1989. aasta tagantjärele tarkusega: 20 aastat hiljem

Olevikus ja minevikus domineerinud arusaamu on alati raske üksteisest eristada. Tänu tagantjärele tarkusele saame me ümber hinnata minevikus toimunut ja heal juhul ka paremini mõista tehtud vigade põhjusi. See, mida 1989. aastal kommunismi kohta tõeseks peeti, erineb suuresti tänastest seisukohtadest, mistõttu toona antud hinnangud, väljatöötatud strateegiad ja neil põhinevad poliitilised otsused kannatasid kahe olulise puuduse all. Üks neist puudutas kommunismimaade kohta kogutud teavet ja ootusi selle kohta, kuidas nende maade elanikud hakkavad süsteemi lagunemise järel tegutsema. Teine aga seisnes sündmuste tohutus kiiruses, mis tähendas, et ühel päeval kehtinud tõde oli paari päeva pärast juba täielikult aegunud.

Kesk- ja Kagu-Euroopa probleemide puntrale avaldas märkimisväärset mõju üks väline tegur – Lääs – koos kommunismimaades hellitatud unelmaga “imedemaast”, mida Läänt arvati endast kujutavat, sest ta tundus asuvat niivõrd kaugel ja temast ei olnud midagi (vähegi mõistlikku) teada. Mõlemal pool Ida ja Lääne vahelist lõhet valitsesid vastastikune teadmatus, pettekujutlused ja raudkindlad, aksioomina tõeseks peetavad uskumused. Neid uskumusi võib ühtlasi käsitleda müütiliste narratiividena, sest nad olid lääneriikide poliitiliste otsuste langetajate ja nende nõustajate mõttemaailma sügavalt juurdunud eeldused, mille ümberlükkamine oleks olnud äärmiselt raske.

Nende müütiliste uskumuste hulka kuulus veendumus, et kommunistlikud režiimid ei kao kuhugi, nende kokkuvarisemine on võimatu ja kõik, kes arvavad vastupidi, on kas rumalad või pettuse peal väljas. 1970. ja 1980. aastatel Läänes omaksvõetud käsitlus lähtus just sellest kõigutamatust veendumusest. Läänes oldi nõus, et kommunistlike riikide elanike elujärje paranemine on soovitav, aga vihjed poliitilistele muutustele olid siiski mõeldud kergeusklikele. Sellest uskumusest levis mitmeid variante, sest loomulikult ei mõelnud kõik Läänes ühtemoodi. Arvamusspektri ühes otsas oli Lääne-Saksamaa, kes pidas kõige tähtsamaks stabiilsust ja kui see tähendas kommunistide käpa all olevate inimeste demokraatlike õiguste eiramist, siis tuli ka sellega leppida.

Olles kammitsetud enda loodud kujutluspildist kommunismimaade kohta, oli Lääs kahetsusväärselt kehvasti ette valmistatud 1989. aasta sündmusteks.

Hea näide sellisest mõtlemisest on Poolas Solidaarsuse liikumise eestvedamisel toimunud rahutused ja eriti nende mahasurumine Jaruzelski poolt, mille üle väljendati Bonnis kergendustunnet sama valjult kui Ida-Saksamaal. Võin ka isiklikest kogemustest lisada ühe meenutuse suhteliselt kõrgetasemelisest kohtumisest Saksa, Prantsuse ja Briti poliitikutega 1989. aasta suvel: kui ma pakkusin välja, et Poolas ja Ungaris aset leidnud kardinaalsed muutused viitavad sellele, et kommunistlikud süsteemid on kokku kukkumas ja et see avaldab pigem varem kui hiljem mõju ka SDVle, olid kõik kohalviibinud läänesakslased sellest kohutavast väitest šokis, milles kahtlemata oli oma roll ka asjaolul, et sel juhul oleks taasühinemise küsimus kohe päevakorda kerkinud, nagu teadaolevalt läkski.

