jaanuar 5, 2009

Lugu ja tema jutustaja. Eesti välisministeeriumi taasloomise lood

“Jutusta meile üks lugu!” ütles Märtsijänes. “Jah, palun jutusta!” nurus Alice. “Ja tee ruttu,” lisas Kübarsepp.

“Jutusta meile üks lugu!” ütles Märtsijänes. “Jah, palun jutusta!” nurus Alice. “Ja tee ruttu,” lisas Kübarsepp.


 ‘)” class=”internal-link”>Eeva Eek-Pajuste

Lugu ja tema jutustaja. Eesti välisministeeriumi taasloomise lood

“Jutusta meile üks lugu!” ütles Märtsijänes. “Jah, palun jutusta!” nurus Alice. “Ja tee ruttu,” lisas Kübarsepp.
(Lewis Carroll, “Alice imedemaal”)
Mõte koguda välisministeeriumi töötajate mälestusi peamajast ja välisesindustest tekkis 2001. aasta sügisel toonases pressi- ja infoosakonnas, ajendiks välisministeeriumi lähenev 85. aastapäev. Raamat ilmus kahes köites 2003. ja 2008. aastal. Esimene osa sisaldas loo kõigist selleks ajaks olemas olevatest välisesindustest, kuhu Eestist oli diplomaat saadetud. Teine osa keskendus sündmustele
peamajas perioodil umbes 1990-1996. Autorite valikul lähtuti põhimõttest, et sõna saaksid võimalikult erineva suhtumise, tausta ja ametikohaga välisministeeriumi tolleaegsed töötajad.
2001. aasta sügisel alanud ja 2008. aasta sügiseni kestnud töö tulemusena sai kaante vahele ligi 900 lehekülge mälestusi rohkem kui 80 autorilt. Ehkki taasiseseisvunud Eesti esimene välisminister Lennart Meri kirjutas eessõna “Teise tulemise” I osale, ei ole teda autorite seas oma lugu jutustamas. Sellest hoolimata on teos suures osas Lennart Merist ja kummardus temale, läbi kahe köite on määravaks tema hoog, stiil ja vaim.
Toimetuse liikmetelt on mõnigi kord küsitud, kas ja miks on sellist mälestusteraamatut vaja, kas selle jaoks pole ehk liiga vara, miks korjatakse mälestusi just nüüd ja ei lasta nende üle rahus järele mõelda näiteks pensionieas1?
Vastuseks tsiteeriksin Karl Robert Pusta 1963. aastal Madridis kirjutatud eessõna oma päevikule: “Need, kellele on saanud osaks olla kaastegevad Eesti vabaduse liikumises ja teostamises, peavad andma oma tunnistuse kaasaegsete ja uute sugupõlvede ees nii tõetruult, kui nad suudavad.” Olla 1990. aastate alguses tegev Eesti välisteenistuse taas-käivitamises oli privileeg, mille olulisust me saame mõista vaid ajas kaugenedes. Aeg on nende kahe köite esimene võtmesõna.
Suhteliselt pika tööprotsessi käigus oli huvitav jälgida mälestuste ja mälu muutumist ajas. Inimese mälu on selektiivne, ühel või teisel ajahetkel muutub oluliseks üks või teine minevikuseik, millele pööratakse suuremat tähelepanu ja jäetakse kõrvale teised. Näitena võib tuua pisikese detaili: mälestustes, mis kirjutati või räägiti pärast Toomas Hendrik Ilvese valimist presidendiks, suurenes nende seikade arv, kus meenutati kohtumisi just Ilvesega. See on loomulik, aga selle tendentsi tõttu on mälestused seda väärtuslikumad, mida vahetumad nad on. Sest eile ei mäletanud me nii nagu täna ja täna ei mäleta me nii, nagu mäletame homme.
Selles mõttes on “Teise tulemise” II osa eriti autentseks allikaks Tiit Pruuli ja Tiia Raudma päevikukatked, mis on kirja pandud vahetult pärast toonaseid päevasündmuseid. Eriti need katkendid tuletavad meile meelde, et Eesti ees oli palju valikuid; valikud, mis realiseerusid, mitte ei olnud ette määratud ega iseenesestmõistetavad. Oleks võinud minna ka teisiti. Ka palju halvemini.
Valikud on nende kahe köite teine võtmesõna. Valikud, mida inimene pidi keerulisel ja isegi ohtlikul ajal langetama kõigepealt iseenda sees ja seejärel riigi jaoks. “Teise tulemise” II osa juhatab sisse kauaaegse välisministri ja praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese essee vastuoludest, mis läbi aegade on pingestanud Eesti ja teiste välisriikide poliitikat, valikutest väärtuspõhise välispoliitika ja realismi, ideede ja pragmatismi vahel. Need on keerulised küsimused, mis on väga olulised nii ajal, millest kõneleb raamat, kui ka nüüd ja praegu.
