Enesekindluse kriis: millisena näevad eurooplased oma kohta maailmas
Euroopa Välissuhete Nõukogu, 2021
Kuigi COVID-19 kriis on kõvasti raputanud eurooplaste usku Euroopa Liidu institutsioonidesse, usuvad inimesed jätkuvalt, et õlg õla kõrval tuleb rohkem tegutseda, eriti tugevdades ELi löögirusikat maailmaareenil. USA suhtes on eurooplased skeptilised.
Seotud artiklid
Lugu ja tema jutustaja. Eesti välisministeeriumi taasloomise lood
"Jutusta meile üks lugu!" ütles Märtsijänes. "Jah, palun jutusta!" nurus Alice. "Ja tee ruttu," lisas Kübarsepp. (Lewis Carroll, ”Alice imedemaal”)
Tavalise diplomaadi ebatavaline saatus
Aleksander Warma elukäigust ning diplomaadi rollist
Religiooni roll muutuvas Euroopas
Euroopa võtab sageli iseenesest mõistetavana arusaama, et religioon ja poliitika on teineteisest lahutatud. Kui mitte mujal maailmas, siis vähemalt Euroopas.
Eesti 90-aastane välisministeerium
"Esimesed aastad olid siiski oma primitiivsusest hoolimata hoogsad, kuna just nendele langesid ministeeriumi kõige suuremad saavutused - Eesti riigi de facto ja de jure tunnustamised Euroopa riikide poolt."
Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat "Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order" on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli "Power and Weakness" (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa "Jõu ja nõrkuse" artikli lühendus.
Diplomaatia – kas imerohi või valuvaigisti?
Sõnumitooja amet on maailmas vaieldamatult üks vanemaid. Diplomaatiat kui eksistentsiaalset nähtust ei piira aeg ega ruum ning see eksisteerib ükskõik millal ja ükskõik kus, kui omavahel puutuvad kokku erinevad identiteedid. Diplomaatia lahendab üldkehtiva dilemma, mille kohaselt erineva samastumusega inimgrupid tahaksid küll elada üksteisest isoleeritult, kuid saavad samal ajal aru hädavajalikkusest olla omavahel kontaktis.
Slovakkia püsib Euroopa kursil
Slovaki Vabariik on postkommunistlikus Kesk-Euroopas parim näide, kuidas teel Euroopa Liitu ja NATOsse said esmatähtsaks poliitilised probleemid. Majanduslikult ei erinenud slovakid kuigi palju oma vendadest tšehhidest liitriigis: tootmistase peaaegu sama, elatustase ca 5% võrra madalam, punavõimulembuselt ollakse aga tšehhide kõrval märksa tagasihoidlikumad. Osa slovakke kirub seniajani tšehhe, kes toonud ühisriigile kommunismiõnnetuse kaela. Ka toetus Kommunistlikule Parteile ei ületa Slovakkias hetkel 10% , Tšehhimaal on see ajuti olnud kuni 2,5 korda kõrgem.
Eesti ELis ja põhiseaduste hierarhia
Euroopa põhiseadusliku lepingu kavandit võib eelkõige mõista kui Euroopa identiteedi tugevdamise katset. Tegu on seega selgelt enamaga kui ELi laienemisega vältimatuks muutunud institutsionaalse uuenduse läbiviimisega. Viidates Philadelphias 1776. aastal välja töötatud USA konstitutsiooni eeskujule, loodavad ELi põhiseadusliku lepingu autorid ühise "konstitutsioonilise identiteedi" tekkele Euroopas. Filosoof Jürgen Habermase propageeritud "konstitutsiooniline identiteet" olevat iseloomulik rahvusriigijärgsetele demokraatiatele, sest hästi teada identiteedi allikad rahvus ja/või religioon ei kiirga enam sellist ühendavat jõudu kui enne Teist maailmasõda. Mis aga peamine: neile kui eraldavatele identiteetidele ei saavat ühist Euroopat rajada.
Tšehhi Vabariik NATOs ja peagi Euroopa Liidus
Vahetult pärast Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni tundus, et Prahale on kõik teed Euroopa mõjuvõimsatesse organisatsioonidesse valla, tagatiseks, kui mitte arvestada Sloveeniat, arenenuim majandus postkommunistlikus Kesk-Euroopas, ühiskonna demokraatlikud traditsioonid, kõrge haridustase ja arvukad sidemed Läänega.
Ungari välispoliitika prioriteetidest
Vaadeldes Ungari kui Euroopa Liidu tulevase täieõigusliku liikmesriigi välispoliitikat, selle seniseid eesmärke ja nende realiseerimist, tunduvad tulemused olevat üsnagi veenvad: oluline edasiminek eurointegratsiooni osas, tugevnev stabiilsus ja regionaalne koostöö, naabermaades elavate ungarlaste huvide varasemast edukamaks osutunud kaitse.
Poola välispoliitika edu
Poola on viimase 15 aastaga teinud läbi tähelepanuväärse arengu Moskva vasallist arvestatavaks Euroopa suurriigiks. Ka poolakad ise on järjest rohkem hakanud tunnetama oma tähtsust ja iseseisvust ning kompleksid Lääne ees on taandumas. Vabaduse kättevõitmisel püstitatud eesmärk astuda NATOsse ja Euroopa Liitu on realiseeritud või siis varsti realiseerumas. Samas on Poola välispoliitika ette kerkinud uusi ja komplitseeritumaid probleeme, näiteks Poola uus koht maailmapoliitikas seoses osalemisega Iraagi sõjalises missioonis ja vägikaikavedu Euroopa Liidu suurriikidega Nizza kohtumisel saavutatud parlamendikohtade pärast.
Eesti valikud Iraagi sõja taustal
Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus - ka mina ise kaitseministrina - toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.
Viisavabadus “uute” naabritega kui poliitiline väljakutse Euroopa Liiduga liitujaile
Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab "uute" naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid "uute" naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt).
Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks
Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.