Taoline veendumus tähendas sisuliselt stabiilsuse ülimuslikuks pidamist inimõiguste suhtes, mistõttu igasugust unistamist demokraatlike normide kehtestamisest kommunistlikes ühiskondades peeti ohtlikuks. Pole vist vaja lisada, et see lähenemine kadus sündmuste kasvava surve all kiiresti. Samal ajal hoidsid Lääne-Euroopa vasakpoolsed jõud pingsalt kinni ühest teisest müütilisest uskumusest: kuna tegu oli vasakpoolsete süsteemidega, mis olid küll õigelt teelt kõrvale kaldunud, aga samas oli põhimõtteliselt võimalik, et kunagi kauges tulevikus nad parandavad meelt, tuli kommunistide arvustamist pidada tagurlikuks ja taunitavaks. Sellele seisukohale keerati veel üks vint peale väites, et iga Nõukogude Liitu ärritav samm viib tingimata paratamatult tuumakatastroofini, mistõttu Kremlit häirivate poolakate, rumeenlaste või ükskõik kelle katsed kaarte segi lüüa olid ülimalt laiduväärsed. Teisisõnu, demokraatia oli lubatud lääneeurooplastele, aga Kesk- ja Kagu-Euroopa rahvad pidid sellest suu puhtaks pühkima, sest kui nad käiksid peale, saaks Kreml vihaseks ja see tähendaks juba Kolmandat maailmasõda. On tõepoolest irooniline, et ajaloolise seaduspärasuse ideele puhuti taas hing sisse ajal, mil kommunistlikus maailmas peaaegu keegi seda enam tõsiselt ei võtnud.

Poliitiliste otsuste langetamises ja ka meedias avaldus nende sügavalt juurdunud uskumuste jõulisus selles, et kahtlejaid lihtsalt eirati. Toon veel ühe isikliku näite: 1980. aastate keskel võttis minuga ühendust üks Kanada ajakirjanik, kes pidi varsti Ungarisse tulema. Ma pakkusin talle välja, et tegelikult saab Ungarile läheneda kahel viisil – üldiselt aktsepteeritud lähenemise kohaselt on Ungari “liberaalne” kommunistlik riik, kus asjad kahtlemata liiguvad õiges suunas, samas kui teise vaatenurga alt võetuna on Ungari kiiresti lagunev riik, mille poliitiline süsteem on muutumas aina vähem jätkusuutlikuks. Ma ütlesin talle, et kui ta on esimese lähenemise pooldaja, siis võiksime lihtsalt koos lõunatada ja ta saaks kõik vajalikud andmed kätte ametlikest allikatest. Tema aga oli kindel, et on väga huvitatud alternatiivsest vaatenurgast, mida ma talle ka siis põhjalikult tutvustasin, kasutades oma väidete põhjendamiseks sotsiaalteaduslikke uurimusi ja samizdati kirjandust. Ta tegi rohkesti märkmeid ja see andis mulle julgust juurde, kuni nägin seda, mida ta oli kirjutanud – ta oleks saanud oma jutu kirja panna ametlike allikate põhjal ka ilma Torontost lahkumata. Samas aga oli meie ühine lõuna päris hea ja pikemalt järele mõeldes sain aru, et see oli mulle õppetunniks juurdunud mõttemallide tugevusest, sellest, kui raske on üldlevinud narratiivi kahtluse alla seada, ning vahest ka ülikoolides valitseva õhkkonna eksitavusest, sest see võimaldas mul takistusteta tegeleda alternatiivse analüüsiga.

Lisaks võib eeltoodust järeldada, et olles kammitsetud enda loodud kujutluspildist kommunismimaade kohta, oli Lääs kahetsusväärselt kehvasti ette valmistatud 1989. aasta sündmusteks. Kui asjad hakkasid tol aastal edasi liikuma, ei olnud neist võimalik aru saada Läänes domineeriva tõlgendusraamistiku abil. Kui kommunism on tugev nagu teemandid, siis mida tähendavad ümarlaua-läbirääkimised Poolas või 3. aprilli kokkulepe, millega lubati mõnedel partei poolt heaks kiitmata kandidaatidel valimistel osaleda? Ja kuidas mõista 1989. aasta jaanuarideklaratsiooni, mille järgi 1956. aasta Ungari sündmusi ei käsitletud enam “kontrrevolutsioonina”, vaid “rahva ülestõusuna”? Mulle oli selge, et kätte oli jõudmas seni kestnud kommunismiajastu lõpp, sest Poolas oli partei hüljanud oma institutsionaalse kontrollimonopoli ja Ungaris loobunud pretendeerimast juhtrollile kogu riigis – kui 1956. aastal oli toimunud rahva ülestõus, siis miks hoidis partei 33 aastat hiljem ikka veel võimust kinni? Ma olin küll vähemuses, aga tuleb ausalt tunnistada, et sündmuste kiire areng sundis varsti paljudele peale minu vaadetele sarnased seisukohad, mille kohaselt kommunism oli oma aja ära elanud ja võimalused tõelise demokraatia, mitte “rahvademokraatia” kehtestamiseks olid käegakatsutavad. Sellele vaatamata ei saanud mineviku taaka möödaminnes selja taha jätta ja veel mõnda aega keskendusid inimeste mõtted eelkõige kommunistliku korra taastamisega seotud hirmudele, mitte kommunistide loodud ühiskondliku korra ja süsteemi käsitlemisele.

Mõlemal pool Ida ja Lääne vahelist lõhet valitsesid vastastikune teadmatus, pettekujutlused ja raudkindlad, aksioomina tõeseks peetavad uskumused.

Kulus kaua aega, enne kui mõisteti, et kommunism ei olnud mitte ainult võimusuhteid reguleeriv poliitiline süsteem ja ideoloogia, vaid ka kultuurilist kapitali loov struktuur. See tähendab, et inimesed arendasid võimu omavolilise rakendamisega kohanemiseks välja erinevad strateegiad, et võimalusel käsitleti võimu rakendamist etteennustatavana, et sellega harjuti, seda kasutati ära ja selle vastu võideldi. Ernest Gellner on väitnud, et kommunism on negatiivne moraalne süsteem, mille alusel inimesed oma elu korraldasid. Sellises süsteemis lähtusid inimesed ühest kesksest eeldusest, mille järgi silmale nähtavat ei peetud tõeks, iga asja juures otsiti varjatud tähendust, igal sündmusel oli põhjus ja tagamõte, juhuseid ja kokkulangevusi ei olnud olemas ning inimese enda võime ümbritsevat mõjutada oli tühine. Seega omandasid kommunismimaade elanikud suletud epistemoloogial ja ideoloogial põhineva mõtlemisviisi. Kõik sõltus võimustruktuurist ja üksikinimese teod ei saanud seda struktuuri muuta, kusjuures isegi ühised pingutused oli läbikukkumisele määratud, sest poliitiline süsteem oli lihtsalt liiga võimas. Sundus ja hirm sunnivahendite rakendamise ees olid reaalsed, kuid kohanemine ja süsteemi toetajate pidev juurdevärbamine muutsid jõu kasutamise järjest vähem vajalikuks. Need kommunistlike ühiskondade kultuurilisele kapitalile omased tunnused kujutasid endast tõsist takistust demokraatia omaksvõtule.

Demokraatia toimib olukorras, kus institutsioonid omavad mõjuvõimu ja õigusriigi põhimõtetest peetakse lugu. Läänes ja mõningal määral ka kohalike reformijate seas oli üsna levinud arvamus, et pärast uute institutsioonide loomist hakkavad inimesed iseenesest demokraatlikult käituma. Selline arusaam oli märkimisväärselt naiivne, sest postkommunistlikes riikides polnud ei uutel ega vanadel institutsioonidel sellist mõjuvõimu nagu Läänes – ja kuidas olekski saanud olla, kui inimesed olid kindlalt veendunud, et institutsioonid on ainult vormitäide? Selle kõige tagajärjel hakkas levima demokraatiat jäljendav käitumine, mille ulatuslikkus sõltus ajast ja ruumist. Erinevates postkommunistlikes riikides omistati institutsioonidele eri määral mõjuvõimu. Nagu näha, oli kommunism muutunud jätkusuutmatuks osaliselt võimetuse pärast luua usaldusväärseid institutsioone, mistõttu üldiselt levinud arusaamadele ja käitumisele, k.a probleemide tekkepõhjused, omistati isiklik mõõde. Inimesi peeti tõeliselt eksisteerivaks, samas kui institutsioonide puhul rakendati vastupidist tõlgendust. Tulemus oli see, et kõike avalikus sfääris toimuvat peeti kindlate inimeste poolt juhitavaks ja eelkõige sõltuvaks nende isiklikest huvidest ja sidemetest.

Üks probleem muutis olukorra veelgi raskemaks: kohalike reformijate ja Läänest hulganisti saabuvate nõustajate arusaamad riigi kui sellise olemusest erinesid kardinaalselt. Kohapeal peeti riiki võimulolijate käsutuses olevaks inimeste jälitamiseks ja mahasurumiseks kasutatavaks vahendiks, millest taheti lahti saada. Läänes aga ei mõeldudki selle küsimuse üle ja eeldati möödaminnes, et postkommunistlikud riigid toimivad enamjaolt samamoodi kui lääneriigid. Asjaolu, et nt riigiaparaadis 20 aastat töötanud ametnik oli omaks võtnud hoopis teistsugused töömeetodid, hierarhilised suhted, kuulekuse ja tegutsemisviisid, jäeti tähelepanuta. Selle tulemusel oli uue süsteemi olulisimate kujundajate maailmatunnetuses tühi koht seal, kus Lääs nägi riigi stabiliseerivat, reegleid kehtestavat ja lahkhelisid lahendavat rolli.