Teoses põrkuvad ja põkkuvad erinevad vaatenurgad Eesti välispoliitika ja laiemalt kogu riigi eluliselt tähtsatele küsimustele. Jääb lugeja otsustada, kas ta nõustub pigem rahvusvahelise õiguse professori, aseminister Rein Müllersoni tõdemusega: “/…/ Eesti välispoliitika peab olema pragmaatiline ja kõige tähtsamad on Eesti huvid, olgu need siis majanduslikud või poliitilised. Peame lähtuma huvidest, aga mitte ideoloogiast, olgu selleks siis liberaalne turumajanduslik või muu ideoloogia.”2; või veenab teda Jüri Luige sedastus: “. meil peavad olema mõned kindlad hästimotiveeritud positsioonid, mida ei tohi müüa taktikalise kasu nimel. /…/ Meie tugevus on meie õigus, mida tunnistavad ka lääneriigid. Trikitama hakates kaotame oma positsiooni.3
Iga autor neis kahes köites jutustab oma lugu. Aga iga lugu jutustab ka oma autorit, räägib eelkõige oma loojast. Me saame lugedes palju teada välisministeeriumi algusaastatest ja välisesinduste taastamisest, aga ehk eelkõige saame me teada jutustajatest. Pilt on kirev – siin on nii väliseestlasi (kes tulid Eestisse tihtipeale Lennart Meri isiklikul kutsel), toonaseid noori rahvuslasi, nn “poliitikapoisse” kui ka neid, keda hüüti “nomenklatuuraks.” Leidub nii ministreid, aseministreid, nõunikke kui ka sekretäre ja autojuhte. Kõik nad töötasid Lennart Meri jõulise (et mitte öelda kohati despootliku), ent nägemusliku ja virtuoosse juhtimise all, ehkki olid omavahel aeg-ajalt konfliktis ja vaenujalal. Ühendas ühine eesmärk ja tugev liider. Konfliktid olid sellise erinevate maailmavaadete, elukogemuste, suhtumiste ja ka olme ootamatul segunemisel ehk vältimatudki. Illustratsiooniks näiteks Riho Laanemäe märkus väliseestlaste ja kodueestlaste vahel aegajalt tekkivast mõistmatusest: “Selge, et hügieeni ja olme taust oli meil nõukogulik. Siis aga tuli Alar Olljum ja küsis näiteks, kas me prügi ei sorteerigi, aga kuhu ma siis paberi ja pleki viskan?”4
Olme on raamatus oluline tegelane. Pidev rahanappus, puudus kõigest, alates kirjaklambritest ja faksipaberist, lõpetades seebi ja kingadega ning sellest tulenev vajadus kombineerida ja hankida – need märksõnad korduvad loost lukku. Nagu meenutab Marina Asari: “Ükskord saabusid meie juurde ootamatult jaapanlased. Poliitikaosakonnas polnud kohal kedagi peale Mart Nuti, kes luges allkorrusel lehte, endal kõrge kraega paks suusakampsun seljas, jalas Sangari teksased ja Põhjala botikud! Seda vaatepilti ei unusta ma iialgi. Seal ta istus villastes sokkides ega tahtnud kuidagi kohtumisele tulla. Aga keegi pidi ju jaapanlased vastu võtma ja lõpuks ta ikkagi läks. Nüüd on Nutt juba aastaid päris ilus poiss, aga toona inimestel lihtsalt ei olnud riideid.”5
Amorfsest sündmuste ja kogemuste massist oma korje ja valiku teinud autorid on sellega mälu tegelikkuseks muutnud. Isegi kui valik tundub juhuslik ja ebaõiglane, muudab kirjalik vorm sündmuse eksisteerivaks, “päriselt olemas olevaks”. Oluliseks osutuvad need sündmused, millele autor nime annab, sest nomina sunt consequentia rerum – nimed on asjade olemus. Mälestuste ilmumine kogumina on selles valguses teatav lisaväärtus. Sündmuste ja seoste korduv, kuigi alati erinev kujutamine vähendab ülalpool mainitud juhuslikkust. Ehkki iga lugu on loetav ka eraldivõetuna, on nad eriti huvitavad teineteisesse suhestuvatena, üksteisega vaidlevatena ja üksteisele vasturääkivatena. Näiteks kuulsa augustiputši kujutamisest jääb kohati mulje, et ühel ajal ja ühes kohas toimus mitu erinevat putši.
Kaante vahele kogutud mälestused hakkavad elama oma elu ja nüüd muutub määravaks lugeja. Sõltub tema tonaalsusest, meeleolust, mõttest ja taustast, mida ta neist lugudest leiab. Ehk annab teos lisaks meenutusele, kui habras oli Eesti riiklus lühikese aja eest, mõtlemisainet ka tulevikuks – quo vadis, kuhu lähed, Eesti välisministeerium ja Eesti välispoliitika?
______
1 Praeguseks on kaks “Teise tulemise” autorit meie seast lahkunud.
2 “Teine tulemine” II, Tallinn, 2008, lk 151
3 Ibid. Lk 181
4 Ibid. Lk 208
5 Ibid. Lk 81.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar