe ja SOFA
Kui Afganistani president Hamid Karzai kohtus 2013. aasta jaanuaris Washingtonis USA ametiisikutega, lepiti kokku üleandmise ajakava kiirendamises, nii et juba sel kevadel pidanuks ANSF võtma endale lahingutegevuses juhtiva osa ning ISAF keskenduma peamiselt Afganistani sõjaväe (ANA) ja politsei (ANP) väljaõpetamisele, nõustamisele ja abistamisele. Karzai nentis, et Afganistani jäävate USA sõjaväelaste arv teda väga ei huvita: tema sõnul on olulisem suhete üldine kvaliteet.
Siiski tervitas ta väljatõmbumise otsust märgina, et USA austab Afganistani suveräänsust, märkides, et Ühendriigid kinnitasid jätkuvalt valmisolekut anda Afganistani kontrolli alla kõik sealsed kinnipidamiskohad ja kinnipeetavad, millega ja kellega praegu tegeleb Pentagon. Lisaks oli Karzai rahul otsusega, et välisriikide jõud ei asu enam Afganistani küladesse, vaid jätavad kohaliku julgeoleku eest hoolitsemise ANSFi üksustele.
Ta sõnas, et USA-Afganistani suhted peavad arenema praegusest tasakaalust väljas olekust umbes selliseks nagu Ühendriikide suhted Saksamaa või Türgiga: viimased majutavad vastavalt USA alalisi ja ajutisi sõjaväebaase, kuid neil on Ühendriikide ja teiste maadega ühtlasi laialdased mittesõjalised suhted. Obama kinnitas, et USA vägede väljatoomine küladest peaks kõrvaldama kahe riigi suhetes hõõrumist tekitanud probleemi.
22.-23. veebruaril 2013 arutasid NATO riikide kaitseministrid, kui palju jõude jätta Afganistani pärast 2014. aastat, mida nad peaksid seal tegema ja kui kiiresti lahkuvad teiste riikide jõud. Kohtumisel olid kaalumise all arvud vahemikus 8000–12 000, kusjuures enamik neist tuleks NATO riikidest, aga ka mõnest NATO partnerriigist, näiteks Austraaliast. Ühendriikide panus võiks moodustada sellest hulgast poole kuni kaks kolmandikku.
NATO ministrid kasutavad nüüd seda arvu plaanimise lähtekohana 2013.-2014. aasta vägede vähendamise kava paikapanemisel. See kujutab endast enam-vähem kolme arvu keskmist, mille Pentagon esitas NATOle möödunud novembris. Nonde järgi olnuks suurim NATO jõudude arv umbes 18 000–23 000 meest, väikseim aga 3000–6000.
Sõjalise kohaloleku osas ei ole “nullvarianti” seni tõsiselt arutatud, kuid NATO jõudude viibimine Afganistanis pärast 2014. aastat sõltub selgelt NATO liikmesriikide ja Afganistani valitsuse läbirääkimistest vägede staatust puudutavate lepingute (SOFA) üle, mis määravad kindlaks välisriikide jõudude juriidilised õigused ja kohustused.
Ühendriikide puhul on SOFA, mida nimetatakse ka kahepoolseks julgeolekulepinguks, sõlmimise tähtajaks üks aasta pärast Afganistani-USA strateegilise partnerluse lepingu sõlmimist – mis teatavasti sõlmiti eelmise aasta mais. Selles lepingus kohustus USA andma Afganistanile majandus-, julgeoleku- ja diplomaatilist abi kümne aasta vältel pärast 2014. aasta väljatõmbumise tähtaega, Afganistan aga nõustus suurendama oma vastutust, edendama läbipaistvust, õigusriiki ning kaitsma kõigi Afganistani elanike õigusi sõltumata nende soost.
Kui Obama kohtus käesoleva aasta jaanuaris Washingtonis Karzaiga, avaldas ta arvamust, et uus kahepoolne julgeolekuleping peaks tagama USA jõududele Afganistanis immuniteedi, millega Karzai jäi põhimõtteliselt nõusse. Siiski ei laskunud presidendid üksikasjadesse, kuidas nad kavatsevad strateegilise partnerluse lepingu ellu viia ja mil moel plaanib Afganistani valitsus täita endale võetud kohustust käivitada ühiskondlikud, majandus- ja poliitilised reformid.
Pärast aastat 2014
Selle kindlaksmääramine, kui palju ISAFi jõude peab pärast 2014. aastat kohale jääma ja kui kiiresti saavad sõjaväelased Afganistanist lahkuda, nõuab juba ette selgitamist, milliseid ülesandeid täpselt peab NATO 2014. aasta järel täitma.
Põhimõtteliselt võivad neiks olla Afganistani elanike kaitsmine, välismaiste tsiviiltöötajate turvamine, Talibani tähtsamate juhtide tapmine ja vangistamine ning ANSFi jätkuv ülesehitamine täiendava väljaõppe ja nõustamise abil vastavuses üleminekuplaaniga, mille NATO töötas välja 2010. aastal ja mis kinnitati üle 2012. aasta mais Chicago tippkohtumisel. NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni sõnul arutati 2013. aasta veebruari kaitseministrite kohtumisel muu hulgas “uue ja teistsuguse NATO juhitava missiooni ettevalmistamist 2014. aasta järgseks ajaks, mis õpetaks välja, nõustaks ja abistaks Afganistani julgeolekujõude”.
NATOl saab olema väljaõppebaas kõigis riigi neljas osas ja keskus Kabulis. Väljaõppemissiooni raames võib säilida Saksamaa praegune juhtiv seisund maa põhjaosas, Itaalia oma läänes ning Ühendriikide oma idas ja lõunas. NATO väljaõpetajad töötavad ANSFi üksustega vaid korpuse tasandil ning kogu väljaõpe käib baasides, mitte välitingimustes.
Lisaks NATO missioonile ANSFi väljaõpetamiseks, toetamiseks ja abistamiseks on kavas eraldi terrorismivastane kontingent USA juhtimisel, mille eesmärk on tappa ja vangistada suure tähtsusega sihtmärke, näiteks Talibani juhte. Erinevalt NATO väljaõpetajatest on selle mitmest tuhandest USA sõjaväelasest koosneva kontingendi korral Ühendriikide eriüksuslased lõimitud alama tasandi Afganistani üksustesse, näiteks brigaadidesse. Osa eriüksuslasi võib korraga tegutseda nii terrorismivastases võitluses kui ka NATO väljaõppemissioonil.
Selles valguses tekitab muret Afganistani valitsuse hiljutine korraldus, et kõik USA eriüksused peavad lahkuma Kabuli lähedal paiknevast olulisest Wardaki provintsist. Enamgi veel kui vaid väärkäitumise süüdistuste pärast paistab Karzai valitsus muret tundvat selle pärast, et Afganistani kohalike jõudude väljaõpetamine võib tugevdada sõltumatuid jõude, mis võivad keskvõimule  ohtlikud olla. Tõepoolest, mitu sõjapealikut on andnud mõista, et kavatsevad taas luua sõltumatu sõjalise jõu, mis suurendab ohtu, et Afganistan paiskub pärast 2014. aastat taas kodusõja keerisesse.
Aga kui eriüksused, mis üldjuhul kujutavad endast NATO kõige tõhusamaid lahinguolukordades käitumise õpetajaid, ei saa tegutseda välitingimustes, võib juhtiva osa üleminek sõjaväljal Afganistani enda jõudude kätte sattuda lisaraskuste ette. ISAFi vähenev osalemine tavapärases lahingutegevuses sunnib NATOt nagunii toetuma senisest rohkem õhujõule, sealhulgas mehitamata õhusõidukite ehk droonide kasutamisele. Mõnigi kord kaasneb selliste õhurünnakutega tsiviilohvreid, mis tekitab mõistetavalt rahulolematust. Möödunud aastal otsustas NATO piirata õhulöökide andmist asustatud piirkondades ning sel aastal kehtestas Afganistani valitsus samasugused piirangud õhulöökide tellimisel ANSFi üksustele. Analüütikud usuvad, et Afganistani lennuvägi, mille reaalne tegevus võiks vähemalt tugevdada kohalikku uhkust ja moraali, suudab ilma märkimisväärse välisabita tegutsema asuda alles 2017. aastal.
Teine USA-Afganistani pingete allikas on erimeelsus Afganistani valitsuse nõudmise osas saada oma kontrolli alla kogu maa vanglasüsteem, mis on samuti seniajani lahendamata. Kui Karzai seda otsesõnu nõudis, andis Pentagon tuhanded kinnipeetud Afganistani valitsuse võimusesse, ehkki on võimalik, et mõned kõige ohtlikumad vangid jäid endiselt USA valvata või on üldse mujale viidud. USA pelgab, et Afganistani valitsus võib omaks võtta nii-ütelda taba-ja-vabasta taktika: USA jõud võtavad mässulised kinni,  Afganistani võimud vabastavad nad  taas, misjärel mässulised liituvad kiiresti uuesti võitlusega.
Rohelised ründavad siniseid
Viimasel paaril aastal on ANSF võtnud enda peale vastutuse aina rohkemate Afganistani provintside ehk vilajettide, linnade ja ringkondade julgeoleku eest. USA valitsuse andmeil hakkasid Afganistani jõud enamikku operatsioone juhtima 2012. aasta juulis ja praegu on nende juhtiv osa jõudnud ligikaudu 80 protsendini.
Üleminek on väga selgelt näha NATO ohvrite arvu kahanemises ja Afganistani jõudude lahingus langenute arvu kasvamises. Ehkki Kabulis ja mujal on olnud mitu väga silmatorkavat rünnakut, on ANSF seni suutnud üle antud aladel üldiselt julgeoleku tagada. Kuid lähikuudel võtavad Afganistani jõud vastutuse enda kanda ka mitmel maa kõige enam mässuliste tegevusest haaratud alal.
Suurenevast vastutusest hoolimata kannatab ANSF endiselt mõningate nõrkuste ja puuduste käes, näiteks ebapiisav logistika ja luure, vähene õhu- ja tulejõud, nihkes etniline tasakaal ning kesine võime tuvastada ja neutraliseerida improviseeritud lõhkeseadeldisi. Neile on jätkuvalt tarvis õpetada sidepidamist, relvakäsitlemist, pioneeriala1, relvade hooldamist ja logistikat.
Pentagon on leidnud, et 2012. aasta septembri lõpu seisuga suudab ANSFi 23 brigaadist ainult üks tegutseda iseseisvalt ilma ISAFi üksuste abita, isegi kui brigaadide juures tegutsevad koalitsiooni nõunikud. Tõsiasi, et igal aastal vahetub kolmandik ANA koosseisust, on muutnud selle võimekuse tõstmise keeruliseks. Veerand väkkevõetutest ei võta end kolmeaastase teenistusaja lõppedes enam arvele ning ANA kannatab rohkete desertööride ja ülejooksikute tõttu. Veel rohkem abi vajab ANP, enne kui  suudab hakata täitma olulist ülesannet tõkestada Talibani naasmine aladele, mille sõjavägi on vallutanud. Sellest pole suuremat kasu, kui ANA puhastab mõne ala Talibanist, kuid ANP ei suuda seda enda käes hoida ega isegi hankida kasutatavat luureteavet Talibani tegevuse kohta.
NATO suutlikkust nende nõrkustega tegelda kahandab süvenev hirm nõndanimetatud rohelised-siniste-vastu rünnakute ees, mille käigus eeldatavalt sõbralikud Afganistani sõdurid pööravad relvad ISAFi nõunike vastu. Sellised “sõprade” rünnakud on suur probleem, sest need nõrgestavad väga olulist lüli, nimelt püüavad nurjata ISAFi ja ANSFi partnerlus- ja väljaõppeprogramme.