Kõigele lisaks ei saa demokraatia toimida ilma refleksiivsuseta, oskuseta vaadata ennast väljastpoolt, mis aitab kaasa objektiivsusele ja võimele hinnata väärtuste pluralismi ning võimaldab mõista, et ühte ja sedasama sündmust saab ja võib mitut moodi tõlgendada ning et igas riigis tehtavad ümberkorraldused sõltuvad selle riigi subjektiivsest kultuurilisest pagasist. Kommunism ei olnud sugugi soodustanud refleksiivsust, vaid nõudis hoopis mustvalge maailmapildi omaksvõttu ja üheainsa tõe tunnistamist. See tähendas, et endised kommunistlikud ühiskonnad olid harukordselt kehvasti ette valmistatud selleks, mis oli tulemas, pealegi veel ülikiiresti – nimelt mitmesugusteks üleilmastumisega kaasnevateks väljakutseteks.

Kohalikud reformijad või vähemalt mõned nende seast leidsid, et muutuste seisukohast vaadates oli praktiliselt kogu ühiskond viljakas pinnas. Seda seisukohta toetas ka Ken Jowitt, kes kirjutas oma raamatus “The New World Disorder” (“Uus maailmakorratus”) uute süsteemide geneesile omasest keskkonnast, kus on võimalik läbi viia ulatuslikke uuendusi. Kuid siinkohal ei arvestatud kogunenud kultuurilise kapitali, kehtinud normide ja erinevustega poliitilises tahtes radikaalseid muutusi ellu viia. On selge, et riikidel, kus oli toimunud tegelik või sümboolne revolutsioon, olid paremad võimalused uue ühiskonna aluste loomiseks (Balti riigid, Tšehhi Vabariik), aga samas võisid muud tegurid, nt eliidi kohanemisvõime, uuendusprotsesse aeglustada (Rumeenia, Slovakkia). Lisandus veel ka probleem, et “revolutsioon” ei kutsunud igal pool esile võrdselt vaimustunud reaktsiooni. Mõningal, kuigi väiksel määral tulenes see seostest 1917. aasta ja kommunismiga, aga peamine kurja juur peitus selles, et revolutsioon tähendas murrangut, ebastabiilsust ja võib-olla isegi vägivalda, mida vägagi kardeti osaliselt ka seepärast, et 1989. aasta suvel olid hiinlased rahumeelse demokraatliku liikumise mahasurumiseks korraldanud veresauna. Euroopas ei soovinud keegi selliste sündmuste kordumist. Seepärast olid just hiljuti revolutsiooni kogenud ühiskonnad (Poola, Ungari) kõige enam oma varasemate kogemuste uuesti läbielamise vastu. Rumeenias toimunu oli aga erandlik, sest seal viidi läbi revolutsiooniks maskeeritud paleepööre.

Lääs lähtus eeldusest, et majandusel põhinev transformatsioon viib (automaatselt?) demokraatia omaksvõtuni.

Tagantjärele tarkus sunnib ka esitama küsimust, kas katkestus aitas või ei aidanud demokraatlikule transformatsioonile kaasa. Sujuvat “samettransformatsiooni” kiideti küll vägivallatuse eest, kuid samas muutusid need protsessid eliidi poolt juhituks ja kontrollituks, mille tulemusel rahvas samastus demokraatiaga vähem, kui võinuks. See omakorda võimaldas eliidil demokraatia enda omaks kuulutada ja ainuisikuliselt otsustada, mis on demokraatia ja mis mitte. Lääs vaatas kõike seda lihtsalt kõrvalt pealt. Kui aga loodi uus riik, siis oli katkestuse esilekutsumine kergem. Mida põhjalikum katkestus, seda kergem oli norme ja poliitilist käitumist ümber kujundada.