2007.–2012. aastal langes ANSFi liikmete käe läbi või sai haavata peaaegu 300 koalitsioonijõudude esindajat. Niisuguseid siserünnakuid oli arvuliselt kõige enam 2012. aastal, millele langes vähemalt 60 kindlat juhtumit, kus NATO nõunikud said surma sisseimbujate, ANSFi vormi selga tõmmanud või ANSFi liikmete enda spontaanse rünnaku tõttu. Viimased on rünnakuid õigustanud kättemaksuga mõne lääneriikide eriti jäleda teo eest, näiteks koraani põletamine või islamivastase filmi näitamine.
NATO saab otseselt Talibani tegevuseks hinnata vaid 10–15 protsenti niisugustest rünnakutest, veel 10–15 protsenti võib olla seotud üldisema mässumeelsusega. Enamasti on need aga tulenenud isiklikest tunnetest või olnud spontaansed juhtumid. Ometi on Talibani komme võtta endale vastutus kõikide selliste rünnakute eest ISAFi nõunikke rahutuks muutnud ja nad ei kipu enam nii palju oma Afganistani partneritega suhtlema. Mõnelgi juhul on NATO toonud oma nõunikud konkreetsetest kohtadest ära ja peatanud partnerlusega seotud operatsioonid välitingimustes. Prantsusmaa valitsus mainis siserünnakuid lausa ühe põhjusena, miks lahinguüksused algul kavandatust varem välja tuua.
ANSFi koosseisu suurenemine on siserünnakute probleemi süvendanud, sest see on paratamatult tähendanud värbamise ja juhendamise standardite leevendamist. 2009. aasta detsembrist 2012. aasta oktoobrini kasvas ANSF NATO Afganistani väljaõppemissiooni (NTM-A) toel enam kui 140 000 liikme võrra kokku 352 000 meheni.
Peaaegu 5000 NTM-A väljaõpetajat töötab Afganistani institutsioonides ning umbes 400 ISAFi sõjaväe ja politsei nõustamismeeskonda tegutseb koos ANSFi üksustega välitingimustes. Nad on välja õpetanud üle 3200 ANSFi instruktori, et oleks võimalik sarnaselt ülejäänud NATO jõududele vähendada ka NTM-A koosseisu. Aga isegi kui vaid iga viiesajas Afganistani sõdur pöörab relva ISAFi vastu, tähendab see ANSFi suurust arvestades kümneid rünnakuid.
Afganistani ja ISAFi riikide valitsused on püüdnud probleemiga tegelda, parandades ANSFi värvatute uurimist, tugevdades vastuluuret ning andes ISAFi liikmetele põhjalikumaid teadmisi Afganistani elanikele olulistest kultuurielementidest. NATO eelistatud tehnilised lahendused selle probleemi korral ei aita. Välisriikide jõud peavad toetuma Afganistani enda elanikele, et kasutada sisseimbumise vältimiseks ära nende ilmselgelt paremat kultuuritundmist ja luurevõimalusi.
Lisaks peaks siserünnakute esinemist vähendama NATO kava muuta ISAFi missiooni olemust, nii et varasema koalitsioonijõudude koostöö asemel samalaadsete ANSFi üksustega hakatakse julgeolekuabi osutama väiksemaid NATO nõustamisüksusi (julgeolekujõudude nõustamismeeskonnad) brigaadi tasandil otse ANSFi üksustesse lõimides. Enamasti ei soorita siserünnakuid sõdurid, kes teenivad pidevalt üheskoos. Palju tavalisem on nende inimeste tapmine, kellega kohtutakse vaid ajuti või juhuslikult.
Raha ja valimised
Mõneti niisugusele arusaamisele vastupidi tundub, et NATO plaanijad on hakanud taas kaaluma varasemat otsust vähendada kas või juba finantsilistes huvides ANSFi suurus pärast 2015. aastat 230 000 mehe peale. Praeguse 352 000-liikmelise ANSFi värbamise, väljaõppe, varustamise ja tegutsemise kulud ulatuvad aastas 6,5 miljardi dollarini, samal ajal kui väiksemad jõud nõuaksid aastas hinnanguliselt 4,1 miljardit dollarit.
USA katab praegu aastakuludest 5,7 miljardit, Afganistani valitsus 500 miljonit ja teised välispartnerid 300 miljonit dollarit. Siiski on mõned USA kõrgemad kaitseametnikud ja kongresmenid väljendanud soovi hoida Afganistanis suuremaid jõude, kuni Talibani oht on suudetud kindlamalt kontrolli alla saada. 230 000-meheline suurus põhineb analüüsil, mille tegi mõne aasta eest armee analüüsikeskus. Möödunud aastal ütles Senati ees ametisse kinnitamise kuulamistel  ISAFi uus ülem kindral Joseph Dunlop, kes asendas veebruaris selles ametis kindral John Alleni, et tahaks selle soovituse üle vaadata.
2013. aasta veebruaris kaalusid NATO kaitseministrid ametlikult suuremate jõudude toetamist 2018. aastani, mis võiks aidata paremini kindlustada Afganistani julgeolekut, aga ehk veel enam oleks vastukaaluks Afganistani ajaloos nii levinud “hülgamisnarratiivile”, mida NATO plaanijad peavad alliansi sõjakäigu eesmärkidele suuremakski ohuks kui Talibani. Üks NATO ametnik sõnas: “Koalitsiooni tahe ja visadus ja panus on võrdne afgaanide usalduse ja lootusega.” Tegelikult nõuaks suuremate jõudude ülalpidamine NATO-väliste riikide suuremat rahalist panust, sest Euroopa ja USA valitsusi vaevab jätkuvalt eelarvekriis.
Hülgamisnarratiivil on Afganistanis endiselt oluline osa. Kuigi NATO valitsused on kohustunud jätkama ISAFi missiooni mingil kujul ka pärast 2014. aastat, soovivad nad üsna kindlasti tuua järgmise kahe aastaga välja peaaegu kõik lahinguüksused sõltumata sellest, milline on tegelik olukord. Varasem rõhuasetus tingimuspõhisele lahkumisele, mille korral ISAFi jõudude väljaviimine oleks seotud konkreetsete tõenditega Afganistani paranenud sõjalisest võimekusest, on peaaegu täielikult asendunud kindlaid tärmineid sisaldava ajakavaga. Selline muutus vastab muidugi lääneriikide poliitilisele tegelikkusele, kuid paraku õhutab Afganistani elanikes arvamust, et Lääs jätab taas nende riigi omapäi ning sel moel pigem õhutab Iraani ja Pakistani kavandama, kuidas täita NATO-järgset julgeolekuvaakumit Afganistanis – mida mõlemad riigid kangesti täita ka tahavad.
Lisaks lahingutegevusega seotud küsimustele on asjade uue korralduse üks tähtsamaid proovikivisid see, kui edukalt õnnestub korraldada 2014. aastal Afganistani valimised. Kui Afganistani poliitiliste institutsioonide tegevus on sama kohmakas nagu 2009. aasta valimiste ajal, kui ANSF ei suuda tagada turvalist valimiskeskkonda või kui Karzai otsustab loobuda lubadusest mitte osaleda valimistel, väheneb kindlasti oluliselt rahvusvaheline huvi Afganistani aidata.
2013. aasta jaanuaris Washingtoni külastades kinnitas Karzai, et Afganistan peab 2014. aastal vabad ja ausad valimised rahvusvaheliste vaatlejate osavõtul, kuid väljendas rahulolematust, et välisriigid sekkuvad tugevasti valimisprotsessi. Mida lähemale 2014. aasta valimised jõuavad, seda rohkem NATO kahtlemata Karzaile survet avaldab, et valimised tuleksid ausad ja vabad, kuid NATO kahanev kohalolek ja üldse huvi Afganistani vastu vähendab USA mõjutusvõimet nii selles kui muudeski valdades.
Oma ISAFi ülema ametiajal püüdis kindral Allen korduvalt selgitada Afganistani üle kümne aasta juhtinud Karzaile, et tal on nüüd võimalik põlistada enda pärand ning aidata Afganistanil saavutada suveräänse ja demokraatliku riigi staatus. Ometi pole praegu veel selge, kas Karzaist saab tõepoolest suur riigimees või jääb ta olupoliitiliseks tegelaseks, kellega NATO peab tahes-tahtmata veel neli aastat koostööd tegema.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.