Lääs lähtus eeldusest, et majandusel põhinev transformatsioon viib (automaatselt?) demokraatia omaksvõtuni, s.t demokraatia tõuseb tuhast nagu fööniks tänu eraomandile, heaolule ja uuele kapitalistide klassile, kes hakkavad käituma nagu Lääne kapitalistid, näiteks riskivõtmise osas. See lähenemine rajaneb Washingtoni konsensusel, mille kohaselt vaba turg lahendab kõik probleemid. Samas aga ei arvesta see lähenemine “ärastamisega”, mis lõi aluse uuele varaomanike klassile, kes hakkas uskuma, et ebaseaduslik tegevus on majanduses lubatud ja keskendus poliitiliste garantiide hankimisele äsja enda omandisse sattunud riigivara kaitseks. Majandustegevus põhines korruptiivsetel tehingutel, mis tagantjärele muudeti juriidiliselt korrektseks, s.t isegi seadusandlust käsitleti vaid kergestimuudetava piiranguna. “Arastamisest” kõrvalejäänute suurenevale ebaõiglustundele ei pööratud tähelepanu nagu ka paradoksile, et enamik uutest kapitalistidest oli varem miskipärast kuulunud nomenklatuuri, k.a julgeolekuteenistuste, ridadesse. Lääs paistis kõike seda rahulikult aktsepteerivat ja mõnel juhul isegi osales hõlptulu teenimises.

Lisaks tõi demokraatlike protsesside kehtestamine kaasa uute poliitiliste rühmituste tekke, kel praktiliselt puudusid igasugused poliitilised, haldus- ja juhtimisalased kogemused, ja see muutis nad kergeks saagiks varem nomenklatuursetel kohtadel töötanud oskuslikest manipulaatoritest bürokraatidele. Samaaegselt raskendasid mõned rahvastiku kognitiivsed, semantilised ja intellektuaalsed puudujäägid kodanikuühiskonna arengut.

Eelpool mainitud institutsionaalne nõrkus avaldus ka poliitiliste parteide puhul. Enamik ühiskonnaliikmetest ei teadnud, mida tähendab poliitiline konkurents ja kuidas näeb välja poliitiline sõnasõda, mistõttu nende ootused keskendusid pigem poliitilisele homogeensusele, mis sarnaneks nt Praha kevadele 1968. aastal või liikumisele Solidaarsus Poolas. 1989. aastal oli aga tähelepanu keskmes omariiklus ja täpsemalt selle etniline külg. See aga tegi reformijad veidi ärevaks, sest nende jaoks oli tegu võõra mõistega. Samuti tekitas see mõningaid kõhklusi Läänes, kuna seal kiputi omariiklusele pühendumist võrdsustama ksenofoobia ja fašismiga selle asemel, et käsitleda seda kogukonnatunde taastamise ja ühiskondliku konsensuse loomise alusena, millest lähtudes saavad mitmekesisuse suunas edasi liikuda ka need ühiskonnad, kus varem ei oldud sellega kokku puututud.

Kulus kaua aega, enne kui mõisteti, et kommunism ei olnud mitte ainult võimusuhteid reguleeriv poliitiline süsteem ja ideoloogia, vaid ka kultuurilist kapitali loov struktuur.

Lõppkokkuvõttes tuleb öelda, et Lääne arusaam demokraatiast oli selles mõttes vägagi puudulik, et ei osatud arvestada kommunismilt päritud kultuurilise kapitali rolliga demokraatia edendamises ja kodanikutunde tekitamises. See on tõepoolest üllatav, kuna Lääne varasemad edusammud demokraatlike süsteemide tutvustamisel/pealesurumisel endistes koloniaalmaades on olnud suhteliselt tagasihoidlikud – enamik neist lagunesid kiiresti. Vähemalt seda oleksid lääneriikide poliitiliste otsuste langetajad pidanud teadma, et kultuuriliste tegurite eiramine poliitiliste teadmiste ja institutsioonide ülekandmisel ühelt süsteemilt teisele seab tulemused ohtu.

Selle möödalaskmise põhjused peituvad erinevates eelpool analüüsitud tegurites nagu kangekaelne uskumine universaalsetesse tõdedesse – kõik ühiskonnad on sarnased -ja kokkuvarisemisest tulenevates tegurites, nt kokkuvarisemise ootamatus ja nii Lääne kui ka kommunistlike eliitide vähene ettevalmistatus muutusteks. Seega ei olnud transformatsiooniprotsessil peaaegu mitte mingisuguseid intellektuaalseid sisendeid. Piirduti ainuüksi bürokraatliku reguleerimisega, millele lisandus mõningane toetus Lääne poliitiliselt parteidelt, kusjuures sotsiaaldemokraadid osutusid lõpuks rohkem kommunismiga seotuks, kui tollal arvati. Kahjuks – ja seda võib jällegi öelda tagantjärele tarkuse põhjal – tõi see kaasa Lääne lubadused toetada demokraatiat, millest peeti kinni vaid osaliselt. Nii pididki uued demokraatiad 1990. aastatel üksi hakkama saama kolmetasemelise transformatsiooniprotsessiga – demokratiseerumise, euroopastumise ja üleilmastumisega.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marju Randlane